kannatlikkus on minu loomus

Õudsalt tüütav on lihtsalt passida, aga mis seal ikka teha, kui asjad ei edene, vähemalt ühe poole pealt ja sellepärast kannatab teine pool. Ma tahaksin juba ammu, et mul oleks töö ja elamine. Nende poolte all mõtlesin erinevaid töökohti. Olin viisakas ja ei käitunud nii nagu minuga käituti – sooviti tööle, nädal aega vaikust, oldi lõpuks nõus minu palgatingimusega, nädal aega vaikust ja nüüd on jälle minust huvitatud… see tähendab, et ma otsustasin teavitada asjadest avameelselt nii nagu need hetkeseisuga on, neid mitte ootama pannes (jagades seletusi nii palju kui oskan)… Mul oleks võimalus koheselt tööle hakata, sest lõpuks tean kindlalt, et ühte kohta mind väga oodatakse, aga ma ei saa seda (veel) vastu võtta, sest ootan vastust kuskilt mujalt, kus asjad käivad veelgi aeglasemalt. Loodetavasti ei kaota ma mõlemat, kuigi reaalne risk on olemas. Mul oleks hädasti juba aja poolest vaja tööle hakata, aga Lloyds’i pärast pean nüüd siis veel ootama, sest Lloyds on... tähtsam.

temptations on Sundays

Täna oli pühapäev ja muidugi Car Boot Sale’i kord jällegi. Tegelikult oli ilm üpris kehvapoolne jälle, tuuline ning mul hakkasid varbad kohe väga-väga külmetama. Aga ma tahtsin ikka kangesti minna, kuna eelmisel nädalal ei saanud vihma pärast käia. Paistis, et täna oli ka rahvast veidi parema ilma tõttu rohkem.
Nägin jälle väga palju ilusaid inglise asju, pudi-padi, aga kuna mul pole veel isiklikku ruumi, kuhu neid panna, siis jäi ka 20 p (4-kroonine) trnnn-trnnn-trnnn crazy-frog ostmata. Veel oli seal üks äge Wallace & Gromit lauakell – selline 3D variant (umbes 20x20), põranda ja tagaseinaga tuba, pisikese leegitseva kaminakesega, kiiktoolis Wallace ja põrandal koer Gromit, mis jättis üldpildina väga hubase mulje. Hinda ei küsinud, aga kui tagasi tulin, oli see ära müüdud. Silma jäid veel inglise majade pisivariandid kujudena, milline üks mul ka Eesti kodus on (pärit samamoodi UK car boot sale’st), 20 p väga ilus ahjuvorm ning umbes sama kallis köögikaal. Neid asju läheks oma majapidamises kindlasti tarvis.
Ostsin lõpuks £2 jalgrattaluku, mida mulle mõne nädala eest £3 eest müüa taheti. Päris £1 ei tahtnud küsida. Iseenesest müüdi erinevaid mp3-mängijaid – 1G £6, 2G £10, 4G £15. Ühes kohas küsiti algul £20, siis liikus hind kiirelt £17 ja lõpuks jäi £15 nagu üks 4G maksab. Tegelikult on ju väga soodsad hinnad, aga kui otseselt vaja ei lähe, siis ei hakka ostma ka. Videokaamerat vaadanud mees sai algul £20 hinnapakkumise, aga pärast 20 sek kaamera uurimist tõsteti hind kohe £27-le :D
Päris palju ja väga soodsalt oli ka saabuvate pühade ootuses jõuluasju – kaarte, elektrilampe, jõulukujundeid aknale, kuulikesi, ehteid, küünlaid jms.

Lisasin albumisse pildikesi sellest turust.

drop, don't pick

Ma olen varemalt juba maininud, mis seisukord enamikes poodides riiete suhtes on. Ma ei mõtle selle all riiete valikut, mis on ülisuur, vaid poodide väljanägemist seestpoolt. Väga harva leiab poe, kus pole ühtegi riietuseset põrandal vedelemas, võibolla väiksemas poes, kus müüjad jõuavad pidevalt asju üles korjata. Suuremates poodides vedelevad riided lausa lademetes põrandal, mitte keegi ei tõsta neid üles, kui juhuslikult peaks mõni käte vahelt või riidepuu pealt maha libisema. Väga loomulik nähtus on see ka saabaste, kingade puhul ning toidupoodides võib samuti pakikesi põrandalt leida. Iseenesest on suuremad poed seadnud piirid esemete arvule, mida võib korraga riietusruumi kaasa võtta, nii et kabiini minnes küsitakse riideesemete arvu ja selle järgi antakse vastava numbriga plastiklipik. Riietuskabiinist tagasi tulles jäetakse tavaliselt ostusoovita riided maha, sest ise ei hakata neid tagasi õigetesse kohtadesse viima.

Lisasin kõrvale mõned pildid Primark’ist, pange tähele ka missugused ostukorvid riidepoes on.

mõlemad jalad uste vahel?

Nonii, nüüd olen väheke puhanud :)
Eile taaskord kogesin seda efekti, et kui on vaja, siis vaikib telefon täielikult ning nädal oodates tekib jälle uus lootus ja siis on kohe ka teised platsis. Teatavasti oli mul eile Lloyds’iga tööintervjuu ning võite arvata, kes jälle minu vastu huvi tundis – Nottingham’i tööandja, kes oli teadupärast £14 lõpuks nõus, aga pärast seda jälle nädal aega vaikust oli ja nad otsisid…otsisid, aga ei leidnud vist, nagu arvanud olin… Tegelikult helistas eile tööagentuur, kes oli valesti aru saanud, et mulle part-time kohta lubatakse, sest täna rääkisin otsese tööandjaga ning kogu selle asja ümber oli üks suur segadus olnud nagu siin UK-s ikka. Mis ma Nottingham’i omale ikka öelda oskasin , kui et I have to think about it… ja lubasin teavitada oma otsusest, kuna ma neile ikkagi top of the list’is pidin olema. Mis mul siin ikka nii väga mõelda on, kui saaksin, töötaksin mõlemas kohas, aga kuidas ma saan Lloyds’ile ära öelda…? Või küsida ajapikendust? Lloyds pole veel tegelikult rohelist tuld näidanud, aga ma olen küllaltki kindel, et sealt tuleb positiivne vastus.
Mõlemad kohad on nii erinevad ja ma tean, et mõned blogid tagasi ütlesin, et jookseksin kohe Lloyds’i suunas, kui pakkumine tuleks. Aga ikkagi ma kaalun mõttes võimalusi. Kaks täiesti erinevat töökohta… Ühel kaalukausil on arenemisjärgus ettevõte, kes peab ennast veel tõestama, kuid annab võimalusi karjääritegemiseks ja olla tiimis võtmeisikuks ühes kindlas väikeses kollektiivis. Lõpuni väljatöötamata tegevuskava, süsteemi toimivus (sh palkate kättesaamine) , täitmata riiulid, kinnine ruum ühes kahtlase võitu majas ja linnaosas tekitavad kõhklusi. Teise kaalukausi täidab mainekas, ennast tõestanud, kindlalt toimiva süsteemiga apteegikett, kes on kõvaks pähkliks ka teistele sarnastele kettidele, kuid kus minul läheb enese ülestöötamiseks kõvasti aega ja kannatust. Pikaajaline tee tippu nõuab tohutult enesetõestamist ja –kehtestamist, sest võõramaalasena on raske konkureerida inglasega. Lloyds’iga pean alustama treeningperioodist, mis kestab ligikaudu kaks kuud ja on võrdväärne apteegipraktikaga. Selle aja jooksul on mu kõrval inimene, kes mind õpetab ja kõiges aitab. Pärast edukat training period’i antakse mulle relief pharmacist töökoht, mis sisuliselt tähendab töötamist parasjagu seal apteegis, kus lisatööjõudu kõige rohkem vaja läheb (kahesõnaga second pharmacist – ei pea veel 100% üksi hakkama saama). Ja alles pärast seda (kuskil poole aasta sees) pakutakse mulle töökoht ühes kindlas apteegis ning siis ma peaksin üksinda toimetamiseks küps olema. Ma saan absoluutselt aru kõige eelneva vajalikkusest, sest apteegiala on vastutusrikas ja vigade tegemine on elulise kaaluga. Ja ma olen üleüldiselt ka väga kannatlik inimene ning mind ei tohiks morjendada mõte, et paar kuud saan ligikaudu £7 tunnis, sest hiljem (sõltuvalt apteegi suurusest, läbitehtud retseptide arvust päevas) hakkab palganumber alates £31000 aastas, mis kahjuks tähendab ka 45-tunniseid töönädalaid. Ma võin hiljem olla ka väiksem tööloom, tehes näiteks 40 tundi nädalas, aga siis pean arvestama mõnevõrra madalama töötasuga. Minu arvutuste kohaselt on mõlema töökoha tunnitasud samad, ainult selle erinevusega, et paar kuud olen Lloyds’is nagu UK viimase aasta farmaatsiatudeng praktikal, kes saab £16000 aastas (kuigi see summa on juba vähemalt kolm korda rohkem sellest, mis minu eestimaine töökoht pakkuda suutis).
Mulle meeldib Lloyds’i suhtumine apteegi mudelisse kui tervishoiuasutusse, mitte kosmeetika ja muu pudi-padi suunitlusega apteegiketti, mis on UK-s üpris tavaline nähtus. Eks hoiavad Lloyds’i väärikust ka hoolikalt valitud töötajad, kes on otsesed apteegiteenuse edasikandjad nagu Coventry manager mulle mõista andis.
Küsimus polnud Lloyds’i puhul mitte niivõrd selles, et nad ei pakuks mulle võimalust nende heaks töötada, vaid pigem transpordiküsimuses, kuna nemad ei kujuta ette, kuidas ma Derby’st Coventry’sse iga päev käin ja veel 9-tunniste tööpäevadega, sest siis olen väsinud ja väsinud inimene teeb vigu – nagu ma ei teaks! Ma ka ei kujuta ette, et peaksin bussi või rongiga iga päev tunnike loksuma, aga auto ei muudaks ju sisuliselt asja. Miskipärast minu Coventry’sse kolimise jutu peale just midagi erilist ei kostetud, nagu oleks see loomulik, et ma pendeldan kahe linna vahet autoga (ega inglastele ongi vist). Aga mina arvasin algul, et autot läheb vaja pigem ühest linnaapteegist teiseni jõudmiseks. Igatahes tegelen vaikselt elamise otsingutega, kuigi mõneks kuuks on raske midagi normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega leida, sest tavalepingud algavad 6 kuust ja ma ikkagi pole täpselt aru saanud, mitu kuud ma pean Coventry’s olema – võibolla igavesti :D
Lloyds’i manager lubas teha paar kõnet, mis annab imepisikese lootuse saada võimalus ka Derby’sse jääda, kuigi sisuliselt mul ei ole vahet, mis linnas ma paiknen, lihtsalt ma pean teadma, kui kaua võin mingi linnaga arvestada.

sain jala ukse vahele?

Oh kui väsinud ma olen. Täna ajasin Lloyds’i Coventry manager’iga tööjuttu. Väsitav ei olnud mitte see viimane, vaid pigem transport ja linnatuur, mis tekitavad kogenematul üleliia stressi. Derby’st Coventry’sse on küll vaid tunnike rongisõitu, aga kui pole varem UK-s (ega Eestiski) eriti rongidega liikunud, siis kogu süsteem on vähe teine… Kõigepealt jõuad rongijaama (kui jõuad), võtad FastTicket masinast ette broneeritud piletid pangakaardiga välja ja hakkad teadetetahvlit jälgima – saabuvate rongide aegu (annab infot oletatavast rongi saabumisest – kas jääb hiljaks, on tühistatud, tuli õigel ajal või mis kellaajal tõenäoliselt saabub). Siis otsid õige platvormi üles ja ootad… Ees väiksemal ekraanil on jälle teatetahvel, kus liigub info saabuva või ees oleva rongi kohta. Kui õnneks läheb, istud õige rongi peale, aga selles ei võigi nii kindel olla, sest rongid on väga sarnased ning väljastpoolt mitte midagi ütlevad. Peale selle ei tasu vaadata selle sihtkoha nime, kuhu parasjagu lähed, vaid rongi lõpp-peatust ning alguspeatus on samuti teine, kuna tegemist on läbisõidurongiga. Nii et õigel ajal peab ka maha kobima, eriti “lihtne” on seda teha kottpimedas ja tundmata rongijaamasid. Rongi ukse vahele võib ka kinni jääda, kui õigel ajal push nuppu ei vajuta. Rongis pead jälgima istmekohtade infot – kas koht on reserveeritud või mitte ning seda igas rongijaamas, sest andmed muutuvad. Võõras linnas seigelda pisikese kaardiga polegi suur probleem, kui jälgid suundi ja tänavanimesid iga nurga peal (aga tihtipeale nõuab tänavanimede otsimine liialt aega ning siis hakkad oma loogikaga liikuma). Nii suutsin ma tagasi tulles jällegi kümme korda ära eksida ja erisuundades tiirutada ning oma nõutud pilguga tähelepanelikult noormehelt ja ühelt teiselt neiult suundade küsimuses abi saada. Pärast intervjuud jäi poolteist tundi aega, aga turule teist korda ei jõudnudki. Hommiku poole sai sealt kiirelt läbi käidud ja hindu uuritud ning teisteski keskustes tiirutatud. Primark’is jäid taas mitmed kenad ja ülisoodsad riideesemed silma. Jõudsin pärast õhtupoole sinna tagasi, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ja seekord raha kulutamata jätta, sest olin endale lubanud, et enne jõule otseselt mitte vajalikke esemeid ei osta. Pealegi oli lootus, et ma satun Coventry’sse veel…
Igatahes tagasi tulles läks mul väga kiireks ja rongijaama jõudsin 5 min enne rongi ametlikku väljumist. Õnneks sattusin õigele rongile, kuigi rongis olin kergelt pabinas, kas see Edinburgh’i rong õige valik oli. Alles siis, kui nägin ühe jaama seinal Derby, jäi kogu päeva raskus seljataha – olin kodus :)
Kuidas intervjuu oli ja kes mulle veel helistas - sellest ehk siis, kui puhanud olen...

lost

http://www.postimees.ee/211107/esileht/valisuudised/296815.php
Kusjuures ma oleksin nagu ette teadnud, et midagi siin riigis kaduma läheb. Ma tegelikult imestan, et midagi sellist veel juhtunud pole.
Kui kirjad jõuavad kohale viivitustega, vahel lahtiselt ja hea kui üldse jõuavad, siis jumal tänatud, et me ID-kaardid tagasi saime ning tööle registreerimise sertifikaat ka lõpuks kohale jõudis. Nüüd ootame vaid NI numbri kaarti :D Võite küll mõelda, et mis jopakas saadab kirja teel oma isikukaardi kuhugi, aga TEISTMOODI siin riigis ei saa. Teil on keelatud see tähtis kaardike isiklikult kohale toimetada, sest siin riigis käivad asjad ju tüüpiliselt kirja teel.
Ja õige hästi, et mul lastetoetust polnud vaja taotleda. Kui midagi siin riigis taotleda, siis tuleb valmis olla vahel ka kümnekond lehekülje täitmiseks koos muidugi arvukate proof’idega (tõestustega). Nad peavad olema kindlad selles, et sa ei taha riiki röövida, sest ehkki sa võid teenida miinimumpalka, on sul kuskil mujal suured investeeringud. Nii et avalikustada tuleb ka oma kodumaa pangaandmed, täpsed kontod - kus ja millised summad peal on. Mitte miski ei tohi saladuseks jääda - ka sinu elukaaslase (mitte ainult abielu mõistes) täpselt samad andmed (sissetulekud jne), sest võibolla elad koos miljonäriga ja ise taotled madala sissetulekuga benefitte. Kui elad kellegagi koos, siis järelikult on ka ühine rahakott…. loogiline. Nii et mehest rikkamad naised ärge lootkegi midagi mitte kelleltki :DDD Saategi ennast perepeadena tunda :)
Irooniline jutt minu poolt, aga tegelikult ma ju mõistan, et riigi seisukohast on ainuke õige tegu kontrollida-kontrollida ja veelkord kontrollida… aga mitte kaotada-kaotada ja KAOTADA.

pekitükiks muutumas

Ma olen viimasel aastal pannud rohkem rõhku leiva söömisele, sest kartulitest, makaronidest, riisist ja muust taolisest on isu täis. Eestist ära tulles juba kartsin, et pean Inglismaal vaid “saia” närima, aga ära sa märgi – UK-s on piisavalt palju häid leibasid, olgugi, et normaalselt maksavad nad rohkem kui tavalised leivad. Tavaline leib on siin eesti mõistes sepik ja sai on nagu sai ikka. Kujult on nad neljakandilised (nagu eesti röstsaiad) ja enamasti kaaluvad 800 g või väiksemad pätsid 400 g.
Tavaliselt toimub tööpäeva lõpus “vanade” leibade allahindamine, nii et 17 paiku käime poes paremaid palasid luuramas. Need pole tegelikult üldse vanad leivad - tegemist on järgmise päeva parima endega. Kuigi vahel pealtpoolt katsudes koorik kivikõvana tundub, on leib seestpoolt täiesti värske, mõnusalt pehme, hoopis teistsugune kui eesti kuivanud käkk. Eestis jäi leib tavaliselt hingetorru kinni, sest tihtipeale tähendas ka värske leib pisut kuivanud käkki, nii et paari päeva pärast polnud tihtipeale isugi seda edasi süüa. Aga siin on leibadel hoopis teistsugune konsistents, mistõttu pole ühestki allahinnatud leivast ka paari päeva jooksul kuivanud käkki saanud. Eks ühelt poolt on asi ka selles, et ma olen võimeline ühe päevaga selle teradest kubiseva 800-grammise mooniseemnetega pätsi üksi nahka pistma, sest see maitseb imeliselt. Määrin tüki võiga kokku ning joon piima kõrvale ja sellest parem saab olla vaid pannkook moosiga. Selline teraleib ei maitse nagu sepik, vaid on hoopis omaette elamus võrreldes eestimaiste pätsidega.
Hind on päeva lõpus ka ülisoodne (800 g päts maksab £1.09 asemel 39p), kuigi tihtipeale tuleb koju tulla tühjade kätega, sest “vanu” pätse lihtsalt pole. Ühe korra sain maitsta ühte teist sorti teraviljaleiba (wholemeal grain) - see oli parimatest parim, aga kahjuks oli see ükskord, sest tavaliselt pole neil seda leiba aeguva variandina.
Praegu ma ei kujuta enam ette, et tahaksin seda poolkuiva eesti leiba, seda enam, et siinne leib on toitaineliselt palju kasulikum – milles alguses tõsiselt üllatusin, sest arvasin, et süsivesikute sisaldus on neis kõrgem, aga selgus hoopis vastupidine fakt (ka tavaleibade võrdlusel).
Kui ma loodetavasti varsti koonerdamise lõpetan, siis pöördun tasakaalustatuma toitumisviisi juurde tagasi ning hakkan trenni tegema, sest ma ei kannata silmaotsaski pekistumise protsessi. Aga seni veel naudin terade imelist krõmpsu ja leiva mahedat konsistentsi oma hamba all :D

let's skip this Christmas

Sel pühapäeval ei käinudki Car Boot Sale’il, sest ilm oli väga kehv. Õhtul oli linna jõulutulede avamine ning seda vinge tuule ja vihma saatel. Lootsin kuulda koori esituses jõululaule, aga selle asemel lasti algul kõlaritest valjult tümpsu ning enne tulede avamist rokilikumaid jõululaule. Mingi väike laulukoor seal oli, aga selle esitusest tuli ka vaid 2 lugu. Suurelt ekraanilt näidati linnakese jõulupilte eelmistest aastatest ning kohal oli ka jõuluvana. Korraks tekkis tunne nagu oleks ühe hetkega kõik läbi – Bonfire Night’il saime ilutulestiku võimsama kui tavalise väikelinna aastavahetusel ja nüüd loendati taaskord countdown jõulutulede avamiseks. Korraga särasid puudel, linnakuusel ja majade vahel jõulutuled ning rahvas hakkaski laiali vajuma – nagu oleks jõulud ka ühe hetkega läbi.
See aasta on erakordne selles mõttes, et ma ei oota jõule, sest ma tean küllaltki kindlalt, et ma pole seal, kus ma jõulude ajal olla tahaksin ja ma ei taha, et jõulud tuleksid sinna, kus ma hetkel olen – kus pole jõulukuuske, jõulutoitusid, lund ega perekonda. Ainukesena võin realiseerida jõulutoidud nagu eelmisel aastal kodus, aga keskkonna aurat ümber selle luua ei suuda. On olnud aastaid, kui olen lugenud päevi jõuludeni ja aastaid, kui enne jõule pole mingit jõulutunnet olnud, aga aastat, kui ma ei tahaks jõule, pole veel olnud. Paraku annavad linna jõulutuled ja raadioreklaamid märku peagi saabuvatest jõuludest.
Ma lihtsalt ei raatsi kulutada vähemalt £300, et paar päeva kodus olla. Odavalt poleks saanud jõulude ajal reisida ka piletid paar kuud ette ostes, sest pühade periood on jube kallis. Pealegi pole ma kindel, kus ma jõulude ajal olen või kas mul üldse sel ajal vabad päevad on. Inglastel on näiteks 24. detsember tööpäev. Muidu, kui endal vaja kuskile panka, tööhõive- või maksuametisse minna, siis on asutus maksimaalselt kella 17-ni lahti ja ainult tööpäevadel. Enamasti pannakse tavapoed ka 17-18 ajal kinni. Aga selle eest on päris paljud apteegid 24/7 avatud ning muidugi jõulude ajal ka.

Pärast kolme nädalat jõudis tööle registreerimise “kaart” kohale. “Kaart” jutumärkides, kuna see tuli A4 paberi peal, mille võib ise A5-na välja lõigata :D Seda ei tohi mitte mingil juhul ära kaotada /please do not lose - replacements may not be issued/… Kui seda ei asendata, siis oleks võinud selle juba vähemalt tugeva kaardina väljastada, mitte paberitükina, mis põleks 5 sekundiga. Tuu papretükk makse sis £90.

flock of sheep

Olin küll foorumitest lugenud, et asjaajamine käib Inglismaal aeglaselt, aga et nii aeglaselt ja vigaselt… enne õiget asja tuleb vähemalt 2-3 kirja ja isikunimed on valesti kirjutatud! Kas on raske mitme eelnevalt esitatud dokumendi pealt võtta üks nimi ja see korrektselt kirja tiitlisse/adressaati panna? Juba kolm vigast tähte on nimedes esinenud: V asemel B (ok, hääldus on neil sarnane), aga U asemel O või G asemel E. Me vist ei hakka lootma sellele, et dokument või kaardike, mis veel 6-8 nädala pärast saadetakse ka valet tähte sisaldab… siis läheb selle ümbertegemiseks ju sama aeg… on ikka lambad… Täna saadeti kiri, kus pidi sees lisaümbrik olema, aga ometi – ei olnud (minul oli, temal mitte – sellepärast tean), kiri jõudis meile avatult. Pangast saadeti ka mulle ainult tšekiraamat ja temale mitte. Õnneks jõudsid pärast kahte nädalat meie ID-kaardid tagasi, tööle registreerimise kaardike tuleb muidugi alles mõne nädala pärast.
Mis siin veel segadust tekitab… maksupoliitika. Tundub, et enda asi on kõik maksud tagasi nõuda, sest nemad võtavad maksud alguses jämedalt palgast maha. Nii ehmatasime pärast esimest töönädalat päris ära, kui £207-st jäi järgi vaevalt £150. Meil kadus täielikult isu järgmisel nädalal tööle minna. Õnneks hakkasime asja väheke uurima ja ühelt-teiselt töö juures kuulsime, et peab endale tax code (maksukoodi) saama. Inglastel on ma ei tea kui tohutul hulgal neid P-vorme (või isegi R), mis ise või töökoha abiga täita tuleb, aga tööagentuur ei öelnud alguses midagi, vaid alles siis, kui uurima läksime. Ma saan aru, et pärast deklareerid need rahad tagasi (nagu Eestiski), aga no kuidas siis nii, et isegi tulumaksuvaba miinimumi ei arvestata, vaid tervest palgast jämedalt tulumaks ja NI maha lähevad. Õnneks täitsime vormi P46 ning pärast kuud tööl käimist hakkas isegi õige nädala netopalk tulema (£177), aga üleliia võetud maksude tagasisaamiseks peab nüüd veel vorme täitma. Oh, oleks kõik nii lihtne, selge ja kiire nagu Eestis.
Miskipärast ei ole neil sularaha sissemakse automaadid levinud… Lloyds pangal ei ole neid üldse – sularaha paned arvele kas siis otse andes pangatöötajale või ümbrikuga, mille suskad panga seinasisesesse kasti (eelnevalt oma pangaandmed sellele lisades).
Õnneks on olemas päris palju benefit’e neile, kel on miinimumpalk – seda peab veel uurima, võibolla annab mingeid summasid riigilt nõuda :)

Põhimõtteliselt ei tasu Inglismaale tulla üksinda miinimumpalgaga tööd tegema, sest elu on siin liialt kallis, et mingit korralikumat summat kõrvale panna (toit, riided ja tehnika on üpris soodsad, aga elamine, kommunaalid, transport kallid). Miinimumpalgaga võib veel tööle tulla kahekesi, kui jagada elamist, aga kindlasti tuleks töötada siin, kui leida erialane töö, sest meditsiinitöötajad ja muidu asjamehed (elektrikud, toruluksepad, ehitajad jne) on siin hinnas :) Ainult et erialase töö leidmine on paras kunsttükk – selleks pead korda ajama hulga pabereid ja vajadusel (peaaegu alati) läbima eelnevalt tasulised koolitused kohapeal. Minu õnn on selles, et sain ülikoolist piisavalt akrediteeritud (ka Inglismaal tunnustatud) tunnistuse ning et ma olen EU riigist, mis lubas asjad korda ajada toimekalt, kuid suht valutult.

fuzz

Peaaegu paar päeva oli vaikus majas ja siis helistati sealt, kus eelmisel nädalal tööintervjuul käisin. Ma ju väheke seda arvasingi, et nad ei leia kedagi teist sellele tööle, isegi silmatorkavate, meelitavate ajalehekuulutustega…. UK Pharmacy Services, a successful on-line pharmaceutical service, is currently expanding its operation and is offering full time opportunity for a Pharmacist to join its team of dedicated professionals as Superintendent Pharmacist. The Superintendent Pharmacist is responsible for ensuring accuracy and completeness of medication orders, consulting with prescribers on drug and disease related issues, reviewing patient profiles, identifying and resolving drug related problems, and building relationships with our patients. This position also requires managing a small staff. UK Pharmacy Services provides a unique working environment allowing Pharmacists the time needed to provide comprehensive care to its patients. UK Pharmacy Services is committed to becoming an Employer of Choice offering a competitive compensation package. If you are interested in growing your careet and an exciting opportunity to work at our newest location, you are invited to submit your resume on or before November 16, 2007 in confidence to: Mr. N K, Head of UK Operations...
We thank all those who apply but only those selected for further consideration will be contacted.
Kuigi mul on selle töökoha suhtes ikka veel kõhklused-kahtlused, pean vähemalt ajutiselt selle vastu võtma, kuna etemat pole ning aeg tiksub… eelkõige sellepärast, et pean vähemalt ühe aasta UK-s jutti töötama (aasta jooksul võib 30 päeva tööta olla) enne kui saan ametlikult UK residendiks – liikumisvabaduse (võib elada mujal ja tulla tagasi ilma edasise registreerimisnõudeta, mis maksaks jälle £90). Pealegi on vaja omaette elamine rentida, mis siin riigis on üpris kallis lõbu. Vähemalt olid nad lõpuks nõus minu £14 tunnitasuga. Lepingu tõmmist nägin eelmisel nädalal ning sellega olin sisuliselt nõus. Hea on selle töökoha juures kogemus, mis saan retseptiravimite täitmisest, kuna inglastele on tähtis number, kui palju retsepte sa päeva jooksul läbi teed (siis saab aimu apteegi suurusest). Minul UK kogemus on ju null ning see töökoht peaks andma tugeva põhja Inglise retseptiravimite tundmiseks. Kui praegusel hetkel oleks mul valida kahe vahel, siis jookseksin kindlasti Lloyds’i suunas, isegi väiksema palga eest, sest see community pharmacy on antud ringis parim mis olla saab. Aga kuna tee tööintervjuuni Lloyds’iga on nii vaevaline, siis pean hetkel leppima sellega mis on. Võibolla kunagi teinekord :)

Täiendatud õhtul
No ma ei tea, kas sõnusin ära, igatahes järgmisel nädalal lähen Coventry’sse Lloyds’i tööintervjuule. Miks kõik ühel hetkel lõpuks juhtuma peab?

Hope again?

Eilse õhtu üllatushelistaja oli tegelane tööagentuurist, kust broneeriti mulle keeletest ja kust nad pidid organiseerima tööintervjuu Lloyds’iga. Nüüd siis kolme nädala pärast, kui ma võibolla ei elagi enam Derby’s või äkki töötan juba kuskil farmaatsia alal. Tore küll, helistaja ise ka mainis, et tahtis lihtsalt teavitada võimalikust tööintervjuust lähitulevikus, aga päris täpset aega ei andnud. Teadagi – tahtis ilmselt aimu saada sellest, kas ma olen veel available ehk siis kas otsin tööd. Mingi segane asi oli selle Derby piirkonna manager’iga olnud (kuigi ma ise veel ütlesin, et kaaluksin iga piirkonna võimalust) – vist polnud pikemalt kohal või mis iganes seal agentuuris mulle põhjuseks välja mõeldi, aga nüüd paistab, et rattad hakkavad jälle veerema. Põhiline on see, et ühest agentuurist alles hommikul öeldi, et ärgu ma samal ajal teistega tegelgu ning nüüd võib tekkida selline loll olukord, kus mõlemad peadpidi ühte kohta kokku jooksevad. Kuigi ma arvan, et minu tegu peaks kõigile mõistetav olema – miks ma peaksingi kolm nädalat ootama ja lootma vaid ühele. Nüüd ma ei tea, kas peaksin kohe teistele ära ütlema, et sorry, aga mul ilmselt on miskit kuskil arenemas, kuid siis võibolla need esimesed sellid ikkagi ei saa mulle tööintervjuud organiseeritud ning tekib jälle loll olukord. Samas pidid need teised kahe tööpäeva jooksul midagi leidma (kui leiavad) ning mul on hilja öelda, et ärge otsige enam, sest CV on juba firmadele saadetud. Keeruline see ilmavärk, võibolla tunnen asjata süümepiinu…

no missed calls anymore

Laupäeval nägin enam-vähem terve päeva vaeva, et saata kümmekond kohta oma CV, s.t leida üles otsesed tööandjad, teha nendest Word’i ülevaade ning koostada peas plaan edasiseks. Praegu, esmaspäeva hommikul, olen saanud kaks kõnet ja need töövahendajatelt – sattusin vist väga hoogu, s.t ei suutnud kiusatusele vastu panna kandideerides ka mõne tööagentuuri kaudu ning muidugi on need ka esimesed helistajad. Ei mäleta, et oleksin rohkem kui paari tööagentuuri silmanud, aga ometi, lisades pühapäevase kõneteate, tuleb juba kolm. Ometi ootan ma kannatlikult kõnesid tööandjatelt, eriti Lloyds’ilt. Tööagentuuride põhiline küsimus on, kas ma kandideerin veel kellegi kaudu. Ühest kohast anti mõista, et nad otsivad kahe tööpäeva jooksul ja kui nad selle aja jooksul ei leia, siis võin kellegi teisega ühendust võtta. Nojah, aga ma olen juba patune, sest paistab, et jätsin nädalavahetusel oma kontaki paari-kolme agentuuri ning üle viiele tööandjale. Võibolla mingi koha pealt tuleb mu diil välja, aga mis nad vast ikka teha saavad. Tööagentuurid saadavad lihtsalt minu CV tööandjate pakkumistele (tõenäoliselt huvitavad neid vaid suured ketid), aga mina tegin sisuliselt ju sama ja rohkemgi veel saates nii suurematele kui väiksematele apteegikettidele. Äkki siis tööandjad vaatavad väheke viltu – kes teab. Tööagentuuride arvamus mind ei kõigutagi, sest nad on ühed pugejad mõlemale poolele.

Sale...sale

Hommikul pool seitse olin maast lahti nagu kõpsti, missest, et tegemist oli ikkagi pühapäeva hommikuga. Seadsime sammud Car Boot Sale’ile nagu eelmisel nädalal plaaninud olin. Tundus küll varajane kellaaeg, aga rahvast oli enne kaheksat juba tohutult palju sagimas esimeste laudade ümber, nii et tihti pidi üle õlgade kiikama. Algul tundus, et kaasa võetud £10 on liiga suur raha seal, sest siit-sealt kõrvalt kuulsin, kuidas no change lisati. Enamik kaupa jääb vahemikku £0.20-2, aga on ka kallemaid nagu 2Gb mp3-mängija, mis maksis £15 või siis kasutatud jalgrattad £35-45 (tegin ühega väikese proovisõidu). Päris korralikud väiksemad muusikakeskused maksid £5-7.
Ma sain edukalt oma £10 lahti teha ostes £5 Diesel spordijalatsid. Üritasin £4 eest kaubale saada, aga ilmselt oli kellaaeg liiga varajane ning müüja ei tahtnud tuntud brändi jalatseid nii odavalt ära anda ja nad olid ikkagi korralikud ka. Jäin selle ostuga väga rahule, sest ketsid läksid ideaalselt jalga (mugavad ka) ning poes maksaksid värskel kujul vähemalt kuus korda rohkem. Aga see polnud ainuke ost, mille üle rõõmu tundsin, sest väheke hiljem sain kõigest £0.5 eest täpse suurusega igati korralikud naiste teksad ning kena käekoti, mille teksastele lisaks välja kauplesin :) Mul oli käekotti tõsiselt vaja ka, kokkuvõttes lahkusin turult kolme käekotiga (ühe sain siis nö. tasuta, teise pisikese 10 p ning vähe suurema 30 p eest, mille tingisin 50 p pealt alla) :D Põhimõtteliselt ei saa poest käekotti alla £5…. võibolla ainult soodukaga või Primark’st :D Muideks teisipäeval nägin Primark’is fliisist naistekindaid, mis olid vaid £1 kahe paari eest, aga mul ei lähe neid konkreetselt vaja ja seepärast jätsin ostmata.
Üks õnnestunud ost ilmselt (kuna pole veel proovinud) oli £1.50 röster, mis anti ära £1 eest :)
Keegi müüs kohvimasinat ja veekeedukanni kokku £3 eest. Kui oleks oma elamine, siis…
…siis ostaks juba rohkelt… nüüd tuli meelde veel £45 suuretolliline telekas…
Ühe laua juures hõikasid pisike tüdrukuke oma isaga everything on the table fifty piiis (kõik laual 50 p). Ei saanudki aru, kumb kõvemini karjus, aga rahvale ja neile endile tegi see tohutult lõbu :D
Suuremalt jaolt ei öelda pences või pounds, vaid rahvakeelselt lühendatult pi:s (pences) või kvids (quids).
Ilm oli täna tuuline, vihmatibane ja külmavõitu, mispärast järelnoppele seekord ei jäänud.

vana lõpp on uue algus

Eelmisel korral rääkisin, kuidas ma Nottingham'is tööintervjuul käisin. Põhimõtteliselt tahtsid nad mind sinna tööle nagu arvanud olin. Aga ma läksin vist väheke ahneks või umbes nii… Tööintervjuul märkisin ära, et tahaksin aastas £28000, aga hiljem arvutama hakates leidsin, et sellele vastaks tunnipalk £14 (võibolla ka eksin). Mul läks telefonis tööandjaga kauplemiseks, tema viimaseks sõnaks jäi £13, mis minu arvates teeks aastas veidi üle £26000, olgugi et ta pakkus tõenäoliselt hilisemat palgatõusu £15-16, kuna minust saaks siis superintendent (igas farmaatsia ettevõttes peab olema farmatseutide farmatseut, kes jälgib teiste farmatseutide tööd, et kõik sujuks). Ilmselt on probleem ka selles (nagu UK-s on), et tööandja ja töötaja vahel on peaaegu alati tööagentuur, kes kõik ilusa ära rikub, tahtes ka midagi vahelt. Nii olen juba iga päev saanud kõne tööagentuurilt, et kas ma ikka tahan veel £14 ja ehk ootab veel veidi, võibolla tööandja pakubki lõpuks, kuna ta veel kedagi kindlat leidnud pole. Siin on umbes selline olukord, et kes kõige enne järele annab (tööandja või töötaja)… vähemalt ma arvan nii. Mul on tunne, et need agentuurid rikuvad kõik oma “vahelttasu” tõttu ning nad konkureerivad ka omavahel, mistõttu toimub sisuliselt mitte niivõrd proviisorite vahel konkurents, vaid tööagentuuride. Ega asjata Martin ühest tööagentuurist mulle öelnud, et eriti ei tasuks samal ajal ka teiste agentuuride kaudu tõmmelda, vaid ühele kindlaks jääda, aga no mis sa teed, kui see agentuur sulle midagi ei leia. Kuhu sa siis ikka lähed, kui teise :D või otsid siis ise, aga kust sa ka töökuulutusi ei vaata, igal pool näed vaid agentuure…
Eks te kõik mõtlete nüüd, et ma olen ikka täitsa hull, et seda tööpakkumist vastu ei võtnud ka £13 eest, sest see on ikkagi üks suurem summa ka tavalisele inglise lihttöölisele, eriti veel mulle, kes kalendrite pakkimise eest miinimumpalka £5.52 tunnis sai. Justnimelt sai (minevikus), kuna ma otsustasin uue koha ootuses töölt ära tulla, isegi siis, kui asjast asja ei saa, kuna kuskilt otsast pean tõsisemalt hakkama oma erialatööd otsima, sest selle töö kõrvalt, mis oli, ma lihtsalt ei jõudnud… aeg kadus kuhugi ja päeva lõpus olin väsinud, energiast tühi…
Aga võibolla olengi hull, et sellist pakkumist vastu ei võtnud, aga ühelt poolt kartsin ennast siduda vähemalt kolmeks kuuks selle kohaga (olgugi, et see pole üldsegi nii pikk aeg) ja teiselt poolt pole see töö mulle kõige südamelähedasem. Olen algusest peale kujutanud ennast apteeki tööle - proviisoriks, kes suhtleb igapäevaselt patsientidega, mitte ei korja ravimeid riiulitelt kuhugi korvi kuskil kinnises ruumis. Tahaksin keeleliselt areneda ning olla nagu Eestiski osaliselt patsientide hingetohter, missest, et osad neist väga pahurad olid, aga selle eest mõni oskas tuju kohe väga heaks teha.
Võibolla läksin veidi uhkeks, et rohkemat tahtsin (olles kursis siinsete proviisorite palkadega), sest ma nägin, et mind tahetakse (nagu Eestiski). Tegelikult oleks elamiseks seda summat hädasti vaja, sest mulle ei meeldi teiste kulul elada, sest niigi kaua on seda juba tehtud.
Tagantjärele on muidugi hea targutada, aga ma usun, et asjad lähevad sedasi nagu nad minema peavad - varem või hiljem minu kasuks :) Sest elus on palju kordi ette tulnud olukordi, mis lahenevad iseenesest, kuigi eelnevalt olen nii palju muretsenud. Keegi justkui aitaks mind suunates õigetesse kohtadesse või vältides valesid kohti. Võibolla on see sisetunne, ma ei tea…Igatahes enam pole mõtet nuriseda, vaid tegutseda, sest Bemrose Booth’is oli täna viimane tööpäev ning sisuliselt olen ma töötu. Mingi pisike lootus selle pakutud töökoha suhtes veel on, sest nad otsivad nüüd otse kohaliku ajalehekuulutusega (nagu täna märkasin) ja ma kahtlen, kas nad üldse leiavad kedagi selle kohale nii odavalt nagu mina pakkusin (inglast ja kvalifitseeritud proviisorit vaevalt, sest nende palgad hakkavad vähemalt £30000 aastas; farmatseudi ehk technician’i küll, aga neil on vaja ka kedagi superintendent’ks või selle kandidaadiks).
Igatahes selle võimalusega ma enam ei arvesta, vaid hakkan tõsiselt apteekidesse tööd otsima. Üritan nii palju kui võimalik agentuure vältida.

Nottingham-Shootingham

Täna oli mul Nottinghamis tööintervjuu. Päris adrenaliinimöll oli linnas, kus sa oled teist korda ja eelnevalt vaid mõnda teed pidi kesklinnas kõndinud, leida üles mingi tundmatu maja äärelinnas ja seda kaardi abita. Eelmisel õhtul mõtlesin küll, et jätan netikaardi järgi ligikaudu meelde, mis peatänavaid pidi pean minema, et õigesse kõrvaltänavasse saada. Muidugi oli eelnevate kogemuste põhjal kahtlusenatuke, et ma ei oska bussi pealt maha saades mitte üheski suunas minna ja nii oligi. Ma teadsin vaid seda, et olen kuskil Derby road peal, aga millisel lõigul või kummas suunas Lenton linnaosa jääb, polnud aimugi. Aega oli 50 min ja kõik see kuluski ära, kuna suutsin nii palju edasi-tagasi tiirutada. Abi oli igast kümmekond inimesest, kellelt teed küsisin, sest kõik oskasid mingi vihje anda, mõned vähem, mõned rohkem. Jällegi tuleb meelde paar seika Eestist, kus vaid õlgu kehitati ja oma teed mindi. Kui inglased ei tea, siis vähemasti nad suunavad sind kellegi juurde, kes teab. 10 min enne intervjuud olin üpris lähedal õigele tänavale, kuid mitte päris… üks mitte kohalik naine saatis mind postkontorisse, kus teatigi seda tänavat, millest teised eelnevad kuulnud polnud. Lõpuks, 5 min enne, olin õiges tänavas, aga no majadel polnud ju numbreid peal, tiirutasin siis veel edasi-tagasi, leidsin mingi madala maja nurga pealt, mille uksel oli mingi seostatav sõna minu üldise erialaga, kuid ma ei teadnud üldsegi, mida otsima pean. Läksin siis sisse ja küsisin, et kas on 46 ning jess… kolm minutit enne olin kohal.
Maja ja rajoon üldse tundusid aguli olustikuga kokku sulavat – nagu räpane tööstuslinnaku jätk. Mitte miski majas ei jätnud ka paremat muljet. Mõtlesin, et olen sattunud kuhugi põrandaalusesse kohta. Ruumid olid viletsad nagu stagna ajast - tühjad, hämarad, kõledad, siin-seal remondiprahti või kes teab mida vedelemas. Lõpuks juhatati mind kuhugi maja tagumisse ossa, kus oli väheke paremas seisus ja soojem ruum, kuid mõnda aega pidin ootama jällegi kahtlasena tunduvas “köögis”. Suutsin vaid mõelda, et mis ma siin teen või kuhu ma küll sattunud olen ning hetkeks oli soov ära minna. Aga… tegelikult ma teadsin, et tegemist on alles alustava ettevõttega, tegin sellest loogilisi järeldusi, miks kõik ei ole veel nii nagu peaks ning kokkuvõttes jättis vastuvõtt hea mulje, olgugi, et ka kahtlane intervjueerija nimi tekitas minus soovi ära põgeneda. Ma ei tea, mis rahvusest ta oli, aga tundus täiesti adekvaatne, asjalik ning veenev, ses mõttes lahkudes ma enam ei arvanud, et tegemist on illegaalse kohaga :D Ka tema oli alles paar nädalat tagasi sellesse firmasse tööle tulnud ja ta oli pandud tööintervjueerijaks, muidu tähtsaks asjapulgaks, ses mõttes, et oma valgusküllane kabinet, telefon ja arvuti – need siis kaasnesid sellega. Ma olen eelnevalt sellist lugu ühe eesti ärimehe kohta kuulnud, kuidas mees pandi teisel päeval juba inimeste töölevärbajaks :D
Aga ma ei imesta üldsegi, miks ta sai selleks – sest tema inglise keel oli vaatamata tõmmumale lõunapäritolule laitmatu ja ladus ning ärategija hoiak tuli ka plussiks. Firma on alles lapsekingades, mispärast kõik suuremalt jaolt veel välja töötamata on ning minus ebakindluse tõttu kahtlusi tekitab, kuna mulle sissetallatud rajad ikka väga veel meeldivad :) Aga samas ma tean, kuidas sellistes kohtades käib inimeste edutamine kiirelt, kuigi esialgu 5-6-liikmeline inimeste grupp väga tagasihoidlik tundub. Igal töökohal on oma plussid (sh võimalused) ja miinused (sh riskid) nagu sellelgi, mille olen enese jaoks selgeks mõelnud. Pikemalt ei hakka sellest ettevõttest rääkima, sest ma ei tööta ju seal (veel?), aga lühidalt öeldes on tegemist retseptiravimite online-müügiga, mistõttu on tiimi vaja ka registreeritud farmatseuti. Kuna nad tahavad oma tiimi ikkagi registreeritud professionaale (farmatseut, arst), siis see vähendab minu kõhklusi. But you’ll never know… Palk on ka kõva motivaator :D

car boot sale

Täna käisime car boot sale’il, kust saab osta soodsalt peaaegu kõike. Inimesed müüvad odavalt oma majapidamisest pudi-padi ehk seda, mida enam ei vajata. Plats oli tohutult suur ja müüjaid väga-väga palju (arvatavasti 100 ringis), nii et kauba valik võttis silme eest kirjuks. Müüakse peaaegu kõike – mobiiltelefone, raadioid, mp3-mängijaid, läpakaid, arvutiekraane, klaviatuure, röstereid, küpsetusahjusid, lokitange, fööne, kreemisid, kosmeetikat, portselane, kellasid, lampe, vaipasid, ehteid, riideid, raamatuid, tööriistasid, kotte, anumaid, kaartisid, maale, pehmeid mänguasju, laste nänni, riideid, saapaid, kingi, telkisid, murutrimmereid jne… Endale jäi silma £3 rattalukk, mida küll ära ei ostnud, sest ratast veel pole. Aga lukk oli tutikas ning Eestis maksaks selline kuskil 200 eek.
Kahjuks jõudsime vaevalt kolmandiku lettidest läbi kammida, sest saime turule alles kella poole 11 paiku, aga turg oli avatud juba poole 8-st. Järgmine nädal tean, kus pühapäeva hommiku veedan :D
Igatahes pärast, kui müüjad hakkasid lahkuma ning asju kokku sättima, olid mõned üksikud jätnud siia-sinna kastid ülejäägiga. Rahvas lendas muidugi kohe peale, ise leidsime kaks soola-pipratoosi, vaasi, viinapitsi ning raamatuid. Ega jah, oma elamises kuluks portselantaldrikud ja kruusid ka kohe ära, eks selles suhtes tuleb teinekordki silmad lahti hoida. Põhimõtteliselt pole uude elamisse mõtet asju poest ostma hakatagi, vaid sellistest kohtadest normaalselt kasutatud esemeid hankida.

Bonfire Night

Kalendrite pakkimine hakkab juba väga rutiinseks muutuma, pole seda põnevust, mis alguses. Keegi ei õpeta ka enam ning ise peab vaatama, kuhu suured kalendrikuhjad ära vedada ning kust uut tööd otsida. Kõige suurem jama ongi sellega, et pole vaba kohta, kuhu kalendrivirn maha laadida. Üks hommik oli keegi õhtusest vahetusest mulle ümber laua kolm platvormi kalendrivirnadega jätnud, nii et ma ei saanud oma kohale ligigi. Aitäh! Higimull otsa ees suutsin need kuhugi ära viia, et saaks oma tööga alustada… Hea kui on üldse uut tööd kuskilt võtta, sest alati nagu polegi, aga aeg läheb ja midagi peab oma timesheet’le kirja panema.
Reedel märkasin, et üks kalender on teistest kahtlaselt raskem – kolm lisalehte oli juures (Jan-Mar), nii et aastas oli 13 kuud. Tavaliselt ma eriti ei jälgigi seda (mis kalendri tagantpoolt läbi kumab), aga seekord nagu juhtus. Kohe ei taibanud sellele lähedasemad kalendrid kõrvale panna, sest kuskil peab ju järelikult olema kalender Apr-Dec. Nii siis otsisin ja kulutasin veel aega, et see 50 seast üles leida.
Boss kutsus enne tööpäeva lõppu office’sse ning tänas taaskord. Tal oli meeles, et see oli juba teine kord.

Kui teil Eestis oli täna juba midagi lumetaolist, siis meil on siin päike vahelduva pilvisusega ning üpris soe ilm, nii soe, et mõni inglane ikka T-särgis ringi liigub. Õhutemperatuur on väljas kuskil 15 C ringis. Lumi ja üldse Eesti selgelt väljendunud neli aastaaega ning kena loodus oleks põhjused, miks ma seal olla tahaksin. Aga ülejäänus siin ma ei nurise… veel.
Täna on UK-s Bonfire Night päev vms, mis tähendab siis lõkketuld. Selle puhul on õhtul Derby Markeaton’i pargis ka ilutulestik. Eks lähme kaeme seda asja.

Nüüd sai siis suurel ilutulestikul ära käidud. Oeh kus oli alles rahvast nagu oleks terve Tallinna elanikkond ühele üritusele kokku tulnud. Autode ja inimgruppide liikumine toimus peamiselt vaid ühes suunas. Pargis oli samamoodi tohutult rahvast, samas jäi suure ala tõttu palju hingamisruumi ning inimeste vahel sai küllalt hõlpsasti liikuda, sest enamasti oldi 2-3-4 kaupa omavahel. Parki oli püstitatud kirev lõbustuspark ning aiaga oli ümbritsetud hiigelsuur lõkketuli. Pärast seitset loendati countdown ning algas paarikümneminutiline tulevärk, mis oli võimas. Ma polegi enne nii vägevat näinud, meeldivaks tegi selle juurde käinud power muusika ning hetkeks tekkis ühtekuuluvustunne kogu selle inglise kambaga. Pärast kiikasime veel lõbustusparki, kus oli veelgi rohkem rahvast, aga eesti-moodi nihelemist, varba peale astumist, joogiseid nägusid polnud. Polnud vist see üritus, sest joogised tegelased on igal pool mujal ning tänavatel peab ettevaatlik olema, et mõne selli joogipudel juhuslikult näkku ei lendaks.

Sadler gate - ühepenniste tänav

Vähemalt viis 1-pennist lühikeselt tänavalõigult hommikul korjatud nigu nipsti, ahjaa üks oli 2-pennine. Ja nii kroon kukkuski :D
Lühikokkuvõte oktoobrikuu toidukulude kohta: £30 kuus ehk £1 päevas – ülinormaalne, olgugi et sai peamiselt vaid leiba, saia, juustu, jogurtit ja juurvilju söödud, aga natuke muud ka.