kolm kuud

Aga palun, kes tahtsid Ramsgate’i töökohast pilte, siin nad on. Tegelikult oli üsna pikk ja väsitav päev, mitte ainult klientide ja retseptide rohkuse poolest. Ärkasin juba pool kuus, et natuke trenni teha, siis kärutasin enne tööd veel Tesco’sse, et šokolaadikooke tööle viia. Tööl küsiti, et mida siis tähistan ega nad ometi minu sünnipäeva maha ei maganud. Nagu neil peaks tähistamiseks põhjust olema – pidevalt tuuakse head ja paremat ilma mingi tähtpäevata, lihtsalt vastavalt tujudele (muidugi suured tänud neile minu rasvapolstri hoolekandmise eest). Väga tusatujune hommikupoolik paistis töökollektiivis olevat, kuigi väljas oli suurepärane soe kevadilm. Isegi Dave oli tavapäratult väga vaikne ja unine ning lemmikutest šokolaadikookidest ei hoolinud nagu teisedki, kes miskipärast minu alustatud söömismaaniat ei jätkanud (kartsid vist minu kooke, sest tavaliselt on teiste omad hetkega otsas). Dave’ile on see muidugi andestatav, sest tal pole just kerge etapp elus, aga teistest ei saanud aru… Päeva peale sulasid nad selle päikeselise kevadsooja ilmaga siiski üles ning lõpuks sai päris tore päev nendega veedetud ning õhtul jagasin ülejäägid paarile koju kaasa. Ali võttis õnneks ka terve koogi oma perele :) tavaliselt ta teiste maiustusi ega kohvi ei puutu. Ma oleksin ennast suure tänuvõlglasena tundnud, aga õnneks ta ei lasknud :P
Tegin lõpuks pilte ka pärast kolme kuud tööl olemist, mis oli ka kookide sissetoomise põhjus ning ühtlasi minu treeningperioodi ametlik lõpp. Ametlik selles mõttes, et tont teab, mis edasi saama hakkab (kui palju üksinda tööl hakkan olema) või kas lubatud märkimisväärne palgakõrgendus ka olema saab. Igatahes kuulsin ka seda, et apteegi kõrvalolev perearstikeskus hakkab kauem lahti olema ning seoses sellega saame ka meie vatti ning veelgi kauem tööl olla, kuigi Ali lubas meie kõigi eest seista ning ehk saab siiski inimese moodi tööaega sättida. Mina ei kavatse ka enam 9-tunniseid tööpäevi teha, tahaks normaalsel ajal koju jõuda ning trenni teha ja väheke vabamalt elada… Eks näis, alguse asi, kui palju kaasa rääkida saab. Aga puhkust pidi saama hoolimata töötatud kuude arvust juba algusest peale võtta, ainult jõulud tuleb vähemalt pool aastat ette planeerida, muidu üks kuu. Kes teab, võibolla võtangi jaaniks paar nädalat, aga jõuluks tahaksin kindlasti vähemalt nädalat. Alates teisest tööaastast samas firmas saab aasta peale kokku viis puhkusenädalat võtta :P Neli suveks ja üks jõuluks-uueaastaks (nagu kavandan). Tegelikult on tulevikuks ka väheke teised plaanid, aga unistustest on vara rääkida :PPPPP

Canterbury

Vaba päev Canterbury’s kümnest kaheksani. Tööautoga, üleliigsed miilid tuli enda kasuks maha sõita :P Arvatavast väiksem linn, aga omamoodi. Müürid, kindlused, lossid, ilus kevadine, aga tuuline ilm, palju rahvast linna põhitänaval, mis nagu vanalinn. Vähe tasuta parkimiskohti, isegi mitte hüperpoodide platsidel (ajapiiranguga). Westgate Inn restoranis kodujuustukook vaarikakeedisega, kuum kakaojook, tee piimaga, Royal Thali (indiapärane vürtsikas kana- ja lambaliha erikastmetes), kollane riis, naans jmt. ning kõigest £12.
Rahule jäin, üks linnuke jälle kirjas :D
Panoraampilte leiate aadressilt http://randu.110mb.com

year 2007

Homme saab kuus kuud alates Inglismaale elama asumisest. Millalgi minevikus lubasin aasta 2007 kokkuvõtet oma elust, aga aja puudusel pole seda veel jõudnud teha. Kuna minu UK farmaatsiasse suundumise asjatoimetuste kohta huvi tunti, siis otsustasin lühikokkuvõtte nüüd anda.
Küllalt pisikesest saati olen mingil teadaolematul põhjusel kujutanud ennast Inglismaale elama. Huvi ravimite vastu tekkis alles keskkooli viimases klassis ning edasist minu lähituttavad ja sõbrad teavad…
Ahjah, pidin aastast 2007 rääkima, mis oli minule isiklikult väga edukas. 2007 aasta pidi koera-aastal sündinutele ühtlasi ka järgnevale 12 aastale hoo sisse lükkama, s.t selliseks nagu kujunes 2007 aasta, pidid ka järgnevad kujunema… (kui Mangi uskuda). Kes hoolikalt mu blogisid lugenud on, see teab, et 2007. aastal ma oma erialast tööd hoolimata pingutustele UK-s veel ei leidnud, aga mingi kalendri ajaarvamise järgi hakkab uus aasta veidi hiljem. Seega mul on lootust veel 12 edukaks aastaks :D
Aasta algul hakkas üks UK proviisorite töövahendusfirma minu vastu huvi tundma, kuna olin kuhugi oma andmed üles uppinud. Mitmel korral tehti kõnesid sealt firmast. Algul tundus asjade ajamine müstikana, sest kõik paberid, mida korda pidi ajama (hankima, tõlkima, notariaalselt kinnitama ja muud segased sõnad nagu apostillima jms mind ärevaks tegid), tundusid kohati isegi võimatuna. Inglastele omaselt suudeti kõik väga segaseks ajada, kuigi vastavad nõuded vajalike dokumentide kordaajamiseks olid RPSGB koduleheküljel olemas. Minu õnn seisnes selles, et ma olin või olen EU’st ja ülikooli poolt sain korralikud, akrediteeritud, ka UK-s tunnistatud sertifikaadid ning diplom väljastati lõpupäeval lisaks inglisekeelsena. Vastupidisel juhul oleksin pidanud tegema kaheaastase koolituse UK-s nagu minu india sõber läbima peab enne kui täieõiguslikuks UK apteekriks saab.
Aga sellegipoolest suudavad inglise bürokraadid asja vägagi keeruliseks ajada olles määranud täpsed tingimused, nõuded dokumentidele, mida esitama peab, et ennast RPSGB alla registreerida, sest see on peamine tingimus, milleta UK apteegis proviisorina töötada ei või. Aga nagu tulevik näitas, on see kõigest baastingimus ning enamasti tahetakse ka muud, mida minul, suht-koht värskelt lõpetanud proviisoril pakkuda polnud.
Kokkuvõttes kulus mul dokumentide kordaajamiseks kuskil paar kuud. Nii palju kui peast veel mäletan, taotlesin esmalt Eesti Tervishoiuametist tõendit, et ma ikka olen omal maal tunnistatud ja samas ka Inglismaa süsteemiga ühildatud ning minu vastu ei ole mingeid kaebusi vms. (tõend oli just siis tasuta olekust 1000 krooni peale lipsanud, kuna paljud “toredad” tegelased lihtsalt võtsid igaks juhuks neid ilma et vaja oleks läinud ning tädidel oli seega liiga palju tööd ja hakkasid raha kasseerima). Igatahes saadeti see tõend mulle juba nädalaga ära, mina arvestasin kuu aega varu, mistõttu teised asjad väheke edasi nihkusid ja hakkasin juba kartma, et tõend hapuks läheb, kuna see pidi vähemalt kolm kuud enne RPSGB liitumist väljastatud olema nagu ka arstitõendki, mille järgmiseks endale perearsti poolt täita lasin (paberil inglisekeelne vorm, mida arstil näpuga järge ajades täita aitasin). Eelmainitud tõendite saamine läks ka kõige libedamini. Edasi algas üks arusaamatuste rida…. mitmete dokumentide tõlkimiste, notariaalselt kinnitamiste või vandetõlgi abi kasutamise näol. Esiteks oli juba arsti tempel eestikeelne, kuna Eestis nad inglisekeelseid templeid lihtsalt ei oma ning loomulikult oli nõudes ka selle tõlkimine inglise keelde nagu ka kõige muu, mis vähegi muus keeles pidi olema. Samal ajal taotlesin veel ID kaarti ning uut passi, kuna vana oleks aasta pärast aegunud ning tahtsin ennetada Inglismaal eesti asjaajamise bürokraatiat. Miskipärast ei leidnud ka originaalsünnitunnistust, mille sain uuena õnneks suhteliselt kiiresti kodulinna Maavalitsusest. Dokumentide tõlkimise otsustasin jätta vandetõlgile, mille pärast pidin paar korda oma teekonna ülikoolilinna ette võtma, sest kodulinnas polnud ju tõlke, rääkimata vandetõlgist. Töö oli korralik (puha kuldselt pitseeritud, sisaldades värvikoopiaid originaalidest, tõlget ning eraldi iga dokumendi ees märget, et vandeadvokaat on tunnustatud tõlget ja samas ka kinnitust tegema = sertifitseerima). Ainuke jama oli selles, et seadus ei lubanud tal miskipärast minu passiga kõike sama teha, kuna see oli juba osaliselt inglisekeelne vms. Läksin esmalt ühe kodulinna notari juurde, aga nemad kinnitasid eestikeelse koopia õigust ainult eesti keeles – mina tahtsin ju inglise keeles. Tegelikult mõistsid nad ilmselt mind valesti ja saatsid Tartusse tõlgi juurde. Tartus leidsin tõlkefirma, kus lasin passi eestikeelse notariaalse kinnituse (mis tehti kodulinnas) ära tõlkida inglise keelde ja see tuli omakorda kinnitada ja muidugi inglise keeles, mida õnneks ka tehti, kuna notariaalne teenus käis lisana tõlketeenuste juurde, mis muidugi maksis kokkuvõttes mulle naeruväärsed 236 krooni (poole lehekülje, s.t passi kinnituse tõlkimine ja selle inglisekeelne kinnitus!). Nagu hiljem selgus, lasin topelttööd teha, sest kodulinnas leidus teinegi tõlk, kes suutis otse eestikeelse dokumendi koopia inglisekeelse notariaalse kinnitusega varustada (s.t ma ei pidanud eestikeelset kinnitust veel tõlkima ja kinnitama laskma). Teiste dokumentide tõlkimine ja kinnitamine (umbes 4-5) vandetõlgi juures läks vähem kui kaks korda rohkem passi formaalsuste summast. Vahepeal segati mind mõistesse apostillimine, mis oleks mulle veel mitusada krooni lisakulutusi tekitanud, aga õnneks järelepäring RPSGB-st ei pidanud seda toimingut vajalikuks. Enne UK-sse tulekut otsustasin igaks juhuks veel karistusregistrist (Politseiametist) tõendi võtta ning soovituskirja töökohast, mille lasin samuti tõlkida ning kinnitada. Lõpuks saatsin kõik vajalikud dokumendid (originaali koopiad, tõlked, kinnitused) ja mitmeleheküljelise avalduse vormi tähitud kirjaga UK-sse ning jäin vastust ootama. Tagasisides märgiti, et üks või paar asja olid puudulikud ning seega lasin notari juures veel ühe asja ümber teha (sel korral siis ilma pikemate toiminguteta õigesti, kuna olin juba targem). Lisaks vajati uue seaduse kohaselt ka fotopilti, mis pidi vastama samuti teatud nõuetele ning foto tahaküljele pidin võtma allkirja ning saatma lisalehe täidetuna kellegi ametialaselt seotud isiku poolt, kes mind vähemalt paar aastat tundnud on ning otseses suguluses pole. Ja kõigetipuks, mis oli suurim kulutus, pidin maksma kohustuliku RPSGB registreerimistasu (kuskil üle 3000 krooni), millega oli ka väheke jamamist, kuna seda sai teha vaid kolmel võimalusel – maksta inglise pangaarvelt (mitte eesti!), teha postal order (mis UK-s väga popp on, sisuliselt antakse raha ülekandekorraldus UK postkontorist) või maksta inglise pangatšekiga. Kuna mul inglise pangaarvet ja seega ka tšekke ei olnud ja ma siiski elasin veel Eestis, langesid kõik variandid ära. Õnneks elas UK-s R õde ning see viimane etapp sai ka tema abil läbitud… Huhh… Kogu krempel läks maksma üle 5000 krooni. Ja tuletan meelde, et igal aastal peab tasuma ka 10000 krooni registris säilimise eest.
Ja ma peaksin veel enda 2007 aastast rohkem kirjutama!?
Ok teen ülilühidalt, kevadel asusin tõsiselt tervisliku sammu, nägin hoolt ja vaeva enda kallal tihedate treeningute (anaeroobsete ja aeroobsete) ning ülitervisliku toitumisega, mille tulemusel nägin lõpuks juba päris hea välja (kaalukaotusena 8 kilo, millest arvatavasti vähemalt pool rasva arvelt maha läks). Nautisin ka kaugemaid rattasõite nii palju kui töö kõrvalt aega jäi ja käisin mõnedel väliüritustel, kuhu tavaliselt poleks läinud.
2007 alguses otsustasin lõpuks ka oma käpaga aktsiaturgu kobada ning tulemuseks oli ligikaudu 6000 kroonine kasum kolme kuuga, aga see pole eriline näitaja… ja mitte sellepärast, et mõni kasiinosõltlane antud koha pealt kõva häälega nüüd naerma purskas…
Kogu eelmise aasta ja üleüldse aastast 2005 jäi mu hinge närima okas seoses vana üürileandjaga, kes ei pidanud vajalikuks teatud põhjustel mulle tagatisraha tagastada ning minu süda valutas aasta jagu kohtutee jalge all. Nii kaua võttis aega selle suhteliselt väikese summa (kuid oi kui suure riskiga kaotuse ees, mis oleks minult topelt, tripelt või rohkem summasidki välja käima sundinud) tagasinõudmine tugeva närvikulu ning ka füüsiliselt väljendunud südamevaluga. See, et ma ei lasknud enesele pähe istuda, see, et ma ei andnud järele, ei vandunud alla ja kasutasin vaid oma mõistust (versus ülibravuuritar ja tema advokaat) viis mind kokkuvõttes sihile. Suutsin (maa ja ringkonna)kohtuotsused enda kasuks pöörata laveerides põhjalikult seadustes, varjates enda puudusi ja kasutades ära vastase omi, kulutudates arvutuid tunde endalegi tundmatul alal. Aga sihikindlus ja arukus aitavad palju. Intelligence turns me on and that’s what I’d like to see in others… aga paraku näen vähestes…