Am I lost then?

Läksin juba voodisse, aga hoolimata kolmveerand kuuest üleval olemisest ja energia tühjaksjooksust Ramsgate’is, ei paistnud vähimatki und tulevat. Kell pole iseenesest palju, kümme läbi, aga viimasel ajal ei viitsi ega taha midagi suurt pärast tööd teha kui magama minna. Võibolla osaliselt ongi asi selles, et eile kobisin voodi juba poole üheksa paiku, eks uni tuli küll tunduvalt hiljem, aga ju sain ikkagi piisavalt unetunde.
Aga nüüd ei saaks justkui magama jääda panemata kirja mis hingel. Mis mõtted tekkisid… Esiteks hakkasin leierdama mõtet, mis siis, kui ühel hetkel olen olukorras, kus mitte miski ei tundu õige. Ei minevik ega tulevik, ammugi olevik. Olen alati vähemalt tuleviku “õigeks” mõelnud, aga mis siis kui… see juhtub, et ma ei leia enam midagi õiget mitte millestki… Sellise hirmu tekkimine on piisavalt loogiline, sest palju pole enam jäänud ja kes teab, mida see uus suund mulle toob või kas annab tegelikult seda, mida loodan andvat. Ehk on mul liiga kõrged ootused selle suhtes nagu oleks see mu viimane õlekõrs… Saan vaid toetuda selle suve kogemustele (mis on väga värsked ja uued ning seega ka rohkem atraktiivsed), aga mis siis, kui midagi välja ei tule? Oh, üle pika aja tunnen seda hirmu… Paar aastat tagasi enne siiatulekut ju ka, aga siis olin hoopis teine inimene…. Samas võin taas endale kinnitada, et alati annab vähemasti sealt jätkata, kust pooleli jäi, sest see võimalus iseenesest ei kao. Aga mis siis ikkagi, kui leian, et miski pole enam õige ja mul pole vähimatki aimu, mis õige(m) võiks olla? Alati olen teadnud, kuhu suunas liikuda, aga kui ühel hetkel ükski kõikvõimalikest variantidest pole enam piisavalt meeliköitev? Kas see on võimalik ja mis siis saab? Mis siis saab, kui ei leia ka kodus enam rahu? Ma ei soovi tõmmelda kahe maailma vahet või...? Olen ma siis kadunud hing…?
Teiseks jäi kummitama Baxteri manageri jutt. Kuna ta juba aasta tagasi mainis oma suveks planeeritud pulmi, et selle nimel teeb rohkem tööd (6 päeva nädalas) ja võtab aega maha pärast pulmi, siis tuletasingi oma küsimusega seda talle meelde ja vastuseks kõlas, et alati on vaja millegi uue nimel töötada (auto, kinnisvara jne) ning et ta ei oska vaba ajaga midagi peale hakata. “Oot-oot, mis mõttes ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata, kui tal on nüüd ka naine?” mõtlesin mina. Vabanduste vahelt hakkas kooruma tõde. Mina ei sooviks siin maailmas midagi muud, kui ainult aega juurde ja aina juurde, et saaks tegeleda kõigega, mis huvitav(am kui töö). Minu meelest on neid asju meeletult, lõppemata nimekiri, mida tahaks või võiks teha. Aga võibolla on ka see minu vabandus! Peita end töö taha ja rääkida, selle asemel et teha, mida tahan. See süümepiin, mis mind valdab, kui ma ei tee, mida peaks ehk siis trenni, tööd kodus või tööl – kogu mu päev on detailideni ette planeeritud mida ja mis järjekorras, et valmis jõuda õigeks ajaks ja et jääks aega oma “armastatud” tegevusele. Oh, kui väsinud olen ajaga jooksmisest. Võibolla on see minu ja paljude teiste tööhoolikute viga, et puhkehetkedel avastame end justkui valelt teelt, sest õigem on töötada. Ju asi pole selles, et ta ei teaks, mida vaba ajaga peale hakata, lihtsalt kõik muu kui töö tundub vale. Olen viimasel ajal mõelnud, et kõik, kes kipuvad üle töötama, väldivad midagi, probleem on kuskil palju sügavamal. Ma ei suuda uskuda, et keegi võiks armastada tööd rohkem kui puhkehetki. Töö on kate millelegi alateadvuses varjatule. Samas olen piisavalt palju kuulnud siit ja sealt, et midagi pole vabal ajal teha või siis vaadati telekat, sest muidu oleks lausa igavusse surnud, siis tunnen, kuidas minu aeg lihtsalt kaob liivana kellas ilma et oleksin jõudnud midagi erilist korda saata. Suured ootused iseendale?

Nüüd on tunnike uneajast kadunud, aga ehk soikun kiiremini, kui mõtted ka kirjas…