inglise ralli

Kui töökoht juhtub mõnikord olema kuskil 30 miili kaugusel, siis kaob niigi lühikesest päevast lisaks veel kaks tundi, õieti küll kolm, trenn jääb tegemata ja kokkuvõttes on edasi-tagasi sõit meeletult väsitav, mis omakorda mõjutab töö kvaliteeti ja üldist enesetunnet. Ehk jube väsitav, kui äratus on kuus või enne seda, kui hommikune trenn jääb tegemata, siis on rohkem või vähem tunnike sõitu, siis parkimiskoha otsimine, siis apteegi otsimine, siis päev läbi tundmatus vees ujumine (=võõras apteek), siis jälle tagasisõit ja nüüd on pime aeg juba. Mulle meeletult meeldivad pimedas (linna)tuled, aga kitsastel kurvilistel inglise teedel niigi väsinud olles vaevu märkad umbmäärast teeäärt ja tajud keskkohta, sest sisuliselt tuleb võimalikult võsa, heki, müüritise äärde hoida, kuna tee vaevalt kahte autot mahutab. Kogu see tulede mäng on silmadele jube stressirikas. Pimedas on päris tore muidugi rallit sõita, esimest korda harjutasin ka kaugtulesid, kuigi siin suurt kasutada vist pole mõtet, kui liiklus on küllaltki tihe ka külavaheteedel ning tunduvalt üle sajakraadised kurvid üksteise järel ei võimalda vastutulevaid ka kolme meetri ulatuses ette näha. Täistuledega äkk-kurvis lajatada oleks vist päris arutu tegu.
Selle asemel, et siin praegu pajatada, võiksin muidugi joosta, aga ma tõesti ei jõua. Kord kuus võib ühe trennivaba päeva ju teha või no siis kaks või kolm, kui järgmine nädal ka kaugemale sõitma pean. Paistab, et olen sügava une tagasi saanud. Võimalik, et asi on ikkagi pimeduses, et taas pärast tööd kohe uni tekib ja eile ma kaheksa paiku voodi kobisin. Hetkel on umbes sama aeg ja kiiremas korras lähen jälle, kui mailid ja eesti uudised läbi loetud saavad.

Aga muidu ilusaim apteek, kus olnud olen – näidiseks “ajaloolised” ravimid, purgid, siseruumi veesilm ja kalaakvaariumid. Positiivse külje pealt - maalilised hommikused vaated, küll tahaks ise kõrvalistujana seda pikemalt nautida.