eluheidikutest

Jah, miks ka mitte, endistest sõltlastest võib natuke kirjutada küll, kui juba mõte sellele läks ja und ka ei tule, kuigi kell on kaks öösel (kui homme tööle läheksin, siis sellist nalja küll ei teeks).
Nüüd on kohe hea mitu päeva Margate’s tööl kirjas ja üldiselt pole ka seal viga, kui arvestada, et kõik endised, mulle suht vastukarva tegelased on välja vahetunud väga meeldivate ja lahkete kolleegide vastu. Selles kohas on üldse vist kõige kiirem, pidevam ja ulatuslikum kaadrivahetus toimunud, aga kui poe manager on nüüd meeldiv noor neiu, siis ei saa ka tema alluvuses eriti teistsugused töölised olla. Et siis oleks seal tõeliselt meeldiv töötada, kui ei käiks väga kahtlane klientuur koos. Ühelt poolt siis pisivargad, kes poest asju näpsavad ja teiselt poolt pean lisaks töö kõrvale päeva jooksul ära teenindama nii umbes 60 endist narkosõltlast, kellest mõni kuulub ka eelnimetatud kategooriasse ehk pihtapanijate seltskonda. Enamik näevad välja väga kehvad – rääkimata riietusest on nad ka olekult ja näost suhteliselt ära, tudisevad, värisevad, kõiguvad, ilmselt on suurem osa neist narkost alkoholi peale läinud. Ma tõesti ei tea, mida nad üle elavad. Üldiselt ei ole sõltlaste hulgas tavapäraseid inimesi – nad on äärmuslikud, kas inglid või kuradid. Ingleid on kahjuks vähemik - need, kes hoiavad madalat profiili, ei ütle kunagi midagi halvasti, ei ähvarda ega kriiska üle poe ja tänavad alandlikult, kui saavad oma doosi kätte. Enamik kahjuks väljendavad end otse, parasjagu sõnadega, mis sülg suhu toob ning räägivad valjemail häälel üle poesaali justkui uhkusest olla endine sõltlane. Nad pole enam kunagi endised ning võivad sama lihtsalt tagasi libastuda. Neilt võib oodata probleemide üleskerkimisel sõimu, valet või äärmisel juhul ka vägivalda (nagu juttude järgi kuulnud olen). Seepärast olen teadlikult üritanud sellisest massist eemale hoida. Paraku siin ei saa valida, vaid ainult üritada anda endast parim, et konflikte lahendada ja mitte tule alla sattuda. Probleemid tekivad tavaliselt, kui nad ei ilmu kohale, jätavad doose vahele või siis ei käi regulaarselt arstliku järelvalve all. Mõned koguvadki apteekides negatiivset kuulsust ja siis pole ime, et ükski apteek neid oma listi ei taha ning käivad lunimas, valetamas ja ähvardamas, et iga hinna eest ikka keegi neid oma tiiva alla võtaks. Minul on üldiselt keeruline neist rääkida ja neid mõista, sest ma ei tea, miks keegi on sellele rajale sattunud. Eks põhjusi on palju ja nad on oma olemuselt, iseloomult ikkagi erinevad. Ma tean umbes vaid ühe patsiendi lugu, kes endast natuke rohkem on pajatanud. See sell on üks neist inglitest, kellest hakkab lausa kahju, kui mingil põhjusel probleem üles kerkib, sest peamiselt on see KCA pang, mitte tema. Vasturääkivused tavaliselt tekivadki patsiendi ja KCA vahel (ehk nende järelvalve asutuse, kes doose määrab, paneb neid mõneks päevaks “ootele”, siis võtab jälle maha, kutsub iga nädal järelevaatusele jne). Selle “inglikese” allakäik hakkas hetkest, kui äi võttis temalt ja ta lastelt nende kodu ning paralleelselt hakkas oma äriga viltu vedama. Ma ei tahaks küll uskuda, et iga inimene lõpetab mustemais stsenaariumis sarnaselt. Pigem on see paljude asjade kokkulangemine ja peamiseks määrajaks saab isiksuse tugevus, vastupanu ja tahe. Tema juttu ma isegi usun, sest ta käitumine on teistest tunduvalt eeskujulikum. Ja ta on ka ainuke sell, kellega täitsa hea meelega räägin ning tunnen suurimat rõõmu selle üle, kui tal läheb hästi. Just vahetult viimane päev enne suvepuhkusele minekut hakkas meil jutt kuidagi jooksma, kui ta seletas suure innuga oma DVD-dest, mis tal ka ühes olid ning eelmine kuu tõmbas merest välja piraka kala, mille eest £50 sai. Kui ta enamasti näeb välja habetunud vananässina, üks sõrm puudu, kõikuvas olekus, rääbakil riideis, siis on mõned päevad, kui ta ilmub täiesti kainena, puhas ja rõõmus ning ma tunnen suurimat rõõmu, kui saan teda oma sõnadega toetada. Nii et isegi, kui mõni tegelane mu kuskil apteegis pikalt saadab ja mind enam kunagi näha ei soovi, on jällegi mõni teine kuskil, kellele suudan anda väheke, aga ometi nii palju, et ta palju rõõmsana ära läheb, kui tuli.