kevad, sest...

...eile nägin ühel puul roosasid õiekesi ja täna oli nii soe, et oleksin võinud vabalt päikese käes suviste riietega viibida nagu mõned ka olid. Märkasin veel krookusi, lumikellukesi ja roosinuppe, nii et suvigi pole kaugel. Pidin tumedast nahkjopest vabanema, et mitte ära sulada ja ausalt öeldes oli päikese paistel ka kampsuniga palav. Käisin lõuna ajal mere ääres ja oli täiesti tuulevaikne. Kohutavalt meeldib nautida vaateid ülevalt alla – mägedes, rannikutel… Maailmavalitsemistunne vms tekitab ilmselt sisemise rahu ja vabaduse. Oleksin muidugi tahtnud sinna jäädagi muusikat kuulama ja merelainete vahtu jälgima…. kui kaunilt see rannaliivale piimvalgeid mustreid kandis ja kogu see harmoonia läks vähemalt ühe looga nii täpselt kokku, et pala kulminatsioonis viskus ka laine suuremal mühinal randa. Harmoonia kõiges :)
Nädala eripära seisnes selles, et üritasin nii palju kui võimalik ja meelde tuli, tunda tänulikkust kõige eest, mis mul on ja suunata äraeksinud mõtted heale. Huvitav, kuidas selline tänulikkus pani mõtlema igale detailile ja rohkem ümbrust märkama - kõik toimus ju ülirahulikus tempos. Iga tegevus aegluubis oli kusjuures väga nauditav nagu ka pikale venitatud söömine. Kuidagi naljakas, aga samas väga huvitav on mõelda sellele, kui pükse jalga tõmbad, nööpe kinni paned, ukse avad, hambaid pesed jne-jne. Need tavaelulised tegevused võivad vahel liiga tüütud tunduda, aga jälgides muutuvad justkui põnevamaks (nauditavaks) nagu oleksin tagasi lapsepõlves, kui kõike sai alguses suure huviga jälgitud, sest iga tegevus oli ju erakordne. Aga nüüd täiskasvanuna näen, et on käed-jalad-hambad, mis tegevuse sooritamisteks täiesti olemas ja funktsioneerivad elutervelt. On materiaalsed väärtused nagu riided ja hambahari. Oma finantsidega soetatud ja kui palju ma tööd ka kirunud poleks, olen ju väga õnnelik, et see kindlalt olemas on ja ka töö poolt organiseeritud elamine ja liiklusvahend on samas vägagi tänuväärsed lisaväärtused. Olen suhtunud kõigesse justkui iseenesestmõistetavasse, aga tegelikult on sellel kõigel palju sügavam tähendus. Ja reeglina hakkame nägema siis, kui oleme ilma. Millestki või kellestki. Aga nii ei tohiks!
Väga huvitav, justkui oleks aeg seisnud, sest ma ei pidanud kiirustama (tahtud kiirustada) nagu alati ja kell üllatas, kui ei olnudki nii kiirelt edasi kapanud nagu tavaliselt. Ilmselt mälumine võtab rohkem aega, kui seda naudinguga teha, aga sisuliselt hambapesu ja muud taolised igapäevategevused, mida niikuinii tegema peab, võtavad ikkagi sama aja - muutub vaid suhtumine neisse ja kokkuvõttes saab isegi hambaid mõnuga pesta :D
Olen ju alati tundnud, et kogu aeg on kuhugi kiire ja see vastik tunne paneb ka kõike "joostes" tegema, et sellele "miskile" kiiresti järele jõuda. See on ebameeldiv "ajast puudus tunne". Enda mõttemaailma ja sisseharjunud käitumise muutmine (loomuliku enda vastu võitlemine) nõuab enda kallal pikemat tööd, aga annan parima ja olen õnnelik, kui see vähemalt mõnda aegagi vilju kannab.

kevad sulatab nii mõndagi

Ma ei tea, kui suur osakaal on minul Ali varjusurmast väljatoomisel, aga vähemalt hetkel on ta peaaegu selline nagu aasta tagasi, kui teda tundma õppisin. Mõttes andestasin, siis üritasin ka kuidagi hästi natukene kontakti leida lühikeste väljenditega ja paistab, et ta on sulanud väheke. Suhtleb kõigiga palju meelsamini ja täna rääkis juba tennisepartiist, kuna ilmad pidid õige pea nii soojad olema :D Nimelt juhtusin pooljuhuslikult Ali ja Kareniga apteegi lähedal asuvale tenniseplatsile möödunud suvel. Tööriietes (apteegile kohaselt suht vinks-vonks), libedates kingades (tol ajal käisin küll kontsateta) ning esimest korda tennist mängimas võisin küll päris vahva tennisemängija välja näha, aga ometi oli väga tore näha Ali ka väljaspool tööaega üpris osavalt tennisepalli tabamas. Paistab, et hoolimata mu kobatsemisest, tahab Ali mind ikka veel tenniseplatsil näha, aga kuna kolm nagu sinna hästi ei sobi, siis lubati neljas, vabaajaspordis natuke aktiivsem Elaine kampa võtta. Ma loodan siis, et jään Aliga samale poolele, sest ta peab mängima kahe eest – hahahaa, ma ju saan tennisepallile harva pihta või lendab see siis jälle üle kõrge aia kuhugi lukustatud maale või vastu kellegi jalgu. Aga keegi ei saanud mu peale pahaseks, vaid pigem visati selle üle nalja, kui Karen lõpetas tõsise ümara sinikaga jalal ja Ali pidi vähemalt kaks korda palli kuskilt keerulisemast kohast ära tooma :D
Ja ma ei tea, mis ime see oli, kui Ali täna küsis, kus poolel ma töötada tahan. Ma olin nii heas tujus ja ütlesin, et vahet pole!
Tegelikult olen talle väga tänulik, kuigi hakkasin seda juba unustama, et tema ju mind välja koolitaski. Eks Ramsgate kui koht oma intensiivsuses (kiiruses ja pingelisuses) on ka päris hea õpetaja olnud, aga ei saa unustada, kui palju Ali on mulle asju lahti seletanud. Vahepeal jäi see “õppimine” katki ja üritasin ainult iseseisvalt mõelda, aga nüüd olen hakanud nimelt asju pärima, et temaga uuesti kontakti leida ja paistab, et see mõjub hästi. Kuna polnud juba nädal teda näinud, oli ta hommikul mind nähes väga rõõmus ja avatud ning nagu hommikul meeldiva tervitusega alustades, lõpetas ta ka tööpäeva meeldivalt tänades ja lastes natuke varem ära. Need pisikesed muutused ei saa lihtsalt märkamata jääda – väga meeldivad on ju :)

heldimus

“Mul on ju kõik olemas, mida vajan!” mõistsin täna äkki. Ja kui millestki puudus on, siis ma lihtsalt ei näe seda. Mul on tervist, mõistust, finantse, häid sõpru, kodu ja pere. Alati annab parem(ini) olla, aga siiski – kõige olemasoleva tunnetamine poetas äkki mu silmast rõõmupisaraid. Kujutasin just hetke ette rohkemat, veel ilusamat ja palju paremat, aga siis mõtlesin, mis praeguselgi viga on! Kõike annab juba nüüd tahtmisel korraldada, sobitada, teha või mugandada ning veel paremaks ja paremaks korraldada, sobitada, teha ja mugandada, aga täpsemini öeldes - mõelda, sest enda puudujäägid paistavad ikka mõtlemises kinni olevat.

Võtan oma sõnad tagasi, et hea mind kirjutama ei pane - vaadake kui palju sissekandeid headest mõtetest :) Õpin elu armastama.

Edit mõned tunnid hiljem. Nüüd ma mõistsin, miks on vaja unistada ja miks mitte suurelt.
Vastus: see loob häid mõtteid ja realiseerib unistuse. Nii lihtne valem ongi: olen saanud ju kõik, millest olen unistanud (ja ma ei kahtlegi elu pikemaajalise unistuse täitumises).
Enam ei hakka hädaldama, kui unistuse täitumine ei loo nii head tunnet kui unistamine ise.
Miks mitte unistada, kui see loob hea tunde!?
Millest tekib see hea tunne? Targemad allikad räägivad: unistades tunnetad oma soovitut väga elavalt ette nagu oleks see juba reaalselt olemas, s.t saavutatud ja sellest ka hea tunne :)

elu on loogiline ka veel

Polnudki palju vaja mõelda. Vaatasin juustu kumerat äärt ühest otsast ja taipasin – leib on ka ju kumer ühest äärest, sellest kerkivast otsast. Ah sellepärast siis see viilutatud juust selline! Aga leivaviilu tüüpilise suuruse peale enam ei tuldud.

mõnus on

Onjaa nii tore hommikul ärgata 8 paiku, kui töökoht asub allkorrusel ehk tööle jõudmiseks kulub 30 seki või siis saab lõunat süüa ja riläksida ülakorrusel omas köögis ja toas. Lõppkokkuvõttes sain aega oluliselt juurde kogu selle nädala jooksul, kui esimest põhjalikumat korda siinsamas Westgate’s töötasin. Regulaarne poolatarist manager oli puhkusel Sri Lankas. Tunduvalt kergem apteek, oluliselt lihtsam juhtida, aga oodati ka rohkem pisitööde ärategemist. Reeglina ei eeldata proviisorilt ka leibeldamist ja dispensimist, mis oluliselt suurendab veaohtu, kui üksinda algusest lõppkontrollini ise seda asja teha. Aga kui osad tegelased on puhkusel ja mõnel töötajal on üpris ülbe attitude, siis ei hakka ma selle pärast kohe lärmi lööma. Ma ei tea, kuidas neil seal asjad tavaliselt käivad, aga mõni lihtsalt ei salli, kui proviisor saab korrakski vaba hetke nautida. Kas regulaarne manager on nõus neid lahkesti abistama või peavad nad ennast tundma tähtsamana kui mõni noor locum Ida-Euroopast, aga vahet pole, sest ma polegi ju tööl puhkusemomentidega harjunud (vähemalt alates UK-sse tulekust).
Kuues apteegis, kus töötanud olen, meeldib ikkagi ühes kõige rohkem. Võibolla olen ka ära harjunud ja mugandunud selle järgi, aga Ramsgate’i lähen pärast nädalat äraolemist nagu koju. Ükskõik kui raske seal poleks, on millegi poolest lihtsam. Piltlikult võib tuua näite, kui olete kellegi teise köögis ja te ei tea, kust kapist kahvli leiab või mis maitseained kuskil üldse on. Peale seda jõuate kodukööki ja võtate automaatselt soolatopsi. Või kui naise asemel on köögis mees ja siis sõber küsib sellelt mehelt, kust pipart saab (nii on tavaliselt nende poepoole rumalate assisentidega, kes isegi ei tea, mis neil seal on ja proviisor peab teadma, isegi kui on seal esimest korda). Reeglina on ju ikkagi nii ja seega on Ramsgate’ist saanud mu töökoduke :) Pealegi on mul seal asjalikud koduabilised, kes on ja peavadki olema mõnes küsimuses targemad kui ise :D
Üleüldse on Ramsgate's viimasel ajal kergem olnud. Satun harvem ja koht on armsam, aga samas olen Alile andestanud ja suudan teda juba päris hästi mõista - miks ta enamasti hoiab tusaselt eemale ja räägib harva kaasa. Ühel õhtul mainisin talle kõigi teiste töötajate vaikimis(nõud)e peale siiski, et üks noorem töötaja üritab ära kasutada fakti, kui teda pole tööl ja olen ainult mina. Leitakse ettekäändeid arstile minekuks, igasugusteks hädadeks jne. sest kõik juba teavad, kui vastutulelik olen ja ma ei oska öelda ei (ja ma ei räägi välja, hahaa!). Ühelt poolt pole ma ennast manageriks pidanud, s.t olen üritanud sellistest probleemidest kõrvale hoiduda või ignoreerida. Aga teatud kohas on piir. Ali andis mõista, et peaksin ise töötajale järgmine kord selgeks tegema, mis on lubatud ja mitte ning tema sellesse seekord ei sekku. Õige kah, ühelt poolt saan ka teiste pahameelt tunda, kui enesekehtestust rakendan ja bitchima hakkan. Vaevalt nad minult midagi sellist ootaksid, aga isegi kui Ali tahab ka mulle seda vastutust lahkesti edasi anda ja lasta tunda seda, mida tema peab taluma, siis tegelikult on tal õigus, pean kunagi ka seda õppima. Kui raske mul polnud ka Aliga rääkida, olin tagantjärele väga rahul vestlusega, sest sain talle natuke lähemale. Rääkimine lihtsalt vabastab tihtipeale kõik, mis on hingel… Ja siis ta ütles, et on ühe jalaga sellest apteegist väljas, sest pole mõtet töötada seal, kus kõik teda vihkavad. Sel hetkel tundsin talle tõsiselt kaasa ja hakkasin nägema asju ka tema poole pealt. Kui kerge või raske on suhelda inimestega, keda tead ennast vihkavat? Loogiline, et see tõrjub kogu ülejäänud kambast eemale. Minul isiklikult on väga raske andestada kellelegi, kes on valetanud. Ma võin silma kinni pigistada, kui mõjuval ja tõelisel põhjusel on vaja ära minna, aga valet ma lihtsalt ei kannata ning hakkan pärast seda ka inimest umbusaldama ja vältides suhtlemist tõrjun ta eemale. Kuidas saab managerina üldse kõigi meele järele olla – ühelt poolt tuleb olla karm, ennast kehtestada ja teiselt poolt samas mingil määral teistele vastu tulla? Kuidas pälvida kõigi austus enese vastu natuke suuremaliikmelises seltskonnas, kus on teatud määral ka vähem arusaajaid, piiratud mõtlemisega noori, kes selle asemel, et üritada mõista (kellegi käitumist), lihtsalt hakkavad tagaselja klatšima? Olen juba blogis kirjutanud, kuidas isegi oma kõige paremat töösõpra järgmisel päeval sõnadega rünnatakse, kui ta parasjagu kohal pole. Või õhutatakse tagant, toetatakse “teatud põhjusel” varem töölt ära minema ning hiljem leitakse, et teda on vaja luurata, sest tegelikult ta ilmselt ei läinudki sinna, kuhu pidi minema. No on ikka bitchid, ütleks ma ka piiratud mõtlemise juures :D
Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem nad näitavad üles lugupidamist, sest nad näevad asja sügavamat olemust. Muidugi on igasugu nähverdisi, aga Ramsgate’i töö juures on vanemad töötajad kõik austava suhtumisega ning teavad, kust jookseb piir.
Ehk siis tegelikult tahtsin jälle hoopis muust pajatada, et mingi segasem ja keerulisem laupäev oli töö juures, sest ühispalve ei saadud õigel ajal kohe hommikul loetud, kuid kokkuvõttes olid kõik pärast tööpäeva rõõmsad ning tööpäevaga rahul. Mitte ainult ilm polnud väga mõnusalt kevadine, vaid me saime kenasti arutada ja tundsime kergendust. Minul oli igatahes hea ja ma isegi nautisin seda segadust seal. Esimest korda külma kõhuga vabandasin mingi maruvihase naise ees, kuna keegi oli tema lapselapsele vale ravimi väljastanud. Võibolla lihtsalt oli kergem, kuna seekord polnud mina, aga no vahet pole. Mul oli lihtne olla ja isegi töökaaslane, kes näeb mind heal juhul korra nädalas, on märganud mu heatujulisust viimasel ajal. Ütlesin lihtsalt, et olen oma mõtlemist natuke muutnud :) Vähemalt proovin :))) Tahaks ka näha, kuidas kõik bitchid mu ümbert vaikselt kaduma hakkavad. Alist oleks juba mõnevõrra kahju, sest paistab, kui teda kõige rohkem mõista suudan, on ta juba mineja. Ei taha enam häid asju liiga hilja näha… vaid täna, nüüdsama :)

Pärastlõunal käisin mere ääres Roxette kuulamas. Piisas vaid kampsunist, sest päike paitas nii soojalt.
Mõnus on ju... nende sõnade peale meenub ikka mu sõbrake, kellel ka kõik nii mõnus on... ja nii hea, kui mõnu pole seotud konkreetse inimese ega mälestusega, vaid kogu ümbritseva tunnetamisega. Keegi teine ei ela meie eest ega saa tuua me ellu suuremat õnne kui me ise. Oleme ikka ise oma õnne loojateks ja kui maailma muuta ei anna, annab alati muuta enda suhtumist sellesse. Mõnus ju... :)
Ma ei taha enam kunagi siit pilvepiirilt alla tulla. Imeilus vaade on :P

varased munapühad

Sel aastal natuke vara vist, kuigi inglise hetke ilma arvestades võiks eesti kevad olla küll. Ehtne näide, mis tähendab elada päev korraga. Tühja kah, mitme päeva rasva- või kolesteroolinormi ületasin, sest täna veel mind kümme muna ei tapnud. Vahepeal meeldib ka mulle ekstremist olla, eriti enne paastukuud.

St. Margaret's Bay

Tore päev, mõnevõrra chilly, kohati lumine, aga samas päikeseline. Natuke uuemates paikades jälle, aga ikka Kentis. St. Margaret's Bay'le saabudes tervitas tekstsõnum Prantsusmaale jõudmisest (teate küll neid T-Mobile soodsaid kõnesid Euroopas). Kes vihjele pihta ei saanud, võin öelda, et tegelikult olin kahe jalaga ikka Inglismaal, lihtsalt mitte väga kaugel üle mere on prantslaste maa. Ja näete neid maju mägedes seal tagataustas - kõik sai mõne tunniga vallutatud. Täisenergialaks alt rannikult üles ja suure kaarega ühelt mäepoolelt teisele ning tagasi alla. Ja punane pallkera vedas hiljem vapralt kitsalt ja käänuliselt nõlvalt ka jälle üles.

navigatsioon möllab

Navigatsiooniseade on hea küll, niikaua, kuni ta juhatab teesuluni. Ees oli iseavatavate väravatega raudteeülesõidukoht, karistustrahviks £1000. Võta siis kinni, kas oleks pidanud äravad avama ja üle minema või vältima igaksjuhuks valvekaamerate alla sattumist. Ei viitsinud sellega jamada, pöörasin autol otsa ringi, kuigi jalakäijaid vooris rohkelt läbi kõrvalvärava (public footpath kulges üle raudtee). Mina arvasin, et see kitsuke üht autot sõidurajale mahutav teeke viib ikka suht kõrvalisse kohta. Aga paistis, et mu punane pallike jäi hoopis rahvamasside jalutusteekonnale ette.
Muidu oli seadme järgi sõit puhas fun – mis see 30-40 miili tunnis sinka-vonka võsa- ja hekivahelisel üheautolaiusel teel ju on. Ehtne inglise klassika, kui vastusõitva auto möödalaskmiseks tuleb kellelgi ronida lähimasse kõrvalboksi ootama (või mõnel juhul kõnniteele). Aga inglased on juba viisakad seda tegema ja tuledega kenasti möödasõiduloaks märku andma.
Ma nautisin täiega tänast lõbusõitu kuskil Kenti maakolkas – olin ju nimme navigatsiooniseadmesse külapunkte toksinud, et selle täpsust kontrollida ja loomulikult, et põnevam oleks. Oligi!!! Pärast minu esietendust autoga inglise külateede laval jõudis elusalt ja tervelt tagasi ka pisuke Ford Ka. Kaassõitja sai nautida lõbusaid manöövreid, hulljulgeid kiirendusi ja vähemjulgeid pidurdusi närvirõketega küüned istmes. Tegin eelmise korra tagasi. Hahaa.

ASENDAMATU

Inglismaal sajab vähemalt 10-20 senti lund maha ja meie kandis ei midagi jälle! Pean sülg suunurgas nägema seda ilu vaid ajakirjanduse veergudelt või lugema Postimehest, aga ei suuda uskuda, et see siinsamas mõnekümne miili kaugusel võiks olla – lumememmed, kelgutajad, autod lumehangedes, pahupidipööratud liiklus, ärajäänud koolipäevad, raskesti läbipääsetavad teed apteegini…. mida veel ja mul on siin kõigest nullilähedane seis hommikuti, õhtuti ja öösiti ning päeval on nagu kevad õhus! Keerasin paaril töölõunal nina päikese poole ja nautisin merevaadet mõnusas kevadkarskuses. Mitte miski ei takistanud tööle rattaga liikumast. Kusjuures mõlemal hommikul hoiatasid lahked noorkodanikud libeda tee eest. Oi kui tänulik ma neile olin – mitte selle informatsiooni eest, mida isegi taipasin, vaid nende hooliva suhtumise eest!
Kevad pole tõesti kaugel, külmast hoolimata paistavad roosid õige pea õide puhkevat, sest mõnda nuppu on juba nähagi. Ühel päeval oli suur kihk minna ka Ramsgate’i mere äärde lõunat veetma. Kuigi loodus on veel suhteliselt väljasurnud ilmega, on meri ja rand ikka sama kaunid, eriti veel kõrgelt kaljurünkalt vaadatuna. Veel suurem kihk oleks olnud joosta lõputusse või kasvõi võidu nende vallatute koertega seal mere ääres. Vabadusse jooks tundub eriti suure unistusena, kui tunnetada selle võimatust antud hetkel nagu näiteks neil piiratud vabadel minutitel töölõuna ajal. Sest olen ka läinud vabast ajast sinna ja vat ei oskagi midagi peale hakata – kuhu küll kadus võlu, mis oli nendes üksikutes kõrvalepõigatud lõunaminutites?

Tegin algust oma unenägude üleskirjutustega. Oletasin küll, et ei näe neid, sest tavaliselt magan väsimusest sügavalt kuni hommikuni välja. Või kui nad ongi, siis täiesti absurdsed, liiga mõttetud selleks, et midagi olulist neist järeldada annaks. Aga võta näpust, kui vaja, annab käsu peale ka normaalseid näha :D Normaalseid selles mõttes, et täiesti loogilise jätkuga ja pideva ühisteemaga igas unenäos. Ja kolmandal ööl käis laks ära. Olen juba ennegi täheldanud, et pea võib järsku kõige klaarim olla vahetult enne ülestõusmist hommikul, kui äkki üles ärkan. Tavaliselt meenuvad siis just need asjad, mida olen pidanud kindlasti sel päeval meeles pidama, et mitte ära unustada ja siis ühel hetkel enne tõusmist lööb pähe, et ahjaa, pidin ju täna…
Natuke teises mõttes küll, aga ometi jõudsin sel varajasel hommikutunnil selgelt ühele olulisele arusaamale. Pidin teoreetiliselt pärast unenäo üleskirjutust magama jääma ja lahkamisega teinekord lõunati tegelema, aga mu analüütiline pool ei lasknud uinuda ja mõte tiris oluliselt pingutamata täistuuridel järelduseni. Küll veidi teise nurga alt, s.t polnud päris nii veel mõelnud. Võibolla kuskil sisimas teadsin, aga ei tunnistanud.

Show encrypted text

Ma vaatasin sealt kaljurünkalt alla merele ja rannale ning teadsin, et ta on minuga seal ja alati, kus mina või tema ka poleks, sest ta ei lahku mu kõrvalt kunagi.

kui oleksin täna seal...

Olen oma mõtetes meenutanud heldimusega jällegi minevikku. Seda on palju lihtsam teha, kui kujutada ette tulevikku, nagu ütlesin, oli seda teatud vanuses palju kergem teha. Olen kujutlenud ette imelisi paiku. Imelised paigad, sest nad on seotud imelise tundega – südamerahu ja turvatundega. Ka üksinda võib ennast hästi tunda ja ilmselt ükskõik kus, kui olukord või inimene ise ei sea piire õnnetunde tekkeks. Hästi võib tunda ennast ka kodutuna kuskil Londoni tänaval. See, kes tahab ja oskab…

Lapsena viibisin tihti oma vanavanemate juures. Vanaisa klaverimäng on saatnud mind ka edaspidises elus palju – oma mõtetes, elamustes, tunnetes, kui olen justkui sama taas läbi elanud ja tundnud turvaliselt ümbritsetud kallitest inimestest. Isegi, kui neid parasjagu lähedal pole, on nad väga lähedal. Nagu rattasõitudel ära… metsateedel, järvede äärde, heinamaadele. Kui palju olen üksinda seigelnud ja tundnud ennast teistele palju lähemal kui nendega koos olles. Surnuaed pole olnud kunagi koht, kus tunneksin ennast elututele lähemal kui ükskõik mujal. Kannan kõiki kaasas oma mõtetes. Isegi, kui ei helista, kirjuta, suhtle. Aga kas on vajagi? Distantsilt tunnetamine loob vahel palju meeldivama tunde. Midagi kohusetundest teha on ikka väga lame.

Oma mõtterännakutes olen jõudnud vanavanemate juurest lapsepõlve koduaeda. Kui ma siinkohal enam minevikus ega tulevikus ei peatuks, siis lükkaksin praegu lund labidaga oma aias ja kodutänaval ning pühiksin kõnniteelt viimast lumekirmet luuaga. Garaaži eest vist poleks mõtet lükata, sest kus on mu mootoriga saan – ei ole ju! Milleks mulle saan, kui on olemas jalad ja suusad. Suusad, mis teeksid vähemalt paar ringi rollerirajal metsa sees ning suu, mis ütleks ilmselt seekord juba mõned sõnad samasugustele pühapäevasuusatajatele, kes seal on. Ei, seekord ma oma ainulaadset võimalust õhku ei laseks! Ja ma olen kindel, et saaksin ka uisusammul kepi korralikult mäkketõusul maasse kinni naelutada. Ja poleks hirmu kukkumise ees, sest mõnusalt paksu lumevaipa poleks nadi lennata, küll ma juba metsapuudest mööda rihiks. Pole ma ju eilane. Siis võtaksin suusad kaenla alla, tuleksin läbi härmapuudest metsa päikesesillerdava lume koju ning veaksin oma rõõsa õhetava näo ja soojaniiske ihu sauna. Mõne tunni pärast lebotaksin juba selleks ajaks mõnusalt laisa, aga vaimselt erksana saunalaval. Viimased jõupingutused pesuks kuskilt ikka leiab enne veel, kui võiksin minna üle laia lume ja lageda toasussides krõbedas pakases paljad sääred välkumas toa poole. Ai raisk, võti jääb saunasoojade näppude külge kinni, kui ust lahti keeran. Läbi külma koridori ja olen mõnusalt köetud toas. Ega ma asjata aega raisanud, kui neli tundi ahju elutoas, köögis, keldris ja sauna all kütsin! Aga laual ootab mind veel toasoe odrajahukarask, mille tädi hea meelega jälle kaasa sokutada oskas. Mmmmm….
Elu on ilus, kui hambad aplalt karaskisse löön ja varblaste lõbusat jagelemist aknalaual jälgin. Harakahakatis on koera kondi noka vahele saanud ning koer lööb ärritunult lärmi kuni harakas ei oska kondiga enam midagi peale hakata. Saabub imeline vaikus ja väljas hakkab hämarduma. Vaikus, millest hetkel paremat muusikat pole. Kui pea padjale toetan, meenub taaskord kõik, mille pärast seal olen.