aasta 2009

Pole kunagi uusaasta lubadusi andnud, aga olen ikka natuke uskunud, et uus aasta kujuneb üldiselt vana-aasta õhtu järgi, aga see müüt on nüüd minu elus murtud. Eks ole mu elu ja vana-aastad siiani suht ühtemoodi ka kulgenud. Nüüd saan öelda, et uus kujunes üllatuslikuks nagu vana aasta eelviimane õhtu :P Tõsi küll, murdsin ennast vabaks ja üksikuks nagu vana-aasta õhtul, kui kobisin südaöö paiku magama, ei midagi erilisemat kui tavaline öö ja 1. jaanuaril lendasin tagasi inglisesse. Samas ei kujunenud minu ülejäänud aasta sugugi eraklikuks – võidetud vabadus tõi mulle palju uusi tutvusi ja erilisi sõpru. Pole mingi ime, et mu teele sattusid sama vabad hinged kui mina või isegi, kui mul polnud suhtlemist alustades aimugi, oldi just vabaks saadud või siis kohtusin nendega, kellel olid kõhklused. Ka minul olid kõhklused, aga ma seljatasin need ja hea, et tegin. Muidu poleks ma kohanud kõiki neid meeldivaid inimesi selle lühikese aja jooksul. Aasta algul, pärast jõulupuhkust tööle naastes tundus aasta jagu tööelu inglises suurima piinana, kuid kohe tekkis ka päästeidee, nähes, kui palju tähendavad mulle vähesed sõbrad-tuttavad koduses Eestis. Otsustasin oma elu ka sealpool vähegi elamiskõlbulikuks muuta, kui hakkasin inglisesse uusi tuttavaid otsima. Andsin tuld ja tuli põles erakordse leegiga. Imeline tunne aasta alguses oli uudne ja unustamatu. Mu silmad olid avanemas. Tänu sõbrale hakkasin oma tumedatoonis elus nägema värve. Mustvalge maailmavaade hakkas kaduma, sest mu ellu oli ilmunud vikerkaar ja seda mitte ainult taevas. Samas nägin ka topeltvikerkaart nii inglises kui kodumail ning aasta jooksul ilmutas see veel mitmel korral, kui parasjagu väljas olime. Kui varem olin kirjutanud pigem tahtejõust, hakkasin ühel hetkel blogima mõttejõust. See kõik oli siis veel sõnades, mõistmata üdini selle tähendust kuni hetkeni, mil sain seda kogeda. Ma teadsin, et mõtted tuleb suunata positiivsele, milles polnud ma kunagi tugev olnud, aga selle teadvustamine ja sisseharjutamine saigi minu edasiseks ülesandeks. Alles mõnevõrra hiljem lugesin ja sellest veel hiljem ka kogesin, et headest mõtetest pole kasu, kui end sellest hoolimata hästi ei tunne. Sain aru, et hea mõte ei too alati head tunnet. Imelise sõbra elusse suhtumine, käitumine, elulood ja olukorrad, kuhu ta sattus, tundusid niivõrd uskumatud, et minu loogiline mõistus ei suutnud seda kõike vastu võtta. Armastusväärne suhtumine kogu ümbritsevasse, võrdselt kõigisse inimestesse (mida jätkus pisikese osana ka mulle) tekitas minus enneolematuid tundeid. Uued jagatud eluõpetused paisutasid minu õnnetunnet veelgi. Tegin erakordseid tähelepanekuid ja kogesin varem või hiljem sõbra öeldu paikapidavust. Minu jutus hakkas kõlama üha rohkem sõnu “imeline”, “võrratu”, “uskumatu”. See oli vähim, mida oma sisemise tunde kirjeldamiseks välja mõelda oskasin. Ometi töötas minus ka ratsionaalne pool, mis pidas alguses seda uskumatut võimatuks ning tõi avalikkuse ette ühe suhteliselt kriitilise blogikande selle uskumatu kohta. See oli minust läbimõtlematu ja sõbra suhtes kahtlemata ülekohtune, isegi kui positiivne tunne oli tugevam kui “kahtlane” arvamus temast. Mul polnud vähimatki plaani kedagi paljastada ja ammugi kellegi silmis usaldust kaotada. Austades inimes(t)e soove, üritasin edaspidi rääkida üldisemalt ja hakkasin hämama sõpradest nii, et keegi ei tunneks ennast oluliselt puudutatuna. Loomulikult muutus ka minu käsitlus, panin (inimeste puhul) rõhku heale ja kui kirjutasin, siis pigem sellest. Päris välja ei suutnud sõprade teemat jätta, sest see oli minu elu tähtsamaks osaks. Sõbrad said ühel hetkel minu eluks ja seda olin ka soovinud.
Imeline muutus ühel hetkel uskumatust usutavaks, sest ma olin kogenud seda. Leidsin, et elus ei saa tegelikult mitte midagi välistada, võimatu saab ühel hetkel võimalikuks ja uskumatu usutavaks, kui kaovad piirid, mille oleme seadnud ise, enda peas. Samas oli mul ikkagi veel suuri probleeme usaldamisega nagu uute inimeste puhul kombeks, eriti nende suhtes, kes on liiga head rääkijad ja lubajad. Kaotasin usu, kui võõrdusin ja leidsin selle kergesti, kui suhtlesin. Heitlesin iseendaga, kuigi kordagi ei tundnud end halvasti, hoopis meeldivalt, see lasi vahel mu hingel veidi rahuneda või siis süüdistada iseennast mitte usaldamises. Õnneks suutsin oma tunded konkreetsest isikust mingil hetkel eraldi hoida, vähemalt ma arvasin nii. Vähemalt ma teadsin, et nii on kõige õigem. Vähemalt ma suutsin oma positiivset tunnet ära kasutada, suunates selle energia edasi ümbritsevale maailmale. See ei jäänud ka töökaaslastele märkamata. Minu kahtlusi aitas ületada meeldiv tunne, mis jäi tema positiivsest maailmakäsitlusest ja armastusväärsest suhtumisest ümbritsevasse (mida isegi minu ratsionaalne mõistus loogiliseks pidas, millega ei saanud kedagi pikemalt ära petta) selle vähese aja põhjal, mida jätkus küll mitmeks üleelatud seikluseks või pühapäevasteks väljasõitudeks, sest need olid alati toredad ja pealegi igas mõttes päikeselised. Ilm ei vedanud siis kordagi alt. See oli kvaliteetaeg, isegi kui vaba aega oli raske kuskilt näpistada. Oli ka minul palju tööd, kuid siiski üritasin leida aega sellele peamisele – uutele või uuesti leitud vanadele sõpradele. Olid sõbrad, kes tõid selle lühikese aasta jooksul nii palju rõõmu mu ellu, et tihtipeale leidsin ennast naeratamas. Isegi kui mu tuju tiris alla jälestatud töö inglises, hoidis mind “elus” sõprus või siis minevik (mälestus) ja tulevik (unistus), sest teadmisest ei piisanud, et tunda end õnnelikuna olevikus. Isegi kui ma sain aru, kui väga peaksin olema tänulik kõige selle eest, mis mul oli. Isegi kui ma taipasin, et tegelikult oli kõik olemas. Ma üritasin olla parem inimene, sest keegi oli näitamas teed. Sõber ja ka kõik teised pidid tulema mu ellu just sellel hetkel, kui see oli vajalik just siis ja sellisel kujul. Juba see pidi olema märk, kui ta tõi endaga sama raamatu, mille kohta olin paar kuud varem saanud kodust väljalõigatud ajaleheartikli. Ma tahtsin sarnaneda selle “jumalusega” ja liikuda ideaalsuse poole. Tahtsin armastada kõiki võrdväärselt, tervet maailma, mitte ainult üht, olla tähelepanelik, tänulik ja andestada ka neile, kes tegid mulle haiget, sest ma uskusin, et nii on õige. Mul ei jäänud muud ülegi, sest elu näitas, mis on õige. Kõik õpetatud ja õpitud sõnad said ühel hetkel teoks.
Kevadel kurtsin, et mu elu on igav ja tahtsin ennast kuidagi šokeerida – seda ei pidanud kaua ootamagi. Külgetõmbeseadus (millesse sügavalt uskusin) töötas ka sel korral. Seiklus Londoni parklasse jäetud autoga lõppes õnnelikult, kuigi igasugu normaalsed mõtted olid murega peast pühitud ja kahtlustasin veelgi… Siis juhtus veel väikene möödalaskmine Pariisi-tripil ning suhteliselt mõttetu lend Soome ja Eesti, mis mõjus närbetu ilma tõttu küllaltki süngelt. Vahepuhkus tõi samas ka helgemaid momente – rõõmu ja hingerahu minevikusuhete klaarimisest, mida olin vältinud paarkümmend aastat. Kui eesti ilm võimaldas ääri-veeri esimesed varased grillimised teha, oli inglises juba ääretult kaunis kevad ning pealegi, veidrast puhkusest hoolimata olin elus, terve ja õnnelik. Elus ja terve püsisin ka hoolimata ohtlikust inglise liiklusest nii ratta kui autoga igapäevaselt lühemaid või pikemaid otsi läbides. Enda üldisest väljanägemisest ja vormist hoolides kuulus minu igapäevaellu üksikdetailideni läbimõeldud toitumine ja mingit sorti aktiivsem liigutamine. Kui muutuv töökoht ei võimaldanud alati rattaga tööle liikumist, käisin jooksmas ning sportlik harjumus ei sõltunud kunagi ilmast, olin valmis kasvõi 35 miili tunnis vastutuules või paduvihmas minema. Kui tuuline ilm oli inglises pigem reegel kui erand, siis erakordselt sagedased päikeselised ja soojad päevad panid mind inglise ilmast rohkem head kui halba arvama. Seevastu tundsin puudust eesti aastaaegadest ning alalõpmata piinas mind koduigatsus. Mitmed blogikanded olid mõjutatud mu helgematest mälestustest kodumail ning ma soovisin kannatamatult pöörduda tagasi vana ja nauditava elu(stiili) juurde. Inglises elamine pani mind mõtisklema elu tõeliste väärtuste üle, mis olid maha jäänud kodukesse. Hakkasin puudust tundma kõigest, mis oli seotud Eestiga, isegi kui inglise ilm oli parem, isegi kui ma fännasin inglise maju, linnu, külasid, tänavaid, loodust – mitmekesist Inglismaad. Isegi siis olin valmis tagasi pöörduma.
Minu õnneks ei hakanud ma kõigist kartustest hoolimata puudust tundma suhtest, millega olin määramatuks ajaks hüvasti jätnud. Vabadus avas hoopis uue värava, selle ukse, mille avamisest olin ammu unistanud, aga ebakindlusest lahti tegemata jätnud. Uus kogetu tõi mõne kuu jooksul palju rohkem rõõmu kui viimased 7-10 aastat. Selle rõõmu juures oleksin äärepealt unustanud oma eelmise suve mustikametsas antud lubaduse võtta terve suvi vabaks ja veeta see Eestis. Paranenud inimsuhete kõrval pidin mõtlema ka oma elu peamisele eesmärgile, mis tooks mu elutegevusse kire ja naudingu.
Suvi tõi alguses meeltesegaduse, teadmata, mida oma eluga peale hakata. Siiski asendus “pean” suuremalt jaolt “tahan” kontseptsiooniga. Nautisin maasikamoosi keetmist, vikatiga niitmist ja raamatute lugemist. Samas olin ka ideedegeneraator, kuid ükski mõte ei tahtnud pikemalt haakuda. Üldine otsustamatus tegi rahulolematuks ja aeg liikus kiirelt sügise poole. Suve teises pooles hakkas sirendama mõte hoopis erineva suuna võtmisest. Tundsin ennast imeliselt cob-põhumaja ehitusel, kui suutsin oma mõtetest tõrjuda mineviku, tuleviku ja hetkeks unustada isegi sõbrad. Samas leidsin ka sellel teel uusi meeldivaid tuttavaid. Lõpuks käima lükatud suvi ei saanudki pidama, kui viimasel hetkel ka teise üritusse sukeldusin ja uue projekti mõtetes olin valmis töölt lahkuma. Ma ei oleks ennast kõrvalt vaadates äragi tundnud, kui poleks teadnud, et see olen mina. Minu isiksus ja elu olid kardinaalselt erinevad kodu- ja välismaal. Ma meenutasin üha vähem seda inimest, kes olin kümmekond aastat tagasi. Ma tundsin end seltskonnas suurepäraselt ja särasin omade keskel. Sügisel pikalt suvepuhkuselt tööle naastes olin mõtetes ikka suves ja kohatud inimesed panid veel tagantjärele hästi tundma. Olin äärmiselt võlutud inimeste headusest ja toredusest. Kahjuks ei suutnud seda piisavalt tunnetada inglastes – avatud, sõbralike ja rõõmsatujuliste inimeste asemel nägin pigem pealiskaudsust, primitiivsust, rumalust, kahepalgelisust, seda ka ilmselt mõttetu ja keerulise töö tõttu, kus paari kuu jooksul kippus üks jama teise otsa järgnema, pealegi suutsin iga päevaga üha vähem taluda moslemist manageri Ramsgate’is. Mul puudus igasugune isu inglastega kontakti otsida ja suhelda. Paljud tööpäevad olid nii ebameeldivad, et ööpäeva parimad hetked olid kas hommikused kalaleivad või siis öine uni. Minu elustiil oli äärmiselt monotoonne kui välja arvata harvad sõprade külaskäigud. Siiski nautisin rattasõite lähemale või autosõite kaugemale tööle, lahkudes kodust juba varahommikul, et nautida inglise sügise ilu, sooja ja päikest, mida jätkus enamikesse päevadesse. Hoolimata inglise plussidest nägin Eestis lõpuks huvipakkuvaid võimalusi ja otsustasin inglise töö kuulutada ammendunuks, leides, et see on igav, mõttetu ja eelkõige pingeline. Otsustasin lõpetada vastuvoolu ujumise ja minna kaasa uue põhimõttega – elada lihtsalt ja minimalistlikult (eluks pole vaja palju, õnneks väga vähe). Kuigi tööaeg tundus terve igavikuna nagu ka päevad mis ei tahtnud kuidagi eesti kodu lähemale tuua pärast otsust, et jätan juba sel aastal tööga hüvasti, tuli lõpp kuidagi ootamatult. Mul ei tekkinud vähimatki tunnet, et miski on lõppemas, kuigi tööl juba räägiti ja tunti huvi. Lahkumine töökaaslastest tekitas kõhklusi minu otsuses. Minu lahkumine muutis tundeliseks ka nemad, kui nad näitasid üles hoolimist ja armastust, mida polnud kunagi varem nii tunnetanud. See tegi härdaks ka minu ja andis ideesid mitmesugusteks meeldivateks üllatamisteks enne ärasõitu.
Enne lahkumist kohatud uus tutvus oli taas üks parimatest ja tekitas kiusatuslikku trotsi äraminemise ees. Imelised ja uskumatud lood jätkusid, kui sellele lisandus vahetult enne äralendu uus tutvus. Viimasel lennul olin nukker, kuid mu näol püsis naeratus. Naeratus, mille tõid kõik need, kes jäid paraku maha. Mulle jäi teadmine, et olin toonud nende ellu rõõmu ja olin neis mingil moel hea tunde tekitanud, mis kiirgus veel rohkem tagasi minule. Saladust polegi!
Aasta lõpp hakkas üha rohkem meenutama aasta algust, ainult selle vahega, et enam ei otsinud mina, vaid leiti mind. Juhuslik profiili muutus Orkutis tõi etteaimamata juurde paar uut tuttavat. Ainult aeg näitab, kes jääb, kes läheb.

Olen aasta jooksul näinud rohkem kui kunagi varem, olen kogenud elutõdede paikapidavust. Pole pidanud usaldama öeldut, vaid iseennast. Olen kiikanud kaugemale oma vaateväljast, hüpanud üle piiride ja leidnud, et piirideks olin vaid ise. Olen armastanud iseennast, teisi ja veelkord iseennast. Olen lõiganud seda, mida külvanud. Olen olnud kõige kallim iseendale. Olen märganud, olnud tänulik ja õnnelik. Olen olnud avatud ja maailm on avanud ennast. Olen läbi teiste õppinud tundma iseennast. Olen tunnetanud elu imelisemat poolt. Olen leidnud ilusat paljudes inimestes. Seda kõike nii lühikese aja jooksul nagu aasta.

Elu on lihtne ja võrratu, sest kõik seadused on paigas ja toimivad ideaalselt meie kasuks, kui neid järgida. Meie ülesanne on teha tähelepanekuid ja nende järgi käituda. Kui miski töötab vastu, tuleb muuta iseennast ehk enda mõtlemist. Igaüks võtab vastutuse iseenda elu eest, sest oma elu kujundame ise. Õnn on individuaalne, mille valemit teab igaüks ise. Ei ole mõtet tahta seda, mida tahab keegi teine. Ei ole mõtet elada kellegi teise jälgedes. Õnnelik tuleb olla juba täna, mitte lükata seda tulevikku või rääkida sellest ainult minevikus. Unistuste täitumisest olulisem on nautida teekonda selleni. Oleme alati õigel teel, kui teeme midagi kire ja naudinguga. Pole vale otsust, vaid teelt eksimine selleks, et leida üles õige rada. Me ei arene ega liigu edasi, kui ei hülga sissekujunenud harjumusi, et proovida midagi uut.

See aasta oli minule märkamise aasta, kogesin headust ja imelisust, ühes inimeses väärikust, hoolivust, hoolitsust, heasoovlikkust, avameelsust, elurõõmu, kompleksivabadust, tolerantsust, tänulikkust, mõistvat suhtumist, kergust, muretust, turvalisust, abivalmidust, taibukust, mitmekülgsust, tähelepanelikkust, leidlikkust, andestavust, pühenduvust, asjaarmastust, humoorikust, julgust, inimlikkust, küpsust, otsusekindlust, empaatiavõimet, laiahaardelisust, energilisust ja salapära. Kohtasin oma teel väga palju armastusväärsed inimesi, kes tekitasid erakordse tunde.

Kõigele lisaks leidsin, et blogimine on üks lõpmata suur nauding :P

Lõpuks, kas rohi on mujal rohelisem? Meile tundub vaid see nii, aga tegelikult pole. Kõigest olulisem on see tee, mis viib meid kokku meeldivate ja heade inimestega. Igal pool on midagi rohelist, aga inimene tunneb ennast alati hästi nende keskel, keda ta omaks peab.


Meeleolukat vana-aasta lõppu ning häid mõtteid ja tundeelamusi uueks aastaks!

talve võlumaa

Pole hetkel kohta, kus ma tahaksin rohkem olla, sest ma olen talve võlumaal. Väljas on muinasjutuline ilm. Lausa patt oleks sellisel juhul jätta suusatamas käimata. Metsaalune suusatrenni rada on kodust kuskil paari kilomeetri kaugusel, sinna minekuks on mul lausa neli võimalust, millest enne proovisin kahte, aga nüüd leidsin parima. Peaksin ütlema, et avastasin jälle, sest varasemalt ainult seda kasutasingi. Ka see pole ideaalne, kuna mujal metsa all tuleb rada peamiselt ise sisse lükata, aga kes hoolib, kui ma saan tänulik olla selle eest, et keegi on trenniraja ka pühade ajal lahti lükanud, taevas on ere talvepäike, kõik on mattunud paksu lume alla ja väljas on suurepärane suusailm. -15 C päikeses annab ilusaima sillerduse lumele ja härmatise puudele. Nii ma libistan vaikselt suuska ja ainukeseks mureks on pool tatti täis nägu. Imeline talv.

kõiges on süüdi Roxette...

...nagu selles, et ma täna kirjutan. Terve nädala polnud vähimatki vajadust ja põhjust. Pole mõtet ju kirjutada sellest, et jõulud hambavalu nahka läksid ja pole nädala jooksul muud teinud kui kütnud, toas lebotanud ja õige pisut suusatanud, tagantjärele hooajasaateid vaadanud, netis surfanud. Ühesõnaga mannetu, täiesti mannetu elu. Kaua ma nii ei suuda, ei tea, kuidas selline elu üldse võimalik on. Mul on isegi kaks nädalat tagasi valmis kirjutatud aasta kokkuvõte ootamas ülespanekut lähipäevil. Mõtlesin, et viin ennast veel sellele lainele, s.t teen viimase lihvi kolmele leheküljele ja panen vastava muusika. Enivei, ma ei viitsinud rohkem kui Roxette käima lükata ja nii kuuse alla magama sättida. Mul pole isegi voodit kuuse all, lihtsalt kõva ase, aga täiesti piisav, sest see on hetkel parem kui voodi. Saan kuuske silitada ja üldse Roxette… See pani mõtlema, meenutama ja kirjutama. Sellega meenub eelkõige Inglismaa ja jooksmine (muust ma vaikin). Leierdasin neid lugusid mere ääres sibades nii palju kuni ühel hetkel enam ei kannatanud. Siiamaani veel hell, aga mõnda lugu isegi kannatab, seoses millegi uuemaga. Enivei, Inglismaa, jah, ükspäev juba nostalgitsesin ja olen isegi teatud mõtteid mõlgutanud. Midagi pole parata, kui kuskil on siiski midagi paremat ja see annab siin õige pisut tunda. Ma absoluutselt ei kurda (veel) ja pole päriselt plaaninud, aga ma teadsin juba siis, et jään ainuüksi mäletama seda, kuidas käisin varahommikuti mere ääres jooksmas, oli siis ainsaks valguseks kõrvallinna tuled peegeldumas mere pinnalt või… isegi kui see rutiin tundus tülgastav. On teatud asju paremaid kui praegune lebo, mis on paigal tammumine. Mulle siiski ei meeldi päris tühja panna, kui ma mõtlen selle all lihtsalt olemist. Laisklemine teeb veel laisemaks ja see võib mõnel muutuda ka harjumuseks. Südametunnistus, kohusetunne, eesmärgid, sihid, plaanimajandus, olla tublim ja parem iga päev ei lase minul rahus elada. Hetkene pole kuhugi viimas. Kujutage ette, kui mu tervis, mu kaine mõistus ei lase mul suusatama minna, et end säästa, aga siis kohusetunne ütleb, mida sa passid terve päeva, pole 24 h jooksul rohkem teinud kui puud kuuri alt toonud, et tuba soojaks saada ning vat siis tunnen ennast veel täbaramalt. Ja ma kirun, et mul peab olema põrgu hambavalu jälle, mis sunnib mind tubaseks. Tunnen süüd isegi siis, kui ma endast olenemata põhjustel ei saa väheke trenni teha. Vähestel on selline enesearmastus ja samal ajal ka enesekriitika nagu minul :D Aitab heietustest, tänane täiesti väheoluline. Parem säästke end aastalõpuks või aasta kokkuvõtvaks kandeks :D

kelle suu matsub, selle jalg tatsub

Süüa on mõnus, eriti pühade ajal. Vähemalt sama hea, et on olemas sõber, kes aitab tegevusi tasakaalus hoida, eriti pidulikel perioodidel nagu sünnipäev või jõulud, kui samas paljud rõhuvad vaid teleka ees söömisele. Mitte et ma ise ei viitsiks ärgata ka (vara)hommikul, et minna jooksma, suusatama, lund lükkama, ahjupuid lõhkuma või mida iganes, aga minu tutvusringkonnas praktiliselt polegi neid, kes viitsiksid ennast samamoodi liigutada nagu ma ise. Enamikel eestlastel pole välimuselt selleks tarvidustki, kui nüüd siinset tänavapilti vaadata (ainult kondid käivad ringi ja pigem võiksid juurde võtta :D), aga mõned hoolivad ilmselt ka tervisest või siis teevad huvist ja et meeldib. Igatahes mina tervitan seda vägagi, isegi nii palju, et olen nõus hoolimata hambavalust ja pimedusest minema ka jõuluöösel kell 4 suusatama. No mis sa hädaga teed, kui magada ei saa :D

blogikülastajatele

Rahulikku jõuluaega!

tulgu siis juba

Tegin kepikõndi, ainult et suusad olid ka all. Käisin kirikus, ainult mitte veel jõuluteenistusel. Lõhkusin puid, ainult liiga oksakasvanuid ja värskelt saetuid. Võeti maha 15-aastane kuusk, ainult ladvaosa toodi tuppa. Kuuselatv oli enam-vähem ok, ainult kahe tipuga ja uksest ei tahtnud läbi mahtuda. Kaunistasin ja koristasin elamist, ainult väliskoridoris jäi põrandale liuväli. Küpsetasin piparkooke, ikka ja ainult enda tehtud tainast. Kaunistasin piparkooke, ainult piparkoogimajale oleks pidanud rohkem glasuuri tegema. Riputasin kuusele laternad, ainult küünlaid ei viitsinud veel panna. Jõulud võivad nüüd tulla, ainult mul pole ühtegi kingitust ega jõulutoite :D

suurim nauding vähesest

-10 C on ikka erakordselt soe, kui olla nädal aega harjunud vähemalt -20 C juures väljas olema. Ja kui toas on ühtäkki 19 C sooja, on mul juba probleeme magamisega. See tähendab, et üle 20 C juures magades ja üles ärgates on mul suhteliselt nirune tunne – raske olla, pea valutab, nina kinni ja väljamagamatuse, pohmaka tunne. Igatahes eelistan jahedamaid kraade, isegi kui voodisse minek ja sealt püsti ajamine pole jahedas üldsegi meeldiv.
See selleks. Mõtlete, kes see loll on, kes läheb tugeva lumesajuga tiigile jääd puhtaks lükkama. Isegi mõtlesin, mis tähendab, et ma pole aru veel päris ära kaotanud :D Mulle jäi puude lõhkumisest väheseks, sest ma ei jõua neid nii palju eest ära kütta ja ruumi peenemate jaoks teha kui neid pooleks raiuda. Oi kui õnnelik ma olin, kui tiigile lund lükkama sain. 15 minutit ja plats oli lennates läbi käidud. Väiksena ei sallinud absoluutselt seda osa kogu asja juures. Ikka tahtsime sõbrannaga kiiresti uisud alla saada ja lume lükkamine oli paraku see ebameeldivam osa, mis venis ja venis võrreldes uisutamisega. Täna, paarkümmend aastat hiljem lähen tiiki lumest puhtaks lükkama ilma eesmärgita – ma ei kavatsenudki uiske alla panna ega ka lihtsalt seal liugu lasta. Ma nautisin lume lükkamist ja naersin rõõmust. Ja taipasin veel midagi. Seda, et olen elus kõige suuremat naudingut saanud nendest tegevustest, mis ei kanna endas suuremat eesmärki, kui üldse. Aia vabastan heinast, maasikad ajan purki, mõned puuoksad saen ära, kraavi kaevan, nihutan telliskivihunnikut ja seda ainult tegevuse enda pärast, ilma et ma sellega suurt midagi saavutaksin! Ja nii ongi, olgu need siis kasvõi kilplase tööd, aga oluline on ju tunne!
Lõpuks ometi sajab kenasti lund ja varsti saan ehk ka tänavale lükkama minna. Võibolla saavad ka siis teised natuke kasu ja/või rõõmu minu tegevusest. Elu on lihtsalt võrratu…

kraad allapoole

Iga päev kraad allapoole, siis ei saa arugi, kui ühel hommikul on toas 11 ja köögis 7 kraadi. Et homme hommikul 10 C või alla selle poleks, kütan täna ka ahju kaks korda :D

Täna tuli meelde ka keldrit kütta, õnneks oli nullis :D

Aga valdavalt enamikule ma ei kurda, pole ammu midagi sellist tunda saanud :P

ma ju räägin, et õnneks on vaja nii vähe

Teate mis on õnn? Minu jaoks see, kui ainukeseks suurimaks mureks on jõulupraest ärakõrvetatud suulagi või sama kohupiimapaki eest kulutatud mõni kroon rohkem. Seda seika, et ma mälupulka siin üles ei leidnud ja inglises kaotsiläinuks peaaegu tunnistasin, oli hädasti vaja. Esiteks leidsin seda otsides ärakadunud patareilaadija ja teiseks märkasin, et mu elus pole hetkel vähimatki muret. Nimelt, kui ma eile poole kaheksa paiku magama vajusin ja 23 üles ärkasin, otsustasin uuesti unne soikumiseks meditatsioonilood mälupulgalt arvutisse kuulamiseks tõmmata. Seal peal oli veel väärtuslikku infot, mida olin kõvaketta mälumahu puudusel ümber tõstnud. Sellest hetkest, kui ma pulka õigest kohast ei leidnud, hakkas mind tüütama mure ja töötama analüütiline ajupool küsimustega, kus see olla võiks, kuhu ma jätsin, millal viimati nägin ja kus ega ma tööle arvuti taha ei unustanud, korterisse kaminalauale, sõbrale infovahetuseks ei andnud, pisike kotist välja ei tõmmanud või lennujaamas telefonikaarte vahetades maha ei pudenenud. Andke andeks mu rumalad mõtted, aga mul on tihtipeale raske ennast süüdistada, sest ma olen enda korrektsuses (ja üleüldse endas) 99% kindel. Inglismaal vahel küll juhtus midagi “ära kaduma”, aga hiljem leidsin üles arvatamatust kohast, mis näitas seda, kuivõrd palju asju oli vaja meeles pidada, samal ajal teha ning see tekitas piisavalt stressi (mis mul töö tõttu niikuinii juba oli), et ma suutsin oma asju mõtlemata teistesse kohtadesse asetada. Varasemas elus on äärmiselt harva midagi ära kadunud, seega imekspandav, kui minust sõltuvatel põhjustel peaks see juhtuma. Muidugi oli ärakolimine inglisest piisavalt stressirikas ja pikaldane, kus ma asjade kokkupakkimisel, lahtipakkimisel ja veelkord kokkupakkimisel võisin vabalt mingi trikiga hakkama saada. Aga isegi siis ei tahtnud päriselt veel uskuda, et selle kaotanud olen, võibolla olin siiski inglisesse mahajäetud asjade sekka jätnud. Sellest, et olin lasknud end nii tühisest asjast kõigutada, tundsin rahulolematust ka enese ebaküpsuse suhtes. Mõttepiinast hoolimata üritasin positiivselt end meelestada ja asju üle sobrada. Kui kõik loogilised ja isegi vähem loogilised kohad üle vaatasin, jäi viimaseks eriti ebaloogiline koht, kust ma selle siis leidsingi. Ma isegi ei viitsi enam selle üle ajusid ragistada, miks ma ta mingi hetk sinna pannud olin. Minule oli õnneks vaja nii vähest nagu ärakaotatud eseme leidmine ja siis ma taipasin, et mul pole hetkel vähimatki muret, mis on suurim õnn mis üldse olla saab. Selle märkamiseks oligi vaja midagi korraks ära kaotada. Nüüd ma jälle näen, et kõik on olemas, kõige paremas korras ja et elu ei saakski ilusam olla… Kipun aeg-ajalt unustama.

saab lund või ei saa

Deem küll, UK-s on jälle normaalsem ilm kui Eestis. Hetkel siis kohati paksem lumi kui meil ja külmakraade on õige pisut, mitte nagu pakane ja õrn lumekiht meil. Jõululaupäevaks lubab siin sula ja ma krimpsutan nina, kui neil peaks olema valged ja meil mustad jõulud.

ainult aeg näitab...

...kes jääb, kes läheb

Only time shows who stays who goes...

rääkides hundist

Teate, ma naeran omaette. Lihtsalt veider, kuidas miski töötab. Seesama asi, mida tegin aasta alguses on nüüd pöördunud minu suunas tagasi aasta lõpus. Ma ei saa öelda, et vastu, sest see on meeldiv, isegi väga. Nädala eest Eesti tulles tegin väikesi korrektsioone oma Orkuti profiilis (muutsin asukoha ja panin single) ja siis ükspäev leidsin, et keegi on mind messarisse lisanud. Ja polnudki türklane ega hiinlane. No hea küll, üks, see on puhas juhus, not happening anymore or not so soon… Ja siis nüüd mõned päevad hiljem sama asi, what’s happening!? Minu skeem on nüüd kellegi teise kavas. Ma ei kurda absoluutselt ja ei tohiks isegi imestada, kui külgetõmbefaktor taas möllab. Parim osa on see, kuidas mind leiti... ma ju vaevasin oma pead mõtetega, kuidas leida uusi sõpru Eesti. Kaalukauss oli inglise suunas.
Juhhei, inglid on vastanud mu palvetele või kes iganes siis… :D Kusjuures kisub põnevaks, täitsa huviga jälgin, mida mulle uute inimeste näol öelda tahetakse. Kahtlemata õigel ajal ja õiges kohas, küll ma millalgi mõistan. Seniks õpin neilt. Yeah, give me more… :D Kusjuures just täna hommikul suutsin oma meeleolu suhteliselt tippu tõsta kui “tunne dikteerib” kirjutasin ning vat õhtu poole siis selline lops, et kogen jällegi seda, kuidas kellegagi suhtlemine minus just selle meeldiva tunde tekitab, millest kirjutasin. Eksole, rääkides hundist. Varsti juhtuvad minuga samasugused uskumatud lood nagu sõbragagi. Ju ma siis tundsin kirjutades oma mõtetest niivõrd hästi (see oli ka nii), et see tõigi soovitu (mõte-tunne-täitumine). See on juba pärivoolus ujumine, kui ei pea muud tegema, kui mõtlema ja tunnetama ning inimesed ilmuvad võluväel ise. Magic! Elu on ikka vägev ja imeline. Midagi pole öelda.

keerame aga kraade juurde

Hommikul ärgates oli magamistoas veel 15 ja köögis 9 kraadi. Pärast kütmist õnnestus kööki saada lausa 15 kraadi. Seda on tõesti palju, kui tulla paarikümne külmakraadi juurest väljast, aga mitte piisavalt, et end soojast voodist kibekiirelt välja ajada. Isegi mina, kes on harjunud äratuskella peale jalad kohe üle voodiääre põrandale vedama. Tean nii mõndagi, kes ärkavad pikalt, lasevad tunni, pooleteise jooksul äratuskellal mitmeid kordi heliseda. Mina ei taha enda unel selle aja jooksul häirida lasta ega talu ka pikemalt äratuskella ja selle kinnilöömist. Kvaliteetuni on olulisem ja mida pikema aja jooksul, seda parem. Üldiselt olen päeva alustades eelseisva ees suhteliselt ärevil ja erk juba, hoolimata ka sellest, kui mu tassi täidab decaf kohvi. Üleüldse tuli hiljuti väikese üllatusena, et seda juuakse energia saamiseks, mina olin siiani ikka maitse pärast :P Siin Eestis pole ilmselt piisavalt elevust, sest suudan ka hommikuti uimerdada (nüüd tavalise pulbrikohvi juures), asju maha pillata (täna kaks korda mobiiltelefoni), ümber ajada või ennast ära lüüa. Võibolla lihtsalt ei taju veel asjade paigutust adekvaatselt. Võibolla ka selle tõttu, et puudub täielikult regulaarne uneaeg, lähen siis kui juhtub, ärkan siis kui juhtub. Mõneks ööks jääb vaid 4-5, teiseks jällegi 10 tundi und.
Homsest läheb veel külmemaks, keerame aga vinti üle nagu saunas visatakse leili juurde :D

tunne dikteerib

Mulle meeldib, kui inimesed teevad komplimente. Alguses suhtusin ettevaatlikult, umbes nii, et räägi-räägi, tegelikult ei mõtle sa ju nii või et milleks... Samal teemal ühe sõbraga arutledes arvas ta, et kui mees naisele midagi ütleb, siis pigem tagamõttega või niisama suusoojaks :D Kuid ma ei usu seda enam (mina pole seda kogenud). Mulle on sel aastal palju head öeldud, mille siiruses ma ei kahtle, sest saab ju aru kui tõsiselt mõeldakse (eriti minusugune skeptik). Sama kompliment võib öelduna kõlada täiesti erinevalt. Eestlased ei ütle niisama, isegi kui nad on mehed. Vähemalt mitte minu tutvusringkonnas ja ka need, kes on välismaale sattunud. Minu meelest on eesti mees konkreetne, praktiline ja ei kipu reserveeritusest, tagasihoidlikkusest, kartusest vale muljet jätta ja tont teab millest veel ei sõbrannale ega naisele ilusaid sõnu ütlema ega end avama. Kui keegi seda teeb, siis olen meeldivalt üllatunud. Esiteks näitab kompliment oskust märgata inimest enda ümber ja teiseks julgust seda välja öelda. Ma ei saa öelda, et ma eriline komplimentide tegija olen. Isegi kui ma mõtlen paljudest head, märkan ja isegi julgeks välja öelda, siis ma ei taha, et minust vale mulje jääks. Inimestel on erinevad arusaamad komplimentide tegijate tagamõttes ja ma otseselt ei tahaks kellelegi ühegi parema sõnaga lootust anda. Pigem avanevad minu keeled siis, kui keegi ütleb esimesena, aga kui ma ei ütle, siis ma vähemasti üritan näha kõigis nende paremat poolt. Üldiselt on nii, et mida maailmale jagad, seda saad ka vastu, kui ilusaid sõnu, inimesearmastust, lahkust ja headust, siis on loogiline, et ei pea ka seda kaua ootama, kui keegi vastab samaga. Kõik hakkab ikkagi iseenese muutmisest nagu ma olen siin miljon-triljon korda öelnud. Seega ka, kui mu sõber arvab, et meeste komplimendid (minu suunas) on võltsid, siis peegeldab see pigem tema suhtumist ja kadedust sallida temaga samast soost isikut, kes suudab märgata ja julgeb öelda. Kui komplimentide tegemine on tema või kellegi teise arvates mõttetu, siis mina ei arva enam nii, ma pole näinud veel inimest, kellele ei meeldiks kuulda midagi ilusat enda kohta. Milleks on vaja rõhuda halvale ja negatiivsele, mida käsitletakse niigi liiga palju? Me saame palju rõõmu ka ise, kui suudame lihtsate ja siirate sõnadega kedagi teist üllatada. Ma olen hakanud end ümbritsema elutervete ja positiivsete inimestega ja paraku tõrjuma neid, kes seda endast ei kiirga, sest kõige lihtsam on heade inimeste abil ja ringis ka ise samasuguseks jääda. Asi pole tegelikult selles, mida öelda, vaid kuidas, sest kõige olulisem on tekitada ümbritsevates positiivne tunne ja see määrab täielikult kõik. Inimesed mäletavad kõige paremini tunde järgi, mida keegi on neis tekitanud. Suhteliselt mõtlematult (ja eesmärgitult) alustasin ma ju poolakaga enne lennujaama rääkimist, aga selle käigus suutsin temale üle kanda midagi olulisemat kui lihtsalt sõnu. Kui ta hiljem tagasi kirjutas, et ma jätsin talle ja ta isale südamliku mulje, siis ma mõtlesin, et kuidas või millega. Ma ei öelnud ju midagi erilist ja pealegi olin mina nende juures külaline, kui nad andsid mulle ööks magamiskoha. Kuidas sain mina üldse kasulik ja lahke olla? Selle peale kirjutas ta vastu vigases inglise keeles, kuid millest arusaamiseks piisas vaid ühest sõnast – feel (=tunne). Ja pärast seda mõistsin täielikult, kui tähtis on sõnade või mõtetega võrreldes tunne, sest vahel tunneb inimene end ka headest mõtetest hoolimata halvasti. Uskumatu kui palju olen sellest varemalt lugenud, aga nüüd tänu olukorrale sain ka lõpuks pihta. Ma ei tahaks siiski arutleda edasi sellega kaasneval teemal, kuidas kelleski ärkab tunne, millega seatakse teatud uued ootused ka minu suhtes ehk siis minu armastusväärset käitumist mõistetakse ehk mõnevõrra valesti või erinevalt ja kellegi teise armastusväärne käitumine pole enam sama, mida mina mõtlesin või endast kiirgasin. See on koht, kus ma peaksin olema ettevaatlik või mille tõttu ma ilmselt ilusaid sõnu ei ütlegi (ja tõenäoliselt ka paljud mehed), sest sõnu ja (inimese)armastust tõlgendatakse erinevalt. Aga juba piisavalt käsitlesin ka seda teemat, mida poleks nii avalikult pidanud :D
Tihtipeale pole vaja sõnugi, kui on täielik teineteise mõistmine, nii et keegi teine võiks samahästi ka minu alustatud laused lõpetada – on olemas sõnadeta suhtlus, kui on teadmine, et teine mõtleb täpselt sedasama ja sõnadel polegi seal kohta, sest need muutuvad ebavajalikuks, aga seda juhtub haruharva, kuid imelisus peakski olema pigem ahvatlus kui tavapära (harjumus).

no ma ei tea

No suht mõttetu teema nüüd siin arutada, aga vaatasin kahe päevaga kogu Superstaari hooaja ära (finaal veel jäänud sel nädalal). Mul on vaja 500 Gb jagu materjale (muusika, videod, e-raamatud) läbi töötada, hetkel alustasin hooaja eesti saadetega. Ajab kergelt öökima küll. Kasutegur Superstaarist nii palju, et leidsin enda jaoks ühe täiesti uue esitaja loomingust vägeva loo Muse - Starlight.

seda ma tahtsingi näha

Tublidest miinuskraadidest hoolimata oli täna kena talveilm. Linnas, võsa vahel nägin kahte kitsekest, jäid häguselt pildile.

külm liigutab vähemalt mõtteid

Kui olukord sunnib, siis mõte ka liigub. Kümnekonna külmakraadi juures on raskem väljas trenni osa täita, kui kraav on külmunud ja jooksma ka ei kipu, eriti kui eile õhtul tekkis paks nohu, mis huvitaval kombel täna hommikuks ära kadus. Kahjuks pole ikka veel lund piisavalt, et seda rookida, harjaga sain vaid pühkida. Tavaline, kui jalad toas külmetavad või sõrmed, kui välja midagi tegema lähen, mis on iseenesest väga nõme tunne. Külmus lihtsalt pärsib paljusid tegevusi juba sellega, et ei teki vaimustust midagi ette võtta. Hea oleks istuda soojas toas arvuti taga, aga kuidagi on vaja tuba enne soojaks kütta. Pliit võiks olla kohe voodi kõrval, et tõusmatagi annaks tuli alla teha ja enne mitte voodist tõustagi, kui tuba soe. Aga paraku tuleb ka külmaga jalad alla võtta.
Igatahes kuuri alla jõudes tekkis super mõte jämedamaid halge pooleks raiuda. Mõte toetab kahte toredat asjaolu – saan mingil määral trenni (isegi kui see ei võrdu poole tunni jooksuga, kui ma just neid pilbasteks ei raiu :D) ja pealegi, väiksemad halud põlevad ühtlasemalt ning üldse on neid kergem ahju loopida ja süütada. Võrratu! Kui ma varem lasin harjumuse järgi, siis viimasel ajal (ja juba suvel) hakkasin mõtlema, kuidas oleks ratsionaalsem. Ilmselt kavatsen veel heki välja kaevata, kuigi see saab olema kahtlemata üks jubedamaid töösid, aga väljakutsed mulle meeldivad. Ma ei saa aru, kes tuli selle peale, et kohe kraavi kõrvale põõsaid või puusid istutada. Võibolla on nii ilusam, aga see teeb heinaniitmise, kraavikaevamise, marjade või viljade korjamise hulga keerulisemaks. Mõistagi ei saa oma aeda või elamist kujundades kõige peale mõelda, tihtipeale on mõttes asi üks ja reaalsuses teine. Vahepeal peab ühe asja teisele ohvriks tooma. Õnneks saan siit ideesid, mida ma peaksin uue elamise juures arvestama ehk mida ma kindlasti teistmoodi teeks või siis ei teeks.
Selle asemel, et sahvrisse ekstra käia ja toite välja tuua, panin need mõningased söögiasjad hoopis koridori, kus ma niikuinii tihti käin, seega lasen sooja vähem välja, kui näiteks hommikul peldikust tulles jogurti kaasa haaran. Mingi toolikese ja laua peaks kohe pliidi kõrvale panema, sest seal on ikkagi soojem. Täpselt sama lugu ahjuga, mille vastas võiks varbaid soojendada. Pisikesed mõtted ikka tekivad aeg-ajalt, milleks minna vana harjumuse rada, kui saaks ka paremini ehk mõistlikumalt.

palju on siis kui vähe kulub

See polnud hea mõte ärgata alles 10 paiku. Asi oli selles, et eile õhtul vajusin paariks tunniks unne ja öösel ei tulnud enam und. Uni hakkas tulema siis, kui messarisse jõudis Vivek ja ta hakkas mind oma jutuga sõna otseses mõttes tüütama. Ta oli solvunud, et polnud talle rääkinud oma lahkumisest ja kuulis seda poole kõrvaga kuskilt apteegist. Kusjuures ma hoian kõike pigem enda teada kui hakkan kõigile vadistama, ammugi talle. Mõned inimesed võtavad kõike nii traagiliselt nagu sõltuks kellegi otsusest nende elu või siis tunnevad sügavalt puudutatuna, kui neile “olulistest asjadest” ei räägita. Igatahes tiris see mu meeleolu jällegi alla (jah, vahepeal oli juba suht lakke tõusnud, kuna olin terve õhtu mõelnud, kuidas kellelegi heameelt valmistada).
Hilise ärkamisega seoses nihkus ka kõik edasi. Ahju ja pliidi sain kütte, aga kuna hommikune trenniosa oli täiesti täitmata, mõtlesin, et ei hakkagi energiat jooksu peale kulutama, kui kodus on küllaga töösid, mis paneksid samamoodi südame kiiremini lööma ja rakendaksid lihased töösse. Mõtlesin siis kraavikaevamise peale, sest maa pole veel otseselt külmunud, kuigi kraavid ja tiik on vett täis ning kraanikausist läheb vesi väga vaevaliselt alla. Selle kandi viga. Tõmbasin nr. 44 kummikud jalga, sest mul ikkagi pole veel normaalseid ja võtsin labida, hiljem ka vigla. Muidu polnud viga mudaga mässata ja seda kraavipõhjast välja tuua, nii et see mõnevõrra ka mujale pritsis (mudamaski ka), aga pidin veel toa vahet käima ja ahjusid segama. See on vastik, kui ei saa tööle keskenduda ja peab vahepeal kummikud jalast võtma, tuppa külma õhku laskma ja ootama, kuna siiber kinni saab ning siis jälle välja tagasi, kuhu töö pooleli jäigi. Palju ei jõudnud ja mingi hetk mõtlesin, et kellele või miks ma seda teen? Samal ajal kuskil apteegis teeniksin päris korraliku summa, mina tõmban kraavi põhjast muda välja ning tulemust pole miskit – kellele või milleks, ega kraanikausist vesi sellega paremini alla ei lähe, sest viga on terves süsteemis. Kuidas küll lahti saada sellest tundest, et peaksin tegema midagi muud… Samas ei ole kodused tööd mulle üldsegi vastukarva, kuigi tundub, et teen ja teen, aga kuhugi ei jõua. Apteegiga laekus midagi arvele.
Vähemasti ei maganud seekord ahju kinnipanemise hetke maha ja tuba sai soojem. Korjasin veel kausitäie õunu puu alt, seal vedeleb neid päris korraliku summa eest, kui peaksin kuskilt Marks & Spencer’ist ostma :D

Mõtlen ikka, et mida ma selle elu juures säästan, tundub et aega mitte. Kohvi saamiseks kasutasin inglises veekeetjat (umbes 1 minut), siin kütan pliidi kuumaks (umbes 1h) enne kui vett saan. Teoreetiliselt võiks ka siin keetjaga, aga milleks siis üldse kütta. Pliidi eelis, et sellel saab kõike samaaegselt valmistada või ahju eelis sinna midagi pärast küpsema panna. Seega tundub imelikuna teistpidi toimida või kasutada neid ainult kütmise eesmärgil. Pesta sain ka kohe kui vaja, siin jõuan selleni kuskil 2h hiljem, kui vesi kuum ja tuba enam-vähem soe. Selle esimese 1-2 h jooksul jõuan hambad pesta, puud ahju lükata ja tule alla teha, aga paraku saab söödud ja pestud alles paari tunni pärast. Seni külmetan ja toimetan :D Elekter on siin tunduvalt soodsam (keskmiselt 150-kroonine arve), aga samas kulub palju rohkem (arvestades kui palju ma nüüd telekale ja arvutile aega kulutan, kuigi külmkapp on väljas), isegi kui ma ei küta elektriga vaid puudega (ja teoreetiliselt maksavad ka need kui oma metsast ei tule, siis umbes 380 kr rumm). Ka muud kommunaalkulud on Eestis õnneks üliodavad, 20 krooni prügiveo eest kuus on nagu tasuta saadud, nett on tasuta munitsipaalvõrgust. Rohkem hetkel ei meenugi, eks vesi ja kanalisatsioon linna võrgust oleks ka suhteliselt tühine summa kui ma meenutan, et ainuüksi Council Tax oli mul inglises kuskil 1500 kr kuus (selle eest sai prügi veetud ja vett). Elekter oli vähemalt 5 korda kallim kui siin ja neti eest pidi maksma. Palgaerinevus on ka muidugi tuntav, aga ma oskan endiselt vähe kulutada :D

päevaaega ju polegi

Täna ilmutas end päike kuskilt pilvede servalt paariks tunniks, aga muidu on ikka nagu polaarjoonel. Varahommikul lähen kottpimedas jooksma, õhkõrn lumekirme ühes või teises kohas eriti ei päästa. Tajun vaid pisikest kuusepuud läheduses, sellel on rohkem lumehelbeid peal. Hea veel, et metsarajal kõigest puujuurika otsa komistan ja see jalga alt ei tõmba. Maa on nullilähedusest õnneks suhteliselt kuiv, kuid siiski pehme. Kella seitsme paiku hakkan õrnalt ka midagi nägema või ehk hoopis hakkab mu silm harjuma, sest hämar on veel ka kell 8. Tulen koju, toon kuuri alt puud ja panen ahjud kütte. Üles tõustes oli maru külm, nüüd vähemasti jooksusoojus sees. Keha jahtub kiiresti. Paralleelselt toimetan ahju ja köögipliidi vahel, viimane võtab hädavaevu mitmendal üritusel tule alla ja ka see sureb 30 minuti pärast. Ajab veel sissegi, aga ennustajad lubasid ju kõrg- mitte madalrõhkkonda. Mu keha jahtub enne veel kui kööki õige pisut sooja saan. Nii tunni pärast on õhus juba natuke soojust, samas hakkab küll vesi kannus keema. Pesuvesi, joogivesi – rahmeldamist on sellega üksjagu, enne kui saan pestud ja toidetud. Iga eraldi protseduur võtab meeletult aega, mida mul peaks ju olema, kuid ikka sunnib miski tagant tegema kiiremini ja lisades päeva listi järjest uusi kohustusi. Ei kujuta ette, kuidas oleks veel lapsega. Ei, seda lõbu ei saa küll endale lubada :D Veel mäletan ka ahju aeg-ajalt segada, aga seal üks va ront on teistest niivõrd erinev, et ainult tossab, kui teised on ammu söeks põlenud. Ei saa jälle siibrit õigel ajal kinni ja palju soojust läheb korstnasse. Eile unustasin ühe suurema tõpra pärast selle üldse sulgeda, meelde tuli mõni tund hiljem. Mina aru ei saa, kuhu kadus neli tundi, mille jooksul jõudsin vaid ennast korda seada – et oleksin trenni teinud, söönud ja pesnud. Seal kulus selleks poole vähem aega. Millal ma jõuan veel käsitööd teha, kodus toimetada, raamatuid lugeda või vajadusel kokata, kui paar tundi hängin netis ja pärastlõunal sean sammud linna poole söögile? Vähemasti paistab kuskilt pilvede vahelt natuke heledamat, aga hall on ikkagi ja lõunalt tagasi tulles, poest korraks läbi hüpates, puu alt veel kõlbulikke õunu haarates, vaikust nentides, et koera ikka pole, hakkabki hämarduma. Et mida!? Valgeks pole läinudki ja ma pole ka midagi teinud, nii pime ja uni peal, et võiks nagu magama minna… Kummaline elu, kaua ma nii passin ja endas süümekaid tekitan, et olen ju laisk ja midagi tehtud ei saa? Seal oli küll kiire elu, aga sai ka tehtud ja jõutud (kuigi samamoodi hädaldatud), siin käib pikaldane kulgemine, mis justkui ei viiks ka kuhugi. Ma täiesti naudiksin, kui liiga palju aja raiskamise pärast ei põeks. Äkki siiski veel harjub ära?

inglise karma jätk (rollivahetus)

Ma kohe pean sellest rääkima, kuna erialasse ja pealegi eestimaine käsitlus rollivahetuses, midagi uut mulle :D
Pidin vanaema rohu apteegist välja otsima. Kõigepealt valisin muidugi lähima apteegi, lootes samas ka üle pika aja vana töökolleegi kohata, kallis Kalli oligi seal ning sai muljetatud… Paraku pole kõigil apteekidel tugevatoimelise valuvaigisti müügiluba ja seejärel seadsin sammud päris kesklinna. Ma enne üldsegi ei vaadanud ka, kui alles kesklinna apteegis, et kuupäev on üle kirjutatud ja ilma arsti lisaallkirjata eriravimit nii läbi ei lasta. Läksin igaks juhuks ka teise apteeki proovima, alguses mindi otsiti ravim juba välja, aga kui trükkimiseks läks, siis täitsa huviga jälgisin, kuidas mulle viisakalt ära öeldakse. Teises apteegis üritati isegi arstile helistada, aga haigla arstid on ju ka siinmaal peaaegu kättesaamatud või pole enam tööl. Kusjuures see sarnasus on inglisega veel, et kui retsept on segane (arusaamatu käekiri, puudulikud või valed andmed ravimite, dooside, instruktsioonide, koguste jne koha pealt), võis 99% kindel olla, et see pärineb haiglast. Igatahes olin natuke napakas olukorras, ise apteeker ja mulle öeldakse ära, aga tegelikult täiesti huviga jälgisin, kuidas üks ja teine apteeker asjasse suhtus, mõeldes siis sellele, kuidas ise oleksin käitunud, kui keegi oleks sama retseptiga minu jutule tulnud. Seega ei saa midagi ette kurta nende professionaalsuse üle, oleksin ise sama teinud.
Retsept näpus läksin tagasi ja tädi üritas kõnega perearsti tabada, kes uue retsepti väljastaks. Arst oli juba lõpetanud, aga oh imet, kui kiiresti registratuuri jõuda (10 minuti jooksul hakati sulgema), võis ka õde või mingi teine tegelane seal selle välja kirjutada (perearsti allkiri all), mis mulle silma hakkas palju rängema rikkumisena kui lihtsalt kuupäevas väike korrektuur (viimase puhul on arst ikkagi retsepti väljastanud olgu siis rohkem kui pool aastat tagasi või nüüd). Kõige lahedam oli siis, kui ma sinna jõudsin. Registratuuri laual oli retseptike, seal passis ainult üks mees, ilmselt ootas kedagi, laua taga polnud hingegi ja kuskil ootesaali lõpus ühes kabinetis paistis keegi koristavat. Läksin siis sinnapoole ja ütlesin, et tulin retsepti välja võtma, selle peale kõlas umbes nii, et mida ma veel ootan, kas laua peal siis retsepti polnud nagu oleksin pidanud selle midagi ütlemata üles korjama ja jalga laskma. Üritasin ju viisakas ja eetiline olla ning neid mitte muretsema panna, kui keegi võõras oleks eriarve ravimi retseptiga lihtsalt plehku pannud. Inglismaal on tramadool tavariiulil (pole eriarvel), aga kui on tegemist eriarve ravimiga, siis ei kirjutata seda kunagi ühegi telefonikõne peale välja (ühele suvalisele nimele), ammugi perearsti allkirjaga kellegi teise poolt. Mulle jäi mulje, et koristaja kirjutas selle välja :D

Kella kolme asemel sain koju pärast kuut, aga vähemasti nägin ammuseid töökaaslasi, tegime plaane, käisin poes, ostsin šampust (imeodav siin, inglise rahasse arvestades £2.50, kui keskmine hind algab seal £15-st) ja panin ka jõulukaardi Ramsgate’i töökohta teele.
Ahjaa, seda võin ka mainida, et päev algas mul ikkagi kell 6 hommikul, kui käisin jooksmas, väikelinna võib 40-minutiga risti-põiki läbi joosta. Kodulinnas pole ju vahemaasid, siblimist on üksjagu, aga täitsa võib kellegi näpuvea tõttu ühest kohast teise ka ringi käia. Iga kodune tegevus võtab tohutult aega, lihtsalt suhteliselt algeline värk, aga mulle meeldib, sest mul on (teoreetiliselt) aega. Eriti ei meeldi jääkülm vesi, mis kraanist tuleb, jääkülm pott, millele istun, varbad, mis alati külmetavad (nii sees kui väljas), külm välisõhk, mis hamba tundlikuks teeb, hommikuks jälle külmaks muutunud toad, tihtipeale 15-kraadine magamistuba või 12-kraadine köök. Aga sellega ju harjub, ma olen nii kunagi pikalt elanud ja eelistan siiski külma kuumale.
Imelik ja harjumatu, kui koju jõudes pole koera, kes lõugas juba sellest hetkest, kui 50 meetrit eemal tulemas nägi, kes muutus elavaks ja haukuvaks, kui välisukse avasin, kes rõõmust röökis, kui lähedane tuli, kes alati niheles ja haugatas, kui mööda läksin. Aga ma ei kurda, vaikus ja anonüümsus (oma tulemiste ja tegemiste suhtes teiste pilkude eest) on ka hea. Koera reaktsiooniga arvestamine on veel niivõrd sees.
Muidu mulle täitsa meeldib pimedas jalutada ja kui lumehelbeid taevast langeb, siis võib vaikselt ka jõulutunne tekkida :)

...aga käi ära ja tule tagasi...

Viimane nädal on kõike muud kui tavaline olnud. Olen unustanud järje, mis viimasest postitusest jäi. Mäletan fotosid, mille töökaaslastele pühendasin ja selleks kulus mul terve õhtupoolik. Ei, mul polnud kahju sellest ajast ega varahommikust, kui need Ramsgate’i tööpostkasti sõidutasin, sest nende armas kaardike oli mulle sügavalt hinge pugenud ja töökaaslaste meenutamine tõi peaaegu pisarad silma. Töövabad päevad läksid kiiremini ja toimekamalt kui arvata oleksin osanud. Eriti viimane päev Westgate’s. Ärkasin vara teadmata mis õhtu endast toob. Jõudsin vahepeal veel paar tundi magada mõeldes võimaliku Londoni sõidu peale. Pärast sõbra kõnet läkski kiireks. Mul oli vaja kõik asjad viimseni ära pakkida (köögi poole pealt ei saanud varem midagi teha ja mitmed kokkupakitud asjad olin vahepeal taas välja võtnud), autosse toimetada ning pealegi oli toiduainete ülejäägiga plaanis veel pärmi- ja lehttainas ning kaneelisaiad küpsetada. Paralleelselt üritasin veel viimaseid asju joonde ajada, kui tegin kõne internetilepingu lõpetamiseks. Tüüpilise inglise korra järgi kulus mul selleks rohkem kui pooltund, sest 10 minutit sellest pidin “1,2,3” funktsioone valima (inglise residendid mõistavad), kõnele vastamist ootama ning suhteliselt arusaamatu inglise keelega klienditeenindaja küsimustele vastama ja temapoolsetest sooduspakkumistest teada saama. Ta vist arvas, et välismaale ärakolimine on vaid hädavale, kui üle küsis, kas ma tõesti välismaale kolin ning et mul oleks väga kasulik kiirem pulk-modem soetada (või äkki mõnel mu sõbral), eriti väga soodsa hinnapakkumise juures. Nüüdseks olen aru saanud, et mida lihtsam on lepingut sõlmida, seda keerulisem on sellest lahti öelda. Igatahes võtab see inglises tohutult energiat, sest nad on järjepüsivad ja allaandmatud. Tuletan siinkohal meelde seda krediitkaardi lugu, mis kavatses mind sügavamale kiskuda, kuigi vaid pinda sogasin ning juba siis oli mul kõvasti tegemist, et sellelt kindlustuskaitset pealt ära võtta. See kõik on tegelikult väga kõrvaline teema, sama hea, kui jubeda kõrvalmaitsega vesi (nagu merevetikad või mõne arvates kloor, täpselt ei tea), mis korteri kraanist tuli (juhul kui ei lasknud kuumast ja aeglaselt siriseda) või inglased, kes pesuvahendivahust ei hooli ja loputamata anumad otse restile kuivama tõstavad.
Tagasi tulles nädala tagusesse aega, venis mu viimane päev inglise kodus väga pikaks. Algul lihtsa mõttena tundunud “viskan asjad suvalt kotti ja kannan autosse") lõppes sellega, et kui sõber enne 8 õhtul helistas ja oletas, et ma juba pere juures Londonis olen, polnud mul veel pirukadki ahjus ning kõigele tipuks avastasin sügavkülmast brokkoli. Hea, et olin vähemasti külmiku lõunast sulama pannud. Süümepiinad kasvasid inimeste ees, keda olin lubanud külastada, aga lõpuks vajasid ka kõrbenud ahjuplaadid pesemist, segipaisatud köök lõplikku koristust ning jalgrattad alla apteegi akna taha toimetamist. Pealegi oli pime, porine ja suhteliselt libe metalltrepp. Kui kogu krempliga Fordi tagaosa täitnud olin ja välja sõitma hakkasin, oli kell juba poole 23 ringis. Ja see polnud veel kõik! Liiklus oli küll õnneks keskmisest hõredam, kuid see ei tähendanud, et viperusi poleks. Minuga oli küll kõik korras, kui vaid see, et kiirteele väljasõitmiseks kulutasin peaaegu lisatunni. Londoni poole suunduv ringteeharu oli politsei poolt piiratud ning üritasin teiste harude poolt lähenedes kuidagi ümber sõita ja toimunud liiklusõnnetusest mööda põigata – küll lähedal asuvate külade kaudu või kiirteega paralleelselt kulgevate ühesuunalaiuseid radasid kasutades, kuid lõpuks viis see kohani, kust pidi tagasi pöörama või siis sattusin teist teed pidi ikka samasse kohta tagasi. Üritasid veel teisedki autojuhid ja liikluses valitses segadus. Kitsalt kiirtee ülesõidusillalt mitmeid vilkursõidukeid märgates adusin õnnetuse tõsidust ja kuna see oli just juhtunud (üks vilkuritega oli just ees läinud mu sõidu alguses), polnud ka tee lahtitegemist niipea loota. Võtsin siis lõpuks gepsu põhjalikumaks uurimiseks kätte (mida oleksin võinud kohe teha) ja leidsin ainukese võimalusena sõita ringiga läbi Canterbury. Oleksin võinud hullumeelselt naeru lagistada, kuidas saatus mind üritamisest hoolimata ikka veel selles nõiaringis ehk “inglises” kinni hoiab ja mõtlesin veel, et kas see on mingi märk, miks ma ei peaks just siis Londoni sõitma või toob hoopis saatus mind ikka ja jälle siia tagasi, mida ma aga ei tahtnud – nagu õudusunenäos, kõik tundus niigi sürr. Vähemasti olin mina sellest õnnetusest säästetud, kui mõni hetk hiljem teele asusin. Ainuke mis piinas, oli süümetunne öösel noorpere üles ajada ja oma kotid maha prantsatada. Olin ju vähemalt 6 korda neid autosse toimetanud ja sama palju kordi oli vaja neid Londonis üles tassida. Kui lõpuks pere juurest sõbra majja jõudsin, oli kell kaks öösel ning mul olid süümekad, et ta minu pärast südaöö asemel juba kella 19ks koju oli tulnud. Kuigi temaga on palju öösiti auto pärast ringi joostud, läks seekord parkimine valutult nagu ka kõik edasine :)
Siinkohal tuleb seletav jutt Londoni piltide kõrvale. Olin lihtsalt tohutult väsinud varastest ärkamistest, asjatoimetustest ja sõitudest, et ei jõudnud rohkem kui pilte laadida, eks see ole ka väikene vabandus, sest blogimiseks pean saama rahu ja üksindust, mida mul viimase nädala jooksul just palju ei olnud :P
Ühesõnaga London, mitme sõnaga suursugune, uhke, väärikas, maagiline ja võluv. Või hoopis… kahtlemata ka jah… :P Vähemalt kümmekond metroosõitu, liitrid kohvi ja alternatiive, kiire samm ja sõbrale pähekulunud Londoni kesklinn andis võimaluse ning energia näha linna võlu mitme nurga pealt. Olin põgusalt ka varem ju sinna põiganud, aga jõulutuledes ja pimeduses valgusesäras linn on siiski midagi muud ja pealegi ei pidanud seekord üksi Londoni peal hängima. Eks nagu paljudele, jäi ka mulle Camdeni eripära silma ning pidulik ja kõrgklassiline Gilgamesh, kus oli ilusaim tualettruum, mida näinud olen. Rääkimata restorani miljööst, teemasse minemisest, detailide rohkusest, läbimõeldud paigutusest, kokkusobivusest jne. Njah, üks pool minust riietaks pidulikult, vastavalt kõrgklassile ja viiks mind õhtusöögile Gilgameshi, samas teine pool jätaks loppis maitsetud lihtriided ja veaks mind savi sisse möllama. Siiski suhtun veel Londonisse teatud aukartusega ja päris dressides kesklinnas ringi ei jalutaks. Küll jah, jooksma lähen ikkagi (õnnestus korra äärekandis, kuigi viimase nädala olen igas mõttes laiselnud ja rasva kogunud, eriti igasuguste küpsetiste mõju all). Siiski liigub Londonis igasugu tegelasi, et ei peaks ennast häbenema. Mõnes piirkonnas elab nii palju musti, et tänaval, poes või bussis on valdav enamik n-d. Minule harjumatu siiani, kui olen valgena mustadest ümbritsetud, elanud ja reisinud pigem teises kandis, kus valdav on siiski valged. Nagu mõnes ameerika filmis, kui n-r kamandab teist trenni tegema: üks nooruke n-ipoiss jooksis tagurpidi mäest üles, jõuvarud olid viimasel piiril, aga alla andmast ei lasknud vanem n-r, kes ta järel karjus “move-on, move-on, move-on”. Või siis pilgeni täis buss, kus olin mustade vahele kinni pressitud, kuklasse hingas n-r ja mina hingasin kuklasse n-le ning n-ist naisbussijuht üle bussi kisas “move down”. Ma pole rassist ega mainiks neid üldse, kui nad vähem räuskaks ja bussi ülakorrusel telefonisse vähe vaiksemalt räägiks, nii et see alumisele korrusele ei kostuks :D
Reedel viisin pisikese Fordi Maidstone’i peahoonesse ja sõitsin veel viimased ülejäägiga 12 miili suvalises suunas (Linton) maha. See päev oli ilus päikeseline, nautisin veel lõunaleiba kiriku taga pingil, kui kõrval näksisid sokud heina. Tegelikult jäi 1 miil isegi sõitmata (töölehe vastava miili arvudega olin nädala eest ära andnud, nii et kokkuklapitamist ja arvestamist ikka oli), aga ei viitsinud enam ümber nurga keerama hakata. Imelik ja tühi tunne oli pärast seda, kui mul polnud kaasas enam ühtegi võtit – mul polnud Inglismaa pinnal enam püsivat elukohta ega autot. Olin paari päeva eest tõmmanud uksed viimast korda enda taga kinni ja jätnud võtmed sisse ning nüüd polnud ka autot kuhu varjuda. Ainsaks võtmeks oli eesti kodu lahtikeeraja. Ühe hetkega oli läinud kõik, kuigi olin ju seda soovinud. See tuli lihtsalt äkki, mul polnud tunnetki selle VIIMASE suhtes – justkui poleks see kaugeltki läbi ega saakski kunagi läbi. Olgu London kui võrratu tahes, suhtusin seal olemisse suhteliselt ükskõikselt, kuna mõtted olid vaid ühes paigas.
Sellega polnud mu seiklused Londoni pinnal veel lõppenud. Kolm päeva laisklesin veel eesti noorpere juures Londonis, kui jõudis kätte mu viimane päev inglise pinnal. Piletid olid ostetud õhtusele bussile ja plaanisin öö lennujaamas veeta. Tegelikkuses ärkasin hommikul poolakate ilusas majas nahkdiivanil :D Ma ei ole ometi inimene, kes võõrastega niisama jutustama kipub, ammugi mitte kellegi ärakasutamise eesmärgil. Lihtsalt läheb nii, et jutuajamine toob tihtipeale mingi lisaväärtuse. Kellegi hea käsi pidi mängus olema, kui ma pooleteisetunnise ajavaruga siiski varasema bussi peale end ei ajanud ja õige bussi peale üks poolakast juht joppas. Inglises on väga tavaline, kui juht kotid palumata bussile aitab, õnnestus ka seekord ja aktsendi järgi pakkusin, et tegu on poolakaga. Kõlas täpselt nagu apteegikauba toimetajast poolaka inglise keel. Mu mõtet toetas ka tagataustaks kõlama pandud Modern Talkingu plaat. Algul polnud mul mingit kavatsust jutustama hakata, istusin taha, aga vahepeal sättisin ümber, kuna bussis polnud veel kedagi ja ehk oleks ka juhil lõbusam (sest reeglina on ja neile meeldib), kui saab kellegagi suhelda. Idaeurooplastena leidub ikka ühist teemat ja samasuguseid tähelepanekuid inglise elu juures. Ta andis ka mitmeid huvitavaid soovitusi ja pidi veel lennujaamas mulle paremad istumiskohad ette näitama. Uskumatult palju poolakaid oli tal sealsamas bussijuhtide ja muidu sõprade-tuttavate hulgas ning lõpuks jõudsin ma majja, kus elas tema, ta bussijuhist sõber ja poolakast isa, kes oskas ka mõnda inglisekeelset sõna, keetis mulle teed, pakkus susse ja ööseks katteteki. Kuskil poole kaheni jõin veel veini, näitasin pilte ja keerasin diivanile pikali. Ta elas lennujaamast paari miili kaugusel ja hommikul sõidutas ilusti tagasi ka. Mul oli veel hea meel, kui sain täpsema kaaluga pagasi vahetult enne ärasõitu üle kontrollida ja täpseks timmida (oligi üle kusjuures) ning tema soovituste kohaselt ka lennujaamas suvalise mitte töötava check-in leti juures üle kaaluda (ise poleks selle peale tulnudki, sest teine variant on seal tasuline kaal). Kui ma lennule jõudsin, olin suhteliselt värske (lennujaamas veedetud ööd on kurnavad) ja pealegi hästi toidetud. Ta kippus üle hoolitsema, kuigi mulle oli suurimaks hüveks lihtsalt pikali visata (pehmele diivanile) ja saada sõba silmale, sest lennujaamas poleks olnud võimalik kordagi kotte silmast lasta. Mälestuseks tegi ta paar pilti ja mul oli kahju, et omalt poolt midagi jätta ei andnud. Netipulga peale küll mõtlesin, mis mul nüüd kuu jagu tulutuna Eestis seisab, aga ei teadnud, kuivõrd ta kasutuslimiidist kinni peab, seega jäi lõpuks talle vaid mu meiliaadress ja pilt minust. Meeldiv ka, et poolakad teavad, kus Eesti asub.

Elu on ikka huvitav, kuidas see vahel veab kõigest kergusega läbi, teinekord jällegi tundub, et miski töötab vastu. Lennukil olemine oli kerge, kuigi meel oli nukravõitu. Oli kahju neist, kes maha jäid, oli kahju, et nendega rohkem suhelda ei saa(nud). Lend ise oli ka väga sujuv, pealegi ei mingeid kõrvatorkeid mis tavaliselt on. Siiski torkas midagi enne lennukist väljumist kõrva – nad lasid kõlada imelisel klassikalool, klaverimängul, mille olin just hiljuti tõmmanud. Tundus kummaline, et just see lugu nagu keegi oleks teadnud… Küsisin endalt, mida see veel tähendas!? Mõtlesin küll, et see on pigem hea märk, kuid päikesepaiste juurest, valgete pilvepatjade pealt alla laskudes jõudsime hallusesse ja peale lennuki langes ka minu tuju. Uskumatu, kas Eestis on varem samamoodi olnud (hall ja peaaegu päikeseta vähemalt paar kuud nagu mulle öeldi)? Külm, kõle ja pime kirjeldaksid täpselt sedasama, mida tundsin. Bussiga sõites näeb tahes-tahtmata tänavaid ja ehitisi, mis on sama igavad kui ilm – ühelaadsed, massiivsed ehitised, tühjad laiad ja väljasurnud tänavad, mis on hallides toonides hallis ilmas. Ja mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis. Kuhu on kadunud värvid, kuhu jäi mu vikerkaar…? Ja mitte ainult, kellegi poolt suudeti mu särav ja positiivne meeleolu ühe hetkega ära nullida. Mis on siinsetel inimestel viga, kas ilm on ka pähe löönud? Jah, pean tunnistama, olin ka kunagi üks neist hallimõtlejaist, aga praegust on tunne, et võibolla ongi asi minus, võibolla ongi Inglismaa mind ära rikkunud nagu mulle öeldakse! Võibolla ma ei tahagi kodus olla, võibolla ma olengi seal ära pööranud ja tõesti kummaline, kui eesti keel inglise lennujaamas enam eriliselt kõrva ei hakka ega ka esimesed lumehelbed või õhkõrn valge kiht metsade vahel südant ei soojenda… Miks siin terve päev kottpime on ja paljude inimeste suhtumine lihtsalt masendav on ja ka teiste tujusid rikub? No andke andeks mu karmid sõnad… Eks oli vaja tulla siia kasvõi taipamiseks, et see oli “viga”. Ma olin suhteliselt kindel, et olen sõbra tutvusringkonnast ainuke erand, kes inglisesse tagasi ei lähe, aga nüüd hakkan selles juba kahtlema. Kui ma seda tööd seal nii ei vihkaks… ja kui ma Eestis veel väheke lootust uue huvialana ei näeks…

Vaevalt et Alex'il midagi ühispildi avaldamise vastu on, aga igaks juhuks lisan siiski pildi vaid endast :D

ja veel...

...vahepõikest Maidstone'i kanti (Linton).

jutu asemel...

...vaadake parem pilte Londonist