pole paha

Ma teadsin, et siia jõudes mingi jama taas pihta hakkab. Tegelikult ei saa kunagi kõik täiesti korras olla, et saaks öelda, mul pole elus hetkel mitte midagi, mis natukenegi häiriks... või räägin ainult endast? No Eestis puhkuse ajal olin suhteliselt ideaali lähedal, aga ikkagi pidi jalgrattaluku ainuke võti ära kaduma. Ja teadsin vähemalt paari asja, mis oli UK-s vaja korda ajada, aga sellele ma siis ei mõelnud. Ei tea kas kõik sai alguse sellest, et ma mingile charity (heategevuse) tegelasele tänavalt 25 p ei leidnud (või soovis ta seda nende tegevuseks igapäevaselt), igatahes ma pole eriti vaimustuses neile samatranataratatele lambist münte jagama ning heategevusega tegelen nii palju, kui mõnest charity poest (second hand vms mis toetab lapsi või vähki, neeruhaigusi jne põdevaid inimesi) midagi soetan ning seda ka sellepärast, et ei näe mõtet kalleid brändipoodisid toetada, kui neid brändinimesid saab ka ühe või paari naela eest teise ringi kasutusest (ja väga korralikke by the way).
Nii siis juhtus, et me ühe öö kuskil 75 senti laias, markeeringute järgi 190 senti, kuid kogemuste põhjal 170 senti pikas magamiskotis, kivikõval pinnasel puusakonte siniseks lõime ja lihaseid valusaks magasime, missest et linna peal üks madrats aia taga vedeles ning selle läheduses lossiväravadki ööpäevläbi lahti olid (nagu hommikul avastasime). Ja missest, et kahe auto avarii bussiliikluseks tee sulges, täpset edasiliikumisaega ette teadmata kolm kilomeetrit igatpidi kulunud jalgade abil endid koju vedasime, kuigi buss mõneteise minuti pärast meist jälle mööda vihises. Missest, et tööle jõudes avastasin eest kontrollimata ravimite hunnikud, perearstikeskus ka laupäeval lahti oli ja sealt 15-sentimeetrine patakas retsepte toodi, ikka esmaspäevaks mulle kontrollimiseks, sest manager jätkuvalt puhkusel on ja mina kui ainuke proviisor kogu juhtimise enda peale sunnitud võtma olen. Missest, et tööl üleüldine segadus valitses ja mul aju kokku jooksis, kui ei saanud enam üldsegi aru, mida või mis otsast midagi tegema pidin või kas teatud tegelasele lubatud päevadoos anda või mitte, sest et laupäev oli ja vastavad informatsiooniasutused väljaspool tööaega mulle infot jagada ei saanud. Missest, et car boot sale’ilt 10-kroonist laualampi või piprateradega täidetud veskit ostmata tagasi tulime, kui need Tallinna kaubamajast hangituna vähemalt kümnekordselt suuremat väärtust omanud oleksid. Missest et pool päeva oli justkui kadunud nagu jäätisetopsid laste kõhtu sihukese ilmaga nagu täna, kui lämbus jalgesse nõrkuse ja pähe otruse lõi ning isegi naelased brändiriided enam ostma ei tõmmanud. Missest, et pühapäeva keskpäeval tee sõidukitest umbes oli ja Tesco ostukäru toiduhunnikusse viimaseid asju otsides tulehäiresireeni tõttu kogu rahvasumm poest välja saadeti ning selle kõige jama tõttu oma päevast väärtusliku pooltunni kaotasin. Tore on see elu ka siinmaal ja ma ei lase ennast häirida faktist, et homme nii-tore-nii-tore 10,5-tunnine tööpäev seal segaduste-summa-suvilas ainuisikuliselt minu vastutust-otsustust-lahendust ootab, ma trennis endast viimse higi välja pigistan, sest keegi ennast sigapekki kodukeses sööma-jooma pidi ning missest et alates homsest mul argipäeva kohta vaid tunnike iseendale leidub. Ma ei kurda, sest elu on täpselt selline nagu sa seda näed.

Rochester, Folkestone, Leeds Castle

Selleks, et jõuda Eesti kodust UK elamisse, võtab mul ligikaudu 18 h. Konkreetselt täna, ärkasin 3 öösel, 4 ajal astusin bussijaama poole, buss väljus 4.45 ja jõudis lennujaama (õnneks lennujaama, mitte bussijaama) kuskil pärast 8. Ootasin lennujaamas kokku natuke vähem kui neli tundi (täname taaskord Eesti riiki tasuta wifi eest), kuigi vana kogenud lendajana, oleksin võinud ka lennueelse kontrolli tunniga läbida. Aga kodulinnast tulekut ei taha viimase võimaluse bussile jätta. Lennuk väljus 12 ja lend kestis natuke üle 3 tunni, kui kohaliku aja järgi jõudsin pärast ühte päeval UK lennujaama. Ootasin veel tunnikese enne, kui sain broneeritud bussiga poolteise tunniga Londonisse, kuhu jõudsin siis peale nelja. Ootasin veel paar tundi Londoni peal ja sõitsin kahetunnise bussiga Canterbury, kus ootasin kõigest 20 minutit ja sõitsin lõppsihtkohta ühe tunniga. See peaks olema kuskil 18 tundi, millest natuke alla poole (8 h) moodustab ootamine ja veidi üle poole (10 h) reisimine. Aga mis teha, kui peab arvestama eelkõige ajavarudega (iial ei tea, milline liikumisvahend hilineda või otsad anda kavatseb) ja kui ei taha pileteid samal päeval osta ning kulutada mõnikümmend nael (alates poolest tuhandest kroonist) rohkem busside peale, siis tuleb oma järge kannatlikult oodata. Broneeringute puhul on vähemalt koht garanteeritud.
Huvitav oli see, et Tallinna lennujaamas oli vähemalt üks kelladest tunni jagu ees ja ma olin segaduses, mis kell ikkagi on, kuigi minu läpaka ja telefoni kell ikka midagi muud näitasid ning bussi saabumise järgi ka muud aega oletasin. Segadust tekitas ka see, et check-in avamisest teavitati juba kolm tundi enne, kui tegelikult peaks olema selleks jäetud kaks.
Aga suhteliselt päeva algusest peale tundsin ennast sellise tüüpilise morni ja pahura eestlasena nagu need eestlased, kes UK lennujaamas Eestisse sõitu ootasid. Ilmselt ikka puhkuse lõpu ja Eestist lahkumise tõttu. Võibolla neil oli siis vastupidi, puhkus UK-s ja töö ootas Eestis...
Lennukist maha saades üllatas inglise ilm. Lennuki aknast paistis hägune pilvedes taevas („not again the same s’’’ wheather”), aga maha saades oleksin kuumusest nõrkenud. Ma ei saanud Eestiski nii kuuma ilma puhkuse ajal tunda, muidugi ärasõidupäeval paistis, et Eestis suvi alles algab.

Paariks viimaseks päevaks oli meie kasutusse jäetud 2 piiramata kasutusega bussipiletit Kenti piirkonnas. Töö juurest lubati mulle selle nädala algul veel paar lisapäeva, mille sisustasime seiklusega. Nii me siis loksusime tunde bussis, et kuhugi jõuda. Busside järjekord oli järgnev: Westgate->Canterbury->Ashford->Maidstone->Rochester->Chatham->Rainham (Tesco)->Chatham ja esimese päeva ööseks kõndisime Rochesteri (kuna Rochester ja Chatham asusid suhteliselt kõrvuti). Teine päev: Rochester->Maidstone->Leeds Castle->Ashford->Folkestone->Canterbury->Birchington ja teise päeva õhtuks kõndisime Westgate’i (kuna Birchington ja Westgate asuvad suhteliselt kõrvuti ning bussil tekkis hetkeline viivitus teel kahe auto kokkupõrke tõttu). Ootamatusi ikka juhtus. Me polnud just väga täpselt, s.t ajaliselt kogu reisikava ette planeerinud, mille tõttu jõudis esimese päeva pärastlõunaks kohale, et viimane buss Ashfordist Canterbury lahkub juba pool viis õhtul, aga me olime veel kahe paiku Maidstones ja tahtsime päeva põhikohta Rochesteri ka jõuda ning see polnud tingitud sellest, et me oleksime hilja kodust väljunud või kuskil linnas kauem passinud kui järgmise bussi ooteks kulunud aeg. Päev oli pärastlõunas, me võtsime bussisuuna Rochesteri, õnneks küsisin turismiinfost bussiaegu ja võimalusi kuskilt kuhugi saada. Kusjuures antud liinil, millel piletid kehtisid, polnud pikemad otsad kui mõnekümnemiilised siia-sinna. Põnevusega jälgisime, kuidas buss külakeste kitsasteedel parkivate autode vahel laveeris ja teised sõidukid samuti külgboksidesse (ehk parkivate autode vahel kohti leidsid), kui buss vastu tuli (vahel harva ka vastupidi). Puuoksad peksid vastu kahekorruselise bussi ülaaknaid. Kahe punkti vaheline kaugus oli üldiselt olematu, kuid buss suutis igas väiksemas vahekülas peatuse teha ja miskipärast pidi igas väikekülas ka vähemalt 3 bussipeatust olema nagu inglased ei jõuaks ühe väikese küla piires ühte kohta kokku tulla. Ja nii me jälgisime mitte enam põnevusega, kuidas buss tegi pikkasid tiire käänulistel ja kitsatel külavaheteedel parkivate autode rägastikus või korjas vanatädi kuskilt maakoha superpoe parkla bussipeatusest ja viis siis kodukülla. Aga ärge küsige minult, miks peab ühes külakeses bussipeatusi 100 m tagant olema.
Juhtus siis nii, et esimese päeva õhtuks jõudsime küll Rochesteri, aga sealt edasi enam liikuda polnud mõtet, kuna ööseks Westgate’i tagasijõudmise žansid olid väga väikesed. Minul oli muidugi vaid üliõhuke olematu pluuse, seelik, plätud (ja juhuslikult ühest second-handist ostetud 70-kroonised sportlikud kingad), sest ilm oli ju kuum ja bussid olid kohutavalt lämbed. Otsustasime ööseks Rochesteri jääda, kuna polnud seal õieti ringi vaadata jõudnud ja tagasi elukohta antud liini bussidega õhtupoolikul enam ei saanud. Mõtlesime Tesco Extrast magamiskoti hankida, aga pidime selles kohutavalt pettuma, sest kujutage ette, suurimas võimalikus Tesco ketis (Extra on väga suur) sellist asja ei müüdudki. Kusjuures reeglina müüakse Extrates kõike (mida ma Westwoodi omas ka näinud olen). Aga selles oli vaid toit ja kõik. Tulime tühjalt tagasi ja needsime mõttetut ajakulu sinna bussiga sõiduks ja tee peale jäänud teistes spetspoodides ringijooksuks ja jalakuluks ning ikkagi polnud meil midagi ööseks, millega ennast katta ja kell oli juba 7 läbi õhtul. Woolworth, kus olime tunni eest odavmüügina tekki näinud, oli samuti selleks ajaks kinni ning miski ei lubanud kohe sellest hinnast alates 5 korda kallimat tekki enam osta, kuigi see võimalus veel paari poe näol oli. Jõudsime tagasi linna, kus tahtsime Somerfieldi minna (teada-tuntud kui toidupood, aga see tundus megasuur, mispärast viimase lootuse jättiski), aga meil oli vaid umbmäärane aimdus, kus me seda superpoodi teel bussiga kuhugi suunas nägime. Me polnud selleks ajaks enam üldse mitte milleski kindlad, kuna olime bussidega sõidul küllalt erinevaid superpoode ja ehitisi näinud, et olime kergelt juba sassis. Kuna kuskilt kaugemalt kumas veel üks Tesco, nähtavasti mitte Extra (kuna need kesklinnas ikka ei asu küll), aga soov oli osta ka veel toidupoolist, siis seadsime sammud sinnasuunas. Somerfieldi arvasime jäävat vastassuunas. Ja oh õnn, kümmekond minutit enne Harford poe sulgemist soetasime sealt magamiskoti (millel oli veel soodushind) ja olime äärmiselt õnnelikud. Vedamine oli suur, et Tesco suuna sisse võtsime ja juhuslikult Harfordi peale sattusime, see veel lahti oli ja seal magamiskotte (isegi telke) müüdi.
Niisiis magamiskott olemas suundusime rõõmsalt Tesco poole, aga see pandi täpselt sealsamas kinni. Egas midagi, hullu ei olnud midagi, sest meil oli magamiskott, mina vahetasin hõõruvad plätud spordikingade vastu, missest et seelik seljas ja järasin rahulolevalt leiba ning õnn missugune! Jalutasime Rochesteri, klõpsasime õhtupimeduses veel pilte ja pimedas kobisime lossi lähedale, katedraali kanti, suure puu kõrvale pimedamasse nurka magama. Missugune romantika on uinuda Rochesteri katedraal paarikümne meetri kaugusel nina ees looduskaunis kohas põhimõtteliselt kesklinnas! Ei juhtunudki midagi hullu, lihtsalt iga tunni järel lõi kirikukell sealsamas vastava arvu tunde (mina ei kuulnud kahe löömist), iga poole tunni järel oli kahe peale jagatud magamiskotis vaja kellelgi ennast ümber sättida (sest jube kitsas, ebamugav oli ja lukk ei läinud lõpuni kinni, mispärast vahepeal külm hakkas), patja ei olnud, kõva magamisase oli (kuigi linna peal jalutades suurt korralikku madratsit ärava taha tõstetuna märkasime – inglastel ikka kombeks oma mittevajatav vara teiste jaoks aia taha tõsta, aga meie seda tassida ei viitsinud-julgenud-tahtnud) ning üldsegi mainimist ei vääriks vist varajane mööduv turistigrupp või alles hommikul kohale jõudnud sääsed. Ebamugavad päevariided öösel pigistamas ja hommikul kortsusena, juuksed räsituna, väljamagamata nägu ees ning väsinud olek ei rikkunud ju tuju, sest isegi kõik asjad olid hommikul veel alles ning meie terved-puutumata.
Teisel päeval oli loomulikult arusaadav, miks uni bussisõitudel jubedalt peale kiskus ning minu mõned magamata ööd paari nädala jooksul asja paremaks ju ei muutnud. Väljapuhkamata puhkus kui nüüd nii öelda võib, teen tööle sissejuhatuse juba laupäeval, nii et anname minna.

Edit: Hiljem järele uurides oli see kaugemal asuv Tesco hoopis Metro (ehk pisem) ja kesklinna oma, mille otsa komistasime (mis nina ees kinni pandi) aga Superstore (ehk suurem) ning pigem oleks sellest viimasest olnud magamiskotti loota, aga jah, raiskasime esimesse minekuks aega ja lisasime veel paar bussisõitu :D

kvaliteetaeg

Ja hakkabki minu puhkus Eestis läbi saama, nuuks. Üritan veel viimast võtta, salvestada mällu vaateid Eestist – metsatukkadest, viljapõldudest, heinamaadest, põldudest, taluelamistest... Kahju on ära minna nagu ma ka arvasin, ainuke põhjus, miks ma poleks lühikeseks ajaks siia tulnudki. Kogu puhkus on olnud super hoolimata väikestest ilmaviperdustest (hoovihmadest ja keskmisest jahedamast suveilmast) ning siiamaani valmimata tomatitest ja alles hoogu võtvast kurgikasvust. Viimased päevad on lennanud seltskondlikult vanade ja uute tuttavatega. Kergelt vipsis peaga ajan mõistlikumat juttu kui kainena! Tänud komplimendi eest :D
Isegi Eestis sain inglise keelt praktiseerida. Munamäelt rattaga tagasi sõites kuulsin „Hi”, kui üks tegelane mööda tuuritas. Talle oli vaja järele jõuda, sest kuidas sai alla jääda matkasellile, kellel pampsud ratta küljes ja kott seljas. Lisasin kiirust ja tegin tutvust, sell oli UK-st (Manchesterist) ja parasjagu üksinda Euroopa rattamatkal. Kutsusin tedagi peole ja öömajale, aga ilmselt hakkas tal natuke igav (tegelesin veel peo ettevalmistustega) või oli tal rutt edasiliikumisega ning Tartu suunas ta peale lühikest jalapuhkust kaduski. Laupäev kulus söökide valmistamiseks, aga kogu vaev tasus end pühapäeval ära ;)
Täna sõitsin rattaga kuskil 50 km, eks see jääbki selle suve pikimaks sõiduks. Vedas jubedalt, kuna tagasi jõudes hakkas vihma kallama. Katuseräästa alt sadas rohkem kui dušist ja sain soola maha loputatud, kuigi vastikult külm oli. Juukseid siiski ei pesnud :D Veepang sai ka hetkega täis.
Homne päev veel Eesti pinnal ja siis olen tagasi vana rutiini juures. Paremat puhkust oleks raske ette kujutada :)

magamata ööd

Mõtlesin, et puhkuse ajal magan ennast korralikult välja, aga tegelikkuses juhtus kolm täielikult magamata ööd paari nädala jooksul, mis on minule natu palju küll. Eilsele pikale veninud sünnipäevapeole järgnes varahommikune rattasõit ja magama sain 8 paiku, aga ka vaid 4 tunniks. Oleks ainult aega rohkem, aga UK-Eesti ajavahed töötavad niigi vastu, Eestisse tulles kadus 2 tundi. Pähh...

tahmaojad

Väheke teistsugune päev ka. Ei ärganud varahommikul, vaid seitsme paiku, sest kavas ei olnud rattasõit, vaid hambaarst. Miskipärast on neil kombeks oodata lasta, isegi kui aeg on täpselt kinni pandud. Ootasin 20 minutit, tulemuseks mõneminutiline kontroll ja hambaauke seekord polnudki. Teine arst, eelmine oli üldse sealt kadunud. Eks eelmine tegi põhjaliku töö ka, pärast 7-aastast vahepausi parandas kahe aasta peale ligi 8 hammast. Ma mõtlesin, et lõppu ei tulegi... Alles pärast äratulemist hakkasin mõtlema, et võibolla oleksin pidanud visiiditasu ka maksma, kuigi eelmisel aastal ei maksnud, vaid esimesel korral, kui sinna ennast registreerisin. Kui külma tegin, siis neil peaks mu number olema või järgmisel korral. Kehtivat kindlustust mul Eestis pole, aga UK-s ei kavatse ma sama teenuse eest võrreldes mitmekordselt maksta (nagu Ali, kes suutis 5 minutiga välja käia £50=1000.-eek kõigest röntgenpildi eest). Juuksurisse peaksin ka teoreetiliselt minema, aga nagu hästi ei taha oma juustest jälle ilma jääda, sest nad lõikavad ikka päris palju maha ja ma ei saagi neid pikemaks kasvatada. Küll need „inglise proviisorid” on ikka koonerid, ütleks selle peale Dave. Et meiesugustel peaks raha ikka jätkuma võrreldes temaga – ta on kõigest üks vaene autojuht nagu ta tihti meile kordab. Kusjuures ta põhimõtteliselt vihkab odavpoekette (Tesco, ASDA jne) ja armastab kalleid pisemaid poodisid (Mark&Spencer). Talle meeldib kulutada ja isegi üle oma võimete (nii kolmekümne naela ümber kulutada rohkem kui sisse tuleb). Ta nina veab krimpsu, kui keegi toob tööle Tesco kaubamärgi all maiustusi. Ali ostis kord apteeki £1 jäätist Iceland'ist, mille peale järgnes vuihh ja vingumine, kui õudne on ikka asi, mis pärineb mõnest sellest poest. Kusjuures ikkagi ta sõi ja ma võin kinnitada, et see odav jäätis ei maitse halvemini, vat et pareminigi kui Mark&Spenceri variant. Nagu ühed M&S küpsised, mis minu meelest ei kõlvanud kuhugi. Aga asi on põhimõttes, kui suured ketid tõmbavad kõik kliendid endale ja söövad väiksemad välja. Ja teatavasti Dave vihkab tavalisust, keskpära ja armastab äärmusi. Ja ta ei mõista, miks minusugune (kes saab korralikku töötasu), valib soodsama tee nagu Eesti teenused või Tesco. Mina ei näe põhjust, miks peaksin toetama kalleid poodisid või maksma rohkem millegi eest, kui sama saab kuskilt ka soodsamalt.

Õnnetul kombel kaotasin oma rattavõtme mõned päevad tagasi (ei saa küll aru, kuidas see juhtuda võis, sest ma tean täpselt, millal ja kus viimati kasutasin) ja nüüd ei saa enam poodi rattaga käia. Igavene jama igatahes, kui rattalukku pole. Mulle ei meeldi jala käia, ma armastan jalgratast ja ma ei kujutaks elu selleta ettegi.
Hoolimata tumedatest pilvedest eemal, tegin enne lõunat veel ühe tiiru linnast välja, istusin Kirumpää linnuse juures veerand tundi ja läksin sööma. Tagasi jõudes kiskus vihmale ja õhtu poole hakkaski kõvasti kallama. Nii tugevalt, et tuppa nirises tahmaluugist vihmavett. Nõgist tökatmusta vett sain siis tunni jagu likvideerida, olin kõige selle krempliga tüütuseni koos, sest tõmbasin paksemat löga ka luugist. Saunas ajas põrandaalune vihmaveereservuaar üle. Äike oli samas ka vägev, korra kärgatas nii, et kartsin juba ruuteri mahapõlemist pööningul. Kui internetti algul ei saanud, siis mõtlesingi juba, aga lõpuks ikka vedas. Hirmul suured silmad.
Ei tahaks küll, et Eestis "inglise ilm" jätkuks.

sääski söötmas

Hommikul viieks panin äratuse, aga kuna taevas oli sel hetkel sünge, magasin seitsmeni. Käisin metsas rohkem sääski kui ennast söötmas (panin lühemad püksid, kuna nii hilja oli juba soe). Teadsin ühte head vaarikakohta 16 km kaugusel metsas, aga pole veel nende aeg. Selle eest leidsin hoopis metsmaasikaid, aga ei ütleks, et ka need oleksid eriti küpsed olnud. Tomatid ja kurgid jäävad sel aastal küll väga hiljaks. Pean kahjuks enne vist tagasi sõitma.

mets kutsub

Eile õhtul panin veel internetti tellimiseks pilte üles ja põletasin poole aasta jagu postkasti kogunenud reklaame, katalooge jms mida oli ikka päris korralik hunnik. Hommikul pool viis sain jälle une silmast ja sõitsin metsa. Korjasin taas liitri jagu mustikaid, algul väikeseid, alles hiljem nägin ka suuremaid, aga siis oli kott korraga täis ka. Kuskilt künkanõlvalt leidsin natuke ka metsmaasikaid ja –vaarikaid. Tulin koju, korjasin veel natuke aiamaasikaid (päris palju veel ja üleküpsenud) ja pärnaõisi. Varsti lähen esivanemate poole sööma, sauna ja ongi õhtu käes ning üks puhkusepäev (ilma et oleks midagi erilist jõudnud teha) otsakorral. Nii see aeg kahjuks läheb ja hoolimata sellest, et tõusen vara.

Edit õhtul

Ma mõtlesin juba, et pean tagasi sõitma ilma et oleksin oma aias korralikult maha istudagi saanud, aga hetkel peesitan päikese käes väljas ja väga palav on.

midagi metsast, midagi aiast

Eestisse on suvi jõudnud ja nüüd kogen seda siinsamas kohapeal. Kui näete ühte hullu varahommikuti Kagu-Eestis rattaga ringi sõitmas, siis tõenäoliselt olen see mina. Täna öösel ma magama ei jõudnudki, tulin õhtul venna sünnipäevalt, hakkasin blogi kirjutama, MSN rääkima, pilte ilmutamiseks välja sorteerima ja netti riputama ning ma lõpetasin hommikul kell viis. Väljas oli valge ja ei näinud enam mõtet magama minna, võtsin ratta ja kimasin mõniteist kilomeetrit eemale metsa. Plaan oli metsamaasikaid veel saada, mida ma eriti ei leidnud (ei tea õigeid kohti), aga selle eest tulin tunnike hiljem metsast välja sinise suuga ja kilekotikese mustikatega. Hiljem korjasin aiast veel maasikaid ja voh magustoit nagu ennemuiste ;)
Metsas nägin kahte looma, kohe väga kurb, aga pisikest hirmunud kassipoega heina sees :( ...ja rebast jooksmas...

Tagasi tulles pesin pesu, kastsin kasvuhoones taimi, sõin ja arvuti taha tulingi, aga... ilm on suviselt ilus, nii et peagi olen taas väljas :) Klõpsasin mõned pildid ka eesti loodusest ja marjaandidest :P