tilk tõrva meepotis

Saan nüüd sõltlaste teemal jätkata, sest kus on nemad, on ka pidevalt probleemid. Pole siin midagi imestada, kui need kerkivad üles peamiselt ühe inimesega. See nimi oli mulle juba varem meelde jäänud, mis täpsemalt oli, ei mäleta, aga tänane ületas ikka igasuguse piiri. Eile ei ilmunud kohale, kuna oli väidetavalt haige. Täna sai siis kolme asemel kaks: ühe kohapeal joomiseks, teise kaasavõtmiseks. See oli päeva esimesel poolel, lõuna paiku käis oma sõbrale seagripitablette välja otsimas ja kõik tundus kõige paremas korras, kui õhtupoolikul jooksis ülbelt leti taha ja karjus üle saali, et me oleme talle palju rohkem kui 70 ml kaasa andnud (vähemalt 90 ml) ning ta läheb KCA jutule ja kaebab asja kohtusse. KCA polnud vist mesuuri, et üle mõõta ja ta saadeti tagasi apteeki kogust kontrollima. Tema silme all näitasin analoogset pudelikest ühele teisele isikule määratud 70 ml-ga ning need olid sisuliselt samad. Pudelid olid 90 ml mahutavusega, nii et nad oleksid täislastis ääreni olnud. Looda sa, et mesuuri valades ja näidates, et tegemist on 70 ml-ga, nad oma süüd tunnistaksid. Ei, sealt hakkas hullem seletamine ja süüdistamine pihta. Tema tasku oli märg, midagi oli tõenäoliselt ja mingis koguses välja lekkinud, kuid mida, sest see laik polnud ka eriti roheline nagu see vedelik on? Ühesõnaga ta tahtis (oma sõbrannaga, kes tal ka kaasas oli) selgeks teha, et seal pudelis pidi rohkem kui 70 ml olema, sest (väike) kadu oli olnud. Tegelikult näitas pärast ümbervalamist ja kui õigesti näitu lugeda (mida nemad ju ei oska, sest neile pole kunagi meniski alumisest äärest loengut peetud, ammugi tilgapealt tiitrimist harjutatud) maksimum 0,5ml vähem. Asi läks muidugi halenaljakaks kätte, kui nad tahtsid pilte ka veel teha ning ühel oli jultumust küsida ega mul fotokat kaasas pole. Oh muidugi, kannan igaks juhuks intsidentide puhuks fotokat kaasas, nüüd mõtlen, et peakski, oleks endal tõestusmaterjali, sest krt neid teab. Nad vaevu said aru, et 60 ja 80 vahel olev kriips on 70, võibolla nägid esimest korda mesuurigi. No ja siis üks neist ikkagi tegi moblaga iga nurga alt sellest pudelikesest ja mesuurist pilti. Mingi vana keiss kaevati ka hauapõhjast üles nagu mina oleksin süüdi, kui keegi oli kuskil aasta tagasi talle vale inimese joogi ette toonud.
Ja mida mulle kokkuvõttes see lugu andis? Klientide ees on piinlik, kui sellised üle saali kisavad ja vähemalt pool tundi ootel inimeste ajast röövivad. Oma närvirakkudest parem ei räägigi. Mina tunnen ennast justkui süüdi (miks küll?) ning tööpäevast ja ammugi sellest inimesest jääb äärmiselt paha tunne, nii et mul pole enam mingit isu neid järgmine kord teenindada. Kes teab, võibolla kallavad ise midagi juurde ja tee siis kindlaks. Aga kuhu ma ikka pääsen, kui olen sunnitud. Rapordi pidin ka kirjutama ja mitu korda KCA-ga suhtlema. Õnneks olid nemad minu poolel nagu ka kogu tööseltskond elas mulle toetavalt kaasa. Vähemalt on selles grupis kõik empaatiavõimelised.
Kunagi pidi ülikoolis mõne (üle- või alatiitritud) tilga pärast oma töö uuesti tegema, nüüd siis tahetakse kohtusse kaevata.
Miks ma küll ei suuda elu võtta nagu näitemängu, eriti kui on jäänud nii vähe veel minna? Elu oleks ehk palju kergem, kui ma hooliks vähem. Kas Ali ongi sellel rajal?