niigi pikalt juba

Ülakorruse kaader on siin paari aasta jooksul kolm korda vahetunud. Sellest ajast vähemalt poole pole üldse keegi seal korrusel elanud. Kui tulin, sain valida, kas võtta 2-toaline või siis 1-toaline. Valisin viimase, et elukulusid kokku hoida ja sellest 1-toalisestki on rohkem kui küll – sisuliselt ei kasuta elutuba üldse. Kuigi see pealmine korrusealune on kodusem ja hubasem nagu hiljem inspekteerides leidsin. Kui 2008 jaanuaris sisse kolisin, ei elanud seal keegi, siis tuli mõneks kuuks üks tavatööline Paydensist, kelle pere vajas majavahetuse käigus ajutist elupaika. Paar kuud polnud jälle kedagi ja siis tuli Vivek, kes arvas, et oleks vahva minuga samas majas elada ja lootis, et ma temaga rohkem aega veedaksin, sest olid ajad, kui ma isegi tal külas käisin :D Mul oli too sügis üks pidev töö ja trenn ning jõudsin koju kuskil 21 paiku ning ausalt öeldes eriti ei tahtnudki temaga enam tegemist teha (oli põhjust). Sisuliselt teda ei näinudki, temal hakkas igav ja jube üksinda oma korteris, kuna vajab hulga sõpru ümber, kellega koos elada nagu praegu mitme matsiga kuskil Gillinghamis ning nii ta ei pidanud kauem vastu kui kuu, ütles, et me R-iga olime “halvad naabrid”, kui teda eriti ei märganud ja nii see korter jälle vabanes vähemalt pooleks aastaks, kui sisse kolis pilusilm, kes oli ka paar aastat tagasi seal korteris juba elanud. Teda ma ka eriti pikalt ei näinud, läksin suvepuhkusele ja kui sügisel tagasi tulin, oli ka tema läinud, päris inglisest lahkunud. Vot siis sellised lood minupealsete elanikega. Vivek on muidugi omaette teema, lõunamaaveri keeb ja loodab paljudelt tähelepanu nagu juttude järgi kuulnud olen. Täna tööl räägiti, et helistab lambist apteeki (ise on vast ainult korra-paar Ramsgate’is töötanud) ning küsib suvaliselt kellegi järele. Ma ei tea mis mõttega. Viimati nägin teda mais MUR koolitusel ja siis sellest ajast pool aastat tagasi, kui korraks majast läbi käis oma kirju üles korjamas. Noh ja nüüd on siis minu järg õige pea käes. Pole mul suurt midagi üksinda elamise vastu, kipun ainult rohkem oma (päeva)elamusi blogis välja elama, aga suures voodis magan harjumuslikult ikka oma poole peal, mitte keskel.
Tegelikult ma kardan lahkumisteemat tööl üles võtta, kuigi Jo’le Ramsgate’ist mainisin (kuna ta ka lõpetab varsti) ning nüüd teavad vist kõik, kuigi keegi pole selle üle veel arutanud (ainult Natalie täna küsis, polnud teda kaua ka näinud). Vahel ongi lihtsam, kui kellelegi mainida, sõnum levib kulutulena ilma et peaks oma suud kulutama. Õnneks suhtuvad vist kõik juba ükskõikselt, sest ma pole enam pidevalt seal. Rohkem pelgan muidugi peabossile teavitamist, kuigi lähipäevil peaksin seda tegema. Ma ei taha, et ta jälle apteeki ilmuks ja teema üles võtaks, sest nüüd pole enam summat, mis mind kinni hoiaks. Ma ei tahaks üldse temaga rääkida, sest mul pole midagi öelda. Eks ma mingi põhjuse ikka toon: mängin selle peale, et mul oleks viimane aeg mõelda pereplaneerimisele – perefirma nagu Paydens on, peaks sellega ometi päri olema. Lastest on asi muidugi kaugel, aga ta ei pea ju seda teadma. Isegi kui enamikel minuvanustel on vähemalt üks ja paljudel ka kaks, ei mõtle ma ühestki.

Esimest korda ei meeldi mulle teps kohe see, et üks tund oktoobri lõpus kellakeeramise tõttu juurde tuleb. See tähendab ühte tundi rohkem inglises olemist, mida mul enam vaja pole. See olemine on siin niigi nagu igavik, kuigi praegu on pool sügishooajast ära oldud. Alati toimiks justkui kõik mulle vastu. Kui Eesti jõuan, siis on ka kell 2 tundi hiljem. Sellised pisiasjad muidugi ei tohiks endast välja viia, aga mis teha, ma olen inglises palju närvilisem ja “haigem” inimene kui kodumaal. No ma loodan veel kunagi inglisesse tulla ilma et sel oleks natuke valus moment juures, s.t seostaksin kohta ainult tööga. Aga siiamaani paraku väga ühatulbaliseks on see kogemus jäänud. Positiivseid hetki on ikka olnud, aga eks need hakkavad kodumaal vaiksetviisi tagantjärele “välja tulema”.