klassi pärastlõuna

jõudsin ära oodata

...sõnu pole vajagi...

lennates kodumaale lendab aeg ja koht

Ja olengi Eestis - mitte küll kodus, aga siiski õige lähedal (Eesti on ju nii tilluke) :)
Gatwicki lennujaamas oli lihtsam orienteeruda kui oletasin (kuuest lennujaamast, kust nüüdseks lennanud olen kindlasti komplitseerituim, aga mitte midagi keerulist). Ainult tsooniga tekkis probleeme, s.t Estonian Airi check-in oleks pidanud olema E-tsoonis ja mul kulus ilmselt pool tundi (sest infoabist polnud kasu), enne kui taipasin, et E-tsooni lähedal D-tsoonist oli üks rida EA-le jäetud ja seal oli meeletu järjekord, mille läbimiseks kulus oletavasti üle poole tunni. Edasi turvatsooni kontroll võttis ainult 5 minutit ja 10 minta enne lennu ametlikku starti lisasin kiiremat tempot ülipikas koridoris, et jõuda 21nda väravani, mis oli kõige lõpus. Ma oleksin algul veel jokutanud (tualetis käinud ja võibolla ka seda jõulupuud ning muud sära lennujaamas imetlenud), aga ekraanil punast flight closing (lennu sulgemine) märgates läks natuke kiireks :D Pole kunagi nii napi ajaga lennujaama väravasse jõudnud. Tavaliselt pean aega meeletult surnuks lööma, aga kogemused näitavad, et vähemalt väiksemates lennujaamades nagu Tallinn kindlasti, pole mõtetki eriti vara kohale tulla, sest vahetult lennukile minnes tekib ka väravas järjekord ning pole mõtet seal pikalt passida. Lennukid stardivad ka mingi hilinemisega tihtipeale. Kusjuures seekord startis lennuk lausa pool tundi hiljem, kuna pakkide pealepanek venis pikaks, nii et ajastus kukkus mul päris õige välja. Check-in on peamine pidur: kui registreeritud pagasit poleks või teha eelregistreering, siis muidugi annaks sellist asja vältida, aga mul polnud antud korral võimalust. Tulin Eesti suurema kandamiga kui UK-sse minnes esimesel korral (16-koma-miski vs 18,7 kg). Tõin osa riideid Eesti tagasi, et UK-s mitte “lõhki minna” ja pärast lõplikku väljakolimist oleks liigsetest riietest ainult häda. Muidugi andis jõulukinkide osa ka kotile kaalu, rohkem küll mahtu, nii et koti kinnisaamiseks pidin tugevat surumistehnikat rakendama.
Maidstone’s läks kinkide valimisel lõpus kohe meeleheitlikult kiireks (kuigi mõned kingid olid mul eelnevalt Westwood Crossi’st juba ostetud ja ma olin selleks päeva-paar kulutanud, aga ikkagi jäi ajast puudu).
Tegelikult plaanisime autoga veel Royal Tunbridge Wells’i minna ja tee peal mõnda bootfair’i külastada, aga ajaliselt lihtsalt ei jõudnud. Kogemused näitavad, et üks päev ühe linna kohta pole piisav (eriti veel siis, kui on vaja kinke otsida ja linnas on poode ja poes kaupu ja poes inimesi paksemalt kui mesilasi sülemis). Ka kesklinna tänavatel on võimatu kiiremini liikuda kui poes (ja me polnud Londonis!).
Lend oli nagu lend ikka (pole kohanud veel erilist vahet EJ, RA – võibolla ainult kõvad, kitsama vaheruumiga istmed ja vähe kõvem raputamine kohati, STRL ega EA puhul). Kõrvad oleksid võinud ka terve lennu ajal (mitte ainult lõpus nagu tavaliselt) lukus olla, siis oleks jäänud kuulmata lõpmata valus ja kestev titekisa lennukis. Aga tasuta ajalehti (Postimees, SL Õhtuleht, Times) sai lugeda, mis oli positiivne üllatus ja ma ei jõudnud Arteri ristsõna lõpuni lahendada, kui tuli maandumine :D
Muidugi ebameeldiv üllatus oli Eesti ilm. Toppisin ennast UK-s korralikult paksu kampsunisse, salli ja kinnastesse ning arusaadavalt hakkas mul Inglismaal juba palav (lennujaamadest rääkimata nagu saunas), sest viimased päevad oli seal eriti soe ilm. Ühesõnaga, kujutasin Eestis ette lumehangi või natukene valget siin ja seal ning miinuskraade ja mõnusat külma lõpuks ometi, aga ilmselt manasin ainult Võru webcami pildi silme ette ning reaalsus üllatas ebameeldalt pori, sopa ja loikudega. Praegu Mustamäe korteriaknast välja vaadates ei tahaks küll oma jalga majast välja tõsta, lihtsalt masendav vaatepilt on. Tulevad ette porisse uppuvad jalad ja vastikult märjad, sopased jalanõud. Võeh… Loodetavasti on Lõuna-Eestis parem olukord ja ma näen reaalselt silmaga sama, mida webcamist jälgisin enne Eesti sõitu UK-s. Kust see jõulutunne peaks tekkimagi, kui maa on must ja ilm pime nagu kotis. Ilma suhtes keeraks küll hetkel tagasi UK-sse, kus oli sama soe ja päikeseline nagu varasügisel või –kevadel Eestis. Aga ei, tahaks ikka uskuda, et kuskil Eesti nurgas on ka helgem pool.

Pildid on ikka Maidstone's tehtud.

jõulud lähenemas

Elu pikim töönädal nagu teeks nädalat terve kuu… Elu pikim tööpäev nagu oleks tervet päeva nädala teinud. Olin tubli, kontrollisin üle 860 retsepti täiesti üksinda (ei Ali ega Carla’t) ja tegelesin teiste küsimustega. Üheksasajased päevad on isegi koos Aliga kahesse töötades üliväsitavad, aga üllatuslikult polnud päev kõige hullem vaatamata sellele, et hingetõmbehetke polnudki. Tõime raadio, kuulasime taustaks jõulumuusikat, nosisime küpsiseid ja komme, mida karpide viisi kingiks tuuakse (mina selleks küll eriti aega ei leidnud) ning meeleolu oli vaatamata jalavaevustele, teistele hädadele ja meeletule töötempole vägagi rõõmus. Jõulud on vist lähenemas :)

jõuluootuses...

Sooviksin, et viimased tööpäevad läheksid sama kiiresti, kui mööduvad jõulud. Sooviksin, et jõulud mööduksid sama aeglaselt kui tööpäevad.

jõulueelne huumor

Vat selline asi juhtub, kui ma ennast mõneks tunniks kööki unustan. Kuna töö juures meeldib alati näpuga kellegi suunas näidata, siis seekord tuleb Karenit bleimida (loe: süüdistada), kes mulle mikserit laenas. Võttis hea kümme aastat, et nipp kätte saada, kuidas biskviittaigen plönniks ei vajuks ja väga õrn jääks. Lõpp hea, kõik hea, loodetavasti maitseb ka sama hea nagu alati.
Kas jõudu mul liiga palju või vastupidi nõrgaks jäänud, aga tööl suutsin konsultatsiooniruumi (loe: Ali palvekabineti) ukselingi juures asuva metalljubina kruvidest lahti tõmmata (isegi kirjutada on naljakas rääkimata sellest, kuidas pärast tööd kojusõidul pisarateni naeru lõpuni välja jätkus). Ja vannitoast lendas natuke hoogsama käeliigutuse tõttu pisike seinariiul koos kõige tualett-tavaariga põrandale laiali. Kisub põnevaks, loodetavasti jõuab tort ikka oma esialgses formaadis maitsjate suudeni.
Asjad veel pakkimata, kingid pooleldi ostmata, fotopildid jäädvustamata, meilid saatmata, rahad kandmata, jõulukaart kirjutamata ja aeg on südapäeval, järgmisel pühapäeval nädala pärast pean juba liikuma. Mul on vaja personaalset sekretäri.

õige pea...

Oli mul vaja ükspäev panka minna, et katkestada trenni otsekorraldus ja nad suutsid mulle kenasti tasuta krediitkaardi ära vormistada. Tegelikult arvestasin juba, et sellega võib mingeid lisajamasid tulla, aga kuna tasuta pakuti ja minu teada saab mõningaid tehinguid vaid ainult krediitkaardiga teha, siis mõtlesin, et olgu (iial ei tea, kuna vaja läheb, las kopitab lauasahtlis). Ei tahtnud eriti oma aega intresside, kaardikindlustuste ja muu säärase uurimise peale kulutada, kuigi vastavat infot saadeti nädala jooksul erinevate pangakirjadena vähemalt viis korda. Mitte ainult postkast polnud umbes, vaid oli vaja kaardi aktiveerimiseks ka helistada. Kaart sai peale kahtekümmet küsimust ning pikka ja keerulist juttu ka aktiveeritud, kuigi umbkeelsest (mitte inglasest) pangatöötajast polnud kohati võimalik aru saadagi, nii et ma ei tea, millega ma lõpuks nõus olin või ei olnud. Igatahes krediitkaardile pandi automaatselt peale tasuline kindlustus (kate juhuks, kui töötuks, haigeks jms jään), mille ärasaamiseks oli vaja jälle helistada ja sel korral pidin vähemalt kümme korda endast sõnu välja kiskuma, et öelda viisakalt, et ma ei soovi mitte mingit kindlustust sellele kaardile. Taheti põhjust, minu krediitkaardi otstarvet jne. Ütlesin, et see on igaks juhuks (äkki läheb kunagi vaja) ja oh kus siis toodi välja kohe vastava “emergency” ehk hädaolukorrakindlustuse vajalikkus kõigest nii-ja-nii-palju-naela-eest-kuus. Kordasin lõputult, et mul pole mingit lisakindlustust vaja, et ma ilmselt seda kaarti ei kasutagi ja selle peale targutati lõputult, et kui kaarti ei kasuta, siis kindlustuse eest maksma ei pea ka (kuni balanss on nullis). Pärast kümmekond minutit oleksin olnud valmis kasvõi karjuma, et nad mind rahule jätaksin, aga säilitasin viisakuse ja ütlesin, et kindlustus on vabatahteline (nagu kirjast lugenud olin, kuigi telefonis hakkas juba teistsugune tunne tekkima) ning siis jäeti minuga ka kohe lühidalt hüvasti ja lubati uus kiri kindlustuse lõpetamise kohta saata. Õnneks. Huhh…
Täna tähistasime Ramsgate’i töökohas apteegi kaheaasta sünnipäeva uues majas. Või no mis tähistamine see väga oligi, kuid ega kunagi selles kohas ei juhtu, et lõunatunniks pannakse apteek kinni ja koos apteegiperega (umbes 12 hinge) aetakse juttu, kui vaikivad masinad ning lakkab igasugune töö. Ali võitis MURi tubli tegemise eest (kelle koormuse kasvu arvelt?) kahel kuul 2x£50 ning selle eest telliti neli suurt pizzat ja igale ühele kingiti £10. Imelik oli muidugi £10 vastu võtta ja Domino pizzad olid ikka kehvad küll (olen isegi paremaid teinud ja tädi omaga ei anna võrreldagi – loodetavasti ta seda nüüd jõuludeks lisaroona ette ei kanna, sest kõht nõuab ikkagi kapsaid-kartuleid-liha eelkõige ja ega kõht kahjuks kummist ju pole). Paljud kliendid kingivad jõulukaarte ja toovad maiustusi ning esimesed jõulukaardid sain kaastöötajateltki. Mõned teevad lihtsalt ühiskaardi, mille minagi koos omatehtud tordiga esmaspäeval lauale tahan panna. Muidu oli vaikne reede tööl (haruldus!) ning hommikul oli maa ja taeva vahepealne hallvalge – ei, lund polnud, aga minu mitte terava pilgu pettis hall härmatis ja jääkirmed autodel küll ära. Õnneks polnud tee libe, kuigi Dave oli rõõmus väiksemate kõrvalteede üle, kus ta sai väheke libedasõitu harrastada.
Üha rohkem maju mattub jõuluvalgusesse. Mõtlesin naljaga pooleks, et “the twelve days of running” sarnaselt loole “the twelve days of Christmas” (inglise ülipopulaarne jõululaul) kõlaks hästi ja ei tahaks kohe mitte jõuludeks paksuks süüa, vaid ikka jätaks selle lihtsa ülesande jõuludeks ning hakkasin õhtuti naabruskonnas jooksmas käima, sest siis on ka silmale ilusam, kuna inglased ei hoia jõulutulesid ööpäev läbi sees (nagu ühel varahommikul avastasin). Pealegi tundus absoluutne nulltrenn kehale imelik. Mitte ainult ei tundnud hädavajadust liigutada, vaid imelik oli töölt tulla ning lihtsalt läpaka taha jääda ning magada kella seitsmeni. Viimane laupäev läks uni hommikul kell viis ära (ja siis tõusingi) ning nüüd kipubki juba kuue ja seitsme vahel kaduma. Kas ma just 12 päeva joosta viitsin (sest jooksmine mulle lihtsalt ei istu), aga miski pole võimatu (12 päeva suusatamist kahjuks on võimatu, kuna puhkus kodukülas nõksa lühemalt kestab).
Tegelikult läheb nüüd aeg eriti kiiresti, kuna märkamatult on pea nädal veel jäänudki ja ma pole asjade pakkimiseni jõudnudki. Eelmised kolm vaba päeva kulusid jõuluvalguses majade pildistamisele ja kinkide otsimisele (see peab jätkuma veel hommegi pärast tööd) ning mõned pildid peaks veel tegema. Ma pole Ramsgate’i ega Margate’i südalinna jõulutulesid veel vaatamas käinudki (Broadstairs’ist rääkimata). Töökaaslastele on vaja esmaspäevaks tort küpsetada ning asjade pakkimine ilmselt lükkubki osaliselt järgmiseks laupäevaks, kuna järgnev töönädal saab 45,5-tunnine olema ja õhtul pärast jooksu enam ei jõua. Aga järgmine pühapäev juba olengi teel. Ja ma ei hooli sellest, et libedus Gatwicki lennujaamas võiks mingi segaduse lennukite õhkutõusmisel (-maandumisel) tekitada nagu tänane ilm seda tegi või pidev jama Estonian Airi lennukitega või et jõulupuhkus väga lühikeseks jääb (ilmselt 10 päeva asemel paarina tundub), sest ma olen see õnnelik, kes jõululaupäeval kella poole seitsmeni töötama ei pea, seda jubedat jõulupäevade eelset töökoormust taluma ei pea (mitte et praegu koormust vähe oleks), sest ma olen see õnnelik, kes saab olla kodus, paigas, kus veedetud ajal on hindamatu väärtus...

Üritan enda aega natuke rohkem säästa ka blogi harvema kirjutamise arvelt. Äkki õnnestub.

kirev külaelu

Läksime välja, et jõuluehteis maju pildistada, aga mis selgus – kõrvaltänavas käis pidu ja pillerkaar. Mõtlesimegi, mispärast meie ukse ette ajutised parkimiskeelutulbad olid asetatud (veel üks bussipeatus). Terve tänava täitsid lõbustusatraktsioonid (tivoli), minilavad, -letid, jõulupuud, põhjapõdrad (nägin esimest korda neid sarvedega iludusi) ja muidugi rahvasumm. Küla kohalikes poodides oli raske sammugi teha. (Blogi kirjutan ilutulestikupaukute saatel).Tegime päris korralikult pilte, kuigi näpud külmetasid paksudes kinnastes nagu väljas oleks miinus kolmkümmend – ilmselt tuule süü, mispärast ka paljud pildid udused tulid (mitte ainult fotoka süü, kuigi isegi statiiviga on pimedas võimatu selgeid pilte saada ja ühte kohta pidi kannatlikult kümme korda üles võtma). Siinmaal leiab harva kolmnurki akendel (rohkem vaeste ühismajade puhul), pigem on majad ja esihoovid omanäoliselt kaunistatud, kuigi mõnel juhul kisub asi ka ameerikalikuks. Tubadest kumavad enamikel juba jõuluehteis kunstkuused. Kaunistused pandi enamikes kohtades välja esimesest advendist.

üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksi rabama

Iga päev soovin, et see oleks viimane päev selles apteegis. Korra olen tahtnud lihtsalt uksest välja jalutada ja mitmel korral on nutt kurgus olnud. Mingi aeg tagasi otsustasin, et teen jõuludeni veel selles kohas tööd ja siis leian uue töökoha. Hakkasin päevi lugema jõuludeni ehk viimase korrani ja saatsin peabossile 1.detsembril lahkumiskirja. Aga ei läinud vist päris nii nagu tahtsin. Järgmisel päeval leidsin ennast face-to-face bossiga Ramsgate’i konsultatsiooniruumis. Nagu arvasin, pakkus ta mulle uuest aastast palgalisa paarituhande naela võrra aastas. Olin juba ära arvestanud, et selline “boonus” oleks naeruväärne võrreldes locum’ite tunnitasuga ja seadsin oma tingimuse kas £XX XXX koos “lisadega” (tasuta elamise ja autokasutusega) või kaon sellest firmast igaveseks. Tema paistis sellega nõus olevat (pidi ametliku kirja saatma), kuigi seletas midagi keskmisest tundide arvust nädalas, mida tavaliselt teen (42,5 vms), mis tiriks muidugi tunnipalga naela võrra jällegi alla, aga ma veel vaatan seda asja! Kust selline summa? Locum teeniks muidugi tunduvalt üle £XX XXX aastas, aga seal on palju agasid, nt. pole sisse arvestatud puhkus, peaks ise töö sebima igaks eraldi päevaks (mis on majandusraskuste tingimustes keerulisem, keskmist tunnipalka on niigi alla tõmmatud kuskil £XX peale), peaks auto ostma (pluss muud kulud seoses autoga, mis võivad ületada auto maksumuse), uue elukoha muretsema, võibolla ka potid ja pannid… ja kokkuvõttes teeksid £XX miinus kulud või £XX pluss boonused ilmselt enam-vähem sama välja. Nii et lepiksin mõni aeg selle tööfirmaga kus olen, aga mitte Ramsgate’iga!!! See on lihtsalt enesehävitamine, see, kuidas mõni päev peab Ali otsima igasugu põhjust, mille kallal norida. Ja kui põhjust pole, siis ikkagi midagi peab olema. Õnneks suutsin enne aastaringset PCT kontrollkäiku ühele metadoonijoojale kahekordse koguse andmisvea kolme päevaga tasaarveldada ja nii et Ali sellest teada ei saanudki. Andsin automaatselt ühe teise metadoonijooja valmismõõdetud koguse, kuna see oli ainuke veel kapis ja õige tegelase kogust hommikul valmis ei pannud, kuna tegelane oli sel päeval on-hold ehk ootavas seisus kuni helistatakse ja lubatakse talle kogus anda. Viimasel ajal pannakse peaaegu iga päev keegi on-hold’i. Selliseid asju võib juhtuda, kui ollakse üleväsinud, on kiire, loevad paljud muud üksiktegurid ja see, kui enamik päeva koormusest minu õlule jäetakse… No peab ikka juhtuma, just enne teada kontrollide tulekut ja just siis, kui Ali on just hiljuti teinud metadooni ülejäägi mahakandmise. Olin jubedas pabinas noormehe tervisliku seisukorra üle, uurisin õhtul veel metadooni topeltannuse kohta, kuna tegemist on ikkagi ülitäpselt mõõdetud ja rangelt arvestust peetava kontrollravimiga. Õnneks ei pidanud kahekordne annus erilisi kõrvalnähte esile kutsuma ja tegelane ilmus ka järgmiseks päevaks (laupäeval) täie tervise juures uut kogust jooma (vahepeal nad ei tule, jätavad päevi vahele ja sel juhul oleksin jäänud terveks nädalavahetuseks närveldama). Seekord läks õnneks… aga see on vägaväike osa minu igapäevast, võite ette kujutada, milline vastutus on sellise aastapalga juures. Ja ma ütlen, see raha ei pruugi seda väärt ollagi. Kerge on üleväsimuse mõjudes viga teha, kui see on juba viiesaja seitsmekümne neljas retsept või tuhande kahesaja kolmas ravim sellel päeval kontrollida ning sinu ümber rõkkavad rõõmust jutuvadinas kaaskolleegid, helisevad vahetpidamata telefonid, vajavad lahendust igasugu üleskerkivad probleemid ning tüütavad patsiendid ja ootavad oma doosi metadoonijoojad või Subutexi patsiendid. Olen varemgi maininud, et arstid saavad siin riigis tunduvalt rohkem palka ja hambaarstid on esitopis ehk ületavad proviisori palga kahekordselt. Vaevalt neil kahekordselt suurem vastutus on. Peale selle, iga kord kui mingi tegelane tuleb apteeki oma “ma-ei-tea-mis” nahalööbe või haigussümptomitega ja proviisor peab diagnoosi panema – andke andeks, võin sümptomite leevendamiseks rohtu anda, aga mu aastapalk peaks olema ka arstile kohane, et diagnoosi panna. Ma ei ütle siinkohal midagi halvasti arstide kohta, nende teadmised on kahtlemata laitmatud, aga mida oodatakse minult, kellel pole kogemusi ega haridust ravida. Ja oi kui palju meile halvasti öeldakse. Ükspäev sattus apteeki rassist, kes Ali aktsendi peale tegi sellest ka omaette valjuhääldse pika sõimu. Just sellel hetkel oli üks inglasest tegelane peamajast meie vanaks läinud kontrollravimeid enne inspektorite tulekut ametlikult hävitamas (ja õnneks mitte minu valmismõõdetud metadoonikoguseid ehk miinusjäägiga “tasaarveldusi” kontrollimas) ning käis ukse taga selle rassistiga “rääkimas”. Oh seda elukest küll. Jään oma korda “ootama” siis. Siiamaani pole eriti hull olnud. Nimede hääldamine on vahel ikka päris vaevaline (aga ka inglastele vahest) ja üks vanatädi korra mainis, et jah “Cox” ei ole kerge hääldada neil, kes pole siin maal sündinud (rõhk oli vales kohas). Õnneks enamik ikka naeratab ja pöörab asja naljaks, kui nimi valesti kõlab. Kes inglise keelest midagi taipab, võib arvata, mida perekonnanimi “Pugh” võiks tähendada, kui seda natuke valesti hääldada. Mõnel korral on öeldud, et ma ei saa nendest aru, aga pigem olen ise asja isiklikult võtnud, kuna nad ei pea silmas niivõrd keelelist arusaamist, kui mõistmist, teadlikkust.

Et oma jutuga tuumani jõuda, siis pean algusesse tagasi hüppama. Kuna ma pole kindel, kui pikaks ajaks siia jään, sest suveks (või lihavõteteks) oli plaanis ikka mõneks kuuks koju minna ja hilissügisest tagasi tulla ning sellises olukorras (teatud määral hirmutab ikkagi majandusolukord, õieti küll jutud töökohtade kaotustest jne. ning ootus, et R. oma siin äratehtud paberitega ka lõpuks äkki töö leiab ükskõik kuhu ja kortereid enamasti vähemalt vaid pooleks aastaks üüritakse), siis oleks õigem jääda samasse firmasse. Aga mõte Ramsgate’st, täpsemini küll Ali’st ajab kananaha ihule. Olen juba midagi oma olukorra parandamiseks välja mõelnud. Üritan ennast uutel kuudel panna ükskõik kuhu mujale, aga mitte Ramsgate’i. Üritan läbida MUR koolituse (et vajadusel jääda kauemaks, loe: unustada ennast patsientidega suhtlema ja siis ta PEAB oma “toakesest” välja tulema ja ravimeid kontrollima, kui neid kuhjades laual järjekorras on). Ja kui see ei aita, üritan Carla ravimikontrollil abiks võtta (selleks pean keelama tal teha seda, milleks ta ideaalselt kiire ja perfektne on – ravimite kokkutoomisel ja sildistamisel – tuleb jätta see töö teistele muidu lobamokkadele ja passijatele). Ükskõik, kui palju vahel ka nende naer ja lobin minu töö pingesuse ja kurva meeleolu mõjudes isegi haiget teeb, meeldivad nad mulle kõik vaid ühe suure erandiga.

Edit (tunnike hiljem): kaubeldud palk koos lisaväärtustega alates 1. jaanuarist nüüd ka ametlikult toimiv, aga miskipärast pole grammi võrragi rõõmsam.