Peaksin asju pakkima, sest nädala pärast olen juba ära... Ära Westgate’st, tõenäoliselt Londonis suundudes mõne tunni pärast Derby’sse, et sealt järgmisel päeval Peak District’i seigelda, loodust nautida ja sellest järgmisel päeval tagasi Londonisse jõuda, sealt õhtul Stanstedi lennujaama bussiga sõita, ööseks jääda ja varahommikul suund Eesti poole võtta. EESTI...
Aga ma kohe mitte ei viitsi pakkida, kuigi mul on homme viimane vaba päev enne töönädalat, mis annab mulle vaid ühe vaba tunnikese igal õhtul.
Ma peaksin küpsetama, midagi magusat tööle, sest nad ootavad kooke, küpsiseid, mida iganes – enne puhkusele ärasõitu ja pärast tagasi tulles. Mul on tõsine hirm, et ma ei tahagi sealt tagasi tulla, sellepärast oleks kergem seda elutempot jätkata ja mitte kuhugi minna... et poleks valusat lahkumist... lahkumist sealt, kus olen terve elu elanud, rattaga sõitnud, koolis käinud, aiatööd teinud, majas elanud, oma põllul kasvatatud juurvilju söönud, mitte neid, mis kiirtee ääres kasvavad (nagu siin näinud olen by the way).
Peaksin veel kümmekond asja uurima ja ära tegema enne kui teele asun, aga ma ei viitsi. Mitte täna, sest olen väsinud... väsinud kahetunnisest rattasõidust tööle, tööst, palavast ilmast ja varasest ülestõusmis(t)est. Tahan lahtise aknaga istuda voodil ja kirjutada seda blogi... seda ma tahan... Ma ei viitsi isegi mitte sada meetrit eemale randa loivata, sest ma olen nii väsinud ja ei taha enam oma nahka ära kõrvetada, sest neljapäevasest käigust juba aitas. Tahaksin rahu ja vaikust nagu Eesti kodus, mitte üle tänava möllavate noorte hõikeid või räuskamist kuulda ega autouste paukumisi pärast kinoskäiku enne südaööd või autotuuritamisi ega koristajate varahommikust kili-kolinat nagu tegu oleks mõne suurlinna keskplatsiga, aga mitte väikeküla tänavaga. Olen harjunud elama haudvaikuses.
Jõudsin tööle rohkem kui pool tundi enne avamist, seadsin sammud mere poole, kuid jõudsin hoopis paarikümne sammuga mööda pisikest võssakasvanud teerada pidi pisikesele heinaplatsile, kus rohi kõrge, vaarikad virgumas ja puulehed kohisemas. Istusin palgile ja tundsin viivuks, et olen Eestis. Mitte midagi ei meenutanud Inglismaad, kui vaid kuskilt kõrgemalt puude tagant paistev apteegi katusekorrus. Võibolla leian ennast sealtsamast mõnel lõunatunnil oma sööki nosimas ja päikese käes peesitamas. Pole vaja kaugelt otsida seda, mis tegelikult nii lähedal on (millest märkamatult juba mitu kuud mööda käinud olen).
28 June 2008
26 June 2008
Herne Bay & Whitstable
Lõpuks on ka UK-sse rohkem kui kahepäevane suvi jõudnud. Tänase ilmaga pidi kohe kodukandist välja sõitma ja kuutagune kehva ilma tõttu tekkinud puudujääk sai parandatud lõpuks Whitstable's käimisega. Läbi sai supsatud taas ka Herne Bay'st.
Ja lisan piltide sekka oma unistuste maja :)
22 June 2008
mis kergelt tuleb see kergelt läheb
Miks kiputakse arvama, et mõnele elus kõik nii lihtsalt kätte tuleb....
Need jutud töö juures minu kui farmatseudi palgast või pidevad teemad minu sportlike eluviiside kohta hakkavad tüütama. Esimene küsimus hommikul tööle jõudes on kas ma tulin jõusaalist ja kehakaalu juttu jätkub vahel kuni õhtuni. Nii üks kui teine on hakanud oma välimusest rohkem hoolima ja õhanud, et tahab välja näha nagu mina või süüa kooke ja samas välja näha ikka nagu mina. Nagu ma võiksin süüa mida iganes ja ükskõik mis koguses ning ikka sellejuures sale välja näha. Andke minna... Mida nad võibolla ei taju, et meeletute koguste maiustuste hulga, mida nad tööle iga päev väiksemate ettekäänetega (kellegi lapse sünnipäev, pulma-aastapäev, sugulasele kodakondsuse andmine, kolmteist-ja-reede) kuhjavad, nad ka ära tarbivad. Algul Ramsgate’i tööle asudes lasin samuti valimatult ning väga sageli heal ja paremal maitsta, aga praegu ohjeldan ennast üpris rangelt ja luban vaid korra või paar nädalas mingi koguse madala toitaineväärtusega kraami ning seda harva korda nad märkavad ja imestavad, kuidas ma näen ikkagi sale välja. Mida nad ei näe, on varajased ülestõusmised, trenniriiete kokkupanek-lahtivõtmine-pesemine, täpselt kalkuleeritud, mõõdetud ja valmispandud päeva 3-4 toidukorda, ettemõeldud trennikavad, jõusaalid, viimse piirini viidud jõutõmbed, piinarikkad kardiotrennid ning mis korduvad päevast-päeva. Kas ma ei või siis välja näha selline, kui ma käin kuus korda nädalas trennis ja toitun 95% tervislikult. Kui ma ei näeks pärast poolteist kuud trenni parem välja kui alustades, oleksin masenduses.
Mulle tuuakse tüüpilisi vabandusi ettekäändeks, miks nemad trenni teha ei saa. Muidugi on peamiseks põhjenduseks aja puudumine. Ma pole neile veel öelnud, aga kes midagi väga tahab, leiab selleks ka aja. Ka mina leidsin algul sama vabanduse iseendale, sest mulle jäi päevast vaid kolm tundi endale. Nüüd jääb vaid üks, sest mitte ainult tunnine trenn ei kahanda aega, vaid kõik sellega kaasnev – sättimised, asjade läbimõtlemised jms. Üksainus tund, vahel ka kaks, kui ei pea poodi minema, pesu või anumaid pesema, sööki valmistama või midagi jälle läbi mõtlema, valmis panema ja uurima. Missest et pean tõusma hommikul enne viit, sööma kiirelt hommikusöögi autos trenni parklas ja leidma aja iga kolme tunni tagant söögikordadeks sellises kiires apteegis nagu seda on Ramsgate. Ma teen seda, sest trenn on minu prioriteet ja ma leian selleks aja ohverdades kõige muu. Kui teistel on lapsed, siis minul on tööpäev reeglina 2-3 tundi pikem kui neil. Meil kõigil on nädalas sama arv tunde ja ma olen igaks õhtuks nii väsinud, et jään paari minutiga magama, missest et kell on vaid üheksa õhtul. Missest et igal varahommikul tahaksin kauem magada, tööle väljapuhanuna minna ja parema meelega trenni üldse vahele jätta, aga hei, trenn on harjumus nagu hambapesu, kui ühel hetkel külge jääb. Ma tean, et elu lõpuni ma kindlasti samamoodi ei jätka, aga aasta lõpuni olen liige ja pigistan ennast viimse higi välja ja praegu on see minu elustiil.
Teise külje pealt, kui jutt on rahast... Millest ikka räägitakse, kui et seda on vähe ja ei maksta piisavalt ning alati oleks justkui proviisor süüdi, et temale hästi makstakse ja ta seda kokkuhoidlikult tarvitab. Kusjuures pole mõtet ka vastu vaielda, isegi, kui arstid vähemalt kaks korda rohkem teenivad või minu palka vähese apteegialase kogemuse tõttu veel tüüpilise inglise proviisori palgaga võrrelda ei annaks. Samas mõistan ka nende muret, sest raha vaevalt kunagi liiga palju on... aga igaüks valib elukutse, töö ja raha kokkuhoiu määra ikkagi ise. Keegi ei takista õppimast kelleks iganes. Kõigil on valikuvabadus otsustada, kuhu tööle minna, isegi kui selleks peab valima teise riigi. Kõik on sündides ju võrdsed nagu kõigil on nädalas sama arv tunde. Oma elu määrame suuremalt jaolt ise ja õnnel on kõige sellega vähe pistmist. Pole olnud mina mingis eelisseisus, vaid kõik on olnud aega ja kannatlikku meelt nõudva töö vili. Kui see nüüd natukenegi ära ei tasuks, oleksin masenduses.
Ma võin kinnitada, et pole mulle siin elus midagi kergelt tulnud. Pole mulle rohkem õnne antud või saatus mind hellitanud. Olen lihtsalt valinud tee ja hakanud sedapidi liikuma omamata mingeid garantiisid oma valiku õiguses või õnnestumises. Ma ei tea, kas mu valik on olnud õige või vale (kas seda üldse kunagi teada saan), aga ma ei kahetse ühtegi sammu hetkel, mida oma eesmärkide täitmisel ette olen pidanud võtma.
Edit esmaspäeval
Täna vaadati imelikult, kui ma toorest kaalikat järasin. Kas juurikad peab enne ilmtingimata ära keetma, et ma neile jänest ei meenutaks? Väga imelikuna on tundunud mõnele inglasele ka see, et ma õuna tervenisti, s.t koos südamikuga ära söön (imelik siis sellepärast, et see pidi liiga kõva olema). Ma ütlen inglased on ise imelikud :D
Kaalikateemast tuli edasi jälle kaaluteemaline mõttearetus ja küsimus, et kas sellepärast ma siis selline välja näengi ja järgnes õpetus, kuidas ma peaksin elust rõõmu tundma, pitsat ja šokolaadi õgima, pubides ja kinos käima - kusjuures see oli tõsiselt, mitte naljapoolest öeldud :DDD
Sellised pirnid siis esmaspäevast veidi teisest töökohast Woolls'ist.
Edit kolmapäeval
Täna käis arutelu selle üle, kas kalorivaba light Coca-Cola sisaldab suhkruid ja... kaloreid :DDD
Edit reedel
Täna öeldi, et ma ei tohiks selline välja näha ja arvati jälle, et olen ilma erilise pingutuseta sellise väljanägemise saavutanud. Tegin nalja, et vajan päevas kõigest ühte õuna ja isegi Dave jäi seda uskuma! Kusjuures olin veendunud, et ta saab aru, aga tema rääkis seda ka Alile... Uskumatu, ma ei näe üldsegi nii sale välja, et päevas vaid ühe õuna söömise juttu tõsiselt võtta.
Need jutud töö juures minu kui farmatseudi palgast või pidevad teemad minu sportlike eluviiside kohta hakkavad tüütama. Esimene küsimus hommikul tööle jõudes on kas ma tulin jõusaalist ja kehakaalu juttu jätkub vahel kuni õhtuni. Nii üks kui teine on hakanud oma välimusest rohkem hoolima ja õhanud, et tahab välja näha nagu mina või süüa kooke ja samas välja näha ikka nagu mina. Nagu ma võiksin süüa mida iganes ja ükskõik mis koguses ning ikka sellejuures sale välja näha. Andke minna... Mida nad võibolla ei taju, et meeletute koguste maiustuste hulga, mida nad tööle iga päev väiksemate ettekäänetega (kellegi lapse sünnipäev, pulma-aastapäev, sugulasele kodakondsuse andmine, kolmteist-ja-reede) kuhjavad, nad ka ära tarbivad. Algul Ramsgate’i tööle asudes lasin samuti valimatult ning väga sageli heal ja paremal maitsta, aga praegu ohjeldan ennast üpris rangelt ja luban vaid korra või paar nädalas mingi koguse madala toitaineväärtusega kraami ning seda harva korda nad märkavad ja imestavad, kuidas ma näen ikkagi sale välja. Mida nad ei näe, on varajased ülestõusmised, trenniriiete kokkupanek-lahtivõtmine-pesemine, täpselt kalkuleeritud, mõõdetud ja valmispandud päeva 3-4 toidukorda, ettemõeldud trennikavad, jõusaalid, viimse piirini viidud jõutõmbed, piinarikkad kardiotrennid ning mis korduvad päevast-päeva. Kas ma ei või siis välja näha selline, kui ma käin kuus korda nädalas trennis ja toitun 95% tervislikult. Kui ma ei näeks pärast poolteist kuud trenni parem välja kui alustades, oleksin masenduses.
Mulle tuuakse tüüpilisi vabandusi ettekäändeks, miks nemad trenni teha ei saa. Muidugi on peamiseks põhjenduseks aja puudumine. Ma pole neile veel öelnud, aga kes midagi väga tahab, leiab selleks ka aja. Ka mina leidsin algul sama vabanduse iseendale, sest mulle jäi päevast vaid kolm tundi endale. Nüüd jääb vaid üks, sest mitte ainult tunnine trenn ei kahanda aega, vaid kõik sellega kaasnev – sättimised, asjade läbimõtlemised jms. Üksainus tund, vahel ka kaks, kui ei pea poodi minema, pesu või anumaid pesema, sööki valmistama või midagi jälle läbi mõtlema, valmis panema ja uurima. Missest et pean tõusma hommikul enne viit, sööma kiirelt hommikusöögi autos trenni parklas ja leidma aja iga kolme tunni tagant söögikordadeks sellises kiires apteegis nagu seda on Ramsgate. Ma teen seda, sest trenn on minu prioriteet ja ma leian selleks aja ohverdades kõige muu. Kui teistel on lapsed, siis minul on tööpäev reeglina 2-3 tundi pikem kui neil. Meil kõigil on nädalas sama arv tunde ja ma olen igaks õhtuks nii väsinud, et jään paari minutiga magama, missest et kell on vaid üheksa õhtul. Missest et igal varahommikul tahaksin kauem magada, tööle väljapuhanuna minna ja parema meelega trenni üldse vahele jätta, aga hei, trenn on harjumus nagu hambapesu, kui ühel hetkel külge jääb. Ma tean, et elu lõpuni ma kindlasti samamoodi ei jätka, aga aasta lõpuni olen liige ja pigistan ennast viimse higi välja ja praegu on see minu elustiil.
Teise külje pealt, kui jutt on rahast... Millest ikka räägitakse, kui et seda on vähe ja ei maksta piisavalt ning alati oleks justkui proviisor süüdi, et temale hästi makstakse ja ta seda kokkuhoidlikult tarvitab. Kusjuures pole mõtet ka vastu vaielda, isegi, kui arstid vähemalt kaks korda rohkem teenivad või minu palka vähese apteegialase kogemuse tõttu veel tüüpilise inglise proviisori palgaga võrrelda ei annaks. Samas mõistan ka nende muret, sest raha vaevalt kunagi liiga palju on... aga igaüks valib elukutse, töö ja raha kokkuhoiu määra ikkagi ise. Keegi ei takista õppimast kelleks iganes. Kõigil on valikuvabadus otsustada, kuhu tööle minna, isegi kui selleks peab valima teise riigi. Kõik on sündides ju võrdsed nagu kõigil on nädalas sama arv tunde. Oma elu määrame suuremalt jaolt ise ja õnnel on kõige sellega vähe pistmist. Pole olnud mina mingis eelisseisus, vaid kõik on olnud aega ja kannatlikku meelt nõudva töö vili. Kui see nüüd natukenegi ära ei tasuks, oleksin masenduses.
Ma võin kinnitada, et pole mulle siin elus midagi kergelt tulnud. Pole mulle rohkem õnne antud või saatus mind hellitanud. Olen lihtsalt valinud tee ja hakanud sedapidi liikuma omamata mingeid garantiisid oma valiku õiguses või õnnestumises. Ma ei tea, kas mu valik on olnud õige või vale (kas seda üldse kunagi teada saan), aga ma ei kahetse ühtegi sammu hetkel, mida oma eesmärkide täitmisel ette olen pidanud võtma.
Edit esmaspäeval
Täna vaadati imelikult, kui ma toorest kaalikat järasin. Kas juurikad peab enne ilmtingimata ära keetma, et ma neile jänest ei meenutaks? Väga imelikuna on tundunud mõnele inglasele ka see, et ma õuna tervenisti, s.t koos südamikuga ära söön (imelik siis sellepärast, et see pidi liiga kõva olema). Ma ütlen inglased on ise imelikud :D
Kaalikateemast tuli edasi jälle kaaluteemaline mõttearetus ja küsimus, et kas sellepärast ma siis selline välja näengi ja järgnes õpetus, kuidas ma peaksin elust rõõmu tundma, pitsat ja šokolaadi õgima, pubides ja kinos käima - kusjuures see oli tõsiselt, mitte naljapoolest öeldud :DDD
Sellised pirnid siis esmaspäevast veidi teisest töökohast Woolls'ist.
Edit kolmapäeval
Täna käis arutelu selle üle, kas kalorivaba light Coca-Cola sisaldab suhkruid ja... kaloreid :DDD
Edit reedel
Täna öeldi, et ma ei tohiks selline välja näha ja arvati jälle, et olen ilma erilise pingutuseta sellise väljanägemise saavutanud. Tegin nalja, et vajan päevas kõigest ühte õuna ja isegi Dave jäi seda uskuma! Kusjuures olin veendunud, et ta saab aru, aga tema rääkis seda ka Alile... Uskumatu, ma ei näe üldsegi nii sale välja, et päevas vaid ühe õuna söömise juttu tõsiselt võtta.
15 June 2008
14 June 2008
mälestused
Kaks nädalat on märkamatult läinud, tegelikult tundub uut kalendrilehte ette keerates justkui oleksin sedasama teinud alles eile. Tahaksin loota, et kogu minu elu ei möödu uut aastakalendrit välja võttes nagu oleksin vana alles eile seinale riputanud.
Uskumatu, aga täna laususin sõnad, et armastan oma riiki. Töö juures päriti, miks ma ei taha igavesti Inglismaale jääda, kas asi on inimestes või milles... Kusjuures ei osanud tol hetkel muud välja tuua kui misarable (õnnetu, kurb) inglise ilma, mis siin pidevalt domineerib. Üks ja see sama ilm, kuigi isegi päeva lõikes nii erinev. Inglise suveilma taludes tundub juba võimatuna, et kuskil mujal, näiteks Eestis võiks olla lämmatavalt palav ilmake. Aga ma tean, et on... ma tunnen Eestit.
Vaevalt et minust just eriline patrioot saanud on, kes riigipühal tingimata lipu heiskab, aga mida aeg edasi, seda armsamana Eesti tundub. Ka kõik eestlased, keda ma ei tunne, on justkui omad, sest nad teavad – teavad seda, mida minagi... Ma ei kiru enam Eesti elu, seda, et palgatöölistele tehakse tihtipeale liiga, sest pole halba ilma heata, ebaõiglust leiab ju igal pool ja igas asjas. Inglismaa on minule vaid koht töötamiseks ja ilmselt ka natuke ringireisimiseks, aga ma ei usu, et hakkan ennast kunagi selle maa või rahvaga seostama.
Ma olen hakanud igatsema selle järele, mida kunagi pigem vastumeelselt pidin tegema. Minu eluks olid lõputud aia rohimised, heinaniitmised, kündmised, külvid, kaevamised, lõikamised, aga tagantjärele tundub see nõiaring nauditavana. Kui hea oli õhtul kaevule istuda ja mõelda sel päeval äratehtule, milleks võis olla ka üksainus sitke mahasaetud puuoks, millesse olin pannud kogu oma selle päeva rammu või kümme meetrit kaevatud kraavi või paarkümmend kärutäit põllule toimetatud komposti... Sadades kordustes ahjukütmised, puude riitaseadmised, lõhkumised tundusid siis tüütavana, aga praegu seisaksin nende tüütustega hea meelega iga päev silmitsi. Neli päeva sääskede, kärbeste ja parmudega heideldes, et palavate suveilmadega kogu aia hekk ära pügada oleks juba eksootika. Vaevalt tahaksin need päevad Kreeta saarte rannaliivadel puhkamise vastu vahetada.
Tunnen kohutavalt puudust oma koduaiast, kus sain toimetada, aiasaadusi noppida ja puhata. Kui õnnelik peaks olema inimene kõike seda omades! Hea, et ma pole pidanud kunagi pikemalt korteris elama. Hea, et mul on siin elus olnud võimalus elada oma aiaga majas ning tulla sinna tagasi, kui selleks on vajadus ja tahtmine olnud. Ja hea, et ma Inglismaale tulin, sest muidu poleks ma selle väärtust kunagi nii sügavalt tundma õppinud. Ja hea on teada, mida õnneks tingimata tarvis läheb! Isegi, kui see võtab meeletult aega, on see kvaliteetaeg, mis annab tulemuse ja sellega ka rahulolu.
Eile leidsin tõetera - kui mälestused kaaluvad üles unistused, oled vanaks jäänud. Olen täpselt nii vana, et mäletada, kuidas varahommikutel, veel enne kõrvetavat päikest (või juhtus tihti ka sellega) maasikaid noppisin, et neid paar tundi hiljem pesema ja puhastama ning sellest mõned tunnid hiljem moosiks keetma hakata, et mitu korda tagatarre „külma tuppa” suhkru järele tõtata, moosilt vahtu koorida ja esimese tunni pingsalt valvata, et see ühe hetkega üle ei keeks ning viimaks eelnevalt pesu- ja tulikuumas vees loputatud purkidesse kulbiga ajada ning tihedalt kaanetada ja lauaveerele kuni jahtumiseni jätta, aastaarvuga nummerdada ja hiljem korviga keldrisse vedada... mäletan, kuidas algul keskkooli matemaatika või keemiale tuginedes suurt midagi suhkru, soola või äädika protsentidest jagamata protsendid täiskasvanute mureks jätsin, aga hiljem kõrgkooli kunsti vallates vajaminevad kogused oma aruga leidsin ning kooli praktikasse rakendamisest viimaks ka rõõmu tundsin. Mäletan esimesi katsetusi äädika lisamisel ja kramplikke püüdlusi täpselt retseptist kinni pidada olgu siis tegu koogi-, purgisalati-, kompoti- või mõne muu toiduretseptiga, lisades vürtse, pipart või soola, tundsin end hiljem kui heliloojana oma loominguid komposeerides, katsetades, proovides, harva midagi võssa pannes.
Mäletan heitlusi putukatega marjametsades, et tunde korjata ja täita vaid pool pangi või läbi kammides metsad ja leida vaid mõni seen või parematel aegadel korjata seljakott pungi männiriisikaid, mis ka keetmise järel veel mõrudalt maitsesid, kuid pärast marinaadi pannes kehvemini kui vanema põlvkonna valmistatud hoidised ei maitsenud. Mäletan veel eelmist suve, kui esimest korda enda korjatud pohladest moosi keetsin, kuna varemalt pohlamoosist ei hoolinud, aga hiljem selle verivorsti kõrval kohustusliku komponendina leidsin vaja minevat.
Mäletan pea kuklas õunakorjamisi, puu otsa ronimisi, redelil küüritamisi, viimse lihaste valuläveni viidud sirutusi, ilusamate õunade allapotsatamisi vahetult enne nende kättesaamist, puu all lademetes vedelevaid õunu, mida isegi mina, päevas kilojagu õunu järiv tegelane alla ei jõudnud kugistada. Mäletan nende ettevaatlikku kastiladumist nagu tegu oleks kanamunadega ja jälgimas nende ülikiiret riknemist, poole aastaga mädaks muutumist, mida kiirendas talvel „külmas toas” jäätumine ja sellele järgnev ülessulamine. Mäletan, kuidas õunad mahtusid kõikjale – paarkümmend korda päevas kõhtu, salatitesse, purkidesse ja teatud ajaperioodil lausa iga päev küpsetatud kookidesse. Ja kuidas keegi tegelane arvas, et ma oleksin talle nõus oma aia õunu talle 60 senti kilo ise korjama! Mäletan oma piiramatult väljavenitatavat magu andmata vähimatki häiret päeva jooksul tarbitud kilole õunale ja sellele lisanduvale marjakilole.
Mäletan augustikuid, kuidas pärast toas vedelemist olin mõnekümne sekundiga oma tagaaias ning noppisin põõsastelt tikreid ja mustsõstraid peoga suhu. Mäletan, kuidas magusad murelid ikka kõige kõrgemal puuoksal kasvasid või linnuparved sõstardel kädistasid, kes kirsipuu ühe päevaga viimseni tühjaks õgisid, jättes vaid ühele kivile tillukese tüki viljalihast päikese kätte kuivama.
Mäletan, kuidas lämbepalavasse kasvuhoonesse tilli või sibulat lõunasöögiks võtma läksin, hommikutel pangide kaupa kokku kuivanud tiigist suure hädaga läbi veetaimede ja muda vett kastekannu sain ning kastega märjakssaanud jalgade saatel kannud kasvuhoonesse tirisin ja kurkidele kõige rohkem kupatasin, mis koos tomatitega tõenäoliselt kõige kurvemini tugeva kuumuse käes kannatasid, isegi siis, kui otsese päikese varjuks kattelooriga kogu hoone katnud olin ja arvatavasti ainult paprikad üle 40-kraadisest palavusest rõõmu tundsid.
Mäletan pidevaid öökülma kartusi, jutte ja hala, kuidas külm õied ära võttis ja pealt nähes hoolega kasvatatud lihavate tomatitaimede surma eluvõimetuteks närtsinud ja tumedaks tõmbunud varteks üheainsa ööga, kuigi neid enne suure kartusega rasketes savipottides maja ja kasvuhoone vahel veeti, et toas pikale veninud taimi „välitingimustega” karastada ja valgust jagada. Mäletan taimekahjuritest leheõgijaid, viljamädanikke, pikale veninud vihmade tõttu hallitanud või poolenisti tigude ja lindude poolt ärasöödud maasikaid.
Mäletan, kuidas tomatite ja kurkide korjamise jaoks kaasa võetud korvid ikka väikeseks jäid ja keldrisse uute järele minema pidi nagu ka uute hoidisepurkide, kuna moosikeetmisel tihtipeale umbkaudsete kalkulatsioonide tõttu ülejäägid tekkisid ja kõike samal ajal söömiseks jätta oleks olnud patt, kuna põõsaste küljes niigi värsked söödavad marjad rippusid ja võimalikult palju talveks säilitada taheti.
Igal tükikesel minu koduaiast on oma lugu jutustada ja midagi, millel on sügavam tähendus, ei saa ära unustada. See, millest täna jutustasin, on vaid imepisike murdosake minu koduaiaga seotud mälestustest.
Lennupiletid jõuludeks on nüüdseks broneeritud ja plaanide kohaselt veedan paar päeva enne suvepuhkusele tulekut Derby’s ja selle lähedal looduskaunis Peak District’is ringi matkates.
Uskumatu, aga täna laususin sõnad, et armastan oma riiki. Töö juures päriti, miks ma ei taha igavesti Inglismaale jääda, kas asi on inimestes või milles... Kusjuures ei osanud tol hetkel muud välja tuua kui misarable (õnnetu, kurb) inglise ilma, mis siin pidevalt domineerib. Üks ja see sama ilm, kuigi isegi päeva lõikes nii erinev. Inglise suveilma taludes tundub juba võimatuna, et kuskil mujal, näiteks Eestis võiks olla lämmatavalt palav ilmake. Aga ma tean, et on... ma tunnen Eestit.
Vaevalt et minust just eriline patrioot saanud on, kes riigipühal tingimata lipu heiskab, aga mida aeg edasi, seda armsamana Eesti tundub. Ka kõik eestlased, keda ma ei tunne, on justkui omad, sest nad teavad – teavad seda, mida minagi... Ma ei kiru enam Eesti elu, seda, et palgatöölistele tehakse tihtipeale liiga, sest pole halba ilma heata, ebaõiglust leiab ju igal pool ja igas asjas. Inglismaa on minule vaid koht töötamiseks ja ilmselt ka natuke ringireisimiseks, aga ma ei usu, et hakkan ennast kunagi selle maa või rahvaga seostama.
Ma olen hakanud igatsema selle järele, mida kunagi pigem vastumeelselt pidin tegema. Minu eluks olid lõputud aia rohimised, heinaniitmised, kündmised, külvid, kaevamised, lõikamised, aga tagantjärele tundub see nõiaring nauditavana. Kui hea oli õhtul kaevule istuda ja mõelda sel päeval äratehtule, milleks võis olla ka üksainus sitke mahasaetud puuoks, millesse olin pannud kogu oma selle päeva rammu või kümme meetrit kaevatud kraavi või paarkümmend kärutäit põllule toimetatud komposti... Sadades kordustes ahjukütmised, puude riitaseadmised, lõhkumised tundusid siis tüütavana, aga praegu seisaksin nende tüütustega hea meelega iga päev silmitsi. Neli päeva sääskede, kärbeste ja parmudega heideldes, et palavate suveilmadega kogu aia hekk ära pügada oleks juba eksootika. Vaevalt tahaksin need päevad Kreeta saarte rannaliivadel puhkamise vastu vahetada.
Tunnen kohutavalt puudust oma koduaiast, kus sain toimetada, aiasaadusi noppida ja puhata. Kui õnnelik peaks olema inimene kõike seda omades! Hea, et ma pole pidanud kunagi pikemalt korteris elama. Hea, et mul on siin elus olnud võimalus elada oma aiaga majas ning tulla sinna tagasi, kui selleks on vajadus ja tahtmine olnud. Ja hea, et ma Inglismaale tulin, sest muidu poleks ma selle väärtust kunagi nii sügavalt tundma õppinud. Ja hea on teada, mida õnneks tingimata tarvis läheb! Isegi, kui see võtab meeletult aega, on see kvaliteetaeg, mis annab tulemuse ja sellega ka rahulolu.
Eile leidsin tõetera - kui mälestused kaaluvad üles unistused, oled vanaks jäänud. Olen täpselt nii vana, et mäletada, kuidas varahommikutel, veel enne kõrvetavat päikest (või juhtus tihti ka sellega) maasikaid noppisin, et neid paar tundi hiljem pesema ja puhastama ning sellest mõned tunnid hiljem moosiks keetma hakata, et mitu korda tagatarre „külma tuppa” suhkru järele tõtata, moosilt vahtu koorida ja esimese tunni pingsalt valvata, et see ühe hetkega üle ei keeks ning viimaks eelnevalt pesu- ja tulikuumas vees loputatud purkidesse kulbiga ajada ning tihedalt kaanetada ja lauaveerele kuni jahtumiseni jätta, aastaarvuga nummerdada ja hiljem korviga keldrisse vedada... mäletan, kuidas algul keskkooli matemaatika või keemiale tuginedes suurt midagi suhkru, soola või äädika protsentidest jagamata protsendid täiskasvanute mureks jätsin, aga hiljem kõrgkooli kunsti vallates vajaminevad kogused oma aruga leidsin ning kooli praktikasse rakendamisest viimaks ka rõõmu tundsin. Mäletan esimesi katsetusi äädika lisamisel ja kramplikke püüdlusi täpselt retseptist kinni pidada olgu siis tegu koogi-, purgisalati-, kompoti- või mõne muu toiduretseptiga, lisades vürtse, pipart või soola, tundsin end hiljem kui heliloojana oma loominguid komposeerides, katsetades, proovides, harva midagi võssa pannes.
Mäletan heitlusi putukatega marjametsades, et tunde korjata ja täita vaid pool pangi või läbi kammides metsad ja leida vaid mõni seen või parematel aegadel korjata seljakott pungi männiriisikaid, mis ka keetmise järel veel mõrudalt maitsesid, kuid pärast marinaadi pannes kehvemini kui vanema põlvkonna valmistatud hoidised ei maitsenud. Mäletan veel eelmist suve, kui esimest korda enda korjatud pohladest moosi keetsin, kuna varemalt pohlamoosist ei hoolinud, aga hiljem selle verivorsti kõrval kohustusliku komponendina leidsin vaja minevat.
Mäletan pea kuklas õunakorjamisi, puu otsa ronimisi, redelil küüritamisi, viimse lihaste valuläveni viidud sirutusi, ilusamate õunade allapotsatamisi vahetult enne nende kättesaamist, puu all lademetes vedelevaid õunu, mida isegi mina, päevas kilojagu õunu järiv tegelane alla ei jõudnud kugistada. Mäletan nende ettevaatlikku kastiladumist nagu tegu oleks kanamunadega ja jälgimas nende ülikiiret riknemist, poole aastaga mädaks muutumist, mida kiirendas talvel „külmas toas” jäätumine ja sellele järgnev ülessulamine. Mäletan, kuidas õunad mahtusid kõikjale – paarkümmend korda päevas kõhtu, salatitesse, purkidesse ja teatud ajaperioodil lausa iga päev küpsetatud kookidesse. Ja kuidas keegi tegelane arvas, et ma oleksin talle nõus oma aia õunu talle 60 senti kilo ise korjama! Mäletan oma piiramatult väljavenitatavat magu andmata vähimatki häiret päeva jooksul tarbitud kilole õunale ja sellele lisanduvale marjakilole.
Mäletan augustikuid, kuidas pärast toas vedelemist olin mõnekümne sekundiga oma tagaaias ning noppisin põõsastelt tikreid ja mustsõstraid peoga suhu. Mäletan, kuidas magusad murelid ikka kõige kõrgemal puuoksal kasvasid või linnuparved sõstardel kädistasid, kes kirsipuu ühe päevaga viimseni tühjaks õgisid, jättes vaid ühele kivile tillukese tüki viljalihast päikese kätte kuivama.
Mäletan, kuidas lämbepalavasse kasvuhoonesse tilli või sibulat lõunasöögiks võtma läksin, hommikutel pangide kaupa kokku kuivanud tiigist suure hädaga läbi veetaimede ja muda vett kastekannu sain ning kastega märjakssaanud jalgade saatel kannud kasvuhoonesse tirisin ja kurkidele kõige rohkem kupatasin, mis koos tomatitega tõenäoliselt kõige kurvemini tugeva kuumuse käes kannatasid, isegi siis, kui otsese päikese varjuks kattelooriga kogu hoone katnud olin ja arvatavasti ainult paprikad üle 40-kraadisest palavusest rõõmu tundsid.
Mäletan pidevaid öökülma kartusi, jutte ja hala, kuidas külm õied ära võttis ja pealt nähes hoolega kasvatatud lihavate tomatitaimede surma eluvõimetuteks närtsinud ja tumedaks tõmbunud varteks üheainsa ööga, kuigi neid enne suure kartusega rasketes savipottides maja ja kasvuhoone vahel veeti, et toas pikale veninud taimi „välitingimustega” karastada ja valgust jagada. Mäletan taimekahjuritest leheõgijaid, viljamädanikke, pikale veninud vihmade tõttu hallitanud või poolenisti tigude ja lindude poolt ärasöödud maasikaid.
Mäletan, kuidas tomatite ja kurkide korjamise jaoks kaasa võetud korvid ikka väikeseks jäid ja keldrisse uute järele minema pidi nagu ka uute hoidisepurkide, kuna moosikeetmisel tihtipeale umbkaudsete kalkulatsioonide tõttu ülejäägid tekkisid ja kõike samal ajal söömiseks jätta oleks olnud patt, kuna põõsaste küljes niigi värsked söödavad marjad rippusid ja võimalikult palju talveks säilitada taheti.
Igal tükikesel minu koduaiast on oma lugu jutustada ja midagi, millel on sügavam tähendus, ei saa ära unustada. See, millest täna jutustasin, on vaid imepisike murdosake minu koduaiaga seotud mälestustest.
Lennupiletid jõuludeks on nüüdseks broneeritud ja plaanide kohaselt veedan paar päeva enne suvepuhkusele tulekut Derby’s ja selle lähedal looduskaunis Peak District’is ringi matkates.
1 June 2008
kas vabadusest enamat veel saavutada annab?
Üle-eelmisel nädalal alanud külmetushaigus vindus väga pikalt ja tegelikult pole ta veel praegugi sajaprotsendiliselt kadunud. Pühade nädalavahetusel võtsin kolm trennivaba päeva, mis pani mind kohutavalt süümepiinu tundma. Kuigi tervis polnud korras, vedasin ennast lõpuks ikkagi jõusaali, sest kaua võis... Halenaljakas on lasta mingil viirusel enda üle võimus haarata nädalaks ja rohkemgi veel. Kõige piinavamaks ei osutunud mitte halb enesetunne, vaid õhtune-öine kuiv köha, mis ei lasknud sekunditki rahulikult hingata. Oleksin oma kopsud ja silmad peast välja köhinud, kui need keha küljes kinni poleks olnud. Ja ma ei saa öelda, et see köha kuhugi kadunud oleks, sest viimastel õhtutel olen trimbanud köhasiirupit, mis enam-vähem terve inimesena tunda laseb. Pärast neljapäevast Herne Bay’s käiku oleks justkui uus ring otsast peale alanud kurguvaluga (nagu sellest nädal tagasi kõik alguse sai). Kuna neljapäev oli vaba ja tahtsime jälle bensiini maha kantida, otsustasime Herne Bay’d ja Whitstable’i külastada, aga hommikupoolne päikeseline ilm vahetus pärastlõunase lausvihmaga ja viimasesse mainitud kohta ei hakanud minemagi, kuna jalad lirtsusid ja riided olid läbimärjad. Eks ma sel põhjusel uue kurguvalu saingi. Ilm on viimasel ajal peamiselt vihmane olnud ja nagu kiuste minu vabadeks päevadeks jagab vihma ja tööpäevadeks sooja päikest nagu eile, pärast laupäevast tööpäeva lausa sulasin oma tumedates rõivastes Ramsgate’is ja andsin kurguvalule vunki juurde ühe erakordselt suure jäätiseportsjoniga. Aga armu ei anna, olen teisipäevast kõik päevad ilusti jõusaalis tunnikese trenni teinud, missest et minu treener ilmselt juba arvas, et ma enam ei viitsigi käia, aga ma muud põhjust ei maininud, kui et tõmban kangi Hartsdown’i jõusaalis rohkem, jätmata mainimata, et olin üle nädala viiruses ja leian aega jõusaaliks vaid varahommikutel või õhtutel pärast seitset. Olen hakanud varahommikuid eelistama, kui ärkan veidi enne kuut, jõuan jõusaali umbes poole seitsmeks ja kella kaheksast sõidan Ramsgate’i poole. Nii jäävad vähemalt õhtud endiselt alles ja saan ka enne magamaminekut veidi puhata.
Töö poole pealt midagi uut pole, kui vast see, et üha rohkem hakkab asi küllastuma ja mõtted kodukanti seadma, aga midagi pole parata, kui tahan oma eesmärke täita, pean natuke ka kannatama. Töö on töö, pole see kuskil parem või halvem, ainult paremini või halvemini tasustatud. Ühel suvel sõidan rattaga Kagu-Eesti külateedel, järgmisel jooksen Kagu-Inglismaa rannaliivadel, mis pole ju imelik. Aga mis põrgu pärast pean Eestis töötama kuu, et saada sama suur summa kui Inglismaal nädalaga, kui elukalliduse vahe pole neljakordne? Ma jookseksin juba Eesti suunas, kui olud oleksid võrdväärsed, aga kuni need ega minu eesmärgid ei muutu või täitu, pean jooksma veel teistel teedel. Kui paljud meist eestlastest unistaksid poolemiljonilisest aastapalgast, tasuta elamisest ja sõiduvahendist? Mida kaugemal sellele olla, seda rohkem ilmselt... Miks me mõtleme enamasti sellele, kui palju materiaalne kindlustatus meile midagi annab, aga väga vähe sellele, kui palju see midagi võtab... Kas sellepärast, et keskmine inimene on selle saavutamisest enamasti väga kaugel ja näevad vaid need, kes lähedal või päris kohal on? Miks see mind küll ei rõõmusta, kui tean, et nädal töötades saaksin teise nädala kuskile tuhandeid miile eemale reisida või uue laptop’i osta. Viga saab olla vaid minus... Mõtlen liiga palju tulevikule, elamata täna, kui mu keha veel liigub, hingab ja on terve. Omamata aega, leida seda vaid puhkuseks Eestis neljal nädalal aastas, mis ainukesena mind rõõmustab. On vaid tohutult unelmaid, kuhu jõudma peaksin, aga muidugi need on vaid selleks, et olla, aga mitte täituda, sest realiseerudes pigem vaid pettumust valmistavad. Siiski saab olla vaid üks tõeline unistus, mille täitumisest kõik unistavad – teha seda, mis tõeliselt meeldib, mis tähendab eelkõige jõudmist arusaamisele, mida teha tahetakse. Ja see annabki lõpuks vabaduse ja õnne. Mina päris täpset valemit veel ei tea, kuigi häguselt aiman. Minu unistuseks oleks saavutada vabadus oma elupäevade sees ja tunduvalt enne pensionile jäämist. Kõlab hästi!
Kui kõik plaanide järgi kulgeb, olen Eestis 8-23. juuli ja 22. detsember – 1. jaanuar. Vähemalt need kuupäevad mulle lubati :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
