nuta või naera

Hakka või nutma, kuidagi väga sagedaseks on muutunud olukorrad, kui minuga suheldes karjutakse, ennast välja elatakse ja “oma tarkust” taga ajatakse, kui neil pole õigus (ammugi häält tõsta ja karjuda), mina pole süüdi või asjaga üldse seotudki. Ma ei tohiks ju isiklikult võtta. Pean vabandama teiste tegemiste ja/või tegema jätmiste eest. Milleks sellist tööd teha!? Praegu õnneks turtsatasin hullumeelsest naerust. Lihtsalt absurdselt halenaljakas, kuigi kibedusest tahaks…
Mõttetu üldse oma tööst rääkida, sest üha vähem leiab sellest mingit ilu ja negatiivse külje pealt on nimekiri lõppematu. Ma pean iga blogikande ikka parema maiguga lõpetama, seega – palju pole jäänud, varsti võib juba päevi tagasi lugema hakata.