uute mõtetega juba homme

mOlen nüüd rohkem kui kuu jagu üksi elanud… pärast kuut aastat kooselamist ei oleks seda ette kujutanudki… kui nüüd mõtlema hakata, siis tekib küsimus, kui palju üldse üksinda elanud olengi? Ega sajaprotsendiselt vist mitte kunagi veel. Mis tähendab üksinda elamine – vanemateta, külalisteta, ühikakaaslasteta, sõpradeta; 24/7? Kas kellegi puudumine elukohas tähendab üksinda elamist? Aga jah, omapäi nüüd esimest korda küll elan, aga ei saa öelda, et oleksin õnnetum kui varem, sest mu hingel pole kindlasti halvem kui varem, võibolla isegi parem. Ma olen liikunud selles suunas, kuhu tahtsin. Ilmselt ühe ohverdamine kõigi teiste nimel oli seda väärt, aga muidugi aeg näitab asju paremas valguses. Kuigi imestan nüüd isegi, et ei kahetse seda sammu, sest ette mõeldes ja end suhteliselt hästi tundes oleksin arvanud teisiti. Pigem on asi harjumustes, millest on raske vabaneda. Tegelikult peaks igasuguseid asju kahtluse alla seadma, s.t enda loomust tulevaid otsuseid küsimuse ette seadma: äkki oleks ka teistpidi hea (missest et algul ehk natuke kummastav või võõras mõelda).
Muidugi oli mul kuu jagu sisuliselt ju puhkust, kus olin ära ja rohkem sõpradega, aga tagasi tulles ei hakanud sisuliselt ka midagi väga vastu karjuma. Pigem hakkab iga päevaga üha rohkem tunduma nagu oleksin terve elu üksinda elanud. Et mu kõrval polnud kedagi… Mälestusi ei saa ega pole tarvidustki kaotada, aga samas hakkan harjuma või jätkan samasugust elu nagu siin juba rohkem kui aasta jagu elanud olen. Mul pole selle aasta jooksul olnud suurt aega märgatagi, mis mu ümber toimub või kes minuga on. Uuele tööle (alguse värk) sisse elades lisandus hiljem trenn, mingi aeg oligi mu elu töö-trenn, siis kui tundsin endal mahaistumise aja absoluutset puudumist, kaotasin ka trenni (asendasin loomulikuma liikumisega) ning uuest aastast keskendusin (uute) sõprussuhete loomisele. Üha rohkem tundub, et ma polegi kannatlik inimene, vähemalt mingi külje pealt. Ma ei suuda kaua teatud oludes elada, vajan ellu pidevalt mingit muutust, et ennast rutiinist lahti tõmmata. Uus töö ja muu elu-olu oli algul huvitav (täiesti erinev eestimaisest), kuid kohanemine võttis aega, siis hakkasin stabiliseeruma ja võtsin appi trenni, jälle põnev alustuseks kange liigutada ja paremal tasemel aeroobikat teha kui Eestis. Siis oli vaja lõpuks oma elu siinmaal kuidagimoodi talutavaks teha ja et end meeletust koduigatsusest lahti kangutada, oli vaja uusi tutvusi inglises leida. Leidsin lisaks uutele kontaktidele ka kellegi väga elurõõmsa ellusuhtumise, mida olen ka ise üritanud niivõrd-kuivõrd omal moel järgida…

Igatahes olen nüüd jälle sellises punktis, kus tunnen vajadust taas muutusteks. Praegune töö väsitab mind ja miks ma peaks terve päeva kuskil mõttetut tööd tegema, et õhtul koju tulla ja suurimast väsimusest ka kohe magama jääma? Tahaksin enne und veel voodis lesida, mõelda häid mõtteid, aga kuidas saan, kui minuti pärast juba magan ning siis on hommik uue tööpäevaga ja kõik kordub. Minu meelest ei tohiks elu selline olla ja see paneb mind jälle uusi lahendusi otsima. Kuidas saab lahendusi otsida, kui jään neid otsides magama? Ehhh, tõesti ei taha oma elu maha magada, see on niigi lühike nagu aeg parimatega…

Veel tegin huvitava tähelepaneku selle nädala jooksul. Ma võin korduvalt vanadesse kohtadesse sõita, vanu pähe kulutatud lugusid kuulata, aga ometi on seal igakord midagi teistsugust – miski ei muutu nii kiiresti kui mina ehk mina pole enam see, kes olin eile. Olen natuke erinev, uute kogemuste, mõtetega juba homme.

boredom

Jube igav on tööl, no ei paku pinget ja ei viitsi… Noor inimene, aga ei viitsi tööd teha, kelle sõnad küll… Ootan suve, vabadust, reisimisi. Ei taha teha seda mõttetut tööd, mis ei anna midagi. Ehk varsti elan jälle natuke sisse ja harjun ära kellast kellani, aga samas on ikka täiesti kopp ning rõvedam väsimus ja uni on ka pidevalt peal. Tahaksin ainult magada, magada, magada. Ilm on küll super enamasti, istusin paaril lõunal Ramsgate’s mere ääres ja mõnus tukk tuli pärast söömist peale, eriti veel nii soojalt paitava päikese käes. See, mida silm näeb, on ikka erakordselt kaunis siin. Õnneks pole kaua jäänud, nädal ja kuu ehk, kes teab… Saan töörütmi sisse ning siis ehk veel terve suve puhata ja mängida. Mais peaks olema veel paar püha inglastel, kui mu vabad päevad just niigi esmaspäevadele ei joppa. Peaksin suvel tõsisemalt oma tuleviku peale mõtlema, et mis edasi…mida või kus… rrrrr….kui viitsin… ega see just lõbus pole… see ka paras (mõtte)töö. Ohh, üldse ei viitsi töötada, kõik on nii sisse kulunud juba, jubedalt tahaksin vaheldust taas… Kusjuures tööga on võimalik isegi suht-koht rikkaks saada, ses mõttes, et kolm töökohta samal ajal tasusid kellelegi niivõrd ära, et võimaldasid soetada farmielamise koos kogu kupatusega: maja, maa, hobused jms (see on inglises ikka kõva sõna kusjuures). Siin on maaelamine pigem jõukuse kui vaesuse märk, s.t maaelamist saavad lubada vaid heal järjel elanikud. No need kolm suvatöökohta vaevalt rohkem sisse tõid kui minul üks, aga eks kunagi sai ka siia kinnisvara soodsa(ma)lt ja aeg on neid hindu mitmekordistanud. Aga tõesti ei tea, kas viitsin nii tubli olla ja töötada hingehinnaga. Töötada jõuab terve elu veel, s.t peaks seda asja ikka võimalikult edasi lükkama :D Mõned elavad elu lõpuni võlgades ja surevad enne kui tagasi maksta suudavad, miks ka mitte… eks ise tahaks ikkagi väärikamalt elada, aga võibolla tõesti poleks hetkel nii palju vaja, kui teen… Ega aasta peale viis kuud puhkust polegi paha plaan (kuu võetud, kolm suvel, üks jõuludeks – why not). Maksab vähem makse ka siis.

Täiesti huinamuina jutt täna, tublid olete, et ära kannatasite :D Pidin elusolemisest ikka märku andma.

leediks ei sünnita

Kui laupäeva varahommikul pool viis bussi ootasin, hakkas lund sadama. Neli tundi und, tunnike kodus, siis pool tundi kõmpimist, näpud jääkülmas, Eesti kohta väga tuulises ilmas. Tund bussisõitu, tund ootamist bussijaamas, neli tundi järgmist bussisõitu peamiselt vene- ja lätikeelse rahva seas, tund ootamist ühes lennujaamas, kolm tundi lendu, tund ootamist teises lennujaamas, kaks tundi bussisõitu ja olin botaanikaaias (loe: Londoni kesklinnas), sealt veel pool tundi kõmpimist, pool tundi istumist Thames’i ääres ja pool tundi rongisõitu ning olin lõpuks ka sõbra juures. Lühidalt siis selline 18.aprill, aga supp, mille kokku keetsin, tuli ka veel ära süüa ehk siis pikem jutt…
Olin viimased kolm puhkusepäeva Eestis praadinud mõttes, et mu tööauto on Londoni parklast kadunud. Oskasin igasugu jubedaid mõtteid peas kaverdada tänu “toetajatele” (hahahaa :D). Sisuliselt sai olla kaks loogilist varianti, kui auto polnud enam seal, kuhu ta jätsin – teisaldatud (tasuta parklast) või pihta pandud (Londoni ühest prestiižemast linnaosast). Meeleolu languses oskasin vaid end süüdistada, teisi umbusaldada ja kõiges kahelda. Minule veel ülejõukäiv keiss, et positiivsemalt mõelda, kuigi üritasin. Sõbra (juttude) siiruses olen kolm kuud ikka aeg-ajalt kahelnud ning seekord selgus lõplik tõde. Mu sõber on imeline ikka küll. Mitte ainult ei tegelenud koheselt asja uurimisega, kui veel ära olin, vaid andis ka tohutult tuge, kui mul katus tahtis ära sõita. Eks me olime mõlemad äärmiselt närvis, aga tänu temale sai see asi juba laupäeva õhtul korda aetud, mis tähendas seda, et nädalavahetus jätkus imeliselt. Helistasime veel paari kohta – ei olnud autot kuskil teisaldatute registris ega polnud ka politseist suuremat abi, kui mõned uued numbrid, kuhu helistada. Hakkasin juba leppima mõttega, et auto on igaveseks läinud ja absoluutselt ei tundunud loogiline, et seal parklas võiks mingi teekatte pinnatöö toimunud olla nagu sõber väitis. Olin auto küll sinna pimedas jätnud, aga ei mäletanud ühtegi teavitustahvlit eelseisvast teetööst. Otsustasime ikkagi sealt parklast läbi käia, et äkki natuke targemaks saada, kuigi ma ei uskunud... Jõudsime ka seekord kohale suhteliselt hämaras, nii et silm kaugemalt autovärvigi ei seletanud. Parkla värava ees oli võimas kõrge puu, kuna tegu oli ikkagi looduselise kohaga jõe ääres jne. Ja selle puu tagant paistis kellegi Ford KA taguots. Lähemale jõudes muidugi naersime õnnest, sest tegu oli minu kalli autoga. Jah, veendusime, oli sama numbrimärk, sama lohk tagaluugil ja minu tekitatud kriipsud küljetiival. Ja mis veel parem – ei mingit vähemalt £500 arvet (kui auto oleks teisaldatud ja kuskil tasulises parklas hoitud) ega ka väiksemat arvet auto liigutamise eest kojamehe vahel. Auto oli armsasti nihutatud pargist välja, kuna autopargis oli päriselt ka uus kattekillustik pandud. Uskumatu… et on toredaid inimesi, nagu need, kes mu auto kenasti puu kõrvale liigutasid või mu sõber, kes on lausa uskumatu. Uskumatult imeline ütlen vähemalt teist kui mitte kolmandat korda siin ja selle koha pealt lõppevad ka minu kahtlused-kõhklused viimaks, sest otsustasin pärast seda juhtumit (mis oli kahtlemata parim tõehetk) edaspidi alati ja täielikult oma sõpra uskuda ja usaldada. Väheke häbi on küll, aga samas ei mõista ka ennast hukka, et seda varemalt ei suutnud. Kõigeks on oma aeg ja koht ning sellest autoloost andis õppida nii mõnda muudki.
Laupäeva õhtu jätkus muidugi väga lõbusalt, kui sõber mu otse läbi võsase, pehme ja heinasema maa ning porist jõeäärset rajakest pidi pimedas koduni jooksutas ning mul jätkus piisavalt energiat, et hoolimata tema taksosoovist teda ka tagasi autoni viia, sest olin võtmed sõbra ettepanekust hoolimata lootust hellitamata korterisse jätnud. Siiski ei tahtnud autot ööseks enam sinna jätta ja nii me siis kolm korda 2-2,5 miilist otsa ka läbisime. (Aga jõeäär oli pimedas maagiliselt kaunis, vastaskallas kohati tuledes. Ja rebaseid jooksis lähedal ringi.)
Õnneliku lõpuga loole järgnes veel palju imetoredat. Kevad ei saakski enam öelda, pigem kipub asi juba suveks siin ning selle paari nädalaga on ka loodus veel kümme korda kaunimaks läinud. Upume õitesse, rohelusse ja päikesesse.

Mõned küll räägivad, et ennast muuta ei tohiks, sest me kõik oleme erilised jne. Eriline või mitte, aga alati saab parem olla. Kõik oleneb taustsüsteemist ja nüüd tundub, et peaksin veel enda kallal töötama, et parem inimene olla. On nõrku külgi, mida vaja paremaks lihvida. Juba see näitab midagi, kui ma ei suuda uskuda imelisse. See peaks tähendama, kas ma ise pole (ei suuda olla) või ei tunne ennast imelisena, kui seda võimatuks pean või vastupidi - ei suuda uskuda, et keegi minust palju imelisem olla saab. Enda arvates olin ka meditsiinikoolis lõpp tark, ülikoolis tundsin suhteliselt rumalana – kõik oleneb jälle taustsüsteemist (antud juhul ka andmemahu tunnetamisest).

Nüüd tegi üks härrasmees mulle silmad ette, kui tahan, saab ka minust ükskord leedi. Alustame järgmise õppetunniga juba täna :D

puhkus (viimane osa)

Ilmal on tohutu suur mõju tujude üle. Ega vist asjata põhjamaalased nii tusased pole ja minagi ei saanud siin just oma parima meeleoluga hiilata. Muidugi ei saa 100% ilma süüdistada, aga teatud määral kindlasti. Ikka läheb ilusamaks, kui pean siit juba ära minema. Mitte ainult… enne lahkumist tekib ikka teatud määral kurbust ja mingil ajal ka igatsus vana paiga järele, mis maha jäi. Eestist lahkudes tekib lisaks ka tunne, et no on seda muud ilmaelu mulle sealpool vaja, eks seda peegeldub eriti mu lähimate silmadest. Elaksin rahulikult, suurema kindlustundega ja eriliste jamadeta ikka kodukeses. Kuigi samas ei annaks rahu ka asjaolu, et arukam on töötada seal ja puhata siin. Olen nüüd kuhjaga tänuvõlgu oma sõbrale, kes mu üpris hukkaläinud puhkuse päästis. Sellisel aastaajal oleksin üksinda vist parema meelega tuppa passima jäänud. Kahekordset varakevadist grilli pole mu elus veel ette tulnud ja hoolimata jahedavõitu ilmast oli tore ning sellist lõbu UK poolel ju legaalselt lubada ei saa. Erilisi hetki on palju, aga miskipärast märkab neid tagantjärele palju paremini.

Kokkuvõttes oli see kahtlemata mu veidraim puhkus nii heas kui halvas mõttes, aga eks käputäis halba on vaja selleks, et näha head.

puhkus (VI osa)

Miski on siin valesti: ei tunne ennast päris hästi, ei oska midagi teha või see, mida teen, ei tundu õige. Kui ka sõber Eestis viibides sarnaselt tundis, siis ehk pole viga ainult minus?
Kas asi on Eesti jubedas, depressiivses ilmas või milles, aga meeletu igatsus on tagasi kevadesse – sinna sooja päikesesse, õitesse… Missest et pean käima ka tööl siis, no tõesti, ka see variant tundub õigem, kui siin niisama vegeteerida. Kas olen kaotamas oma identiteeti, olen üldse kunagi midagi kindlalt teadnud? Jah, olen soovinud ja saanud, aga milleks, kui seda ei soovi enam täna!? Ma ei tea enam, mida tulevikult tahta. Tean vaid, kus tahaksin olla nüüd ja praegu või kellega. Ja ilmselt asi ongi selles. Kõik muu tundub olevat üpris tähtsusetu selle kõrval.
Mis mind vaevab, on see, et ma ise poleks justkui see, kes olin seal. Siin jääb puudu elurõõmust, hoolivusest, tänulikkusest, headusest, tähelepanelikkusest. Mitte et oleksin need päris minetanud, aga tahaplaanile on jäänud küll. Oleksin justkui vana, väsinud ja elujõuetu. Ehk säran varsti jälle inglise päikeses.

puhkus (V osa)

Kuidagi imelik on olla, oleksin justkui üle pika aja maha istuda saanud. Mitte, et ma nädal kordagi istunud poleks, aga pigem on tunne, et lõpuks olen kõik puhkuseplaanid täitnud, s.t kõigiga kohtunud, kellega kindlasti pidin ja kõikjale ka sattunud, kuhu plaanisin minna. Eriti suurt kergendust tunnen minevikuvarjude seljatamisest – tõmbasin kokku lahtised otsad, kui lõpetasin ligi paarkümmend aastat kestnud täielikult enda poolt väljamõeldud jama, mis hoidis mind kogu selle aja vältel kinni teatud hirmudes. Ma loodan ühel päeval mõista, miks see kõik vajalik oli, aga olulisem sellest on siiski hingerahu, mis aastatepikkusest koormast vabanemine endaga kaasa tõi. Pean tunnistama – olen uhke selle üle, et nii kaugele jõudsin, sest ma ei suutnud seda varem teha, isegi kui väga soovisin. Olen uskumatult palju muutunud(/mas) ja raske on vahel ennastki ära tunda, rääkimata sellest, et teised võiksid mind näha sellisena, kes ma olin eile. Huvitav, kui palju on minust järgi kümne aasta pärast (identiteedikriis)? Ei, ma ei usu, et ükski inimene võiks totaalselt muutuda, aga kindlasti saab ennast siia-sinna lihvida. Elu on tegelikult väga lihtne, ainult me elame selle keeruliseks. Mina olen selles eriti käpik olnud.

puhkus (IV osa)

Pean piiluma eelmisi ridu, et mitte end korrata. Olen ilmselt jälle nädala jagu sündmustest maas ega mäleta hästi, mis koha pealt pooleli jäi. Eesti tulek oleks kestnud justkui igaviku ja eks ma olengi sisuliselt eelmisest pühapäevast sõidus olnud. Veetsin üliigava ja mõttetu nädala Westgate’s – sama hästi oleksin võinud ka tööl käia, aga suutsin vaid filme vaadata, netis surfata, poes käia, natuke rattaga sõita, joosta ning asju pakkida. Üha enam seostan Westgate’s olekut ikka tööga, sest tõttöelda polegi ma seal kunagi pikemalt puhanud kui maksimum kolm päeva järjest. Olen ju ikka sealt pikemaks puhkuseks kohe ära sõitnud. Seekord väikese viivitusega. Pühapäeval startisin Wrothami poole, et end MURiks koolitada. Oli jälle omamoodi päev. Vivek oli ka seal, kuigi ei saanud aru, mis ta sinna ronis, kui veel kuu tagasi külas käies mainis, et on MURi juba ära teinud (on ikka huvi ilusal pühapäeval kohale ilmuda ja vaja enne veel minult meilis pärida, kas kohale ilmun). Eks tema õpihimu ole muidugi teada, aga no kas tõesti pole poolsuvisel pühapäeval midagi targemat teha, kui konverentsiruumis istuda. Jah, eks need kümmekond klaaskommi, mis ta loengulaualt ära nosis ja liiter vett kõrvale kulistades võis ta ka päris koduselt seal lektorit kuulamas tunda.
Mina üritasin ka samas asjalik olla, kuid jälgisin silmanurgast kedagi teist, mõtlesin hoopis kolmandast ja enam imetlesin konverentsiruumi aknast valgete õite alla uppuvat puud, kollaseid nartsisse ja päikesesära. Ootasin aga sama päeva õhtut, sõpra ja Londonit :) Ei pidanud milleski pettuma… sama ilus ja sujuv oli ka sõit Londonis ja seekord (pühapäeva õhtupoolikul) ei pidanud ka pikemalt ummikutes istuma (väheke teist teed sõitsin Londonisiseselt seekord). Kusjuures väga kahju on sellest, et pean ise roolis olema, s.t liiklust jälgima ja vaid vilksamisi saan tajuda Londoni ilu. Tol laupäeva varahommikul tagasi sõites sain samuti natuke rohkem Londoni eripaiku roolist silmata ja nüüd pühapäeval nägin muujuures imeilusaid rikaste maju Bromley piirkonnas. Õhtu oli lõbus, kuigi oluliste asjatoimetuste tõttu venis see poole ööni. Öösel saime veel Londoni peal orienteeruda, natuke võssa keerata ja gepsi abil jälle õige suuna sisse võtta. Ja kahest tunnist ühe tunni jagu suutsin ka magada, sest pool neli olin juba üleval, et edasi reisima hakata. Muidugi kogu eelseisev reis Eestini tundus aukartustäratav. Pidin valima õigeid ronge, peatusi peale- ja mahaminekuks ning isegi rongiosasid nagu selgus (justnimelt, ühel hetkel splititi ka üks rong kahte ossa). Ma pole UK-s rongidega väga palju sõitnud ja see on suht-koht tume maa veel, eriti võõrastes stationides. Aga muidu läks hästi. Jõudsin parajaks ajaks Gatwicki, miskipärast arvasin, et jõuan rongiga põhjaterminali, kust pidi ka lend minema, aga vat hoopis lõunakasse. Seekord vähemalt ei trikitanud check-in – oli täitsa õiges kohas ja turvakontroll polnud ka midagi erilisemat kui tavaliselt, kuid ei tea, üks vähestest lennujaamadest, kus olen näinud pidevat läbikompamist, aga mul on õnnestunud seda iga kord vältida. Tavaliselt ei aja ma pärast turvaväravast läbiminekut käsi kahele poole laiali nagu enamik vist kohe :D Miskipärast suutis küll plastikpudelikeses pisikogus lõhnaõli pärast turvakat ära auruda ja pudelgi kahtlaselt poolmõradesse minna. Ükskord läks läpakas ju pärast X-rayd lolliks, õnneks ikka sain teist korda tööle. Usalda veel oma kallist kraami neile sinna kontrolliks.
Seekord väike juubel, kui õigesti arvestanud olen, siis minu kümnes lend. Istusin viisakate soome poiste kõrval, kes kiirenduses ja õhkutõustes magasid (või teesklesid seda), kui ajakirja lugesin ning jutustasid ja tellisid snäkke, kui mina üritasin tukastada.
Ei no vat ilus muinaslugu lõppes, kui pilvepiirilt Helsingit nägin. “Mis ilm teil siin on!? Nalja teete või?”, mõtlesin omaette. Olin justkui paradiisiaiast kuhugi kotti maandunud. Jah, Londonisse sisse sõites oleks justkui botaanikaaeda rännanud ja kuskil Läänemere kandis tervitas mind masendav ilm kohe, no hallim ei saanukski enam olla. Rohkem plokkmaju, tühje välju ja kõledust poleks saanud ka enam olla. Jube, oleksin samas otsa ümber keeranud nagu Pariisiski, kui ilm kardinaalselt UK omast erines. Soome koha peal küll pikemalt peatuda pole vist mõtet. Kuidas öeldagi… seda, et… kisu sõnu tangidega välja (nagu eesti keele õpetaja suvatses korrata), aga mõni oskab suhelda edukalt vaid pudeliga nagu üldisele soome massile (sh. ka eestlastele sealkandis) kombeks on. Muidugi väga armas on mullegi kuus purgisiidrit ja muud asja varuda, aga kahjuks ma kohe üle kolme ühe lühikese õhtuga juua ei jõudnud, eriti kui eelmise öö uni oli tunniseks jäänud. No naerge mu üle, aga ma ei suudaks viinapudelit soome naise moodi ära kummutada. Minu lagi on ikka kõrgemal kui kolm purgisiidrit, aga lihtsalt ei taha pähe mahtuda, et kellegi elu sisuks on toidu alla, peale ja ka kõrvale vägevamat kummutada. Ja kedagi ei huvita, kas sõidetakse siis lubatust kaks korda kiiremini, majja sisse või üldse lubadeta. Tõesti ei huvita see kedagi, sest juuakse ka kolmekümnekesi ja ka 24/7 kui vaja. Jätan teiste elu ikkagi nende elamiseks, aga minul on väheke teine elu. Minule piisab lõbuks ka tihtipeale liitrist gynist ja alati, õigete inimestega suudan ka kainena lõbusalt vimpsis olla :D
Üldiselt oli ka see Soome värk omamoodi seiklus, ilus elamine, oma lai voodi, hea kostitus (nii joogi kui toiduga), saun, kena vaade aknast metsadele, põllule ja linnulaul hommikul värske õhuga aknaprao vahelt sisse tungimas. Ainult et igav nii tegevusetuselt kui ilma poolest. Rändasin laevaga Eesti, sama hall ilm, olematu loodus, sama jubedad majad, tühjad platsid ja kõledad Tallinna tänavad. Ja vene pervod. Alkoholiriiuli juures üritas 50ndates venelane mind rajalt maha võtta. Ega ta vist eriti ei tahtnud aru saada, et lähen õlle- ja siidripurkidega sõbra juurde, mitte üksinda või temaga neid jooma. Poest väljudes jäid mu kõrvad kurdiks ka enda järele hüütud nimele.Tegelane ei tahtnud ka edasi alla anda, kui arvas, et tema iginenud maastur võiks minus huvi äratada, kui mind veel majani jälitas. Huvitav, kas tõesti näen nii odav välja ja on piirkond siiani veel prostide poolest tuntud? Oleks siis uuem E-klassi mersu olnud, aga mis seal parata, pean järgmine kord ise näitama, millega vähemalt sõitma peaks, et kedagi oleks lootust peale korjata. Mina muidugi igasugu kräppi peale ei võta :D
Paar päeva siinpool lahte, paar sealpool ja lõpuks tagasi ka armsas kodukeses. Kodumaja on tõesti omane veel, aga miski eestimaise looduse, majade, ehitiste ja kogu selle ilma juures siin hetkel annab tohutult soovida või hakkan ka juba võõrduma? Mul on silme ees kaks maailma: üks hallis toonis ja teine värviküllases. Loodetavasti leiab ka hall toon siin suve jooksul värvi, muidu leian end varsti ainult vikerkaaremaalt.

ei hooli mugavustest, vaid kannatustest

Jäi ükskord jutt, et kirjutan vastukaaluks J. postitusele oma nägemuse maaelust. J. küllaltki modernistliku käsitluse kõrval olen kindlasti palju konservatiivsem antud asjas, õieti küll algupärasem. Kindlasti pole ka mina täiel määral maaelu tunda saanud, kuid ometi olen linnas elades küllaltki palju põldu harinud ja muud värki koduaias teinud, eriti viimastel aastatel enne äratulekut. Olen see õnnelik, kes pole pidanud suuremat oma elust korteris elama ja tõttöelda ma ei kannatakski korterielu. Jah, olen pidanud elama korteris hilisemad eluaastad seoses õpingute ja tööga võõrsil, aga seda paremini tajun, et selline elu pole minu jaoks. Ma ei hooli suurt mugavustest, vaid kannatustest :D Ma pean oma näpud mulda pistma ja varem või hiljem seda ka teen!
Vaatan ETV-st “Sõida maale” ja mind hakkab piinama nostalgia, südamevalu, igatsus. Teha seda, mida olen alati teinud ja osanud ning veel enam – tahan osata palju rohkemat!!! Naine, kes elab poja ja tütrega maal ning oskab sealjuures ehitada ja müüri laduda. Kutt, kes räägib ökomajadest, saviseinadest. Mida mina oskan!? Ravimeid kontrollida – väga tore küll, sellest ametist on tõesti palju kasu…naera või nuta selle peale, aga lausa hale hakkab… ma tahan osata seda, mis eluks tegelikult vaja on – millega sai hakkama eesti talurahvas, tahan ehitada (nii palju kui üks naine füüsiliselt jaksaks), ahju laduda, katust panna jne-jne. Tahan olla multifunktsionaalne. Mitte ainult kokata, hoidistada, heina niita, hekki pügada, kraavi kaevata või aeda harida. Ma küll ei kujuta ette, kuidas saab sellise eluviisi juures ära elada, kuna see nõuab tohutult aega. Töölkäimiseks vist mahti ei jääks. See toobki mind J. proside juurde, millega ma nõustuda ei saa (nii palju vaba aega, kui tahad, eriti talvel ja aeg möödub aeglaselt). Jah, kui just endale sulaseid ei võta või asju täisautomaatika peale ei pane, siis ei jää korraliku maaelu juures absoluutselt aega üle. Veel parem, tuleb ärata hommikul hiljemalt kell 5 ning päriselt tagasi tuppa õhtule võib sättida end ilmselt kella 22-st. Nii ju vanasti maaelu käis. Mina oma poolmaaelu juures võin täiesti väita, et ka üheainsa puuoksa saagimine võib kesta kuni terve päeva, kui seda käesaega teha. Muidugi, kui elada modernistlikult ja kasutada muid abivahendeid, pole ka probleemi see asi 2 minutiga joonde ajada. Tean, mida tähendab maasikapeenarde hooldamine 5 korda suve jooksul ja mitte ainult – aias on reeglina ka porgandid, kartulid, kapsad ning palju muudki. Ohh neid iluaianduslikke lillepeenraid veel. Põhimõtteliselt kui oled enda arvates kogu selle maa ära harinud, jõuad uue ringiga algusesse tagasi, sest umbrohi kasvab meeletu kiirusega. Suvel on see lõputu tegevus ja ega talvel õige maarahvas lulli löönud, siis algasid tubased tegevused ja metsatöö. Tahaksin samuti lambaid kasvatada, villa kraasida ja lõnga kedrata. Unustusse vajunud käsitööst rääkimata. Võiksin talv otsa õmmelda, kududa ja heegeldada. Maaelu on minu jaoks looming, mis lõppkokkuvõttes toob hingerahu nagu olen seda varasemaltki maininud. See annab ka reaalselt midagi, kas on see purki pistetud kõrvits või villane sokk – see on enda tehtud, väärt oskus :) Selle juures pole vaja rääkida sellest, mida annab mulle ravimite kontroll. Hunnik mammonat kuskil passimas ja väärtust kaotamas, kui ei oska sellega kohe midagi peale hakata. Mida annab marineeritud kurk või kaltsuvaip? Ma ei vasta, see kes näeb sisu, see näeb…
Kui odav see maaelu oleks? Päris lihtsustatult ei ütleks, et see elu (sh. ost ja säilitamine) odav oleks. Kindlasti odavam kui Londonisse korterit osta, aga midagi head ei saa odavalt. Kõigel on oma hind. Maja ülalpidamine on kusjuures üpris kulukas, mida vanem maja, seda hullem kipub olema. Eriti juhul, kui sisuliselt tuleb selle juures kõik maja osad välja vahetada – alates seintest lõpetades katusega. Muidugi võib ka rajada, soetada uue, aga samamoodi kõik kuluv on lagunev ning kõige suurem kulu on taaskord aeg, mida peab talurahval jätkuma kõigeks.
Nii et sisuliselt sõltub kõik sellest, kuidas inimesed maaelu ette kujutavad, kuigi ma ei pea uuenduslikke meetodeid enam maaeluks. Minule on maaelu siiani see, mida tegid meie esivanemad maal elades või siis eesti talurahvas. Ei pea sugugi enda kodust elu seal linnakeses maaeluks, kuid tahan ükskord vähemalt selle juurde tagasi pöörduda ja miks mitte ka natuke tõsisemat maaelu proovida :)