Väga pikk (püha)päev on olnud, esimest korda vaatan kella ja imestan, et vähe veel. See on varajase tõusja privileeg. Läks mul ju uni poole kuue paiku ära ja kuhu mul ikka minna kui kottpimedasse hommikusse jooksma. Mõned tulukesed siiski olid ja sealhulgas kolm vilkuvat selle lühikese pooltunni sees. Kaks esimest suundusid siia, aga minu näole kerkis naeratus, kui viimaks nägin ka ühte sinnapoole minemas. Siit ära, ükskõik kuhu… Ja ikka ootan seda päeva, kui ka mina… Olen ühes neist ja lendamas kodu poole.
Päeva alustasin Jaan Tättega ja jõudsin õhtuks taas ringiga tema lauludeni. Viimaste nädalate jooksul igapäevane muusika, üks parimaid plaate, mida kuulanud olen. Nii rahulik, et sunnib lausa aja maha võtma mõeldes ei millelegi. Ma teadsin tol hilisõhtul, et see hetk jääb igaveseks meelde ja meenutan ühel neist päevadest nagu täna, kui mu ümber on segadused, probleemid, kiired toimetused, viimast õhtut savimajakoolituselt Põlvamaa metsade keskel, kui Jaanus kitarri võttis ja koos Pillega kaunitel häältel kõlada lasid: “Ja mu õnn võiks olla suur…” (Jaan Tätte “Sõprade laul”)… See hetk on üks nendest, kus kõik mured saavad tühiseks, sest on vaid see ilus laul ja tore seltskond ehk rõõm ja rahu ning muu pole oluline. Ma oskasin tol hetkel teadlikult sellest võtta kõike, ma adusin, kui väärtuslik see on ja kui mälestamisväärseks saab ja sai…
Minu suurimateks lemmikuteks on Tätte “Ojalaul”, “Kaugel metsades” ja “Ballaad”. Tegelikult on kõik väga head. Kahju, et see plaat enne tema kontserti kodulinnas näppu ei jäänud, muidu oleksin kindlasti läinud.
Ja mitte ainult… Kui ma tahan, et keegi mu peakest silitaks, siis samahästi võin kuulata Nele-Liis Vaiksoo, Ivo Linna, Musamari ühislaule, eelkõige “Üksteist peab hoidma”. Parim võimalus mu hella kohta tabada ka, kui lasta kõlada nende esitusest lool “Aeg”. Kaugete minevikumälestustega on seotud Ivo Linna “Suur lilleaed” ja “Siis kui minu vanaema”. Natuke hilisema aja, oma suvise maasikateema jätkuks kuulan “Maasikamuusikat” (Musamari). Jõulud on minu nõrk koht, seega läheb peagi leierdamisele Musamari kogumik “Midagi Head” ja Karavani “Kauneid jõule”, eriti nende “Talveöö”. Külmavärinad tulevad ja kaugeltki mitte külmast. Mu mõte on vähemalt paarkümmend korda käinud piparkookide ümber, mida hiljemalt kahe kuu pärast küpsetan. Võibolla teen isegi paar korda tainast, sest otsa on need alati saanud ja piparkookide küpsetamise lõhn, mis maja täidab, on ju taevalik. Nüüd panin küll sülje endal jooksma, sest ahjukartulid ja pikkpoiss hapukapsastega on sama hästi kui laual juba :P Verivorstidest rääkimata, pohlamoos... Ärge pange tähele, ma räägin rohkem iseendaga. Mõte kodust paneb sonima nagu vaevleksin kõrge palaviku käes. Mul poleks mingit isu neid asju siin valmistada, see oleks pigem masendav. Oo ja lumi, mis jalge all krudiseb ning talvepäikese käes sillerdab. Kuuselõhn, küünlavalgus… Kui kaunis on jõuluõhtul pimedas talveöös kalmistu. Kui ilus on lumine mets, lõbus põlvini lumes sumbata, lume all puud, katused, kogu maa… Hämardub, korstnatest tuleb suitsu ja akendes on valgus – perenaine teeb süüa ja õige pea koguneb kogu pere laua taha. Kõlab muusika… Kas ma kujutan ette või on ka tegelikult nii – inimesed on õnnelikud, rõõmsad ja teevad üksteisele head? Kuidas ma nii kaugele olen jõudnud nagu olnuks see unes? Ei, ainult lapsepõlv pole ilus, terve elu on täis õnnehetki.
Nüüd võib heade mõtetega voodi minna ja edasi heietada. Sissejuhatus on tehtud…
Päeva alustasin Jaan Tättega ja jõudsin õhtuks taas ringiga tema lauludeni. Viimaste nädalate jooksul igapäevane muusika, üks parimaid plaate, mida kuulanud olen. Nii rahulik, et sunnib lausa aja maha võtma mõeldes ei millelegi. Ma teadsin tol hilisõhtul, et see hetk jääb igaveseks meelde ja meenutan ühel neist päevadest nagu täna, kui mu ümber on segadused, probleemid, kiired toimetused, viimast õhtut savimajakoolituselt Põlvamaa metsade keskel, kui Jaanus kitarri võttis ja koos Pillega kaunitel häältel kõlada lasid: “Ja mu õnn võiks olla suur…” (Jaan Tätte “Sõprade laul”)… See hetk on üks nendest, kus kõik mured saavad tühiseks, sest on vaid see ilus laul ja tore seltskond ehk rõõm ja rahu ning muu pole oluline. Ma oskasin tol hetkel teadlikult sellest võtta kõike, ma adusin, kui väärtuslik see on ja kui mälestamisväärseks saab ja sai…
Minu suurimateks lemmikuteks on Tätte “Ojalaul”, “Kaugel metsades” ja “Ballaad”. Tegelikult on kõik väga head. Kahju, et see plaat enne tema kontserti kodulinnas näppu ei jäänud, muidu oleksin kindlasti läinud.
Ja mitte ainult… Kui ma tahan, et keegi mu peakest silitaks, siis samahästi võin kuulata Nele-Liis Vaiksoo, Ivo Linna, Musamari ühislaule, eelkõige “Üksteist peab hoidma”. Parim võimalus mu hella kohta tabada ka, kui lasta kõlada nende esitusest lool “Aeg”. Kaugete minevikumälestustega on seotud Ivo Linna “Suur lilleaed” ja “Siis kui minu vanaema”. Natuke hilisema aja, oma suvise maasikateema jätkuks kuulan “Maasikamuusikat” (Musamari). Jõulud on minu nõrk koht, seega läheb peagi leierdamisele Musamari kogumik “Midagi Head” ja Karavani “Kauneid jõule”, eriti nende “Talveöö”. Külmavärinad tulevad ja kaugeltki mitte külmast. Mu mõte on vähemalt paarkümmend korda käinud piparkookide ümber, mida hiljemalt kahe kuu pärast küpsetan. Võibolla teen isegi paar korda tainast, sest otsa on need alati saanud ja piparkookide küpsetamise lõhn, mis maja täidab, on ju taevalik. Nüüd panin küll sülje endal jooksma, sest ahjukartulid ja pikkpoiss hapukapsastega on sama hästi kui laual juba :P Verivorstidest rääkimata, pohlamoos... Ärge pange tähele, ma räägin rohkem iseendaga. Mõte kodust paneb sonima nagu vaevleksin kõrge palaviku käes. Mul poleks mingit isu neid asju siin valmistada, see oleks pigem masendav. Oo ja lumi, mis jalge all krudiseb ning talvepäikese käes sillerdab. Kuuselõhn, küünlavalgus… Kui kaunis on jõuluõhtul pimedas talveöös kalmistu. Kui ilus on lumine mets, lõbus põlvini lumes sumbata, lume all puud, katused, kogu maa… Hämardub, korstnatest tuleb suitsu ja akendes on valgus – perenaine teeb süüa ja õige pea koguneb kogu pere laua taha. Kõlab muusika… Kas ma kujutan ette või on ka tegelikult nii – inimesed on õnnelikud, rõõmsad ja teevad üksteisele head? Kuidas ma nii kaugele olen jõudnud nagu olnuks see unes? Ei, ainult lapsepõlv pole ilus, terve elu on täis õnnehetki.
Nüüd võib heade mõtetega voodi minna ja edasi heietada. Sissejuhatus on tehtud…
No comments:
Post a Comment