kummaline

Ja veidramaks läheb. Ärkasin hommikul kuus, läksin jooksma, siis toimetasin kodus ja seadsin end tööks valmis (sh. riietusin vastavalt ja panin lõunaleivad kaasa) ning jäin kõnet ootama. Mida ei tulnud, seda ei tulnud, kuigi tädike alles eile telefonis ütles, et annab teada. Jäin siis koju ja ma ei saa nuriseda, jõudsin vähemalt neli CPD üheksast (=kohustuslik sissekanne oma erialalise täiendamise kohta) päevaga ära teha. Asi seegi. Vähemalt saadeti sõnum reedese töökoha kohta (Woolls oujee). Aga tegelikult pole mul tõesti midagi selle vastu, et vabu lisapäevi saan (L, P, E ja nüüd K), isegi kui nende eest ei maksta. Lihtsalt tööst on tõsiselt villand.

loksutamine

No mida päeva, viimased kaks tööpäeva, reedel ja nüüd teisipäeval, olid muud kui tavalised. Reedel siis see segasummasuvila Doveris ja täna seadsin esialgsed sammud graafiku järgi Baxterisse. Väikese ärevusega, kuna pole hea mitu kuud seal olnud ja teatud muud pisemad asjaolud segasid ka, aga tegelikult oli OK. Kõik naiskolleegid mujal, kes Baxteri manageri vähegi teavad või temast kuulnud on, räägivad tema nägususest, mida ta kahtlemata ka on, aga õnneks, on ta nüüd lõpuks abielus :D Hakkas mul täna temaga jutt juba sujuma, kui tunnike hiljem helistas Alison ja ma pidin Ramsgate’i minema. Mul oli juba kahju ära minna, sest just sain sisse elada ning Ramsgate ei kõlanud eriti hästi. Aga ma üldsegi ei kiirustanud nagu tavaliselt oleksin teinud. Kõmpsisin rahulikult 20 minutit koju, siis tegin lõunaleivad valmis, jõin veel kohvi, võtsin paar materjali kaasa ning alles siis asusin autoga teele. Liiklus oli ka mõnusalt aeglane, nii et Ramsgate’i jõudsin veidi vähem kui paari tunni pärast :D Kusjuures seal ei paistnud eriti kiire olevat ja ei saagi aru, miks mind sinna kutsuti. Tundub, et Ali on lihtsalt ülbeks läinud ja laseb tingimata teise proviisori oma huvisid silmas pidades kohale kutsuda, et ta saaks ainult kummi venitada ja ruumis passida. Sest nagu teada kohe sain, oli teine proviisor just Deal’i lahkunud ning mind siis kutsuti Ramsgate’i. See selleks, mis kõige parem, tegin kuskil paar-3 tundi tööd, käisin tunnike lõunal, tegin veel tunnike tööd, kui helistas hommikul lahkunud proviisor ja küsis, et kas ta tuleb Ramsgate’i tagasi (kuna seal vajadus kadus) ning mina saan tagasi Baxteri minna, kui tahan. Varem oleks ma kindlasti Ramsgate’i jäänud, juba palju mõistlikum oleks olnud, kuna Baxter suletakse pool kuus. Aga esiteks oli mul Alist täiega kopp ees ning teiseks mõtlesin, kuidas kojusõit läheb tööaja sisse. Hakkasin pärast telefonikõnet enam-vähem kohe lahkuma, kui Ali nõudis, et ma enne Colini tulekut veel sinna jääksin. Milline suhtumine! Tal polnud seal mingit kiireloomulist asja, mulle tundus pigem vastupidi, et polnud nagu suurt midagi teha, vähemalt mitte midagi, millega ta üksi oleks pidanud rabelema jääma. Kusjuures eeldasin ja oligi nii, et Baxteris vajati mind palju rohkem. Jõudsin siis uimases liikluses tunnike enne sulgemist Baxterisse ja kahju oli kohe, et Ali ego, kius või jonn ei lasknud mul sinna varem minna või terve päeva rahulikult olla.
Selle kuu graafik ei meeldi mulle teps mitte, esiteks ainult Ramsgate ja Margate. Mitte ühtegi Woolls’i, mis hetkel tundub parim koht ja tagatipuks on iga nädal kaks päeva TBA (=to be advised) ehk saan viimasel hetkel teada, kuhu minema pean. No näiteks pole mul hetkel aimugi, kuhu homme tööle lähen, äkki hommikul helistatakse, kui ei helistata, siis enam ma küll kohe algselt Ramsgate’i ei lähe, jään seni koju passima. Ja sellega seoses ei tea samuti, mis kell üles ärgata, pean arvestama ka hommikuse jooksuga.
Neile karistuseks panen tänase päeva kirja 2-tunnisest passimisest (kodus ja liikluses) hoolimata kui normaalse tööpäeva. Sihuke tsolgutamine mulle ei meeldi, sellistele tegelastele makstakse vähemalt £7 tunnis rohkem, aga kuna ma olen firma püsival palgal, siis ma ei saa hädaldada. Õnneks palju pole jäänud, 8 nädalat veel.

kivilinnas

Ühel ilusal soojal pühapäeval sõbraga Maidstone's.

varahommiku ilu

Ärkasin kuskil poole viie paiku, kuna uni läks vähemalt korraks siis üle. Siiatulekust saadik olen üldse halvasti maganud. Ei tule enam nii kiiresti und nagu varem ning ööd on ka rahutud pidevate ülesärkamiste ja halbade unenägude tõttu. Varem tuli uni juba siis, kui koju jõudsin ja maha istusin, umbes 20-21 paiku ning magasin ka kuni hommikuni kordagi vahepeal üles ärkamata. Alguses panin selle väljas veel suhteliselt valge aja süüks, aga nüüd tundub, et asi on milleski muus. Mõtlen liiga palju tagasiminekule ja kõik see on seotud teatud rahutusega. Eks tookord mõjus hästi ka varajane ülesärkamine, et kella 6-ks jõusaalis olla. Kella 7-ne ärkamine on vist natuke hilja juba, pealegi hakkab siin tänava tõttu tihe sagimine, õhtul autouste paugutamine, rollerid, hommikul koristaja ja autoliiklus.Ühesõnaga tulin pool viis üles ja läksin jooksma, et ka öisest ilust võiks mõne pildi teha. Varajasest kellaajast või nädalapäevast hoolimata on seal alati juba keegi väljas. Mingi tegelane puuris vms ühe rannakabiini kallal. Ma poleks vähimat tähelepanu pööranud, kui oleks olnud natuke valgem ja ta poleks “hommikust soovinud” ja ka naljakalt turtsatanud nagu oleks tallegi tundunud see pimedas asjatamine väheke kummaline ja piinlik. Ja tunnike hiljem lisandus muidugi palju koeraga jalutajaid, mis on äärmiselt tüüpiline siin. Kui hakkasin fotokat välja võtma, avastasin, et olin hoopis eile õhtul hämaras toas gepsu kaasa mähkinud. Egas midagi, pilkases pimeduses jõudsin tagasi, käisin pesemas ja kähku välja tagasi, et enne valget veel pilte teha. Palju ei saanudki, sest taevas oli kottpimedast helenemas ning mitte nii huvitav nagu eile. Linnavalgust päris pimedas öös nüüd ei saanudki, aga ehk see taeva väljatulek ongi omapärasem. Kahtlemata väga meeldejääv varahommik oli ilusa panoraami, merelainete ja siis klassikamuusika saatel. Kõik see kippus meenutama väheke jõulusid juba. Olen vist sellest nüüd igapäevalisest teemast töö juures mõjutatud :P Eredamad tähed taevas ja siis üks vilkuv liikur seal kaugel pimeduses pani mind unistama sellest päevast, kui lendan ka mina, kodu poole.

hüpe tundmatusse vette

Vähemalt päeva alustus oli ilus. No äratus 5.40 polnud, aga jooks panoraamvaatega linnatuledele kauges pimeduses, puna-sini-lilla taevatriipudele ja merekumale, mis seda saatis ning lainete loksumine oli lihtsalt fantast… kuni jõudsin tööle…Doverisse. Esiteks sõitsin vale apteegi juurde. Õnneks ei oodanud täpselt avamisaega peaukse juures nagu alati, vaid nägin töölisi suitsu tõmbamas tagaukse lävel parklasse ning need juba muigasid, et täna sa küll siin ei tööta. Nad tundsid mu ära, kuna olin ükskord seal juba töötanud. Õnneks oli nende autotädi varmas jagama instruktsioone kaardil ning mul oli 10 minutit, et jõuda teise sama linna apteeki. Ja ma ei tea mitmendat korda pean oma gepsu tänama, et ta olemas on. Eks ma ikka aeg-ajalt sõidan valesti, aga see rohkem minu viga. Õnneks ütles nende autojuht ka ära, kuhu oma auto jätta võin, kusjuures see oli veel tasuta kõrvaline tänav, täitsa apteegi lähedal ja mul oli ruumi oma auto sinna parkida. Ütleme nii, et päeva meeleolu viidi nulli kohe esimesel pooltunnil. Jõudsin 5-minutilise hilinemisega, aga sellest polnudki suurt midagi, kui et tempo hakkas kohe pihta. Hullult rahvast, hullult retsepte, hullult ravimeid. Uue kohaga harjumine võtab sisseelamise tõttu juba natuke rohkem aega. No ja siis see metadoonijooja, keda ma ei suutnud kõige selle möllu sees märgata, sest olin ekstreemselt hõivatud teiste patsientide retseptidega ning keegi mulle ei öelnud ka midagi. Mingi hetk märkasin ettekuhjunud korvide virnasid ära kontrollides selle alt välja tulemas ühte värvilist lipikut, kus oli kellegi nimi Ken ja hea, et mul pea siiski lõikas, pole kuskil varem näinud sellist asja, et metadoonitegelaste tulekust nii ette kantakse. Ühesõnaga, kui ma naeratades talle lõpuks koguse ette viisin, siis jättis ta minuga hüvasti samamoodi naeratades, tänades, et olin lasknud nii kaua oodata ja lootes, et mind kunagi enam ei näe. Nojah, mina ka ei tahaks… See kõlas veel umbes nii, et ma võõramaalasena nagunii ei saa aru, mis ta ütleb. Igatahes viis see seik mu tuju terveks päevaks nulli ja ma kujutasin ette, et kõik inglased on samamoodi kahepalgelised – naeratades mõtlevad umbes samamoodi nagu see tegelane julges välja öelda. Enivei, vähemasti kolleegid tundusid olema okei ja kaasa aitama, kuigi paar asja häiris tohutult. Esiteks olid metadoonisildid tehtud poolikult – osadele oldi, osadele mitte ja see ajas mind hullemini segadusse. Lihtsam on vahel kõike ise algusest lõpuni teha, kui kellegi jama parandada nagu öelnud olen. Üleüldse oli peaaegu võimatu neid koguseid korraga valmis mõõta. Esiteks tuli kohutavalt palju retsepte pidevalt, seal oli vaid üks arvuti, kust sai silte välja trükkida (mille järjekorda pidin ootama) ja kui ma olin korraks kadunud metadooni lukustatud kapist välja võtma ning valmis mõõtma (hiljem ka tagasi panema, nii pendeldasin pidevalt pudelitega ja purgikestega, sest peavad olema silma alt ära), oli selle aja jooksul minu eelnevalt “puhtaks” kontrollitud lauale ilmunud korvide virn. Mind häirib juba see, kui pole sisuliselt vaba lauaruumi nende kontrollimiseks või on keegi parasjagu hõivanud minu koha ja ma kaotan sellega veel oma “väärtuslikku” aega. Ok, kontrollin korvide otsas, aga kõige hullem, mul polnud mingit ülevaadet, millistes olid ootel ja millistes “call back” (hiljem tagasi tulevad). Keegi ei reageerinud mu küsimusele, kui nende kohta pärisin ega hõiganud, kui kaugemale metadooni tegema läksin. Tavaliselt alati “kisatakse”, kui ootel tekivad või teatakse, millised kiiremas järjekorras tuleb ära teha. See korvide ümbertõstmine kulutas juba kõvasti lisaaega, eriti kui seal polnud absoluutselt ruumi, kui tõsta ühtesid teiste peale ja tagasi. Võib öelda, et see tekitas omakorda frustratsiooni. Teistes kohtades tõstetakse alati kiireloomulised ette, aga siin oli suht savi, kas vedelesid kuskil põhja pool ja mitte mingisugusest järjekorrast nagu viisakas oleks klientide sissetulemist arvestada, juttu polnud. Nüüd meenub, et seal olid küll kellaajad nurgas (mis on ka mu jaoks täitsa uus "lahendus"), aga kes seda veel jõudis sellises tempos jälgida. Hea, et olen saanud kõvasti praktikat kiirkontrollimises, muidu veel ei tea, mis oleks olnud. Vahepeal tundus, et ma ei jõuagi kuhugi, eriti metadooni mõõtmiseni. Mul oli patakas siniseid retsepte käes, millel igaühel eriolukord, mille seedimine võtab samuti aega, isegi kui piisavalt juba teinud oled. Ei tahtnud, et keegi veel sama “hästi” ütleks. Põhimõtteliselt kuni lõunani käis pidevalt rahvast – polnud mahti teetassist lonksu võtta ega vetsu lipata. Lõuna oli enam-vähem ok, sõin sealsamas. Koormus jäi siis ka mõneks ajaks vähemaks, suutsin metadooni ära teha, kontrollravimite registrisse märkmeid teha, patsientidega telefoni teel suhelda ja avastada uue probleemi, et ühe tegelase jaoks ei jätku piisavalt metadooni, kuigi kannete järgi peaks välja tulema. Minule õnneks see tegelane oma neljateistkümnele (kahe nädala varule) järgi ei ilmunudki (13 valmismõõdetud purki jäi nüüd sinna kappi kopitama). Noh sellega oli veel see nali, et lasin ühel assistendil helistada ja sealt teisest Doveri apteegist sisse transportida suhkruga metadooni, see jõudis kohale umbes pool tundi enne sulgemist ja oli ka vale (s.t suhkruvaba). Nüüd loodetavasti keegi taipab selle “laenu” tagasi saata. Selle esimese metadoonivõtja retseptiga, kes mulle “hästi” ütles, oli ka midagi lahti. Oli kirjas, et päeva kohta tuleb anda 44 ml, aga miskipärast oli nelja järgmise päeva koguseks 168 ml, mis teeks päeva kohta 42 ml. Taipasin küll, et antud juhul toimus annuse järk-järguline vähendamine, aga sihukest vasturääkivust ei tohiks ühegi (kontroll)ravimi retseptil olla. Siis oli veel üks õnneks asjasse hästi suhtuv naisterahvas, kes peale kolmandat korda apteeki tulemist ikkagi oma “võlgnevust” ära realiseerida ei saanud, s.t mina pidin talle ütlema, et meil ikkagi pole neid tablette, mida talle “võlgnesime”. Õnneks transporditi need ka minu algatusel lõpuks teisest apteegist meile üle (see on üpris tavaline siin, et sama firma apteekide vahel käib “laenamine”), kuigi alles pärastpoole, siis kui mul tekkis esimene võimalus selle probleemiga tegeleda. Siis oli veel üks vanahärra, kellele oli tellitud spetsiaalselt gluteenivabad leivapätsid (olid gluteenivabad, sama firma omad, aga mitte värsked, mingi vahe on seal sees) ning ta tagasi helistas ja ütles, et polnud õiged. Õnneks suhtus samuti rahulikult, lubas homme tagasi tuua ning mina lubasin õiged tellida, kuigi see koht on mul veel suht tume, kust täpselt neid tellima peab, tean vaid, et tulevad spetsiaalselt ja võtab mitu päeva aega. Pole aimugi, kuidas või kas valed tagasi saata saab. Tavaliselt oskavad assistendid sellega hästi ümber käia, aga seekord ei trehvanud õiged. Vähemasti jäeti taas minu algatusel homseks laupäevastele aega reageerida ehk siis märge. Ma lihtsalt tean, kuidas võib tunda end proviisor, kes homme tööle tuleb ja ei tea asjast midagi. Ammugi rääkimata retseptist, mida üles ei leia. No mina täna näiteks pidin nii paari ravimit lihtsalt sildi, mitte retsepti järgi kontrollima. Loodan, et sildid olid vähemasti õiged. Siis leiti mingid retseptid lõpuks üles, aga mitte ravimeid. Siis oli üks idamaine vanahärra, kelle retseptil ilutses kaks korda sama ravimit. Seletasin vähemasti, et ta neid samal ajal ei võtaks, sest üle kaheksa 500mg paratsetamooli (=4g) ööpäevas ei tohi, aga mõni hetk hiljem leidsin, et sildile jäi vale märge, et võtta 1-2 tabletti 2-4 tunni järel (mitte 2-4 korda päevas nagu tavaliselt on) ning ma südamest loodan, et ta ikkagi sai aru ja mäletab, et maksimum on 8 ööpäevas (see on õnneks ka kuskil allpool sildil kirjas, kuigi mitte tumedas trükis nagu instruktsioon).
Pärast lõunat, mida õhtupoole, seda kiiremaks jälle läks. Enne sulgemist pidin kiiruga metadoonijoojate andmed registrisse kandma, paberid täitma, veel paari ebatäpset retsepti nägema, loodetavasti oma kaine mõistuse järgi (mida peab terveks päevaks jätkuma, ükskõik kui segi juba retseptide voolust pole, on see 200-s või 500-s ravim, täna miskit 500-600) toimetama nagu alati ning meenutama, mida kindlasti ära unustada ei tohi, sest homne või õige poe proviisor puhkuselt tagasi tulles ei saa muidu halligi aru. Ma lihtsalt kujutan ette, kui jama on järgnevatel päevadel seal töötada, kui keegi ebaprofessionaalne ees on olnud. Rääkimata kontrollravimite mittetasakaalust kapis või siis metadoonist, mida kirjade järgi peaks nagu olema, aga pole.
Iga päevaga veendun üha rohkem selles, et see töö ei vääri tegemist. Ma võin ennast ribadeks rabeleda, aga ikkagi öeldakse, et olen kellegi unarusse jätnud või nagu ütles üks letitöötaja Westgate’s, et kas ma olen puhkusel, et nii kaua aega võtab. Võibolla oli see briti huumor, mina aga sellele eriti hästi ei reageerinud, kui mul oli vaja teha samas mitu ootel retsepti algusest lõpuni ise, kontrollida ka mitteootel virnad, vastata patsientide pärimistele nii telefonis kui ootesaalis ning palju muud nagu orav rattas. Kas sellist tööd annab üldse kirega teha?

Ja kell on praegu ligi 23.00, kui pärast tööd muud teinud pole, kui Tescos käinud, söönud väheke ja blogi kirjutanud. Varahommikul enne kuut tahaks veel jõuda jooksma, et sama ilusat vaatepilti jäädvustada, mis täna hommikul oli.

töölõuna ilu

veel enesearmastust

Ega mul asjata pikad küüned pole. Eestis olles ikka kippusid murduma aia- ja kodutööde käigus, aga siin on kohe näha, et põllutööd päris ei tee ja toitumine on järelikult ka väga õige, kui tugevaks kasvavad. Eks mul läheb neid töö juures siiski hädasti vaja, sest aeg-ajalt on tarvidus mõni vale kleepsilt ravimilt maha kiskuda. Ja seda on lühikestega suhteliselt võimatu teha. Miks ma seda üldse mainin, no ikka, sest pole vist olnud asjalikumat siltide mahatõmbamist kui täna. Woolls’is on lihtsalt üks daame, kes ei saa neid kuidagi sirgelt karpidele kinnitatud ja mind kohe häirivad need viltused sildid. Räägiks siinkohal siis natuke viltustest, aga seda on tõesti liiga palju. Seesamune mulle suht uus nägu seal oskab muidu ka lohakuse või siis asjatundmatusega hiilata. Esiteks, nagu ütlesin, pean kümneid ja kümneid silte sirgeks kleepima, teiseks, pean lõpmata paljudele primaarsetele küsimustele vastama, kuidas-kust-mis-milleks-ravim-silt jne ja kolmandaks oskab ta jube hästi vigu teha. Mu kulmud kerkivad imestusest, kui ta mõne retseptiga täiesti puhtalt maha saab, aga kahjuks vähemalt iga kümnenda ravimiga on midagi lahti või siis on sildil ebatäpsused. Jubedat lisatööd peab seejuures ise tegema, et asju õigeks parandada, ümber vahetada jne-jne. Lihtsam ja kiirem viis on ise kõike algusest lõpuni teha kui tema ette toodud ravimeid “seedida”. Minu meelest on see pigem lohakus kui asjatundmatus. Miks muidu temast vähem apteegis töötanu ka asjaga paremini hakkama saab? Mulle meeldib Paydensi idee, et farmaatsiatudengid peavad nüüd praktikal olles jõudma tuhande ravimini ilma ühegi veata. Olen praegu vaesele tudengile päris karm olnud, iga päev nullin asja ära ja eile oli ta jõudnud kuskil 600ni. Aga kui rääkida sellest daamest, kes ei jõua kahekümnenigi, siis minu arvates peaks sellise asja kõikidele dispenseritele kohustuslikuks tegema, enne kui neid üldse apteeki ravimeid ette tuua lubada. Alustuseks piisaks sajastki, aga paraku mõni vist ei võta selle elukutse vastutust nii tõsiselt ja laseb nii nagu juhtub, ehk mis karp parasjagu paremini näppu jääb või mida sildile kergem trükkida on.

Mu suhtumine võib tunduda natuke ülbe või uhkena, aga ma ise ei arva, et seda olen või see ajaga palju muutunud on. Paar inimest, kes mind on natuke kauem tundnud, on küll vastava märkuse teinud (pigem küll teisel teemal), aga samas olen ikkagi ennast tagasihoidev, alandlik ning mulle ei meeldi inimesed, kes lähevad kõrget positsiooni saavutades ennast täis. Mulle on alati meeldinud madalat profiili hoida. Ma olen lihtsalt üks suur korraarmastaja ja pedant – tahan endast välja pigistada maksimumi, olla võimalikult tubli ja ilmselt satun vastuollu nendega, kes seda kõige vähem on. See tähendab sisuliselt, et kõige rohkem häirivad mind rumalus, labasus ja lohakus. Eks seda esineb meis kõigis vahel natuke, aga mõned on sellised kahjuks päevast-päeva. Mõni ehk siinkohal arvustakski, et see on minu “ülbe” suhtumine ning et olen suur enesearmastaja ja -imetleja, aga kas see on patt, kui ennast tubliks pidada, kui seda ollaksegi? Kui ma tean, et teen kõik, mis minu võimuses nii hästi kui oskan, siis kes veel ennast kiidab, kui ise seda ei tee?
See enesearmastus, mida eile mainisin, on hoopis teine teema kusjuures. Võibolla kuskil ka haakuvad, aga mõtlesin küll muud. Pärast selle kirjapanekut hakkasin mõtlema esimest korda sellele, kas või kuivõrd oleksin uus inimene, kui peaksin töötama jälle vanas apteegis. Ja ma leidsin, et oleksin hoopis teine inimene kui kaks aastat tagasi. Nagu oleks lõngakerast puntra välja saanud ja lõng oleks hakanud taas jooksma, leidsin, et kõik taandub ikka armastusele, mida välja kiirates seda tuhandetes kordades tagasi tuleb. Kui ma nüüd “uue” minana seal apteegis teeksin midagi teistmoodi, siis püüaksin eranditult kõikidesse armastavalt suhtuda, ka neisse, kes tulid sinna ainult torisema ja pahandama. Mul on tunne, et saaksin sellega nüüd palju paremini hakkama kui kunagi varem. Ehk mitte täiuslikult, aga teadmisega, et headusega võidab kurja ning mida rohkem endast abivalmidust, hoolivust ja armastust välja kiirata, seda rohkem head see tagasi toob. Ma ei tea, miks siin sellesse takerdun, et ei suuda end avada ega leida ühist keelt inglastega, aga vähemalt olen jõudnud suure sammukese lähemale eestlastele.

ükskord jõuan selleni

Võiksin rääkida oma lemmikutest paikadest, tegevustest või olukordadest, mis tekitavad minus turvatunde. Kuid kas peaksin, sellega olen kergemini haavatav!? Või ka mitte, sest kes minult saakski võtta muusika, mida kuulan või lennujaama, kust parasjagu lendan. Või on need hoopis hetked, mis seostuvad millegagi? Sest kuidagi kummaline tundub endalegi, et Tallinna lennujaamas vahetult enne väravasse minekut võiksin seal oodates end kuidagi poputatuna tunda. Aga meenub üks hommik enne ärasõitu, kui parasjagu surfasin tasuta lennujaama wifi’s, telekast tuli eestikeelne Terevisioon ja ma tundsin ennast justkui hellikuna vatipatjade vahel. Mõnedes kohtades “hoolitsetakse” hästi ja mitte ainult kodu(ste)seinte vahel. Viimasel ajal olen tihti mõelnud onu pealinna kodu peale, millest on samuti saanud justkui eriline poputuspaik. Seal olles on tunne, justkui oleksin võitnud lahingu lohega, kõik kuri ja halb, mis hinges on tükk aega rõhunud, on justkui aset leidnud eelmises elus ning aeg on rahulikult maha istuda ja olla. Stop, jõudsin vist tuumani! Äkki ongi need paigad, kus mul pole sees tunnet, et kuhugi on kiiret, kus ma saan rahus olla ilma ajaga võidu tormamata. Kadunud on kohusetunne, mõtted, et peaksin olema keegi teine, kes ma pole ning päevast-päeva viima end selleni, milleni ei taha. Ja nüüd olen juba mitu päeva unistanud, kui tore on lõpuks jõuda onu juurde ja kergendustundest ohata, et see on läbi, olen seljatanud lõpuks selle, milles ennast hästi ei tundnud. Aeg on nautida olemist, vaikust, rahu, iseennast… See on ka põhus, miks olen juba paar nädalat unistanud pimedast õhtust seal metsa vahel suusarajal, et vaadata pärast paariringist tiiru natuke väsinuna, kuid erksana tähistaevast, mis valge lume kontrastil mõjub lummavalt – jah, lumi, kui ilus see veel oleks. Kui saaks vaid hetke olla seal üksinda, iseendaga, näha lumist metsarada tumeda öötaeva all. Mul on aega seda vaadata lõpmatuseni, kasvõi varavalgeni, sest kuhugi pole kiiret, mul pole lõputuid kohustusi. Ma tunnen juba praegu, kuidas mu süda rõõmustab... Rõõmustab? See lausa rõkkab, nii et tekib tahtmine sinna öösse jätta üks rõõmuhõise :D
Kodu ja klaverimäng pole ainsad, mis endaga kaasa haaravad, muu unustama panevad, mured ja kogu maailma kära mõttetult tühiseks teevad, hetkes olemise loovad, kõik mõtted kaotavad, kui vaid, siis ilusaimad mälestused ja unistused jäävad :) Nendel hetkedel tunnen, kuidas ennast meeletult armastan, kui kallis olen iseendale ning end hoian ja kaitsen kõige selle maailma kräpi eest. Ma ei tea, mis see on, ei oska paremini seletada…
Kuni jõululaulud üle võtavad, kuulan Ludovico Einaudi’t.

Woolls'i võlud

Hoolimata sellest, et Woolls’is on Kaalikakiskuja&Co, kes ei oska elementaarset matemaatikat nagu leida, et 200mg/5ml on sama mis 40mg/ml või siis sõnasid kirjutada nagu “warfarin”, “subcutaneous” jpm või mõnda perekonnanime hääldada nagu mina peaksin olema neist ka keeleliselt targem (on ette tulnud ka mujal) ja hoolimata sellest, et seal pidevalt, 5-minutiliste vahedega telefon heliseb, millele kellelgi pole eriti aega vastata, sest tõesti – kõigil on kiire ning kaheteistkümnepealine seltskond kitsukeses ruumis ots-otsaga pidevalt kokku põrkab, veel eriti, kui enamik neist on korpulentsed ja käib külg-külje kõrval nühkimine, meeldib mulle nendest faktidest hoolimata seal üha rohkem. Ma vist olingi pigem mõeldud sinna lisatööjõuks kui Ramsgate’i, aga kuna mulle alguses kohe Ramsgate’s hakkas tohutult meeldima (ja siis üha vähem), sain oma soovile peamiselt sinna. Sel kuul olen päris palju olnud Woolls’is ja miskipärast tunnen ennast seal juba kodusemalt kui Ramsgate’s. Mingi võõrandumine on Ramsgate’st, ainult laupäevane seltskond on veel talutavam ja lähedasem, teistega ei leia enam ühist kontakti. Eks ma olen seal viimastel kordadel üha vähem ja vähem olnud nagu soovisingi. Ali pole maikuust saadik näinud ja siiamaani pidi ta rääkima töölt lahkumisest, mis ongi vaid jutuks jäänud. Igatahes, Woollsi puhul on palju pisiasju meelepärased. Esiteks juba see, et ma ei pea nimesid hüüdma ja säästan tohutult sellega oma närve, aega ja jalavaeva. Saan keskenduda ainult ravimikontrollile ignoreerides täiesti telefoni ja jutuvalinat. Tavaliselt tegelevad kõik teised jamaga, mitte mina, sest on professionaalne kaader (ok, nagu ka Ramsgate’s), aga ka manager, kes läheb enamasti minu asemel välja, kui isiklikult kohal on. Ja ta on, mitte nagu Ali, kes kuhugi ruumi tükiks ajaks ära kaob. Graham teeb samamoodi või rohkemgi tööd kui mina ja ei häiri absoluutselt. Ja siis enamik päevadest, kui ilm on hea, naudin mere äärest rattasõitu, eriti õhtuti pärast tööpäeva, kui päike pilvepiiril taevasse imelised toonid toob ja merelegi sillerdava kuma loob. Ka täna oli üks kenadest loojangutest, kahjuks polnud jäädvustajat kaasas. Varsti läheb küll pimedaks ja tagasisõit ohtlikumaks, kuna mere äärest pean sõidutee peale kolima, aga siit tuleb peamine väärtus – kaks ühes ehk trenn ja tööleminek samal ajal, s.t saan aega ratsionaalsemalt ära kasutada ja ei pea ekstra hommikul vara jooksu vms pärast tõusma. Vahemaa on pealegi täpselt paras, 30 minutit ots ning see tunnike rattasõitu annab mulle lisaks 8 miili päevas, mida hiljem oma otstarbeks autoga sõidul ära kasutan. Lõunaid saan ka arukamalt ära kasutada käies kohalikus Tescos varusid täiendamas. Kuigi see on kõige kiirem apteek üleüldse (vahel 1200 ravimit päevas), olen seal nõus enamik päevadest olema just nende pisikeste hüvede nimel ning kuni Graham seal on, sest ta lõpetab selle aastaga samamoodi (pensioniiga ja finantsiline vabadus jõudis kätte), tunnen ennast kui vanajumala selja taga.

neljateistkümnes broneeritud

Päevi veel tagasi ei loe, aga lennupilet on ostetud :P

sigri-migri

maasterfuud

Minu kolm sõpra jäävad maha detsembrist :(

Oh õudust, eesti koduke - odav ja maitsev pannkoogiparadiis. Kelder täis moose; muna-piim-jahu ja jäätis -> kolmkümmend ülepannikat ning liiter vaniljejäätist => 25 krooni (ja jätkub terveks päevaks). Ei, ma ometi ei lähe pannkoogidieedile :D

maasterpiis

Pole juba ammu ühtegi inglise maja üles riputanud. Ma ei väsi ka kunagi :P

maasterdigriis

Ilm oli udune, kuid äärmiselt soe.

maasterspoort

Päris omapärane võisin välja näha tihedas liikluses Ramsgate’st töölt tagasi sõites. Hommikul tööle sõites oli õhuke jope seljas, mis neutraliseeris asja, aga pärastlõunal läks väga suviseks ja pidin riideid vähemaks võtma. Proviisorile kohaselt ratturi kohta natuke liiga hästi riides, lisaks 5-kilone seljakott õlgadel. Vähemalt kontsadega kingi polnud ja peab ütlema, Londonis olen näinud hullemat või siis ilusamat: tumedas ülikonnas mehed, läpakas rattapakikal, sõidukite vahel liikumas. Noh, mu ratas iseenesest kaugelt hull välja ei paistagi, aga roostetab meeletult. Õnneks pole suve jooksul esikus seistes rohkem korrodeerunud.

Jah, kõige rohkem tundsin süümekaid Jo ja Mo ees, et neile sõnakesti oma suvepuhkusest ei maininud. Täna tegid märkuse, et ma lahkudes kindlasti ütleksin. Nad on lihtsalt heasüdamlikud. Jo oli sünnipäeva ajal kaardi toonud ja mind isegi telefonitsi mitmest apteegist taga otsinud, kui lõpuks Alisonile helistas ja teada sai, et ma puhkusel olen. Jo toob päris tihti maiustusi ja küsib vahel meilt, kas apteegi poole pealt magusat või joodavat tahame. Ja üldse hoolitseb kõigi ja kõige eest ning tunneb siirast huvi. Lahkudes annab põsemusi. Täielik vanaema, ka vanuselt juba :)

tuule hooaeg

30-minutiline rattasõit tööle muutub tugevas vastutuules 40-minutiliseks ja pärituules 20-minutiliseks. Nagu kiuste on enamasti tuul tööle minnes vastu. Täna oli veel eriti raju, sest pidin küljelt lainega ülekallamise vältimiseks veelgi kiirust lisama ja vihma tibutas taevast ka. Ühesõnaga, joppas maru vastutuul ja tõus samal ajal ning tööle jõudsin tänu korralikule trennile. Ma põhimõtteliselt ei käi Woollsi autoga :D “Kaalikakiskuja” ükskord juba küsis, kas mul on nii inetu auto, et näidata ei julge. Mu pärast võiks juba külmem olla, siis saaks vähemasti riietega mängida, aga tuulega eriti pole midagi ette võtta. Mul on rohkem kui villand sellest igapäevasest tuulest. Millal viimati tundsin krõbedat külma ja nägin korralikku lund, ei mäletagi, unistan…

taevas ja põrgu

Mul polnud tõesti plaanis hakata suvepilte lappama ja klaverimängu kuulama, aga oli vaja läpakasse ruumi juurde tuua. Meel muutus muidugi äärmiselt kurvaks :( Veerandsajast kaustast igaühel oli oma lugu jutustada. Nagu keriksin oma elu paremikku läbi silmade ja see klaverimäng, see ju tõmbab endasse. Liiga suur kontrast on kahe elu vahel ... ... ...

hüpikmõtted

Lõpuks jõudis ka esimene kohalikku raamatukokku reserveeritud raamat kohale. Esimesel nädalal läks midagi internetis tellides viltu. Igatahes kohapeal kulutasin 15 minutit oma väärtuslikust lõunapooltunnist, et nad asja korda ajaksid. Ma ei saanudki aru, kuidas saab olla tellimine katkestatud ja üks raamat üldse “missing”, kui online’s oli kõik korras. Siinse süsteemiga on raamatud Kenti maakonna erinevates hoidlates, nii et vastava raamatu saamiseks tuleb see kohalikku raamatukokku tellida tasuga £0.25 tükk. Ok, loodetavasti jõuavad teised enne detsembrit veel kohale.
Tegin siis algust ökoehitusalaste raamatutega. Kas raamat on igavalt kirjutatud või ma kohe ei saa keskenduda, sest mõte hüppab laia haardega ühest kohast teise. Esiteks tundub, et ma ei saa välimuselt päris sellist maja nagu paberil juba ette kujutasin, sest praktiliselt ja ökoloogiliselt on arukam ehitada natuke teistsugune. Mida rohkem sellist kirjandust loen, seda hullemaks ja segasemaks asi vist läheb ning lõpuks hea, kui esialgsest plaanist üldse midagi välja tuleb. Aga ma ei jäta jonni. Teiseks viib mind mõte igale poole muule kui raamatule – alates suvistest mälestustest lõpetades tuleviku planeerimisega. Kuidas ma küll vajan täielikku mõttevaikust. Kõige raskem üldse on mitte mõelda, vähemalt minule. Seega olen veel kaugel mungast, kes müüs oma ferrari.
Noh ja muidugi hakkasin juba vaikselt mõtlema, millest ma ärakolides ilma jään. Nii soodsalt kvaliteettoitu mujalt maalt ju ei saa, kui 19/3/3 (kalakonserv) või 14/4/0 (quark=kohupiim), mis on kõrge valgukontsentratsiooniga ja ma ei kujuta ette, kust Eestist midagi analoogset 25-35kr/kg eest saaks. Võibolla on ka Eestis toiduhinnad allapoole liikumas, aga jah, paraku on mul siin väga paigas toidukava, mis kodus olles uppi lendaks. Kodukandis tehtaks mulle lõuna ratsiooniga umbes 4/20/10 (valk/sv/rasv) ning aega söömiseks oleks piiramatult. Ühesõnaga, siin ma suudan endaga range olla ja kenasti näitajates püsida või ennast vajadusel selleni viia, aga seal on asi palju kordi raskem, kuna tahes-tahtmata satun kohta, kus küpsetatakse hästi ja palju ning solvutakse, kui toidust keeldun. Seal ma pole enam isoleeritud oma külmkapi ja koduga, kuhu valin teadlikult vaid tervislikku. Poes ringlen ju ainult teatud riiulite piirkonnas ning kommid-küpsised-koogid-šokolaadid-pirukad-krõpsud-limonaadid need igatahes pole. Tööl on sellised asjad igapäevaselt laual, aga viimasel ajal olen silmaklappidega ringi käinud. Ses mõttes on lihtne, kui olen otsustanud, et ei võta, ükskõik kui huvitav, isuäratav ja uudne see minule ka poleks, siis ma ei võta. Magusata harjub, kui väga tahta, kuid sama lihtne on minna vana rada, kui ühe juba suhu pistad, siis hakkab keha nõudma ka teist jne. Täpselt nagu trenniga ja kõige muuga. Sõltuvused on loomult nii sarnased. Iseasi, kui vajalikuks keegi peab ennast maiustustest eemale hoidmisel. Ma ei ütlegi, et see peaks nii kõigiga olema. Mõned ei kogu kaalu sõltumata söödud toidu kvaliteedist ja kvantideedist. Mõned peavad vajalikuks tervislikult elada ka teistel eesmärkidel kui ainult väljanägemine.
No vat siis. Millest veel puudust tundma hakkan? Kindlasti annab see paremini tunda Eestis olles. Ehk lihtsalt meenutan nostalgiaga mingeid hetki siin. Ehk igatsen taga seda loodust ja omapära, inglise maju muidugi. Ma ei tea, praegu on väga raske seda näha veel. Suvepuhkusel olles kusjuures ei tulnud muud mõttesse kui kalakonserv, nii et ilmselt on see suurim kadu :D Ehk siis nüüd ka kohupiim, mille sellest sügisest avastasin.

ootamatult oodatav

Mis seal ikka, kaotame salapära sellelt pühapäevalt, milles üks plaan mind ütlemata rõõmsaks tegi. Selle mõttega, et anda aasta lõpuni aega neile, kes tahaksid veel siiakanti külla uudistama tulla. Huvitaval kombel on siiani huvi olematu olnud, aga see inglise kiiks on vist ka minu viga. Ei, ma ei oota last ega midagi sellist. Kas see tuli ootamatult? Mulle vist mitte, sest olin seda teemat tükk aega oma mõtetes jahvatanud, aga lõpuks jõudsin ka vastu võtta. Kuigi Tikrike pani mu natuke kahtlema. Nagu ikka, elus peab olema valikuvõimalusi ja ahvatlusi, et lihtsameelset otsustamist poleks ja pärast saaks väheke kahetseda ka. Muidugi suutsin ka ise selle asja endale keerulisemaks teha ja närve üles kruttida mõttega, mis mind nüüd ees ootab. Mu (lähi)tulevik on ebakindel, sest ma ei sammu enam sissetallatud rada. Ma ju ei tööta enam ja ma pole endiselt miljonär! Aga ikkagi ma otsustasin mõttes selle sammu teha ja teatud kaalutlustel lõpetada selle aastaga. Huvitav, et eelmisel aastal plaanitu oli juba meelest minemas. See praktiline osa, kuidas inglise riiki mitte liigselt maksudega toetada ja töötada vaid miinimumi piires, millega Eestis annaks terve aasta normaalselt ära elada. Jah, räägime siin umbes eesti keskmisest aastapalgast. Siiski hoidsin juba suvel kodumaistel töökuulutustel silma peal, just selle mõttega, et saada positiivne märk Eesti jäämiseks. Seda märki ei ilmunud. Ühest kohast anti teada alles siis, kui juba ära lennanud olin ning ka sellele kohale jäi edasi kandideerimata, kui selgus, mis palka maksimumina reservidest võtta saadi. Ja tegemist polnud apteegiga kusjuures, erialane ametikoht küll, aga tundmatu ala, mis oleks mind vähemalt mõneks ajaks erutanud küll uue väljakutse näol, aga kuna ma polnud kindel, et teeksin seda suurema hea meelega terve aasta, et saada sama palk kokkuvõttes, mis siin umbes kolme kuuga, siis nii ta läks. Ma lihtsalt ei uskunud, et sellest tööst oleks saanud mulle kirg. Arvasin, et isegi eesti apteegis tunneksin end paremini (samaväärse palgaga). Kui mul rahaga kitsaks läheb, siis kobin tagasi inglisesse (see võimalus ju ei kao), aga see ei tohiks juhtuda järgmise aasta sees ning tõenäoliselt, mida ma ka loodan, leian endale piisavalt huvitavat rakendust Eestis, et sinna ma jäängi :) Aga loomulikult, ette lubada oleks peaaegu sama, mis öelda, et mu maja valmib selleks suveks. Eih, ma olen aru saamas, et lõpptulemusest on tähtsam teekond selleni. Siinkohal on minu elu suurim väljakutse viia end piisavasse konditsiooni, et saada hakkama selle imelisega, millest olen väga pikka aega unistanud. Minu peas pole enam mõtet, et annaksin kellelegi palju raha ja olgu olemas. Eiiii, võibolla usaldan või usun endasse liiga palju, aga mis mõte oleks mul end jätta ilma sellest loomisprotsessist, mis mulle just rahuldust pakubki või siis lõpptulemus, mis ütleb, kes selle (elu)töö taga oli. See, kes veetis hommikust õhtuni asja kallal nokitsedes ja kirudes…

Kui miski jäi segaseks, siis küsige, sest ise olen justkui kõik nüüd selgeks mõelnud ning võibolla tuli ootamatuna, aga samas, vist ka mitte, kui mu igast blogikandest siinmaal vaid üks teema pidevalt vastu karjub. Mäletame kõik, millise sisuga blogi suvel oli ;)

mõttegeeniused

Olen ikka mõelnud, et mida mul siin kirjutada on, sest üks ja sama töö, mis kordub päevast-päeva. Aga no need Woolls’i naised oskavad oma mõtetega nii hiilata, et pean kohe sellest blogis mainima. Täna oli siis järgmine küsimuste ja järelduste jada: 1. “Miks sa nii vaikne oled?” /võibolla pole mul teiega millestki rääkida, mõtlen/ 2. “Ma tean, eestlastele ei meeldi inglased, sest nad ei anna Eurovisioonil kunagi ühtegi punkti meile.” Mõne aja pärast sekkuvad vestlusesse need, kes mind vähem tunnevad. 3. “Kas sa oledki Eestist pärit?” Sellele küsimusele järgneb tavaliselt küsimus naaberriikide kohta, huupi nende pakkumine või siis kellegi tuttav on ka Eestist (milles ma sügavalt kahtlen, sest neil pole enamasti aimugi Eestist ja nende jaoks on kõik võõras Eesti). 4. “Kas Eesti on või oli kunagi osa Jugoslaaviast?” Nojah, seda siis tänaselt arvajalt. Oleks kasvõi Venemaad pakkunud, oleksin talle kuldmedali andnud. 5. “Mida sa arvad inglastest?” /paremini arvaks, kui “mõttegeeniuseid” vähem oleks/. Siis jätkub jutt edasi “kaalikakiskujaga” (nimetame teda siis edasi nii, kuna ta tegi toore kaalika söömise peale suured silmad). Teema taaskord (umbes kolmandat korda) päevakajja kistud. “Kas sul poiss-sõber on?” “Kuidas sa pere looma hakkad, kui sul teda pole, potile istudes last ju ei saa!” /Kui tore, et ta midagigi teab/ Sellele järgneb hulga lahedaid mõtteid. “Praegu oleks sul õige aeg mees leida, sellega pere luua ja siis mõne aasta pärast karjääri jätkata.” /Aitäh pakkumast, ma suudan ise ka mõelda/ Halenaljakas, kas pole. Eks selliseid on ka mu päeva vaja, aga noh, mul pole isu nendega vestelda. Veel enam, kui nad kõiki taga räägivad.

leidmata tee

Iga jumala päev mõtlen nüüd tööl kui mõttetu ja absurdne see on ning milleks… Mõtlen kuupäevale ja soovin, et see oleks juba… Vaatan, miks kell edasi ei lähe. Miks ma olen alles teise nädala teises päevas, kui võiks olla juba… tunne on nagu oleks 1,5 asemel töötanud 1,5 miljonit aastat… Täiesti haige või mis? Homesickness on ja ei ole ka. Tööl olles muud ei sooviks, kui juba kodus olla, aga… Tunne on nagu elaks tööl ja kodus saab õige vähe olla, mis tekitab omakorda igal vabal hetkel tunde, et miks ma kodus olen, kas ma tööl ei peakski olema!? Nagu täna õhtul, et peaks juba tööle minema. Täiesti hullu trumlisse tõmbab selle asja ja kui pöörlema hakkab, siis välja ei saa. Harjub ära nagu vastupidiselt puhkusega, aga samas, kui endalt küsida, milleks ja paremat vastust ei tule kui raha, siis… Ma tõesti ei taha uskuda, et võibolla olen ära hellitatud, et mulle ei sobigi ükski töö ja kõik “kannatavad” sarnaselt minule, aga mina olen kannatamatu ega püsi kuskil kauem kui paar aastat. Samas ei ole see ju õige, kui töö ei anna peale materiaalse mitte midagi (eks hea, kui vähemalt sedagi). Siiski usun, et kuskil on minu jaoks ka tõeline kirg ja väljakutse, aga ma veel otsin seda. Ma ei saaks kurta, et mul ideedest, eriti viimasel ajal, puudus oleks. Neid võiks isegi vähem olla, kui vaid mõnest tugevamalt kinni viitsiksin haarata ja hoida.

kehv jõuluilm

Ma ei tulnud selleks siia, et töötada, kui väljas lõõmab päike ja temperatuur on 27 C. Hallooo, me oleme septembrikuus ja see siin ei ole Austraalia või Hispaania. Suve läksin ikkagi Eesti otsima, aga miskipärast leidsin nüüd siit. Hommikul tööle sõites oli juba kahtlaselt palav. Olin lahtised suvekingad just täna sügise jalanõude vastu vahetanud ja tumedas nahkjopes tundsin ennast nagu elava kanana grillahjus. Kanana, kes väntas veel ratast ka. Tööl keerati aga konditsioneeri kraade allapoole ja esmakordselt tundsin Tescos ringi jalutades nagu paradiisis – neil on seal riiulite vahel nagu külmikus. Töölt tagasi sõites säras meeletult ilus päikene, mõned suplesid vees ning muidu oleks saanud suurepäraseid fotosid, aga ma ju ei teadnud, et täna võiks olla päev, kui mul seda vaja läheb. Kiirustasin pärast õhtusööki tagasi välja, aga veerand tunni pärast oli päike juba loojumas ja sealt veel veerandi pärast loojunud ja hakkas pimenema. Metsiku kiirusega käib see hetkel. Aga taevas oli üle pika aja võrratult kaunis. Viimase hetke sain peale ka.

kap(sl)ist välja

Let’s make it further more popular – I’ve got no personal life anymore :D
Ehk siis isiklik elu hakkab kaduma, kui blogile on antud järjekordne viide. StatCounter on nüüd pretty useless selles kulutules… Ei, ma ikka veel ei kurda ja blogi lukku ei pane :D

Edit: Ok, isiklik elu on, aga see on üpris avalik juba. Varem kirjutasin suhteliselt piiratud ringkonnale ja teadsin, kes mu blogi loevad.

kuidas elad, pirnipuuke?

Täna tegi mind õnnelikuks üks imeilus plaan :) Ei, ma ei taha sellest rääkida.
Siiatulekust saadik olen mõelnud tihti pirnipuule, mis koju maha jäi. Juuli keskelt hakkasin jälgima pirnide kasvu. Olid õige pisikesed, aga siiski arvasin, et saan neid veel enne äratulekut proovida. Polnud siis veel kindel, kus augustiski olen, aga pirnide valmimiseks pakkusin vähemalt augusti keskpaika. Jah, selleks ajaks saavutasid nad oma õige suuruse küll, aga mitte küpsuse. Sõin samas juba tädi aia magusaid pirne, aga koduaia sort jäigi kõvaks ning pidin pirne täis puu maha jätma. Mu süda tilgub siiamaani verd :( Rääkimata tomatitest, mis samuti alles augustist söödavaks said või kurgid ja õunad (kõik see meenub eriti veel poehindade foonil). Nii hiliseks on saak viimastel aastatel jäänud. Nüüd meenusid veel sarapuupähklid ja sügisseened, mille hooaeg peaks käes olema. Loodan, et järgmisel aastal loodus mind ei kiusa…

kugistamisest

Nii minu moodi blogida sellest, mida ei kavatsenud ja unustada see, mida tahtsin kirja panna. Enamasti on kiiremates apteekides kaks proviisorit ja siis saab lõunad erinevatele aegadele kokku leppida või on apteek lõuna ajal üldse kinni. Hullem variant on see, kui mõtled, et ehk annab kuidagi töö kõrvalt lõuna samas kohas ära teha ja patsiente ka teenindada, kui neid natuke harvemini käib (et läheks tööajana kirja). Vahel isegi õnnestub enam-vähem, aga tihtipeale tuleb toit pooleldi närimata patsiendi juurde joosta või ravimit kontrollima hakata. Mõtlesin ka sel laupäeval üritada konsultatsiooniruumis süüa, kuna muidu oli vaikne ja nii apteegi uksel kui metadoonikogujate nurgakeses seisis sildike, et apteeker on 13-13.30 lõunal. Tegelikkus kujunes muidugi teiseks. Selle 15-20 minuti jooksul pidin suutäisi rutuga alla kugistama, sest 5 sõltlast ei pidanud vajalikuks asjaolu respekteerida. Umbes nii, kui ühe lusikatäie sain suhu pandud ja mäluma hakata, nägin mõne meetri kauguselt tegelast kohale tormamas. Neelan toidu kiiruga alla, tõmban igaks juhuks peoga üle suu, et mingit pudinat kuskilt paistma ei jääks, keelega üle hammaste ning juba küsin patsiendi nime ja aadressi. Vahel tuleb neid ka 2 korraga. Siis istun jälle maha, jõuan mõned suutäied igaks-juhuks juba kiiremalt mälutsedes kõhtu ajada, kui järgmine tegelane platsis. Porgandit viimaks ei üritagi närima hakata, ka väiksema tükiga läheb terve igavik ning hinge tõmmata ei kavatse. See silt ei olnud esimest päeva üleval, vaid rohkem kui kuu.
See on veel suhteliselt ok, vahel vaja ootel retsepte kontrollida, siis tahetakse telefoni või patsiendi juurde ja kui ära saan teretatud, on natuke aega poolest suutäiest lahti saada, kuni tegelane oma probleemi seletab :D Ega hea, kui jõuab üleval joodavat teha ning alla tuua, selle aja jooksul on juba tekkinud küsimuste jada ja tavaliselt lõpetab iga proviisor külm kohv või tee puutumata tassis. Kuna siinmaal ajan oma toitumises viimast näpuga järgi, siis pean leidma lisaks lõunale ka kaks lühipausi ooteks. Parim võimalus selleks on midagi põske haarata ja vetsu minna, sest sinna veel järele ei tulda. Ainuke koht, aga ka mitte üle “normaalse” pikemalt, sest muidu võib lennata märkus, et mõtlesime, oled juba jalga lasknud. Ideaalis peaks iga kord ütlema, kui kuhugi kasvõi korraks eemale minna, sest mõnel on kombeks ka selle kohta märkus teha.

paksem nahk ja lisa silmapaar

Laupäeval töötada pole kõige hullem, sest tavaliselt jääb natuke hetki ka hingamiseks. Samas oli tänase ees hirm naha vahel, teades, et Margate’s on 50 (täpsemini 65 juba) endist narkosõltlast ja neile tuleb mõõta kahe (mõnele ka kolme) päeva jagu metadooni või siis panna valmis subutex/suboxone. Ei viitsinud seepärast küll tunnike varem tööle ilmuda. Jäi lootus, et on Kareni laupäev tööl olla. Ta vist peaaegu ainukesena seal neid valmis teeb. Minu suureks õnneks oligi. Muidugi on see vaid üks osa sellest sahmerdamisest. 8,5 tunni sees teenindada 65 sõltlast – selleks peab ikka hea närvikava olema. Tubli Katie, noor neiu, kes sealse managerina sellega igapäevaselt rinda pistma peab. Endised sõltlased – enamik lärmakad, ropendavad, vuhisevad uksest sisse, kiirel sammul oma “nurgakesse”, aga selle ajaga on juba päris hea mitu kärts-sõna valjul häälel suust lennutatud ja kellelgi pole mingit häbi seda teha, eneseuhkus lausa voolab sõnadena kõigi teiste apteegikülastajate kõrvu. Kui mingi probleemike nendega üles kerkima peaks, siis parem neile jalgu ei jääks. Ja probleemid on sagedased. Õnn on olnud nendega vähem kokku puutuda ja nuga kõril pole veel lõpetanud. Enamasti käivad kambakesi, nagu vanad head sõbrad või tuttavad ning siis on juba suurem lärm lahti. Üks tore perekond endisi narkosõltlasi, Jones 1, Jones 2 ja ma ei tea mis veel vuristasid oma mitu nime ette, hea, kui nende “meeldivale” aktsendile pihtagi saan ning oletatava nime mitmekümne retsepti seast üles leian. Muidugi oleks suurim viga jätta aadress või sünnikuupäev kontrollimata. Et siis kutsun ühe mitmest enda ette, annan laupäevase doosi ja panen ta ette kaasavõtmiseks pühapäevase. Vahepeal jõuavad nad omavahel kohad vahetada, naise asemel ilmub mees ja joob naise pühapäevase annuse ära. See juhtub kiiruga nii muidu minnes, kui keegi ei märka, kuna üks omavaheline seletamine käib ning mees jõuab ka oma laupäevase metadooni takkaotsa ära juua (mille mõni hetk hiljem talle kätte toon) ja alles siis avastab, et hoh, sai naise pühapäevane ja enda laupäevane kerre aetud. Nalja kui palju, aga ei, jäävad sinna passima ja arutama, et kellele saab mehe pühapäevane. Mina muidugi ei saa mingit lisa lagedale tuua ning seletan ka neile. Mees ikka ei saa rahu, õnneks on naine nõus pühapäeval ilma olema ning nii see asi lahenebki. See on täiesti joppamine, kui sealt suuremat sõimu, süüdistamist proviisori suunas ei tule ning lahkutakse rahumeelselt. Nuga jäi taskusse ja loodetavasti ei tule ka mingit kohtukeissi, et andsin kellelegi 1,33 kordse annuse ja jätsin teise järgmise päeva omast üldse ilma.
Häid joppamisi on õnneks siiani palju olnud. Sel nädalal veel eriti. Woollsis jääb vähe aega patsientide karjumiseks (loe: nimede hüüdmiseks), seega jätan ravimid väljahüüdmiseks eesleti assistentidele. Kontrollravimitega on raskem juhus. Üritan nii palju kui võimalik ise patsiendile anda, kuigi assistendid enamasti tunnevad neid nägu- ja nimepidi ja eriti rõve on regulaarselt külastajalt ID-kaarti vms küsida, sest enamasti hakkavad nad kobisema, et on 10 aastat seal käinud ja keegi pole isikutõestust veel küsinud ning vähesed kannavad seega ka kaasas. Aga seadus on seadus ning minu aega ja närve säästab see tunduvalt, kui jätan ka kontrollravimid assistentide hooleks. Üldiselt nad teavad, mida teha, aga ma ei tea, kas oli halb päev, aga üks rabas ravimi, nägi küll punast CD (=controlled drug) kleepsu peal, aga mitte rohelist retsepti, mille olin kummiga ümber paki kinnitanud (kuna taha kasti tuleb ka allkiri võtta). Hea, et ma ikka pidasin seda sadade muude asjade kõrval meeles ning retsepti järgi pärisin. Mõtlesin, et kas olen selles segasummasuvilas oma mõistuse kaotanud, sest assistent väitis kategooriliselt, et mingit retsepti kinnitatud polnud. Ok, vahest ikka juhtub, et retseptid kaovad ka muidu ära. Hakatakse otsima, kulutatakse meeletult lisaaega, muu töö kuhjub keskkonnas, kus iga minut on hinnas. Siit tuli jälle joppamine, kuna patsient ilmus kuskil 15 minuti pärast välja ja hoopis muu asja pärast. Siis tuleb assistent mu juurde ja küsib, et kas peaks midagi sellelt daamilt küsima, sest ta põikas kõrvalt perearstikeskusest ka apteegist veel läbi. No loomulikult!? Mida ta veel ootab. Laseme kontrollravimi retsepti linna peale jalutama või jätame hoopis prügikasti viskamiseks (nagu kunagi ammu üks oli kodus pooleks rebinud). Ma pidin assistendile küsimuse ka valmis mõtlema, sest talle poleks iial pähe tulnud, et võiks pärida, ega pakikese küljest juhuslikult retsepti ei leidnud. Patsient (õieti küll tema esindaja) oli flegmaatiline ja võttis midagi taipamata tuima näoga kotist pakikese, mille küljes jah, oli see retsept!!! Ma polnudki oma mõistust selles segaduste segaduses kaotanud. Ja kes oleks kõige lõpus süüdi jäänud – ikka proviisor, sest meie vastutada on kõik ja kõigi lollused, sest selle eest ju makstaksegi.
Kolmas juhtum sel nädalal, nagu igasse päeva peab jätkuma eredamat killukest. Westgate apteek allkorrusel. Jeeeeh, kuidas ma ei saa aru nende suhtumisest, et proviisor peab tegelema üksi ootel retseptidega. Ja siis on üks tore assistent, kes jookseb iga patsiendi küsimusega proviisori juurde ning kutsub ta välja. Siis venib see aeg, mil saan ootel patsientidega tegeleda, sest mõne arvates on küsimus väärt rohkem kui 5 või 10 minutit tülitamist, mis lõpeb enamasti sellega, et enne lõpliku otsuse langetamist käiakse ka perearsti juurest läbi (milleks sinna kohe minna). Mul pole absoluutselt midagi ootel retseptidega tegelemise vastu, mis ongi iseenesest huvitavam. Võin arvutisse kanda, riiulilt üles korjata ja viimaks kontrollida ka iseenda tööd, isegi kui see suurendab vea tõenäolisust. Aga enamasti olen siis ka ajahädas, sest samal ajal on lauale kontrollimiseks virna kogunenud ravimid (mida tehnikud veel viitsivad teha) ning probleemsete patsientide tähelepanu on ka vaja rahuldada. Suurema osa tehnikute kohta võiks öelda nii, et kui nad vähem möliseks, siis nad ka rohkem jõuaks. Ega ma asjata enamus ajast vait pole. Ok, mul jäi jutt hoopis päeva killukeste juurde. Üks vanatädike, kes helistab ja pole rahul sellega, mis just apteegist kohale toimetati ehk siis ibuprofeeni suspensiooniga, mis on lastele mõeldud. No on jah karbil kirjas nii, aga mis see tähendab, kui on antud täiskasvanu annus. Ei tee sellistele selgeks, et arst on nii kirja pannud, mina olen väljastanud täpselt selle, mis on retseptil kirjas ja ravimi toimeaine annus on täpselt sama. Temale see ei kõlba, sest esiteks on ravim mõeldud lastele ja teiseks peab olema vedelik selge. Teatavasti (ibuprofeeni) suspensioon ongi ainult teraline. Mingi häda oli olnud ka enne ibuprofeeni kapslitega, mida võtta ei saanud. No mida iganes. Sellistel juhtudel saadan kõik… get back to your doctor ja mõtlen what can I do… Teine kild seisnes tablettide omadustes, millega üks tädi rahul polnud. Täiesti tüüpiline keiss, et tabletid pole enam need, mis varem olid. Loomulikult pole, meile tulevad sisse erinevatelt tootjatelt nö. eri brändid ja it’s not up to me to choose them!! Kust mina tean, millised need "õiged" on, kui pole isiklikult kõiki (kümneid tuhandeid) proovinud ja pole minu teha, millised juhtuvad parasjagu riiulil olema ning kui need pole seekord suhkrukattega ja libedasti allaminevad, siis ju mina olen ikka süüdi… Lubasin talle need 4 viimast riiulile kopitama jäänud suhkrukattega tabletti (mis arvatavasti õiged olid) ning üritasin sebida talle järgmiseks korraks õige firma omad. Tee kõigile asjad ette-taha ära, no ma ütlen. Nagu tööd vähe veel oleks, tuleb tegeleda ka mingite pisiasjadega, mis mõnele on eluküsimus ning hoida kõigel ja kõigil silm peal.
I can’t help it!! Help-help!!! Ma ütlen, see töö sobib ainult külmanärvilistele ja tõesõna, kasvatan topelt kihti nahka ning silmapaari ka selja taha.

marutsemisest villand

Täna oleks kohe väga tahtnud rattaga Ramsgate’i sõita, aga mis teed, kui päikest ja sooja on, aga tuulevaikust pole. Pidin siis jooksuga leppima, kuigi siiamaani ei naudi seda, puhtalt igavuse (sama rada) ja väsitavuse tõttu. Esimest korda üle pika aja paigale tarduma panevas tuules joosta oli veel eriti vinge. Maru pritsis silmist pisaradki voona välja. Ilmselt oleks tuul jäänud Ramsgate’i sõites külje peale, aga siin palju ei puudu, kui ka see ümber lükkaks.
Esimene päev Ramsgate’s üle kolme kuu ja mul on jälle tunne nagu alles eile oleksin seal mässanud. Ainult Ali oli puhkusel (veel 2 nädalat) ja ühe vaheseina mahavõtmisest kohe oluliselt rohkem ruumi juures. Haavad on ikka veel liiga värsked ja mõnest asjast jääb sügavam trauma eluks ajaks. Ok, asi pole nii hull kui ma siin ette manan. Kartsin tegelikult tüdrukute reaktsiooni minu pikaajalise “puudumise” kohta (kadedusenoodid, võlts “igatsus” ja “rõõm”). Noh, see briti huumor, ma tõesti ei tea, üha rohkem riivab kahepalgelisus silma või on tõesti see ainult minu ettekujutus näha asju 10 korda mustemates toonides. Eks nad olid juba arvanud kümne teise teooria kõrval, et ma päriselt ära läksingi. Muidugi on nende kujutlusvõime ikka väga ablas igasugu jaburdusi välja mõtlema nagu mu juttudest ka järeldada võib. Kuidas mulle küll ei istu see teadmine, et ühel hetkel suudetakse olla parimad sõbrannad ja siis teist taga rääkida. Seda teades ei suuda ma kunagi neile ennast avada ja töö huvides ei saagi mingit sõbrannatsemist olla. Muideks, see pole ainult ühes töökohas nii ja mina pole seda ka ainukese sisserännanud proviisorina välja öelnud.
Igatsen eestlaste tõelist siirust, olgu siis inimesed kinnised või vahel ka tujust ära, aga suudan neid palju paremini mõista kui inglasi. Mõlema rahvuse positiivsetest omadustest saaks päris hea kompu. Aga natuke parema noodiga asja lõpetamiseks pean mainima, et on ka tõeliselt siiraid tegelasi, keda leian pigem allakäinud eluga inimeste seast. Mu päeva tõi päikese üks metadoonijooja, kellega jutud jäid just vahetult enne puhkust pooleli.

close to Xmas

Oleks loogiline, et poed on koolistaffi täis. No eks natuke ole ka, aga mida? Jõulukaardid ja -pakkepaberid!?? Mingi advendiaeg hakkas või?

terve igavik tööd

Küsige mu käest, kuidas mul esimene tööpäev möödus. Nagu üks korralik lapsevanem võiks küsida 1.septembril oma võsukeselt. Tavaliselt 1.septembril peale piduliku aktuse koolilastel midagi kavas pole. Meenutan ülikooli aegu, kuidas juba enne septembrit, s.t täisnädalast õppekavaga kohe algust tehti ja esimesed loengud läksid tihtipeale juba täie ette. Mõned õppejõud ikka säästsid tudengeid, kes esimesel aastal pea laiali veel ringi jooksid ning jätsid esimese loengu õppeaine üldiseks tutvustamiseks, rääkisid kavast, õppetööst, kohalkäimisest, eksamitest jne.
Minu tööpäev siis… Esiteks tundsin, nagu poleks ära olnudki – puhkusel siis. Sama kiire, sama mõttetu, sama tühi tunne. Tunnen nagu oleksin seda tööd siin juba aastaid teinud ja imestan, et oktoobris saab alles kaks aastat Inglismaale tulekust ning erialatööd alustasin sellest rohkem kui kolm kuud hiljem ja üldse olen võtnud nii palju puhkust (sel aastal 4 kuud!), et ma ei tohiks üldse vigiseda. Aga ometi, juba esimese päeva lõpus on tunne nagu tühjal kotil. Mis kasu oli puhkusest? Mõtlesin nagu koolilaps, et pean kuni järgmise suveni seda kräppi taluma, umbes 9 kuud. Arutlesin summa üle, mis selle ajaga koguneks, isegi päevade üle, mis veel töötada tuleks, kuskil 180-st esimesele võib risti peale tõmmata. Lahe! Ja see esimene päev tundus terve igavikuna. Eks kohe-kohe hakkab jälle tunduma, et elangi tööl, sest vaba aega praktiliselt pole. “Mida sa teed, kui sul telekat ei ole?”, kõlas täna juba esimene pirn sama tüdruku suust, kellele ei mahtunud pähe, kuidas kaalikat toorelt süüa annab. Ma ei oskanud muud vastata, kui et olen nii väsinud, et ei jõuagi midagi eriti teha ja peagi magama lähen. Ma tõesti ei tea, kuhu kaovad mu tööpäeva lõpud. Paari tunni sisse ei jää just palju aega toimetada. Söön, pesen riideid, jooksen (pigem küll varahommikul ja kui rattaga tööl ei käi), kirjutan blogi ja uurin internetist vajalikku informatsiooni (pean kurssi viima nii eesti uudiste kui meilidega ning ka erialaselt end täiendama=kurjajuur). Ja hea, kui üldse jääb aega mõtlemiseks! Ma kahtlen, kas temal jääb, muidu suudaks ta ehk teisi inimesi paremini mõista. Ta ei kujutanud ette, et keegi võiks telekata üldse elada. Tõsiselt kohe. Huvitav, mis järgmiseks sealt tuleb…
Ühesõnaga tööl tagasi olles tundus nagu oleksin seda tööd teinud järjepidevalt, terve igaviku nii täna kui ka pikkade aastate jooksul. Kujutage ette, et peate keskmiselt 9 tundi oma päevast hinge kinni hoidma ja alles õhtul võite välja hingata. Täpselt selline on minu tööpäev. Mõistate, kui vabastav ja lõõgastav on siis need kaks tundi lihtsalt istuda ja hea, kui selleks üldse võimalust on, siis olen lõpmata tänulik. Sest mul on igal õhtul mingid kohustused täita ja pooled neist nihkuvad järgneva(te)sse päevadesse. Nüüd otsin liiga tihti võtmeid taga ("eelnevas" elus seda peaaegu ei juhtunud) või on vaja kuskilt korterist mingi oluline paber üles leida (pole palju asju, aga ometi piisavalt, et tegevust jätkuks tunniks), uurida netist koolituste kohta, kirjutada meile, täita töötundide arvestus ja hoolitseda ka enda eest. Neid pisiasju jätkub igasse päeva. Enne und või siis hommikul tuleb meelde, et ma ikkagi ei jõudnud kõike ja see tunne on vastikumast vastikum. Kui õnnelik saab olema minu viimane tööpäev…