võrratu

Njah, ma tean, et ei saa enne und, kui panen siin midagi kirja, kasvõi selle vähese, mida julgen või tohin kõigi silme alla tuua. Võiks ju kõik hingelt rääkida ja blogi lukku panna, aga ei, katsetan piire. Olen mõelnud isegi, et ehk oleks häbi lugeda kõiki neid postitusi, mis kunagi kirja on pandud, eriti alguses või hoopis lõpu poole, sest mida edasi, seda isiklikumalt olen kirjutanud. Aga ka ei, sest selline ma olen ja kas peaksin häbenema? Ma ju tahan, et minu ümber olevad inimesed mind tunneksid, sest siis võin kindel olla, et ebameeldivaid üllatusi minu poolt enam ei tule. Jäävad need, kes tahavad mind kõigest hoolimata tunda, ja ma armastan avameelsust.
Njah, mis teha, uue kuu graafikut nähes läksid Broadstairs’i koha peal mõtted muidugi sinna aega, kui viimati seal käisin – aasta alguses. Selles apteegis pole iseenest midagi erilist, miks mu süda hõisata võiks, aga ometi hõiskas, sest see aeg oli mulle väga eriline ja mu elus pöördeline. Positiivne tunne lämmatas siis kõik negatiivse, mida enne seda ja nüüd viimasel ajal just tundnud ja märganud olen. Mõnus tunne käis minuga kaasas igal pool ja ma ei tundnud mingit piinlikkust jõuda tööle rattaga läbi vihmasaju, jubeda liikluse, poolpimeda, porise püksitagumiku ja õhetavana. Ma naersin oma hinges. Ma olin tööl, aga mu mõtted olid mujal kui probleemidel ja jamadel ning ma nakatasin oma õnnega kõiki. Ma tundsin, et ka teised on eluga väga rahul ja kõik armastavad kõiki. Ma ei hoolinud muredest ega halvast, sest üks tunne lämmatas kõik ebameeldiva.
Ma ei suuda iial kirjeldada seda ülevoolavat olekut mis siis oli. See on mu elus olnud vaid korra ja oli äärmiselt ainulaadne. Tõsiselt kahtlen, kas kunagi kordubki. Sellisel kujul vaevalt. Ma pole ennast kunagi kergemini ja õnnelikumalt tundnud kui siis. Siis kui elu mind naerma pani. Siis kui ma hõljusin pilvedes, kuhu oleksin võinud jääda. Aga kuhu see kõik haihtus? Kui kahju, et ma ei suuda enam, kui kahju, et kadus selle võim, värskus ja salapära. Kuhu jäi mu paradiis? Nüüdseks on jäänud vaid väga meeldiv mälestus ja igatsus. Ei, ma ei nuta sellepärast. Olen väga rahul, et sain korragi puudutada midagi imelist ja enneolematut. Tõesti, ma ei oska seda kirjeldada, aga miski pole kunagi nii imeline olnud, isegi kui olen ka varem… Kuid see ületas kõik eelnevad ja kui väga ma sooviksin seda veel kogeda, isegi kui natuke teise nurga alt, vahet poleks. Õnneks pole ma enam kunagi endine pärast seda jõnksu ja nüüd on mul ka teadmine. Ma võiksin ju vähemalt selle viimase kuu teeselda, et olen jälle samasugune, tunda end kergelt ja muretult, sest kõik on kõige paremini :)