peaaegu et pühad

Kuulan siin jõulumuusikat, toas on mõnusalt hämar ja kardin on täpselt selline, et laseb tänavavalguse natuke läbi ja tekitab toas laheda kuma, väljast kostavad aeg-ajalt ilutulestikupaugud. Nagu oleks pühadeaeg, aga ei… Esiteks sorin ma jõulumuusikas, kuna kõvaketas jookseb pidevalt piiri peal ja mul vaja ruumi tekitada, mis üks lõputu painaja. Juba pea kaks kuud on üheterrane olemas, aga paraku Eestis, mitte siin ja ma ikka loodan, et rohkem pilte ega faile juurde ei tule, aga ikkagi õnnestub, eriti fotode koha pealt. Teiseks aastavahetuse paukudest on asi kaugel, kuigi jõuluteema on siin igapäevane ning vaateaknad ja poodide sisu ammu selleteemaline. Tegelikult on hetkel nende teine tähtsam üritus Halloween ja paugud siis Bonfire Night seoses, mis pigem järgmine nädalavahetus. Ja aknast tulev sensuaalne valgus on mul siin aastaringi. Aga teeselda ju võib, et jõuluaeg ja väljas on lumi… Isegi kui aasta viimane päev on veel kahe kuu pärast ja kraadid ikka tunduvalt üle kümne.
Ma siin suure suuga luban kõike head jõuluks küpsetada, kui koju peaks lõpuks jõudma ning mida kõike veel planeerinud pole, aga sisuliselt kujuneb asi vist rohkem nii välja, et jõulumenüü eest hoolitsetakse mujal ning ma ei suuda endale kõike seda niigi lubada, magu kannatab pärast inglise monotooniat. Ei, tegelikult juba kaks aastat sellise kõikumisega harjunud. Pigem ma jälle kardan, et olen minetanud oma söögitegemisoskused nii palju kui mul seda üldse oli, sest lugedes teiste blogisid, ei julge ma üldse kaasa rääkida. Teiseks pole päris nii, et kui üle pika aja võtta asi käsile, siis peaks ka õnnestuma samamoodi. Tõsiselt, kui paar aastat pole ikkagi toitusid maitsestanud või hakkliha pätsideks vorpinud, siis hakkavad mõned asjad ununema: need nüansid, mis asja juurde käivad, kui palju midagi täpselt lisada, mis kogusele või kui kauaks, kui palju kraade jne. Soola lisamine on ju tunnetamise küsimus, see timmimine tuleb kogemusega. Olen ikka mõnele meessoolisele öelnud, et umbes tunde järgi, nemad tahavad aga täpselt, kui suur lusikas ja mitu lusikatäit. Jaa, ma tean, et tehnikas näidataks ka koht kohe kätte :P Õnneks saab korraliku rutiini jälle vajadusel kätte ning alati saab ennast paremale tasemele viia.
Kunagi ei saa päris kõike samamoodi reprodutseerida, midagi õnnestub üks hetk paremini, siis jällegi teine. Ja kokkuvõttes on asi kinni taas mälestustes, seotud meeleoludega, eriliste hetkedega. Suhteliselt nutune võib olla üksinda laua taga seda kõike kõrist alla ajada või piparkooke plätserdada. Jah, isegi sellisele enesearmastajale nagu ma olen.
Mina ja (mees)sõbrad – sellest peaks kohe eraldi blogikande kirjutama, kes julgeks siis parooli küsida :P Seda teemat ei annaks käsitleda konkreetsemaks muutumata, mis tähendaks liiga isiklikuks, ei, minul pole probleemi, aga ükski sõber ei tahaks blogis enda isikut isegi vihjetena ära tuvastada :D Olen vist niigi palju liiga teinud oma kajastamistega ja selle tõttu nüüd ka ettevaatlikum.
Üldiselt rääkides oleme kõik erinevad ja jumal tänatud, ongi huvitavam :P Enda koha pealt poleks uskunud, et võiksin kaaslaseta elada, aga paistab, et tõsise tööelu kõrvalt on see ainuvõimalik. Voodis magan ikka ühes ääres, aga samas on palju rahulikum ning pole ka tunnet, et keegi oleks puudu. Harjume kõigega. Eks siis paistab, kuidas sült kodus alla minema hakkab, kui üksinda olemiseks kõvasti aega üle jääb või kui tühjana voodi seal tundub, kui paar tundi lakke vahin. Kuid loodan tõsiselt, et mu üksikud sõbrad kuhugi ei kao, sest millest tõsiselt puudust tunnen, on mõtte- ja vestluskaaslased :) Meenutan ainult heaga, üks asjaolu, mis mulle tõsiselt korda läheb ja siinolemise kõlblikumaks muudab.