klassi pärastlõuna

jõudsin ära oodata

...sõnu pole vajagi...

lennates kodumaale lendab aeg ja koht

Ja olengi Eestis - mitte küll kodus, aga siiski õige lähedal (Eesti on ju nii tilluke) :)
Gatwicki lennujaamas oli lihtsam orienteeruda kui oletasin (kuuest lennujaamast, kust nüüdseks lennanud olen kindlasti komplitseerituim, aga mitte midagi keerulist). Ainult tsooniga tekkis probleeme, s.t Estonian Airi check-in oleks pidanud olema E-tsoonis ja mul kulus ilmselt pool tundi (sest infoabist polnud kasu), enne kui taipasin, et E-tsooni lähedal D-tsoonist oli üks rida EA-le jäetud ja seal oli meeletu järjekord, mille läbimiseks kulus oletavasti üle poole tunni. Edasi turvatsooni kontroll võttis ainult 5 minutit ja 10 minta enne lennu ametlikku starti lisasin kiiremat tempot ülipikas koridoris, et jõuda 21nda väravani, mis oli kõige lõpus. Ma oleksin algul veel jokutanud (tualetis käinud ja võibolla ka seda jõulupuud ning muud sära lennujaamas imetlenud), aga ekraanil punast flight closing (lennu sulgemine) märgates läks natuke kiireks :D Pole kunagi nii napi ajaga lennujaama väravasse jõudnud. Tavaliselt pean aega meeletult surnuks lööma, aga kogemused näitavad, et vähemalt väiksemates lennujaamades nagu Tallinn kindlasti, pole mõtetki eriti vara kohale tulla, sest vahetult lennukile minnes tekib ka väravas järjekord ning pole mõtet seal pikalt passida. Lennukid stardivad ka mingi hilinemisega tihtipeale. Kusjuures seekord startis lennuk lausa pool tundi hiljem, kuna pakkide pealepanek venis pikaks, nii et ajastus kukkus mul päris õige välja. Check-in on peamine pidur: kui registreeritud pagasit poleks või teha eelregistreering, siis muidugi annaks sellist asja vältida, aga mul polnud antud korral võimalust. Tulin Eesti suurema kandamiga kui UK-sse minnes esimesel korral (16-koma-miski vs 18,7 kg). Tõin osa riideid Eesti tagasi, et UK-s mitte “lõhki minna” ja pärast lõplikku väljakolimist oleks liigsetest riietest ainult häda. Muidugi andis jõulukinkide osa ka kotile kaalu, rohkem küll mahtu, nii et koti kinnisaamiseks pidin tugevat surumistehnikat rakendama.
Maidstone’s läks kinkide valimisel lõpus kohe meeleheitlikult kiireks (kuigi mõned kingid olid mul eelnevalt Westwood Crossi’st juba ostetud ja ma olin selleks päeva-paar kulutanud, aga ikkagi jäi ajast puudu).
Tegelikult plaanisime autoga veel Royal Tunbridge Wells’i minna ja tee peal mõnda bootfair’i külastada, aga ajaliselt lihtsalt ei jõudnud. Kogemused näitavad, et üks päev ühe linna kohta pole piisav (eriti veel siis, kui on vaja kinke otsida ja linnas on poode ja poes kaupu ja poes inimesi paksemalt kui mesilasi sülemis). Ka kesklinna tänavatel on võimatu kiiremini liikuda kui poes (ja me polnud Londonis!).
Lend oli nagu lend ikka (pole kohanud veel erilist vahet EJ, RA – võibolla ainult kõvad, kitsama vaheruumiga istmed ja vähe kõvem raputamine kohati, STRL ega EA puhul). Kõrvad oleksid võinud ka terve lennu ajal (mitte ainult lõpus nagu tavaliselt) lukus olla, siis oleks jäänud kuulmata lõpmata valus ja kestev titekisa lennukis. Aga tasuta ajalehti (Postimees, SL Õhtuleht, Times) sai lugeda, mis oli positiivne üllatus ja ma ei jõudnud Arteri ristsõna lõpuni lahendada, kui tuli maandumine :D
Muidugi ebameeldiv üllatus oli Eesti ilm. Toppisin ennast UK-s korralikult paksu kampsunisse, salli ja kinnastesse ning arusaadavalt hakkas mul Inglismaal juba palav (lennujaamadest rääkimata nagu saunas), sest viimased päevad oli seal eriti soe ilm. Ühesõnaga, kujutasin Eestis ette lumehangi või natukene valget siin ja seal ning miinuskraade ja mõnusat külma lõpuks ometi, aga ilmselt manasin ainult Võru webcami pildi silme ette ning reaalsus üllatas ebameeldalt pori, sopa ja loikudega. Praegu Mustamäe korteriaknast välja vaadates ei tahaks küll oma jalga majast välja tõsta, lihtsalt masendav vaatepilt on. Tulevad ette porisse uppuvad jalad ja vastikult märjad, sopased jalanõud. Võeh… Loodetavasti on Lõuna-Eestis parem olukord ja ma näen reaalselt silmaga sama, mida webcamist jälgisin enne Eesti sõitu UK-s. Kust see jõulutunne peaks tekkimagi, kui maa on must ja ilm pime nagu kotis. Ilma suhtes keeraks küll hetkel tagasi UK-sse, kus oli sama soe ja päikeseline nagu varasügisel või –kevadel Eestis. Aga ei, tahaks ikka uskuda, et kuskil Eesti nurgas on ka helgem pool.

Pildid on ikka Maidstone's tehtud.

jõulud lähenemas

Elu pikim töönädal nagu teeks nädalat terve kuu… Elu pikim tööpäev nagu oleks tervet päeva nädala teinud. Olin tubli, kontrollisin üle 860 retsepti täiesti üksinda (ei Ali ega Carla’t) ja tegelesin teiste küsimustega. Üheksasajased päevad on isegi koos Aliga kahesse töötades üliväsitavad, aga üllatuslikult polnud päev kõige hullem vaatamata sellele, et hingetõmbehetke polnudki. Tõime raadio, kuulasime taustaks jõulumuusikat, nosisime küpsiseid ja komme, mida karpide viisi kingiks tuuakse (mina selleks küll eriti aega ei leidnud) ning meeleolu oli vaatamata jalavaevustele, teistele hädadele ja meeletule töötempole vägagi rõõmus. Jõulud on vist lähenemas :)

jõuluootuses...

Sooviksin, et viimased tööpäevad läheksid sama kiiresti, kui mööduvad jõulud. Sooviksin, et jõulud mööduksid sama aeglaselt kui tööpäevad.

jõulueelne huumor

Vat selline asi juhtub, kui ma ennast mõneks tunniks kööki unustan. Kuna töö juures meeldib alati näpuga kellegi suunas näidata, siis seekord tuleb Karenit bleimida (loe: süüdistada), kes mulle mikserit laenas. Võttis hea kümme aastat, et nipp kätte saada, kuidas biskviittaigen plönniks ei vajuks ja väga õrn jääks. Lõpp hea, kõik hea, loodetavasti maitseb ka sama hea nagu alati.
Kas jõudu mul liiga palju või vastupidi nõrgaks jäänud, aga tööl suutsin konsultatsiooniruumi (loe: Ali palvekabineti) ukselingi juures asuva metalljubina kruvidest lahti tõmmata (isegi kirjutada on naljakas rääkimata sellest, kuidas pärast tööd kojusõidul pisarateni naeru lõpuni välja jätkus). Ja vannitoast lendas natuke hoogsama käeliigutuse tõttu pisike seinariiul koos kõige tualett-tavaariga põrandale laiali. Kisub põnevaks, loodetavasti jõuab tort ikka oma esialgses formaadis maitsjate suudeni.
Asjad veel pakkimata, kingid pooleldi ostmata, fotopildid jäädvustamata, meilid saatmata, rahad kandmata, jõulukaart kirjutamata ja aeg on südapäeval, järgmisel pühapäeval nädala pärast pean juba liikuma. Mul on vaja personaalset sekretäri.

õige pea...

Oli mul vaja ükspäev panka minna, et katkestada trenni otsekorraldus ja nad suutsid mulle kenasti tasuta krediitkaardi ära vormistada. Tegelikult arvestasin juba, et sellega võib mingeid lisajamasid tulla, aga kuna tasuta pakuti ja minu teada saab mõningaid tehinguid vaid ainult krediitkaardiga teha, siis mõtlesin, et olgu (iial ei tea, kuna vaja läheb, las kopitab lauasahtlis). Ei tahtnud eriti oma aega intresside, kaardikindlustuste ja muu säärase uurimise peale kulutada, kuigi vastavat infot saadeti nädala jooksul erinevate pangakirjadena vähemalt viis korda. Mitte ainult postkast polnud umbes, vaid oli vaja kaardi aktiveerimiseks ka helistada. Kaart sai peale kahtekümmet küsimust ning pikka ja keerulist juttu ka aktiveeritud, kuigi umbkeelsest (mitte inglasest) pangatöötajast polnud kohati võimalik aru saadagi, nii et ma ei tea, millega ma lõpuks nõus olin või ei olnud. Igatahes krediitkaardile pandi automaatselt peale tasuline kindlustus (kate juhuks, kui töötuks, haigeks jms jään), mille ärasaamiseks oli vaja jälle helistada ja sel korral pidin vähemalt kümme korda endast sõnu välja kiskuma, et öelda viisakalt, et ma ei soovi mitte mingit kindlustust sellele kaardile. Taheti põhjust, minu krediitkaardi otstarvet jne. Ütlesin, et see on igaks juhuks (äkki läheb kunagi vaja) ja oh kus siis toodi välja kohe vastava “emergency” ehk hädaolukorrakindlustuse vajalikkus kõigest nii-ja-nii-palju-naela-eest-kuus. Kordasin lõputult, et mul pole mingit lisakindlustust vaja, et ma ilmselt seda kaarti ei kasutagi ja selle peale targutati lõputult, et kui kaarti ei kasuta, siis kindlustuse eest maksma ei pea ka (kuni balanss on nullis). Pärast kümmekond minutit oleksin olnud valmis kasvõi karjuma, et nad mind rahule jätaksin, aga säilitasin viisakuse ja ütlesin, et kindlustus on vabatahteline (nagu kirjast lugenud olin, kuigi telefonis hakkas juba teistsugune tunne tekkima) ning siis jäeti minuga ka kohe lühidalt hüvasti ja lubati uus kiri kindlustuse lõpetamise kohta saata. Õnneks. Huhh…
Täna tähistasime Ramsgate’i töökohas apteegi kaheaasta sünnipäeva uues majas. Või no mis tähistamine see väga oligi, kuid ega kunagi selles kohas ei juhtu, et lõunatunniks pannakse apteek kinni ja koos apteegiperega (umbes 12 hinge) aetakse juttu, kui vaikivad masinad ning lakkab igasugune töö. Ali võitis MURi tubli tegemise eest (kelle koormuse kasvu arvelt?) kahel kuul 2x£50 ning selle eest telliti neli suurt pizzat ja igale ühele kingiti £10. Imelik oli muidugi £10 vastu võtta ja Domino pizzad olid ikka kehvad küll (olen isegi paremaid teinud ja tädi omaga ei anna võrreldagi – loodetavasti ta seda nüüd jõuludeks lisaroona ette ei kanna, sest kõht nõuab ikkagi kapsaid-kartuleid-liha eelkõige ja ega kõht kahjuks kummist ju pole). Paljud kliendid kingivad jõulukaarte ja toovad maiustusi ning esimesed jõulukaardid sain kaastöötajateltki. Mõned teevad lihtsalt ühiskaardi, mille minagi koos omatehtud tordiga esmaspäeval lauale tahan panna. Muidu oli vaikne reede tööl (haruldus!) ning hommikul oli maa ja taeva vahepealne hallvalge – ei, lund polnud, aga minu mitte terava pilgu pettis hall härmatis ja jääkirmed autodel küll ära. Õnneks polnud tee libe, kuigi Dave oli rõõmus väiksemate kõrvalteede üle, kus ta sai väheke libedasõitu harrastada.
Üha rohkem maju mattub jõuluvalgusesse. Mõtlesin naljaga pooleks, et “the twelve days of running” sarnaselt loole “the twelve days of Christmas” (inglise ülipopulaarne jõululaul) kõlaks hästi ja ei tahaks kohe mitte jõuludeks paksuks süüa, vaid ikka jätaks selle lihtsa ülesande jõuludeks ning hakkasin õhtuti naabruskonnas jooksmas käima, sest siis on ka silmale ilusam, kuna inglased ei hoia jõulutulesid ööpäev läbi sees (nagu ühel varahommikul avastasin). Pealegi tundus absoluutne nulltrenn kehale imelik. Mitte ainult ei tundnud hädavajadust liigutada, vaid imelik oli töölt tulla ning lihtsalt läpaka taha jääda ning magada kella seitsmeni. Viimane laupäev läks uni hommikul kell viis ära (ja siis tõusingi) ning nüüd kipubki juba kuue ja seitsme vahel kaduma. Kas ma just 12 päeva joosta viitsin (sest jooksmine mulle lihtsalt ei istu), aga miski pole võimatu (12 päeva suusatamist kahjuks on võimatu, kuna puhkus kodukülas nõksa lühemalt kestab).
Tegelikult läheb nüüd aeg eriti kiiresti, kuna märkamatult on pea nädal veel jäänudki ja ma pole asjade pakkimiseni jõudnudki. Eelmised kolm vaba päeva kulusid jõuluvalguses majade pildistamisele ja kinkide otsimisele (see peab jätkuma veel hommegi pärast tööd) ning mõned pildid peaks veel tegema. Ma pole Ramsgate’i ega Margate’i südalinna jõulutulesid veel vaatamas käinudki (Broadstairs’ist rääkimata). Töökaaslastele on vaja esmaspäevaks tort küpsetada ning asjade pakkimine ilmselt lükkubki osaliselt järgmiseks laupäevaks, kuna järgnev töönädal saab 45,5-tunnine olema ja õhtul pärast jooksu enam ei jõua. Aga järgmine pühapäev juba olengi teel. Ja ma ei hooli sellest, et libedus Gatwicki lennujaamas võiks mingi segaduse lennukite õhkutõusmisel (-maandumisel) tekitada nagu tänane ilm seda tegi või pidev jama Estonian Airi lennukitega või et jõulupuhkus väga lühikeseks jääb (ilmselt 10 päeva asemel paarina tundub), sest ma olen see õnnelik, kes jõululaupäeval kella poole seitsmeni töötama ei pea, seda jubedat jõulupäevade eelset töökoormust taluma ei pea (mitte et praegu koormust vähe oleks), sest ma olen see õnnelik, kes saab olla kodus, paigas, kus veedetud ajal on hindamatu väärtus...

Üritan enda aega natuke rohkem säästa ka blogi harvema kirjutamise arvelt. Äkki õnnestub.

kirev külaelu

Läksime välja, et jõuluehteis maju pildistada, aga mis selgus – kõrvaltänavas käis pidu ja pillerkaar. Mõtlesimegi, mispärast meie ukse ette ajutised parkimiskeelutulbad olid asetatud (veel üks bussipeatus). Terve tänava täitsid lõbustusatraktsioonid (tivoli), minilavad, -letid, jõulupuud, põhjapõdrad (nägin esimest korda neid sarvedega iludusi) ja muidugi rahvasumm. Küla kohalikes poodides oli raske sammugi teha. (Blogi kirjutan ilutulestikupaukute saatel).Tegime päris korralikult pilte, kuigi näpud külmetasid paksudes kinnastes nagu väljas oleks miinus kolmkümmend – ilmselt tuule süü, mispärast ka paljud pildid udused tulid (mitte ainult fotoka süü, kuigi isegi statiiviga on pimedas võimatu selgeid pilte saada ja ühte kohta pidi kannatlikult kümme korda üles võtma). Siinmaal leiab harva kolmnurki akendel (rohkem vaeste ühismajade puhul), pigem on majad ja esihoovid omanäoliselt kaunistatud, kuigi mõnel juhul kisub asi ka ameerikalikuks. Tubadest kumavad enamikel juba jõuluehteis kunstkuused. Kaunistused pandi enamikes kohtades välja esimesest advendist.

üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama

Iga päev soovin, et see oleks viimane päev selles apteegis. Korra olen tahtnud lihtsalt uksest välja jalutada ja mitmel korral on nutt kurgus olnud. Mingi aeg tagasi otsustasin, et teen jõuludeni veel selles kohas tööd ja siis leian uue töökoha. Hakkasin päevi lugema jõuludeni ehk viimase korrani ja saatsin peabossile 1.detsembril lahkumiskirja. Aga ei läinud vist päris nii nagu tahtsin. Järgmisel päeval leidsin ennast face-to-face bossiga Ramsgate’i konsultatsiooniruumis. Nagu arvasin, pakkus ta mulle uuest aastast palgalisa paarituhande naela võrra aastas. Olin juba ära arvestanud, et selline “boonus” oleks naeruväärne võrreldes locum’ite tunnitasuga ja seadsin oma tingimuse kas £XX XXX koos “lisadega” (tasuta elamise ja autokasutusega) või kaon sellest firmast igaveseks. Tema paistis sellega nõus olevat (pidi ametliku kirja saatma), kuigi seletas midagi keskmisest tundide arvust nädalas, mida tavaliselt teen (42,5 vms), mis tiriks muidugi tunnipalga naela võrra jällegi alla, aga ma veel vaatan seda asja! Kust selline summa? Locum teeniks muidugi tunduvalt üle £XX XXX aastas, aga seal on palju agasid, nt. pole sisse arvestatud puhkus, peaks ise töö sebima igaks eraldi päevaks (mis on majandusraskuste tingimustes keerulisem, keskmist tunnipalka on niigi alla tõmmatud kuskil £XX peale), peaks auto ostma (pluss muud kulud seoses autoga, mis võivad ületada auto maksumuse), uue elukoha muretsema, võibolla ka potid ja pannid… ja kokkuvõttes teeksid £XX miinus kulud või £XX pluss boonused ilmselt enam-vähem sama välja. Nii et lepiksin mõni aeg selle tööfirmaga kus olen, aga mitte Ramsgate’iga!!! See on lihtsalt enesehävitamine, see, kuidas mõni päev peab Ali otsima igasugu põhjust, mille kallal norida. Ja kui põhjust pole, siis ikkagi midagi peab olema. Õnneks suutsin enne aastaringset PCT kontrollkäiku ühele metadoonijoojale kahekordse koguse andmisvea kolme päevaga tasaarveldada ja nii et Ali sellest teada ei saanudki. Andsin automaatselt ühe teise metadoonijooja valmismõõdetud koguse, kuna see oli ainuke veel kapis ja õige tegelase kogust hommikul valmis ei pannud, kuna tegelane oli sel päeval on-hold ehk ootavas seisus kuni helistatakse ja lubatakse talle kogus anda. Viimasel ajal pannakse peaaegu iga päev keegi on-hold’i. Selliseid asju võib juhtuda, kui ollakse üleväsinud, on kiire, loevad paljud muud üksiktegurid ja see, kui enamik päeva koormusest minu õlule jäetakse… No peab ikka juhtuma, just enne teada kontrollide tulekut ja just siis, kui Ali on just hiljuti teinud metadooni ülejäägi mahakandmise. Olin jubedas pabinas noormehe tervisliku seisukorra üle, uurisin õhtul veel metadooni topeltannuse kohta, kuna tegemist on ikkagi ülitäpselt mõõdetud ja rangelt arvestust peetava kontrollravimiga. Õnneks ei pidanud kahekordne annus erilisi kõrvalnähte esile kutsuma ja tegelane ilmus ka järgmiseks päevaks (laupäeval) täie tervise juures uut kogust jooma (vahepeal nad ei tule, jätavad päevi vahele ja sel juhul oleksin jäänud terveks nädalavahetuseks närveldama). Seekord läks õnneks… aga see on vägaväike osa minu igapäevast, võite ette kujutada, milline vastutus on sellise aastapalga juures. Ja ma ütlen, see raha ei pruugi seda väärt ollagi. Kerge on üleväsimuse mõjudes viga teha, kui see on juba viiesaja seitsmekümne neljas retsept või tuhande kahesaja kolmas ravim sellel päeval kontrollida ning sinu ümber rõkkavad rõõmust jutuvadinas kaaskolleegid, helisevad vahetpidamata telefonid, vajavad lahendust igasugu üleskerkivad probleemid ning tüütavad patsiendid ja ootavad oma doosi metadoonijoojad või Subutexi patsiendid. Olen varemgi maininud, et arstid saavad siin riigis tunduvalt rohkem palka ja hambaarstid on esitopis ehk ületavad proviisori palga kahekordselt. Vaevalt neil kahekordselt suurem vastutus on. Peale selle, iga kord kui mingi tegelane tuleb apteeki oma “ma-ei-tea-mis” nahalööbe või haigussümptomitega ja proviisor peab diagnoosi panema – andke andeks, võin sümptomite leevendamiseks rohtu anda, aga mu aastapalk peaks olema ka arstile kohane, et diagnoosi panna. Ma ei ütle siinkohal midagi halvasti arstide kohta, nende teadmised on kahtlemata laitmatud, aga mida oodatakse minult, kellel pole kogemusi ega haridust ravida. Ja oi kui palju meile halvasti öeldakse. Ükspäev sattus apteeki rassist, kes Ali aktsendi peale tegi sellest ka omaette valjuhääldse pika sõimu. Just sellel hetkel oli üks inglasest tegelane peamajast meie vanaks läinud kontrollravimeid enne inspektorite tulekut ametlikult hävitamas (ja õnneks mitte minu valmismõõdetud metadoonikoguseid ehk miinusjäägiga “tasaarveldusi” kontrollimas) ning käis ukse taga selle rassistiga “rääkimas”. Oh seda elukest küll. Jään oma korda “ootama” siis. Siiamaani pole eriti hull olnud. Nimede hääldamine on vahel ikka päris vaevaline (aga ka inglastele vahest) ja üks vanatädi korra mainis, et jah “Cox” ei ole kerge hääldada neil, kes pole siin maal sündinud (rõhk oli vales kohas). Õnneks enamik ikka naeratab ja pöörab asja naljaks, kui nimi valesti kõlab. Kes inglise keelest midagi taipab, võib arvata, mida perekonnanimi “Pugh” võiks tähendada, kui seda natuke valesti hääldada. Mõnel korral on öeldud, et ma ei saa nendest aru, aga pigem olen ise asja isiklikult võtnud, kuna nad ei pea silmas niivõrd keelelist arusaamist, kui mõistmist, teadlikkust.

Et oma jutuga tuumani jõuda, siis pean algusesse tagasi hüppama. Kuna ma pole kindel, kui pikaks ajaks siia jään, sest suveks (või lihavõteteks) oli plaanis ikka mõneks kuuks koju minna ja hilissügisest tagasi tulla ning sellises olukorras (teatud määral hirmutab ikkagi majandusolukord, õieti küll jutud töökohtade kaotustest jne. ning ootus, et R. oma siin äratehtud paberitega ka lõpuks äkki töö leiab ükskõik kuhu ja kortereid enamasti vähemalt vaid pooleks aastaks üüritakse), siis oleks õigem jääda samasse firmasse. Aga mõte Ramsgate’st, täpsemini küll Ali’st ajab kananaha ihule. Olen juba midagi oma olukorra parandamiseks välja mõelnud. Üritan ennast uutel kuudel panna ükskõik kuhu mujale, aga mitte Ramsgate’i. Üritan läbida MUR koolituse (et vajadusel jääda kauemaks, loe: unustada ennast patsientidega suhtlema ja siis ta PEAB oma “toakesest” välja tulema ja ravimeid kontrollima, kui neid kuhjades laual järjekorras on). Ja kui see ei aita, üritan Carla ravimikontrollil abiks võtta (selleks pean keelama tal teha seda, milleks ta ideaalselt kiire ja perfektne on – ravimite kokkutoomisel ja sildistamisel – tuleb jätta see töö teistele muidu lobamokkadele ja passijatele). Ükskõik, kui palju vahel ka nende naer ja lobin minu töö pingesuse ja kurva meeleolu mõjudes isegi haiget teeb, meeldivad nad mulle kõik vaid ühe suure erandiga.

Edit (tunnike hiljem): kaubeldud palk koos lisaväärtustega alates 1. jaanuarist nüüd ka ametlikult toimiv, aga miskipärast pole grammi võrragi rõõmsam.

advendiaeg

Oleksin tahtnud olla selles muinasjutus, mis kodumail nädal tagasi oli. Hakkan juba unustama, mis see lumi on. Teistpidi jällegi ei kadesta poriseid ja vettinud jalatseid, mis kodulinnas paratamatus oleks. Eks Inglismaal sajab ka vahest lund ja ühes kuutaguses ajalehes nägin päris paksu valget vaipa siinmail, aga mere ääres seda eriti loota pole. Seevastu saan ikka veel rattaga sõita, aastaringi.
Kolme nädala pärast peaksin plaanide kohaselt kodumaal olema ja loodetavasti ka seda haruldust nägema, mida mäletaks justkui unenäost.
Ilusat jõulude ootust!

rahulolu raske tulema

Ma väldin Lloyds Pharmacy’t. Aasta tagasi arvasin, et see on üks suur tegija siin ja tahtsin kangesti sinna tööle saada, aga igasugustest foorumitest olen viimasel ajal selle suurketi kohta vaid negatiivset lugenud ja praegu mõtlen hea, et sinna tööle ei saanud. Aasta jooksul olen kõvasti targemaks saanud, juba agentuuride koha pealt. Targemaks, mitte targaks ja ikka mõtlen, et oleks kõike seda aasta tagasi teadnud, mida praegu tean… Mida ma aasta pärast võiks teada!?
Mul oleks aeg teatud asju kokku tõmbama hakata. Küllastumas trenn, suhteliselt alamakstud (jah, UK keskmisele proviisoripalgale tunduvalt allajääv, sest ma ikkagi “uustulnuk” siin!) ja pingeline töö ning igavaks muutunud piirkond tuleks välja vahetada. Pole veel viitsinud asjaga alustada, aga detsembrikuu lähenemine peaks mind tegudele tõukama, sest läbi saab pooleaastane trennileping ja uuest aastast uues töökohas alustamiseks peaksin 1.detsembriks lahkumisavalduse vanasse sisse andma.
No kus on võrdsus, kui ülekaalulistele antakse võimalus jooksmisel, laste jalgsi kooliviimisel, trennis käimisel punkte koguda ja siis selle eest veel tasuta teenuseid-tooteid saada! Ma tahaksin ka, jõuaksin miljonini palju kiiremini kui tööga.
Üks kümnest täiskasvanust arvab, et krõpsud, Coca või Jaffa küpsised läheksid “puuviljadena” päevamenüüs arvesse. Võibolla olete kuulnud “5-portsjonit-päevas” juurvilju või puuvilju mõistet. Mõned arvavad tõsiselt, et krõpsud või puuviljaküpsised täidaksid puuvilja normi. No räägiks siin isegi banaanidest või viinamarjadest, mida ma küll kaalulangust ootavale inimesele ei soovitaks, aga prahtnäksid…naer…
No mis teha, töötüdrukud peavad mind kergelt anorektiliseks ja mõtlevad igasugu totrusi välja ning hiilivad mu sabas personaliruumi, et veenduda, et ma ikka mingeid lahtisteid peoga ei neela :D Kui nende näksideks on igapäevaselt küpsised, koogid, pähklid suhkru- ja šokolaadikatetega, šokolaadikangid, kommid jne, siis minu sojagraanulite ning kaalika peale ikka naerdakse. Ja ise veel pärivad, kuidas ma sellise saleduse saavutanud olen! Kas on tõesti raske uskuda, et trenn ja toitumine ei anna sellist tulemust nagu imedieedid? Miks ma pean häbenema oma toitumist? Keegi ei peaks ju mind normaalseks, kui ütleksin, et pole aasta-paar peaaegu üldse sooja toitu viitsinud teha. Ja mitte keegi ei usuks vist, et “leib-kala-kana-kodujuust-toored aedviljad” oleks õigem kui süüa sooja toitu. Mida ma üldse ei seedi, on see, kui tullakse õpetama, kuidas õige on ja öeldakse, et nii nagu mina teen, on vale! Ometi kulturistid ja teised jõumehed päevas pool kilo kohupiima-kodujuustu, mitu munavalget, paki sinki, kanakoibi jms sisse ajavadki ning uskuge või mitte, ükski lihas ei arene alatoitumises (nii makro- kui mikrotoitainete puudusel). Kui ma teeks võrdluse ühe tüüpilise manitseva isiku ja iseenda päevamenüüst, siis ühel juhul näitaks toitumisprogramm kollast (ala) ning teisel juhul punast (üle). Võtsin konkreetselt ühe enda tüüpilise päeva toitumise analüüsiks ning tulemuseks nägin metsikult punast ehk üle normi mikrotoitaineid (vitamiine, mineraalaineid), mis muidugi ei tähenda, et küllus alati hea oleks (rahustuseks võin öelda, et makrotoitained proteiini erandina olid normis :D). Aga minu meelest pole mingit vahet, kas toit on külm või soe, kui keha saab toitaineid piisavalt. See on pigem enesetunde küsimus, kes suudab sellega kohastuda ja kes mitte. Ja miskipärast kõik rajanebki emotsioonidel nagu sooja toidu mittesaamine oleks paha või taunitav. Kui keegi oskaks põhjendada, miks külm toit maole hea pole, andke tulla… :D
Ma ei ütle, et ma soojast toidust ära ütleks, kui see on hästi tehtud, aga paar aastat tagasi olin tüdinenud kartulist, makaronist, riisist ning mulle hakkas leib maitsema. Kuni see mulle maitseb ja ma ei tunne muu järele vajadust, miks ei võiks siis kartuli, riisi ja makaroni sellega asendada. Huvitav, mida talupoeg enamasti sõi… Pigem on tänapäevaühiskond oma toiduvalikuga väärastunud.
Kusjuures ma ikka ütlen inglastele, et olen keskmist eestlase mõõtu, aga inglise skaalas muidugi võin jätta teistsuguse mulje. Ja ma ei ütleks, et ma pooleaastase trenni tulemusel olen ennast heasse vormi viinud – kaugeltki mitte. Olen suutnud vaid natuke vältida seda pekistumist, mis siin tahes-tahtmata külge hakkab. Tean, millega lõpeb trenni katkestamine. Õige on valida mõõdukas füüsiline aktiivsus ja keskpärane toitumine terveks eluks, mitte jo-jo-tamine. Minu veaks on see, et võin teha suurt tööd ja tavaliselt pingutan sellega üle, nii et hiljem hakkab asi niivõrd tüütama, et ei näe enam mõtet. Pole mõtet töötada oma kehale vastu. Kui keha püsib X kilo juures midagi olulist tegemata, siis mõne kilo allasaamine pole kõike seda pingutust väärt. Vähemalt nii ma hetkel arvan. Teisest küljest, kui midagi ikka oluliselt häirib, siis on põhjust midagi ka ette võtta. Ja kui enam ei taha mahtuda nendesse riietesse, mis kapis on, siis kaine mõistus ütleb, et midagi tuleb enesega ette võtta, mitte number suuremaid riideid soetama hakata.
Kõige raskem on iseenesega rahul olla!

Tehtud!

Kütus on odavam kui aasta tagasi. Aasta tagasi, kui kaubanduskeskuste kirev valik pani eriti unistama aastapalgast, mille praeguseks saavutanud olen. Nägin hilpe, mida soovitud tunnipalga eest osta oleks võinud. Aga aasta hiljem väldin kõikvõimalikke kaubanduslikke kohti, et aega ja raha säästa ning unistan rohkemast. Mitte ainult kõrgemast tunnipalgast, vaid… loomulikult mitte kallimatest hilpudest. Samas tahab võimu võtta laiskus või mugavus asju mitte muuta, kuigi rahulolu on kadunud. See, mis tavaliselt tegutsema paneb. Korteri, olemasoleva sisustuse ja auto kasutus on märkimisväärsed lisahüved, kuid kas piisavad tegurid, et silm kinni pigistada teades, et teeniksin locumina mitte natukene, vaid väga-väga palju rohkem. Ega tööandja loll pole pakkudes selliseid boonuseid. Peaksin otsima korteri (mille eest läheksid igas kuus suured üürisummad), lootma, et see on vajalike vahenditega varustatud ja ostma ka auto, milleta ükski locum tegutseda ei saaks. Peaksin tegema meeletult tööd raamatupidamisega (kuna hakkaksin iseendale tööandjaks) ja nägema teisi ettearvamatuid, ootamatuid olukordi, milles ilmselt olla ei tahaks. Aga kes ei tahaks seeläbi tugevaks saada!?
Olen kaalunud variante ja veetnud vabad päevad netis kolades kõiksugu (maksu)infot kogudes, seadustega tutvudes ja mingi hetk saab kõigest villand. Kas asi on seda vaeva väärt? Võibolla peaksin lihtsalt küsima palgakõrgendust (kuna olen juba aasta töötanud) ja taluma seda pinget tööl, sest kui tõenäoline see ongi, et uutes apteekides locumina töötades vähem pinget leian. Aga kas istuda kuskil alamakstud eesti apteegis parem on… peaksin vastama jah, kui just ei taha ühel päeval näotsi seista meeletu pinge, võõraste inimeste, keele, kultuuri, keskkonnaga. Võibolla ma ei armasta ennast piisavalt, et panen ennast pidevalt pinge alla? Võibolla armastan rohkem raha kui ennast? Ei! Tahan vaid oma kodu, mida rahata ei saaks ju. Tahaksin teha seda, mis meeldib, kui see vaid kataks igapäevakulutused. Võibolla nõuan endalt liiga palju ja kiiresti, aga ma tahaksin selle jama kiiremini lõpetada (locumina oleks ehk lootust), et jäädavalt tagasi naasta.
Kohtasin kunagi eesti apteegis naist, kes oli erialalt õmbleja, aga parajasti proovis kätt uuel alal, kui apteekides ravimeid registreerimas käis. Ta ei olnud uuest valdkonnast üldsegi vaimustuses, kuigi palk oli isegi parem ja ma ei mõistnud, miks ta loobuda tahtis. Siis ta ütles, et teeb pigem seda, mis meeldib ja talle meeldis õmmelda. Õnnelik inimene, nüüd alles mõistan…
Jube, kuidas ma iga päev mõtlen, et oleks see ometi viimane, vähemalt selles apteegis. Ja ma tahaksin vaid kodus, mitte 9+1h tööl olla, veel pärast tööd trenni minna ja alles peale üheksat koju ning kümne paiku internetti uudiseid lugema jõuda. Ja kõik on nii stressirikas, et karjuma hakkan ja nutt tuleb peale, kui teine pool ootab minult poole üheteistkümne paiku abi tšeki väljakirjutamisel, rongipiletite uurimisel või maksudeklaratsiooni täitmisel. Sellel hetkel tahaksin lihtsalt omaette jääda, rahu ja magada, et välja puhata järgmiseks keeruliseks päevaks. Mis elu see on, lalalalalaaaa!
Ei tahtnud sellest kirjutada, sest see on vist pidevteemaks saanud selles blogis. Kurta-kurta ja veelkord kurta. Kas ma tõesti ei oska kirjutada heast? Sel juhul peaksin kirjutama oma unistustest, aga nendest ju ei saa… Need kõlavad vaid mõtete tasemel hästi!

Edit: lugesin oma postituse uuesti läbi ja mõtlesin, et STOP, hinga ka vahepeal, aga seda ma ju ei oska. Selle asemel, et lõõgastuda, kulutan oma vabu päevi seadustega tutvumiseks, ajude kokkujooksutamiseks ning tagantjärele jääb veel "meeldiv" tunne ka oma vaba aja sisustamisest. Tore, et ees on jälle rahateenimispäevad.
Kõige parem sellises olukorras on lihtsalt naerda läbi pisarate...


Aga tegelikult pole ju hullu midagi kuni elan ja olen terve. Sest kõike võib juhtuda... liiklusõnnetus, kuidas keegi mulle külje pealt sisse laksab, keegi teele ette hüppab, auto kellelegi ringteel ette jääb, kuna piisavalt ei kiirenda - mõtlen sellele iga päev, kui roolis olen... veelgi hullemast ei taha mõelda...
...või kui ilutulestik otse täpselt kümnesse tabab, millest möödunud nädalal mõni meeter puudus, kui rattaga Bonfire Night õhtul pärast tööd Cliftonville mäetõusult vaba hooga alla veeresin ja minu eest rakett mööda vihises. Sekundid otsustavad elu, kõik on joppamise küsimus. Kui on määratud, siis on... Ja mis kasu on sel hetkel rahast, karjäärile pühendatud lõpututest tundidest, enese piitsutamisest, enda stressamisest? Mis kasu on sellest, kui ma väsinuna väljastan vale ravimi ja otsustan kellegi teise elu saatuse?
Nii et STOP! Keegi ei tea millal... Kui paljud meist elaksid täiesti teistsugust elu teades täpset kuupäeva?
Nii et naerame ka läbi pisarate...

"roosa päev"

Dave tegi tööl lühikese videoklipi. Kuna tegemist oli mingi annetusnädalaga, mille raames annetati (ühe)paundiseid (millal neid ei kogutaks!), oli päeva riietusvärvuseks roosa. Tavaliselt kannavad kõik peale proviisorite valgeid kitleid. Roosad embleemid olid isegi tähtsatel UK poliitikutel rinnas (ülikondadel), kui neid trennisaali telekast nägin. (Hiljem selgus, et rinnalilled olid esimese ilmasõja mälestuspäeva puhul).
Täna ka teine tähtpäev - Halloween, mille tähistamist võib mõnes koduaias märgata tulnukaid meenutavate luukerede ülespanekuga, tänavatel liikuvate maskeeritud noortejõukudega, kel käes kõrvitsapangid. "Trick or treat" - lapsed käivad uksest-uksele ja küsivad maiustusi jms. Kui maiustusi, raha vms ei anta, siis teevad "triki". Ma ei osanud varem veel kokku panna halloweeni ja hingedepäeva. Tegelikult on need ju seotud. Ühelt poolt luukere-temaatika (vastavad kostüümid, aiaaksessuaarid jne). teiselt poolt pidid hinged kodule "needuse" peale panema (nö. trikk), kui nad midagi saamata tagasi peavad minema.

manager või asi

Polegi uudiseid või noh, pole uudis, et tööl ikka palju rabelemist on. Teisipäeval pidin üksi hakkama saama üle 700 retsepti kontrollimisega, tegelema teiste üldiste küsimustega ja lahendama probleeme nagu managerid ikka, ainult et mina pole manager. Miskipärast hakkavad inimesed pikalt ja laialt seletama ma ei tea kust otsast oma probleemi ning telefonis kuulates on niigi suhteliselt raske aru saada ja kui juba mõtlen, et olen vist küsimuse hetke või probleemi sisu maha maganud, siis viie minuti pärast selgub ka asja point, kuigi ma ei saa aru, milleks on vaja nii palju keerutada ja liiga palju ebaolulist taustainfot jagada, kui asja saaks ka kahe lausega öeldud.
Inimesed võivad vahepeal ikka väga kurjad olla ja halvasti öelda. Ei tohiks muidugi hinge võtta, kui keegi väidab, et ma temast kohe üldse aru ei saa (kuigi saan).
Seesamune päev, kui manageri rollis olin, katkestati lõpuks kõne hetkega ära ja ma unustasin selle loo isegi väga kiiresti. Kokkuvõttes helistas üks tütar oma vana ema eest ja nõudis ravimeid, mida ta saanud polnud. Tüüpprobleem iseenesest. Kuhu jäid ravimid või retseptid – keegi ei tea (ei arstikeskus ega apteek ehk siis mina). Mina nägin arvutist vaid nii palju (kuna apteek hoiab iga patsiendi kohta eraldi ajalugu), et me polnud talle ravimeid viimaste seisudega väljastanud. Järgmine päev helistati uuesti ja süüdistati juba Dave’i (ravimite kohaletoimetajat) ravimite varguses. Ali oli sel päeval tööl ja palus siis naisel ikka üle kontrollida ega retseptid kuskil tolle ema kodus pole. Ja no lõpuks siis selgus, et vanamemm oli retseptid teki alla jalutsisse peitnud. Ja võta siis kinni, mida meie antud olukorras oleksime teha saanud. Mina olin selle loo juba sisuliselt unustanud (või no suhteliselt ükskõikselt sellesse suhtunud) ja ei hoolinud kellegi vabandustest, kuigi naine lõpuks helistas ja vabandas. Ma mainisin vaid möödaminnes Carlale, et naine oli päris vihane olnud, kui minuga rääkis, aga Carla tegi sellest natuke suurema numbri, mainis Alile ja lõpuks Ali tegi veel suurema numbri ning nõudis, et naine peaks vabandama just minu ees. Piinlikkusega võtsin vabandused muidugi vastu, kuna Ali seda peale surus. Ali arvates olen ülemäära diplomaatiline ja peaksin teinekord sellised “julmurid” pikema jututa ära saatma. Peaksin muidugi Aliga nõustuma, kuna mitte keegi ei tohiks meile halvasti öelda, aga kas halvastiütlejale peaks samamoodi ka vastama??? Kas see oleks enesekehtestamiseks õige viis? Ali on ikka mõned korrad maininud, et loobuks tööst just selle tõttu, kuna meie elukutset ei väärtustata, tänulikkust on vähe ja halvastiütlemisi liiga palju. Aga ma arvan, et see on igal pool ja alal nii. Kui ma siit muud ei õpi, siis vähemasti paksemat nahka kasvatan.
Tegelikult häirib mind rohkem ikkagi see, et üksi ravimikontrollimisega rabelema pean ja Ali seejuures suhteliselt ükskõikne on. See, kuidas ta töötajaid kurjade tegelaste eest kaitseb, polegi niivõrd oluline minu jaoks, sest igaüks peaks antud juhul ikkagi ise hakkama saama (eneseväärikuse küsimus).
Auto sai eelmisel nädalal korda tehtud, mingi jupptükk ära vahetatud ja £260 tasutud (selle summa nõuan loomulikult firmalt hiljem sisse). Pärast parandust hakkas autol midagi kapoti all kolisema, õnneks ei pidanud uuesti parandusse vedama, vaid üks kapotiluuki kinni hoidev jubin oli natuke ära kulunud ja R. lükkas veinikorgi selle asemele. Vähemalt hetkel on vana hea auto tagasi :)
Jõutrenni ei viitsi eriti teha, aeroobikasse (bodyclassi) jõuan hetkel natuke teistsuguse töögraafikuga vaid korra nädalas, aga sellele lisaks olen teinud lihtsalt rattasõitu trennis (vaadanud samal ajal telekat, uudiseid enne ja pärast vändapööret majanduskrahhist ja MTV) ning käinud ka lihtsalt oma rattaga sõitmas. Üldiselt ei tasu siin nädalavahetusel (eriti laupäeval) liiklusesse tõmblema minna (ei auto ega rattaga), sest ringteed on umbes ja üleüldiselt tihe sõit on (üks laupäev võttis Sainsbury parklast väljasõit 15 minutit). Täna oli kole isu Sainsbury multiseeded leiva vastu ja selle pidin ka saama, missest, et jube kõva tuul oli siis lisaks rattasõidule autode vahel.
Üks imelik fakt ka, tundub, et olen ainuke pesija spordikeskuses pärast trenni - enamik tuleb ja läheb samades riietes ning paistab, et üks inimene kümnest jõuab pärast higistavat trenni ka spordikeskuse vee alla. Kodune kümblus vist ruulib.
Eile pugisin tööl elu magusaimat puuviljakooki, mida kattis ümbert ühesentimeetripaksune suhkruvõõp (Jo ja ta abikaasal täitus 50 abieluaasta). 12.detsembril saab apteek 2-aastaseks (selles uues majas) ja keegi tegi ettepaneku seda natuke tähistada. Ali pakkus ühissöömaaega lõunatunni ajal. Ma tean, mida mina omalt poolt viiks – ikka isetehtud tordi (kui sellest lahkumistort ei saa, siis kindlasti puhkusetort).

...talunaiseks loodud

Mida kõike hing ei ihalda nagu oleksin elanud juba mõnda aega üksikul saarel ja järanud bambust...
Tahaksin pannkooke jäätise-maasikamoosiga, ahjukartuleid, pikkpoissi, hapukapsast ja karaskit… tahaksin rohkelt lund, käredat külma, koduseid jõule… tahaksin toimetada omas kodus – aias, köögis ja tubades… tahaksin kududa, heegeldada ja õmmelda… tahaksin keeta ja küpsetada… improviseerida ja kujundada… tahaksin vaikust, eraldatust ja vaba aega… tahaksin kõige selle kestvust… nüüd ma siis tean, et olen…

otsi lolli, kes otsib võtit

Arvestades eelmise aasta oktoobrikuus läbikäidud retseptide arvu, poleks ma tahtnud Ramsgate’s sel kuul töötada. Eelmine kuu oli üpris jube ja eelmise aasta tulemuste põhjal eeldasin oktoobrikuuks veel suuremat tunglemist, aga paistab vastupidi – paar nädalat on väga rahulik olnud (siinkohal loodame, et ära ei sõnu, sest pool kuud on veel alles). Jah, kiiremas tempos jõuludeni, millest ei saa vähemalt siinmaal enam üle ega ümber. Iga päev räägitakse jõuludest, vastavasisulised poetooted on juba vähemalt kuu üleval olnud ja keegi mainis eile midagi kaheksast nädalast. Ilm on üks päev jahedam, siis jälle soojem ning mõni päev on tunne, et suvi on peaaegu et tagasi. Mis jõuludest siin juttu olla saab!?
Täna töötasin nagu nädal tagasi viiendas apteegis Birchingtonis. Täna polnud enam vigagi, aga nädal tagasi tundus päris kreisi. Uues kohas peab jälle rohkem pärima, kuna kõiksugu pisemad etapid on igas apteegis ikkagi individuaalsed. Natuke erineb ka arstide kirjutamisstiil annuste puhul (ja veidi teine ravimite ampluaa). Aga mis õudsalt häiris, oli töötajate suht-koht jahe vastuvõtt. Ükskõikselt visati kimp võtmeid kätte ja umbes viidati kuhugi ukse poole, et seal taga on kontrollravimite kapp. Vahepeal oli mingi võtmega uks ja mulle anti üks üksik võti ja võtmekimp. Milline võti tosinast õige oli, seda nad ka ise ei teadnud. Mul võttis juba kapi ülesleidmine tükk aega, sattusin otsapidi ülakorrusele personaliruumidesse, siis saadeti tagasi alla ja selgus, et märkamatuks jäänud kapp seina peal oligi see õige. Proovisin siis võtmed kõik läbi ja veel teinegi kord, hiljem avastasin, et selle kapi peal olev teine kapp oli ka kontrollravimite kapp (ja oleks ma seda varem teadnud enne kui võlgnevuslipaka ühele väljastanud olin). Selleks proovisin muidugi veel kümmekond võtit järele. Nojah… siis oli keegi (teadmata kes) suure laadungi kontrollravimeid sisse tellinud ja mul oli tol hetkel enne sulgemist üpris kiire, et selle tagasisaatmise lugu uurida. Kõige hullem oli muidugi see, et kontrollravimite arv ei klappinud ja ma jooksutasin oma ajusid sellega veel rängemini kokku. Tol päeval polnud mul lihtsalt enam aega selle kõigega tegeleda ja jätsin järgnevaks päevaks, kuigi õige manager oli puhkusel. Üks locum oli vahepeal asjaga tegelenud ja täna (nädal hiljem) avastasin laualt formaalsed paberid kontrollravimite tagasisaatmiseks ning paistab, et ka inspektsioon oli omapoolsed ettekirjutused ja soovitused teinud pärast puudujääki kohapeal uurides. Võta kinni, mis värk seal toimus. Täna toodi mingi kastitäis kontrollravimeid, mille peale ma juba vaatasin, et no ei või olla, aga siis selgus (ka sissekannet tehes), et see on täitsa õige ja vajalik kogus. Hullem oli see, et seda kogust ei saanud ma seinaseifi panna ning ei jäänud muud üle, kui see lihtsalt lukuta kõrvalruumi jätta. Loota võib, et see veel alles on, kui ravimile järele tullakse. Aga töötajatel oli ükskõik, kuhu ma selle paigutada võisin-sain-oskasin. Kontrollravimid ja lukustamata – Ali annaks selle peale vastu pead ja räägiks võimalikust kohtukeisist (asi on tegelikult väga tõsine, kuigi halenaljakas, et selline kogus luku taha ei mahu). Sissekannet tehes avastasin, et selline kogus pole esmakordne juhtum, nii et nad oleksid võinud vähemalt natukenegi abivalmivamad olla ja soovitada, kuhu see panna, kui ma nõutud olekuga oma pead vaevasin, kui sellele parimat kohta otsisin. Aga ei, teeselgu siis, et nemad ei tea ja ei huvita. Niigi käib närvidele see pidev jooksmine kuskile 10 m eemale kõledasse koridorruumi, vahelt võtmega uks avades ja siis veel võtmekimbust õige üles leides, et raudkolakas avada, sest kapi järele on vajadus ikka mitmel korral ja kui patsient on vahepeal otsustanud ära minna, tuleb see tagasi luku taha toimetada.
Hoolimata ükskõiksest suhtumisest ja ebanormaalsest apteegiruumide asetusest, oli täna juba päris normaalne seal olla, kuulasin CD-plaate ning nosisin moosipirukat ja muud paremat, mida nad siiski lahkesti pakkusid. Kõige hullemad söödikud nende apteekide peale, kus üleüldse käinud olen.
Aga auto läheb laupäeval remonti, sest kuskilt lekib roolivõimuvedelikku. Loodame, et vähemalt vihma ei kalla, sest rattaga ma tööle minema pean. Ei viitsi hakata peamajast selleks päevaks uut autot sebima.

aastapäev

Ja ongi aastaring lõpuks täis - täpselt aasta tagasi tulin Inglismaale. Ilm oli palju soojem nagu Eestimaa augustikuus ja mäletan hästi, kuidas kõik alguses tundus – uus ja huvitav. Praegu ei ole põnevusest suurt midagi järele jäänud ning isegi inglise stiilis majad on harjumuspäraseks saanud, mis muidugi ei tähenda seda, et need mulle vähem meeldiksid. Aga lihtsalt ei pane enam kõike seda tähele, sest kõik see on nii loomulik, inglaslik, harjumuspärane.
Koduigatsus on viimastel kuudel üha rohkem süvenenud. Pärast eestimaist suvepuhkust ma mitte ainult ei meenuta ja mäleta sihilikult oma minevikku, vaid peas käivad mõttesähvatused nagu kogeksin sekundimurru vältel midagi ilusat oma minevikust, mida ma pole hilisemalt enam kogenud või juba ammu mäletanud. Ma ei seosta seda dejavu ega elupiltide voona, vaid pigem millegi meeldivaga minevikust, mis ilmub ühel momendil seostatuna praeguse eluga siinsamas (nähes mingit objekti, inimest, olukorda jne siinsamas võõras keskkonnas tekib mälestuspilt ühest parimast kodusest hetkest minevikus) ja ma tunnetan, kui meeldiv see hetk oli. Tegemist on peamiselt eelkooliea lapsepõlvemälestustega.
Kodust eemalolek aitab näha ja tunda seda, mida seal olles võimalik polnud.

lastele ei soovitata!

Natuke teistmoodi nädal on olnud kui tavaliselt, mis muidugi ei tähenda, et ma midagi kasulikku oleksin jõudnud teha ja aega oluliselt rohkem säästa. Kuigi kolmel päeval jõudsin isegi poole seitsmeks tormates töölt otse trenni (sain 15 min varem ära), tegin kahel õhtul kaks aeroobset trenni järjest (kuna esimene ei võtnud piisavalt võhma välja) ja käisin ka teistel õhtutel, nii et nädala lõikes kaks Bodystep’i, kaks Bodyjam’i ja kaks Bodypump’i. Esimest korda tundsin sellist trauma moodi, mitte lihasvalu, kui rinnalihast surusin ja randme piirkonda valu sisse lõi, aga eks see oli külmalt alustuse viga. Reede õhtul tegin küll ainult pool tunnikest rattasõitu, sest võtsin vaevaks minna Hayley peole tema vanematekodus, mis sisuliselt oli muidugi ajaraiskamine. Naisteõhtu läbivaks teemaks oli Ann Summers’i (see on UK sekspesu jms pood) värske jõulukataloogi toodete promomine, kus Ann Summers’i esindaja (rõivastunud jõuluvanaabiliseks) viis läbi mõned sisutud mängud ja tutvustas kaasa toodud kataloogikaupe. Kümmekond inglise iks-iks-iks-ell suuruses neidu siis ahmisid silmadega nummer kaheksa suurusi pesukesi, nuusutasid lõhnu, maitsesid geelaineid, proovisid vibraatorpükse ja lasid käest-kätte põrisevaid asjapulke. Kolme tunni pärast olid enamik vähemalt £20 naela võrra vaesemad ning pidu lõppes suhetetraagika aruteluga ja pisaratega. Noorelt võetakse ikka kõike rohkem hinge. Kui see oli mõne arvates pidu, siis… eeeeeh… Kahju lihtsalt oma ajast.
Ööseks jäingi autosse magama, et hommikul kohe sealtsamast tööle minna. Peaks ütlema, et ka siin on nüüd ilmad päris jahedaks läinud. Vihma just ei kupata, aga ööd on külmad ja tuul teeb asja kümme korda hullemaks. Tuba peab ka juba kütma.

Üleüldine majanduspaanika tekitab ka minus väheke ärevust, kuigi asjatu paanitsemine on mõttetu ja ajakirjanduses iga teine uudis majanduskrahhist võiks olemata olla. Mis mulle konkreetselt olulist meelehärmi tekitab, on inglise naela nõrk väärtus, mis vähendab minu teenitud tulu märkimisväärselt. Eesti ehituspood vaevalt minu poundide vastu huvi tunneb ja UK-sse kinnisvara soetamisest ma huvitatud (enam) pole, olgugi, et mõne aja pärast võib ka siin pärast kinnisvarahindade langust tõhus ostumoment tekkida. Valuuta ümbervahetamisel tekivad suured kaod, mispärast olen huvituma hakanud Iirimaa vastu, kuna teatavasti kehtib seal euro. Aga teisest küljest vaevalt mul enam nii palju pealehakkamist on, et ennast jälle teise (proviisorite) registrisse kanda, kuna tuleb läbi teha sarnane jama, mis RPSGB-sse registreerumisel (sest Iirimaa ja UK proviisorite registrid on kaks erinevat asja), uus töö- ja elukoht leida ning kõigele tipuks siiani soetatud rattad ja träni üle mere ajutiselt Iiri viia.
Kantisin siiani kokkuteenitud summa eesti hoiusele riski hajutamiseks ja eelkõige suurema hoiuseintressi teenimiseks. UK-s võetakse ka hoiuste intressilt tulumaks maha, mis tähendab sisuliselt seda, et Eestis saan puhtalt sama suure või suuremagi intressi hoiuselt, millelt siin alles hakatakse tulumaksu maha arvestama. Pangatädi vist oli natuke üllatunud minu summa suuruses, kuna kuulis algul valesti, korrates vähemalt kuus korda väiksemat summat minu sõnade peale üle ja pärast päris samuti, et kas plaanin nüüd kodumaale tagasi naasta nagu oleksin juba piisavalt suure summa kokku ajanud. Ei-ei, vara veel, see oli kõigest söögiraha, mul läheb isiklikuks tarbeks ikka vähemalt neli seda summat. Üllatunud oli ka minu teadlikkusest igasugu IBANe, aadresse ja muid olulisi andmeid pakkuda ja arvas, et see ei ole mul esimene kord ülekannet teha, aga oli ikka küll. Pole mul aega kümme korda panga vahet joosta, et üks rahvusvaheline ülekanne ära teha, sest interneti kaudu lihtsalt ei saa. Peaksin kiitma eesti (interneti)pangandust, mis teeb inglise omale ikka kõvasti silmad ette. Kohati on tõesti tunne, kuidas saab nii arenenud riik nii arengus maas olla (ei räägi ainult pangandusest). Kulutasin muidugi päeva-paar uurimaks odavaimaid võimalusi rahaülekanneteks, kuna pankade kaudu läheb kokkuvõttes ümaralt 800 krooni ja on ka odavaimaid (praktiliselt tasuta) võimalusi, aga lõpuks tundus see variant ikkagi teatud lisaasjaolusid arvestades minule kohasem. Kuigi selles ei saa kunagi kindel olla, sest tulevikutegureid ette ennustada ei suuda (hoiustada naelad või vahetada kroonideks). Viimasel ajal on rahaasjade uurimine minu aega kõvasti röövinud ja mida rohkem seda käes on, seda suurem mure (raha kaotuse või õigete investeeringute tegemise ees) tekib.
Mis veel… auto teeb vist imelikku häält või tundub see ainult raadiota nii, sest pole teab mis ajast vaikuses sõitnud. HMRC (UK Maksuametist) saadeti minu ankeet tagasi (kaks kuud pärast ankeedi sisseandmist), kuna mõned lüngad olin tühjaks jätnud, sest mul polnud sinna midagi kirjutada. Mis mõtet on kirjutada planku, kus küsitakse, mitu päeva olen enne siiatulemist viie aasta jooksul siin olnud, kui ma polegi olnud. Kirjutasin siis nüüd planku, et null päeva ja ma ei ole siin kunagi enne siiatulemist olnud. Või planku, kuhu oodati eelneva töökoha andmeid ja millises ajavahemikus. Enda arvates panin kõik täpselt kirja, aga nende arvates jäi asi nagu lahtiseks, lisasin siis töötatud ajavahemikule selgituseks juurde, et enne seda ja pärast seda ta-ta-ta ajavahemikus ma ei töötanud. Kui nad sellest ka aru ei saa, siis...

kui siga lendab, siis...

Rääkigem veel, et sead ei lenda. Pildid eelmise nädala Margate Kite festivalist, kuhu ma hoolimata suurepärasest ilmast ei viitsinud-tahtnud-jõudnud minna. Asi on tegelikult ajas, mida ma kõige peale raisata ei taha. Muidugi läks kogu ńädalavahetus siiski raisku uurimaks pangaülekandeid, inflatsiooni, valuutatehinguid jm ning palju targemaks mitte saades. Tüüpiline... Kui raha pole, on probleem, kui raha on, tekib hirm selle kaotuse ees ja algab peavalu selle paigutamiseks-hoidmiseks parima võimaluse leidmisega.

Unistan passivast töökohast inglise tõelises maakülas, kus rõhk on otseselt klientidega suhtlemisel ja aega jääks kõvasti üle oma asjadega tegelemiseks (loe:harimiseks). Kokkuvõttes eesti variant inglise palgaga.

Inglaste põhimõtte kohaselt peaksin vähemalt iga kuu ilma põhjuseta maiustusi tööle tooma, et mitte koonri tiitlit saada, eriti veel proviisori aastapalga juures. Ei saa aru sellisest raiskavast eluviisist, kui miinimumpalgast hoolimata tuuakse kaasa maiustusi, tehakse "annetusi", kui kellelgi sünnipäev tulekul või isegi kellegi lapsel on sünnipäev või kellelgi pulma-aastapäev. Ja meil on tööl vähemalt 10 töötajat. Tuletan meelde, et puhkusele minnes ja sealt naastes on kombeks kook tuua, puhkuselt (välismaareisilt) kaart saata, sünnipäevalaps toob koogi, talle kingitakse kaarte (harva tehakse kamba peale üks) ja viimasel ajal pannakse "potti" raha. See rahakorjandus igal eesmärgil on lihtsalt absurdne ja kui sellega kaasa ei lähe, siis vaadatakse viltu. Ja ma ei saa aru, miks peaksin kellelegi midagi poetama, kui ise midagi ei tarbi, vastu ei oota või ma ise sellelt teatult isikult sünnipäevakaartigi ei saa. Ma ei ütlegi, et selline tööl väikene raha väljakäimine keda palju vaesemaks teeks, aga see näitab nende üldist rahalist käitumist ka tavaelus.

Minu pärast elagu oma raiskavat eluviisi (kui see neid korrakski natuke õnnelikumaks teeb), aga ärgu oodaku seda minult, sest mina õigustan raha säästmist või selle kulutamist vaid oma elu suurima unistuse peale. Ausalt öeldes ei viitsi ma viimasel ajal niisama poodigi minna (hea kui toidupoodigi jõuab), et hädapärast vajalikku osta, sest ma ei taha raisata eelkõige oma kallist aega või ka raha. Ma ei taha kulutada, ma ei taha shopata ja poetiirult sama targalt mitme tunni pärast tagasi tulla. Vahel tundub ka blogi kirjutamine aja raiskamisena, mida ta mõnes mõttes ongi. Ma olen muutunud. Kui ma elaksin kogu ülejäänud maailma tasemel, ei jõuaks ma iial oma unistuse lähedalegi. Asjade ostmine ei tee õnnelikuks, mul on väikenegi lootus, et minu unistus teeb, vähemalt peaks ta kõigi eelduste kohaselt hingerahu tooma.

Minus kasvab ükskõiksus teiste inimeste arvamuse ees, sest mõttes on vaid üks unistus ja ma ei hooli muust teades, et ükskord seljatan mineviku, istun oma vaevaga (või kahesse) ülesehitatud kodus, mängin klaveril Beethovenit ja mul ei ole mitte kuhugi kiiret, sest ma ei pea enam kellegi heaks töötama. Siis pole enam vahet, mida see Carla-Dave-Hayley&Co kogu ülejäänud maailm minu säästupoliitikast arvas. Ma ei pea mitte kellelegi meeldima, eriti neile, kes ei võta mind sellisena nagu olen.