Trallallaaa

Ei ole mul asjatundmatumat assistenti olnud kui Woolls’is. Naeruväärne, kuidas üks tegelane oskab rohkem vigu teha kui kõik praktikandid kokku. No täiega tuleb mõttes naerda, et mitte lasta vihal paisuda ja midagi välja öelda. Ta on nii süüdimatu ka, et ei oskagi kohe pahandada. “Ma lugesin kaks korda need haavaplaastrid üle ja sain 10,” ütleb ta enesekindlalt enne veel kui tema saadud arvu üle kontrollima hakkan. Mina loen üks kord ja saan 11, loen teist korda ja ikka 11 ning uskuge mind, mina kaks korda juba valesti ei loe. Ta suudab ühes retseptis vahel kohe 2-3 viga teha või siis inhalaatori ja natuke hiljem ka silmatilkade tarvitusõpetuseks märkida “Võtta veega 1-2 tabletti päevas”. Halenaljakas, mu mõistus karjub “tule appi”, aga no mis sa teed. Ta üritab enda arvates tohutult, aga ei saa aru, kui talle näpuga veagi ette näitan, siis jääb ka rumala näoga vahtima. Carla-sugused tehnikud viskavad pilgu peale ja taipavad murdsekundi jooksul, mis vea on teinud, ilma et üldse midagi selgitaksin. Sama kiirelt on vale asi õige vastu vahetatud. Siis on mingi rühm, kes vaatab peale, seedib natuke mu sõnu ja taipab ning natuke hiljem tehakse ka sildid õigeks ja/või tuuakse õige asi lauale. Siis on ühed, kes ütlevad, et jaa, ma teadsin või tundsin, et tegin midagi valesti. Miks nad siis asja õigesti ei teinud või uuesti ei kontrollinud, kui neile selline mulje juba jäi? Siis on ühed, kes toovad valesid asju ette põhjusel, kuna õigeid parasjagu apteegis pole. Mina lähen muidugi riiuli juurde õigeks vahetama ja mida ei leia, seda ei leia, aga neile jääb näppu ainult see, mis on olemas ja lihtsam käsitleda, sest siis nad ei pea ise patsiendile olukorda selgitama minema. Mugavalt osatakse teatepulk edasi anda. Oh kuidas ma ihkaks vahel kõigest tehnik olla, poleks vaja rutata, kontrollida, vastutada, probleeme lahendada, sest kõik võib sujuvalt proviisori õlule jätta, lõppkokkuvõttes isegi valede ravimite asendamise õigete vastu. Seda tööd võiks isegi teha ja töötasu oleks tunduvalt kõrgem kui Eesti keskmine.

Eile enne magamaminekut jätsin paberile maha veel lause: mitte miski ega keegi ei suuda mind panna rohkem pingesse kui ma seda ise teen.