mina olin siin

Mis siis nüüd on? Miks ma ikka veel unistan oma kodust ja lükkan õnnetunnet tulevikku? Miks ei oska elada täna? Mis mul viga on, kui ei oska näha pappi kontol, tervet keha terves vaimus või kauneid üllatusmomente igas päevas? Ei pea saama uut doosi, et päeva üle elada, ei pea oskama raha eest keha müüa ega sõltuma kellestki. Auto ei tõrgu, navigatsiooniseade hoiatab kiiruskaamerate eest ja inimesed ikka tulevad eest, kui rattaga vastu sõidan. Mis tuu häda siis om… kõik ju toimib nagu alati on toiminud, kas vaja teada, mis tulevik toob või mis oli? Huvitav, miks siis magustoidu lõppu jätan, kui seda võiks ka praegu süüa? Elu on ikka liiga lühike, et mõelda nii nagu mina mõtlen :D Aga mida ma ka tean elust!? Olen ma kunagi haavu lakkunud, võõrutusnähtudest värisenud, ärganud teadmata, kuidas sinna sain, pidanud kellegi sundi taluma, elama igasuguste säästuteta? Pole teadnudki, mis toimub ja ei teagi. Kuidas teada, et rohi on roheline, kui pole seda teisena näinudki? Liiga paigas elu ja järjepidevalt, et vajaks kohe kuidagi käima lükata ja šokeerida… Peaksin vist vältimisbloki maha võtma. Uskumatu pussy ikka... Ajab ennastki naerma :D

Vat siis sellised mõtted pärast filmi nägemist.

loomulik elu

Elus on kõik loomulik, mis toimub, isegi mis tundub ebaloomulik. Ma ei tea kui normaalne on see, kui tööl käib autojuhi ja manageri vaheline “jutuajamine” ja asjade üleandmine minu kaudu. Nagu lasteaias :D
Kui normaalseks võib pidada seda, kui apteegis, kus ma alles teist korda olen, pean teadma assistentidest paremini, mis neil seal poepoole peal on või ei ole. Kas proviisor peab kõike detailideni teadma ja igale küsimusele aega kulutama, mida võiks elementaarselt iga assistent teada? Milleks need assistendid üldse on, kui nad oma ampluaad ei tunne? Selliseid rumalaid ja iga hetke tagant proviisori abivajavaid assistente õnneks Ramsgate’is ei leidu, sest nad tulevad ideaalselt ka ise toime ja ma olen tõesti neile selle eest tänulik! Ramsgate’is oleks muidugi mõeldamatu ka iga probleemi korral tülitama tulla, sest põhimõtteliselt ei jää proviisoril muuks kui ravimikontrolliks aega.
Ainult kui ma olen juba päeva-paar eemal olnud, siis nõuavad selgitust, kus ma olin ja tulevad süüdistama, et jätsin nad üksinda mingite tolkustega (locumitega) või Aliga. Naerukoht… minu juuresolekul ikka räägitakse hästi :D Aga ma tõesti armastan neid, ükskõik, kui närvidele nad vahest ka ei käiks, on see ikkagi super, kui enamik päevadest ja tundidest koos ning väga pingelises keskkonnas hästi läbi saadakse.

elame täna

Kümme aastat tagasi oskasin ette kujutada ja unistada laiemalt. Kuidagi kerge oli endale lubada selliseid mõtteid, mida enam pole. Võibolla ainult sellepärast, et lihtne on unistada suurelt, midagi konkreetsemalt mõtlemata. Võibolla sellepärast, et minu eesmärgid on peaaegu kõik täitunud ja jäänud vaid üks. See peamine, mis alati peas mõlkunud, kui kõik alastepid on juba läbitud.
Hästi armas kodumaja kena aiakesega mõnusas kohakeses on tore mõte küll, aga järjest lähemale jõudes hakkan tundma pigem kartust, et ei oska seda reaalselt luua. Mingi aeg tagasi tegin listi kohustuslikest detailidest, aga pole suutnud veel oma illusiooni paberile kanda, sest ma ei näe seda tervikpildina. Mitte ainult asjaoskamatusest, arhitektuuri-tekstuuride jms teadmatusest… Ma lihtsalt tunnen nii suurt aukartust ja vastutust selle “projekti” juures, sest see on ikkagi mu elutöö… vähemalt nii olen ikka ja alati mõelnud… Millegi ilusa loomine võib jube stressirikas olla, et lihtsam tundub kõike edasi lükata hilisemasse tulevikku ja end materiaalselt kindlustada. Aga võibolla kardan unistuse täitumisega selles pettumist? Ah lihtsam on elada täna, teha kõik, et see ainus päev oleks suurepärane.

ikka positiivsemalt

Õnnetunne ei pane mind kirjutama, sest ma elan selle välja. Küll aga negatiivne, mis sisse kipub jääma ja olen see tüüp, kes kellelegi otse näkku ei karju (reeglina), vaid sulgub endasse ja nõnda elangi oma kurbuse blogides välja. See ka põhjus, miks ma viimati eriti midagi kirjutanud pole.
Laupäeval läksin tööle ja töökaaslase esimesed sõnad olid mulle, et see päev tuleb hea ja kerge ning naljatades tegi ettepaneku palvetada, et ei tuleks ühtegi klienti ja mina lisasin, ei ühtegi telefonikõnet ega retsepti… Ja uskuge või mitte, see päev oli kerge. Laupäevad ongi kergemad, aga mitte nii kerged, et võiksin tükk aega ennast raamatut lugema unustada. Kas mul joppas laupäevaga, kui eelmine oli olnud hoopis hullumeelselt vastupidine ühe töökaaslase meenutuste kohaselt? Or attraction? :D Kõik mu laupäevad saavad olema kerged ja miks mitte ka kõik päevad… Imeilus mõte ju…
Kui tore on sõita tööle rattaga tegelikult ja näha imelist vaadet mäest alla veeredes. Üks aas, mis on igal hommikul justkui uus jälle, ometi nii armsalt tuttav juba. Need hommikud on erilisemad nagu ka päevadki reeglina kuskil mujal kui Ramsgate’is. Sest ma tean, et need kohad ei saa olla pingelisemad ega keerulisemad kui Ramsgate, isegi kui olen ainukesena vastutav. Need kohad ei seostu mul negatiivsega, vaid pigem suhtun ootusärevusega. Saan tunda ennast inimesena, sest ravimihunnikud ei kuhju mu silmade all pideva voona ja ma ei pea jälgima silmanurgast, kuidas keegi kuskil passib selle asemel, et mind aidata. Bless him… Võibolla suudan talle varsti andeks anda, see on lihtsam ülesanne, kui temalt andeks paluda. Mille eest? Pean veel välja mõtlema. See oleks lihtsam, kui suudaksin tema käitumist mõista.
Aga elu on ilus, kui kõiki armastada. Kui vaid suudaksin. Aga miks ei peaks ka suutma? Üritada ikka võib ju :)

vikerkaar on, isegi kui seda ei näe

Palusin andeks ja mulle anti andeks. Pole kerge uskuda, kui imeline keegi on… või et elu on muinasjutt.

fairy tales

Show encrypted text

ettevaatust mõtetega

Täna mõistsin midagi huvitavat tänu oma kallile sõbrale. Mõttejõud on see, miks ma olen siiani elus saavutanud kõik selle, mida tahtnud olen. Ma küll ei taju täpset vahet mõtte- ja tahtejõul, aga tugevas seoses peavad need olema. Ei saa ju midagi saavutada, kui ei tea, mida tahad. Ma olen teadnud ja tahtnud ja ju siis ka mõelnud selles suunas… Kuni hetkeni, millal SEE on käes ja taibanud, et see polegi võibolla päris see, mida soovinud olen. Miks? Sest see ei ole olnud päris õige valik, kui ma pole lõpptulemuseks oma eluga rahul. Järelikult pole ma siin elus tahtnud päris õigeid asju. Ega ma pole asjata öelnud, et unistused on mõtte tasemel paremad kui reaalsuses ja sinna nad peaksidki jääma…
Kunagi uskusin rohkem, ilmselt nooruspõlve naiivsusest, vähesest elukogemusest või aukartusest, alandlikkusest, austusest lähedast uskuda. Siis tekkis elu esimene armastus, kes seadis kõik minu varasemad “elutarkused” kahtluse alla ja esitas ainult põikpäiseid küsimusi, miks…miks…miks sa nii arvad? Ja ma ei osanudki põhjendada, mulle oldi nii räägitud, minu arusaamad olid kujunenud lähedaste isikute mõju all, isegi kui need võibolla polnud päris korrektsed. Mul polnud elukogemusi, et uskuda vastupidist. Ülikoolis kuulasin suure huviga M.Zilmeri eluõpetusi, kes seadis ajakirjanduse ja muu meediakära kahtluse alla ning ütles, et peaaegu kõik on vaid kellegi poolt kinnimakstud reklaam ning artiklitesse tuleb suhtuda suurima umbusuga ning põhineda tuleb algupärastel elutõdedel. Talle meeldis korrata, et loodus pole loll ning biokeemia algtõed on alati olnud ühed ja samad ning kui keegi tuleb lagedale uue avastusega (a’la teadlased on avastanud…), on see enamasti üks suur jama, et toetada mingi toote edu. Sest kuidas sai ühes artiklis kohvi olla kahjulik ja teises kasulik. Oleneb, millise külje pealt vaadata, seega võib mõlemas väites olla omamoodi tõtt. Tugineda saab vaid sellele, mis on olnud iidamast-aadamast ja erakordsed uudised peaksid olema vaid haruldus.
Vanemaks saades hakkasin umbusaldama, kahtlustama, muutusin skeptiliseks kõige suhtes. Ma ei teadnud, keda või mida uskuda, kõik minu eelneva elu arusaamad tundusid ühtäkki valed (võibolla ka kiusust kellegi vastu). Alati kui keegi tõi lagedale mingi teooria, võtsin sisse kaitsepositsiooni ning mind oli raske midagi kuulama ja uskuma panna.
Siiamaani ei taha päris uskuda seda, milles eelnevalt ise veendunud pole, kuid see ei takista mind kuulamast, sest kellelgi võib ka õigus olla. Olen hakanud mõtlema, et ma ei tohiks enam midagi välistada, sest kõik võib olla võimalik. Ja tundub loogilisena, et see, mida usun olevat vale, võib olla tegelikult õige. Selged piirid õige ja vale vahel on kadumas… Elul on ka teisi värve ning asjad ei klassifitseeru enam ainult ühte kasti – kas valesse või õigesse.
Mõttejõud on tugev, nii et olge ettevaatlikud oma mõtetega.
Aitäh Sulle kallis Sõber ;)

What is his problem?

Noijah, endalegi mitte üllatuseks avastan ennast jälle Ramsgate’st enamikel päevadel. Ütlesin küll graafikutegijatele, et suunaku mind sinna ainult hädavajadusel. Kui vajadus, siis vajadus… Uuel aastal vana hooga. Mis on Ali probleem? Tulen tööle, ok, jõudsin täpselt pooleks, mitte ajavaruga, sest meil olid siin uskumatud külmakraadid (-5 C vähemalt) ja autoklaasid olid sügavas jääs (joonlaua murdsin ka pooleks, 5 minutiga suutsin esiklaasil 10x10 cm jäävabaks kaapida). Läksin üles oma asju ära viima ja asi polekski nagu selles, et ma kohe tööga ei alustanud, sest tema ei alusta mitte kunagi. Tema istus rahulikult oma nurgas nagu alati ja tegi või näitas, et teeb oma paberitööd. Mida iganes… Olin ma siis ülilõbusas meeleolus, kuna päev eemal Ramsgate’st vahelduseks Broadstairs’is (esimest korda, aga ok) viibitud ja pealegi ühe kuldaväärt hea inimesega suhelnud (kes teab, kellest ma räägin ;) ) ning see pani mind ka rõõmsalt tööpäevaga alustama (missest et reede ja jube kiire päev) ja teistega naljatlevalt aeg-ajalt vestlema. Tegutsesin siis kollektsioonretseptide kontrolliga, sest hommiku poole on ootel retsepte harvem, kui üldse. Viskasin ka siis aeg-ajalt teistele repliike ja kui ootel lauale (mis natuke eemal teistest, kus peamine seltskond sel hetkel polnud) tekkisid esimesed retseptid, lootsin, et Ali suvatseb neid väheseid (s.t paari eset) kontrollima minna, sest ma olin tõsiselt hõivatud oma kolletsioonhunnikutega, käskis ta mul ootel retsepte teha, sest tema olevat “hõivatud” oma paberitööga. Ok linnukeste toppimine ja paar kirjet kuhugi on tõesti väga “hõivatud” tegevus ja poe manageriga ju ei vaielda. Jätkasin siis ootel retseptidega. Mingi hetk soovis Dave (autojuht) tagumiselt kollektsioonlaualt, et ma talle äraviimiseks ühe retsepti kiirelt ära kontrolliks. Mul oli hetkeline paus ainult ja tegelikult tegelesin veel ootel retseptidega, kui Ali vihastas Dave’i peale, et too mind ei segaks nagu ta ka varemalt teinud on (ok, omamoodi õigus oli Alil küll). Peale seda kirjutas Dave peabossile põhjaliku kirja…
Ali polnud jälle oma paremas tujus, õieti küll oli halvemas tujus nagu viimased 10 kuud. Misiganes, nüüd ma taipasin veel midagi… See, et ma teistega rääkida ei tohi, eriti Dave’ga, oli suhteliselt selge juba iidamast-aadamast. Aga nüüd siis tean, miks pean enamasti ootel retsepte tegema (kas just sellepärast, et see on pingelisem pool) – sest siis olen kaugemal Dave’st, kuna tema on peamine segajafaktor ja ootel retseptide tegemine nõuab äärmist keskendumist ning lihtsalt ei jää aega teiste juttudele reageerimiseks. Aga ma ei jätnud jonni, viskasin lustlikke repliike ka eeslauast ja lasin teistel mind häirida, missest, et ootel lauas ma praktiliselt hinge tõmmata ei saa, sest retseptide jada on lakkamatu hommikust õhtuni välja. Ja tema saab siis minu arvelt puhata (uskuge mind, kõrvallauas töötamine on täielik puhkus võrreldes ootel retseptidega) ja passida lihtsalt eemal või palvetada mitu korda päevas suletud kabinetis samal ajal, kui mina ennast tühjaks sidruniks rabelen. Ma käin süümepiinadega tualetiski. Olgu tal ka siis head ajad… aga miski igavesti ei kesta!
Kokkuvõtvalt öeldes – Ali suutis päeva jooksul vaid pahatujutseda, manitseda, halvasti öelda (põhimõtteliselt kõik said selle osaliseks). Päeva lõpus kadus ta Dave’i järel uksest välja, et ta veel kinni pidada ja õues jätkus pooletunnine kõva vaidlus, mille käigus Dave sõimas Ali tühiseks muslemiks ja loomaks, ütles talle, et ta peaks võtma juhtimiskoolitusi ja et ta ei meeldi kellelegi. Ali oli nõudnud Dave’ilt vabandust, öelnud, et temaga ei räägita nii ja käskinud Dave’il töö ajal mitte kedagi segada, s.t rääkida, eriti minuga! Kui Dave oli kurtnud selle üle, et Ali pole kaks aastat mitte kedagi kiitnud (öelnud well done), siis oli Ali vastanud, et teda ka ju keegi ei tule kiitma (kõrgematest ülemustest) ja Ali ei arvanud, et tal oli täna lihtsalt paha tuju, vaid et tal oli palju tööd. Ma tahaks teada, kellel ei oleks selles apteegis palju tööd!?
Kogu õhkkond oli täna selline, et kartsin isegi hingata.

head uut aastat!

Eestis oli mõnus nagu alati. Puhkus jäi lühikeseks nagu alati. Sai kohtutud tuttavatega, keda polnud näinud ammu ja väga ammu. Sai oldud perega. Sai nähtud lund, jääd ja suusatada. Sai...