pisimiraakel

Pisikesi imesid ikka juhtub. Sain täna ärgata tunnike hiljem ja joosta valges, kuna töötasin siinsamas allkorrusel. Ma olin juba käega löönud oma kindale, sest kaduma läks üleeile ning olin seal pärast seda kaks korda hämaras jooksnud tulemuseta seda leida. Sellest hoolimata mu silmad ikkagi otsisid ning mõtlesin, et oleks see vast ime, kui mu mõttejõud kinda minuni veel tooks. Olin juba mõni meeter edasi jooksnud, kui veel korra pilgu kõrvale taha viskasin, et lähemalt kontrollida. Tuul oleks pidanud mu üliõblukese kinda ammu mitme ilma poole lennutama, eriti tänahommikune või siis teekoristajad oma tööd tegema, aga seal mu kallis kindake, väheke liivane, kahekorra maas keset asfalti lamaski. Oleks peaaegu märkamatuks jäänud seekordki, sest seal asfaltil on alati igasugu sodi, prahti, koerajunne, liiva, mereadrusid jne. ning kinnas ise oli ka hele-beež. Mu nägemine kaugele pole ka just terav, aga seekordne päevavalgus lasi imel sündida. Nii palju kära ühest kindast võite kindlasti mõelda, eriti kui vana, mille pidin juba vahepeal ära viskama ning uute ostmine oli samuti plaanis. Samas mulle nii kallis, et poleks tahtnud seda siia üksinda inglisesse ilma peale jätta, nüüd vist ei raatsi Eestiski ära visata :D Imelik vist olen, aga ometi, see üksik kinnas soojendas mu pihku nii mõnusalt. Ja mitte ainult, see tegi meeleolu kohe rõõmsamaks ja andis lootuse paremateks päevadeks, mis mul siin veel jäänud on. Pealegi tõestas taas teooriat (positiivse) mõttejõu olulisusest.