erilised

Päike kutsus mind välja. Mul on alati miskipärast mingid süümepiinad, kui väljas on ilus ilm, mul on vaba aega, aga mina olen toas. Võtsin pastaka ja paberi, et midagi kirja panna, istusin pingile ja nagu ütlesin – ilm oli suviselt soe, päike soojendas mõnusasti, tuult eriti polnud, üleüldine vaikus ja mahe merelainete loksumine kõlasid vaid taustaks. Aga vat ei suutnud kohe midagi kirja panna. Lihtsalt mõtlesin…

Show encrypted text

Minu elu pole suurt mainimisväärtki, kuigi olen uhke selle üle, kuhu jõudnud olen. Samas meeldib mulle jääda tagasihoidlikuks ja samuti imetlen inimesi, kes oma edu juures ei hakka nina üles vedama. Mulle meeldivad eneseväärikad inimesed, kes endid ei haletse. Mulle meeldib tugevus, iseseisvus ja elujõulisus ning need, kes armastavad elu, iseennast ja teisi enda ümber ning oskavad näha kõiges eelkõige head ning seljatada paha. Mulle meeldib, kui keegi oskab elu elada kergelt ja teha veel ka teiste elu rõõmsamaks. Ma imetlen neid, kes oskavad olla teiste suhtes tähelepanelikud, hooli(tse)vad, arvestavad, mõistvad ja muidu austusväärsed. Mulle meeldib, kui keegi märkab imelist elu iga päev ja ütleb seejuures, kui mõnus on. Need on erilised inimesed :)

puhkus (III osa)

Olen oma postitustes pigem Londonit maha teinud kui kiitnud, aga hetkel küll tahaksin näha hoopis selle ilusamat poolt. Või no mis näha, seal ongi palju ilusat. Kuidagi armsaks hakkab mõni piirkond saama ja tegelikult piisab sellest, kui elada kümmekond miili kesksüdamest väljaspool ning tegemist on justkui omaette linnaga – omaette poekesed, kino, söögikohad, kaubanduskeskus, rongijaam jne-jne. Ja mis huvitav, Londonis küll, aga ometi kuuleb linnulaulu ja kohtab palju ilusat loodust selle üldise kära sees. Kes otsib, see leiab. Hetkel on mul isegi kergelt kade meel, et mul pole siin parke või pikka jõeäärt, kus jooksmas käia. On vaid meri ja selle ääres joosta kiviasfaltil, tugevas tuules ning rahvastatult pole eriti meeldiv. Tugev tuul võib olla ka seal jõe ääres, aga ometi teekatte pinnas ja muud tegurid tuleksid justkui paremini vastu, nt. annab jooksuradasid varieerida, siin eriti mitte.
Tundsin ennast suurepäraselt. Mitte et ma oleksin oma puhkust hoomanud, aga igatahes leidsin ennast jälle mõneks ajaks vabana.

Show encrypted text

Nagu veel vähe oleksin Pariisis kõndida saanud, kippusin ka Londoni peale jalutama, kui liikusin jõe kallast pidi miile eemal asuvasse Richmondi poole. Leidsin taaskord väga palju ilusat silmale, mäe vaateid alla jõele ja linnale ning samas oli Richmondi park ning seal üks meeletult ilus, magusa lõhnaga lillepeenar. Puhkasin sealsamas pingil jalga ja nautisin vaadet orule ning nuuskisin õhku. Kuskilt aia osast leidsin veel sildistatud puuliike ja nüüd tean, mis koorelised mu koduaias kasvama hakkavad. Nagu sellest veel vähe oleks olnud, jalutasin ka Richmondi peal, chekkasin poodidesse ja mõtlesin edasi ka Kew Gardenisse (aeda) kiigata. Liikusin siis tagasi ja mõtlesin, et mida ma sõbrata ikka seal korteris teen ja mõtlesin ka Richmondist tagasi algusesse, kuid suurt teed pidi jalutada. Suutsin mingi koha peal ära eksida, sest kaarti ega gepsu polnud. Tühja sellest ringitamisest seal, sest mul oli aega ja teadsin põhimõtteliselt ikkagi liikumissuunda, kuigi sattusin kergelt paanikasse siis, kui poolteist liitrit ärajoodud vett tundma üks hetk hakkas. Nuvat, siis hakkaski kiirem ja kohati polnud tõesti enam kindel, mis suunas liikuma pidin. Mingi jubeda kaarega ilmselt jõudsin kõigepealt nö.ühe teise eeslinna osasse ja sealt mõtlesin, et kannab ka üle miili ilusti kodukeseni välja. No põhimõtteliselt kandiski, aga kodukese ukse ees selgus, et korterit kiikamas käinud tegelased olid vahepeal ekstra lukke kinni pannud ja ma ei saanudki sisse. Ohh, sõbrale ütlesin, et ärgu muretsegu, see paar tundi võin ka mujal aega parajaks teha, jätmata mainimata ühe olulise faktori. Aga noh, leidsin ka lõpuks oma privaatse koha. Lõpp hea, kõik hea. Minu väike seiklus, aga väga mõnus oli see kõik seal. Lihtsalt mõni ikka oskab hea ja kerge tunde sees tekitada ning sellest piisab.

Klõpsasin Nokiaga pilte (Richmond park+mägi ja kala vedeles Thames jõe kaldal).

puhkus (II osa)

Kuna põen seiklusvaegust ja kurtsin seda ühel hetkel sõbralegi, siis sai suhteliselt koheselt ka bronnitud lennupiletid Pariisi. Kui ma tol hetkel oleksin aimanud, kui erakordseks see seiklus kujuneb…
Et maakal oleks ka midagi ette näidata, soetasin endale Londoni peal ringiliikumiseks Oyster kaardi, millega saab siis teatud tsoonides, teatud rongidega või siis igasuguste Londoni linnabussidega liikuda. Usun, et ost tasus end ära, hakkan ilmselt regulaarselt topuppima, sest plaan on ju veel ja veel Londonis käia ning seal liiklemiseks kulub kindlasti ära. Sest kujutage ette, aastaid tagasi poleks ma arvanud, et ühest Londoni punktist näiteks lennujaama saamiseks tuleb kasutada vähemalt kahte linnabussi (poolteist tundi), et Victoria stationisse saada ja sealt edasi siis veel mingit liiklemisvahendit (sõltuvalt Londoni lennujaama vahemaast ja vahendist veel kuni poolteist tundi). Täiesti kõrvalväline teema hetkel, aga lihtsalt laiendan kellegi silmaringi siinkohal kindlasti :)
Tagasi algusesse. Seekord lendasime küll hoopis Bournemouth’i lennujaamast (UK lõunarannikul), mis oli lihtsalt olematu. Ma ei tea, lennujaamaks seda eriti nimetada ei saaks. Prantsuse Beauvais polnud sugugi parem – parajad kuurid mõlemad mõeldud peamiselt Ryanair’i lendudeks. Ryanair on selline kena firma, mis pakub alates naelaseid pileteid, kuid lisab halvemal juhul igasugu tasusid, mille puhul kahenaelane pilet võib lõppkokkuvõttes vähemalt kümme korda kallimaks maksma minna (nt. kui unustada online check-in õigel ajal tegemata). Meil läks olukord üpris käest ära, tagasi tulles polnud enam kindelgi, kas lennule lastakse, sest Ryanair suvatses kaks korda (UK-s £40 ja samuti Prantsuses €40) chargida ning lennujaama jõudes oli järel kõigest €3 kopikatega. Õnneks lubati lennujaamast teha rahvusvaheline kõne ja hankida kellegi krediitkaardi number. Üritasime küll prantsuse internetikohvikus vähemalt tagasi tulles online check-in ära teha, aga süsteem ei lasknud enam ja keegi UK poolel ei maininud ka, et seda ei saagi enam teha ja tagasi tulles peame samuti 40-se väljaminekuga arvestama.
Iseenesest oli lend põnev selle poolest, et kestis kõigest 45 minutit: 15 tõusuks, 15 lennuks ja 15 languseks või umbes nii. Huviga jälgisin, kuidas stuardessid lasid kiirkorras selle joogi- või snäkikasti vahekäigust läbi ning kõrvalistme vanahärra võttis kiiremaid lonkse, kuna lennuk hakkas juba maanduma. Lühikokkuvõte pikemast lennust nagu me sõbraga naersime.
Prantsuse poole peal võeti vastu meid sellise suhtumisega, et oleme pigem terroristid kui turistid. Sõbralt küsiti kahtlasi küsimusi (a’la mis põhjusel tuli) ning passe uuriti hullema põhjalikkusega kui vääriskivimite ekspert ehteid. Minu kott läks ka põhjalikumale läbiotsimisele tagasi tulles ja asi polnudki ilmselt porgandites, mille Prantsusest soetasime. Kuna eelarve oli kohapeal väike, soetasime kohalikust poest porgandeid ja õunu, et paar päeva mitte ainult õhust ja armastusest ära elada, kuigi Pariisis peaks seda tunda olema.
Reisil oli kahtlemata ka palju helgeid pooli. Kui helge see just on, et paari päeva jooksul läbisime oletatavasti 40 km ja sõber oma jalad villi kõndis, aga linn iseenesest oli ilmselt seda ka väärt. Kahjuks polnud just ilm kõige parem. Pigem üllataski see, et Bournemouthis oli tol päeval lausa “T-särgipäev”, aga Pariisi saabudes oli taevas tume, kohati tibutas ja sadas rohkemgi järgmistel päevadel ning tundus, et inglise ilm oli sellega võrreldes lausa taevalik. Pealegi polnud olulist märki kevadest, mis inglises juba täiesti mitmesuguste õitsevate lillede, õites puude ja rohelisuse järgi olemas on. Puud olid raagus nagu hilissügisel ja ka tuul vintsustas vahepeal päris korralikult. Eriti seal Saine jõe ääres, mis on Pariisi juures üks keskne element. Või siis Champs Elisee kui keskne, äärmiselt lai põhitänav, mida mööda kulgevad rahvamassid ja säravad prestiižed poekesed. Pariisis on ühildatud vanad ja modernsed ehitised ning arhitektuuriliste ehitiste, monumentide jne poolest on see linn kahtlemata üks parimaid.
Linnapildis jääb silma kahtlemata ka Pariisi liiklus, millele on minusugusel võimatu pihta saada. Ma ei oskagi seda eriti seletada, aga Londoni liiklus tundub Pariisi kõrval üpris lihtsustatud olevat. Siinkohal ei julgeks enam väita never ever, aga kindlasti väldiksin seal autoga liiklemist, sest see on lihtsalt nii segane (alates valgusfooridest lõpetades sõiduridadega jne), lausa müstika, mis toimus ümber Triumphi kaare. Väga palju on mootorrattaid, alles teisel päeval hakkasin kahtlema kõrvaltoa telekaprogrammi sisus ja uskuma, et naabrid ei vaata motokrossi, vaid et see motikapõrin tuleb väljast. Populaarne on samuti jalgrattalaenutus, rattad on omapärased. Väga palju on apteeke (enam-vähem iga teine pood) ja ka vilkurmasinaid liikvel (kuid suhteliselt tagasihoidlikult oma järge üldises liikluses ootamas).
Tänavanimed ajavad oma keeruka häälduse ja pikkuse poolest silme ees virvendama, kuigi nagu reegel, asuvad need ilusti iga tänava alguses maja seinal. Inimesed räägivad ilmselt prantsuse keelt, aga miskipärast ei riiva see tänaval liikudes üldsegi kõrva võrrelduna inglise keelega siin UK-s. Inimesed on pigem saledad nagu võib järeldada ka poekeste XS riiete laialdasest valikust ja presentatsioonist nukkmodellide seljas. Ja tüüpiline Pariisi mees on lühemat kasvu, tumedapäine ning kannab moeka lõikega tumedat ülikonda, mida Pariisist leida on suhteliselt lihtne, sest neid ülikonnapoekesi on sama palju kui magusat parfüümilõhna linna peal ja ei tule see niivõrd inimestelt, vaid ikka poekeste poolt.
Turistilõksudest… mitte ainult kallid poed, suveniiride mõttetud hinnad, vaid liiguvad ka igasugu kelmid, kes üritavad oma trikkidega (nt. sõrmuse mahakukkumise trikk, mida kolm korda nägime; mingid jamaikalased aplalt luba küsimata randme ümber niitidest võru tegemas; kolmandad isikud do-you-speak-english laadis tülitamas) teises keeles kõnelevatelt, fotokas ja kaart käes liikuvatelt välismaalastelt eurosid välja meelitada. Õnneks meilt polnud palju võtta.
See ei jätnud muidugi kõige paremat muljet sellest linnast, pole Londonis sellist asja eriti näinud, kui lihtsalt tegelasi, kes tulevad juurde ja küsivad otse raha.
Et story ilusa lõpu saaks, pean ikka mainima, et linn on kahtlemata omapärane ja ilus ning seda eriti kõrgemalt künkalt vaadatuna. Minu meelest üks parimaid vaateid on Sacre-Coeurilt, mida soovitaksin kõigile Eiffeli torni alternatiivina (pealegi tasuta, kui nüüd need jamaikalased trepi allastmetel seljatada), mis annab eriti hea ülevaate Pariisile omastest kõrgematest majadest.
Minule kahtlemata väga erakordne reis ja kui ma ei osanud märgata kahekordset rongi, siis sõber oskas ja seega sain ka tänu temale päris palju enda tehnilist silmaringi laiemaks. Kõigest hoolimata oli väga omapärane ja meeldejääv reisikogemus.

Edit:

Meenuvad veel graffiteid täissoditud kaubikud tänaval, hommikul kastetud tänavad, minu gepsu, millest oli isegi suhteliselt palju abi, kui õige liikumissuuna üles leidsime (hoolimata sellest, et bussist maha saades võttis pool tunnikest enne kui edasi oskasime minna, aga lähedalasuvad punktid, nt. poed ja hotellid leidis küll ilusti üles), kolmekohalised tänavanimed (tavaliselt mingi Rue ehk tänav), suht-koht kallid toidupoed, mis olid pisikesed ning juust ja vein ei olnud sugugi odavam kui UK-s (tegu ikkagi Pariisiga), kuigi paljud inglased just Prantsusesse ka selle mõttega üle lahe käivad.

Veel pilte leiab ka http://www.flickr.com/photos/secrgb/sets/72157615865438173/

puhkus (I osa)

Olen nüüd nädala jagu sündmustest maas siin, aga üritan teilegi ülevaadet anda nii palju kui veel mäletan, sest nädala jooksul on juhtunud nii mõndagi erakordset. Minu nädal jaotus laias laastus: Westgate-London-Bournemouth-Beauvais-Paris-Beauvais-Bournemouth-London-Westgate.

Eelmine pühapäev tipnes autosõiduga Londoni. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et sõidan autoga Londonis, oleksin 99% tõenäosusega väitnud, et seda ei juhtu iial. Aga nagu näha, on ka 1% tõenäosus. Olen ju autojuhtimises üpris lapsekingades, aga seekord jäi peale soov end proovile panna ja uusi sõidukogemusi hankida (ja ka GPS paremini tunnetama õppida). Westgate-Ramsgate vahelist teed sõidaksin ka silmad kinni nüüd, kuid paraku pole see suurt muud õpetanud kui autotunnetust, siduri libistamist (jaa, nüüd mulle meeldib eriti julmadest mäkketõusudest üles võtta), vasakul teepoolel liikumist (ärge mind jumala eest enam Euroopasse sõitma laske) ning uusi liiklusolusid. Selle kõige juures ei kartnud ma eriti Londonis liiklemist, vaid pigem kiirteesid, suuri mitmeharulisi maanteesid, kus alates 120 km/h kiirused ei jäta just palju aega mõtlemiseks. Selliste kiiruste juures pisike Ford Ka pigem lendab, kuid jääb kaugele maha ei-tea-kust-ilmunud 150km/h sõidukitele. Justnimelt vedas, et ma parasjagu rida ei vahetanud, kui üks sääne mööda tuhises, sest kust ta tuli, ma ei tea. Lisaks tihedale ridadevahetustele, nö. “sõelumistele” on ebakindlus pealesõitude suhtes kiirendusradadelt, kui pole kindel, kas lastakse vahele või mitte. Selliste kiiruste juures ja vaid peeglitele toetudes on raske õigeid vahemaasid taganttulevate autode suhtes hinnata ja jumal hoiaks, et mõni parasjagu “pimedas nurgas” ei liiguks. Olen küll kõrvalistujana jälginud ja närveldanud, aga minu jaoks pole hullemat, kui rooli taga ja täiesti omapäi autos, sest siiamaani oli ikka ja alati palju suurem kindlus kellegi autosõitja kõrvalistumisest. Aga lõppkokkuvõttes sain ka maanteel hakkama ning leidsin end mitmel juhul ka 140km/h kiirusega liikumas, kui 120km/h kuidagi väheks jäi. Aga lool on ka part two ehk liikumine vahelinnades ja Londonis. Tulles tagasi loo algusesse, olin valmis juba paar kuud sõitma gepsu abil, aga vaid varahommikul või hilisõhtul, kui liiklust praktiliselt veel pole. Aga vat kohe minu kiuste ei saanud õigel ajal minema ja mis kõige naljakam – sattusin Londoni pühapäeval, emadepäeval ja veel keskpäeval – ei tea kas saabki enam parem ajastus olla, kui teed on ikka nii umbes kui umbes. Ja oleks siis olnud tegu suhteliselt kesklinnaga, aga see ei tähenda, et ma ei võiks liikluses tiksuda tunde. Lausa kahju oli vasaku jala säärelihasest – see kippus krampi kiskuma, kui iga kahe kuni kümne meetri pealt (eriti mäkketõusudel) pidi sidurit libistama ja nii vähemalt tunnike. Kokkuvõttes kulus Londoni läbimiseks muidugi kaks tundi (sama mis Westgate’st Londoni jõudmiseks). No olin gepsu seadistanud lühema teekonna, mitte suurte M-teede peale. Kuna sõbrale öeldud 12 asemel lähenes kell 2-le, pidin ka kuidagi märku andma ja kuna liiklus tiksus, siis ma tüdinesin mingil hetkel tänavatel inimeste, majade, vastutulevate autode jälgimisest ning hakkasin sõnumit trükkima. Korralikult ei jõudnud protsessi lühema aja jooksul lõpule viia, sest ühe käega oli vaja ka aeg-ajalt rooli keerutada ja käiku vahetada, et meetri jagu edasi liikuda ja nii see sõnumi kirjutamine tähthaaval venis vast 10-minutiliseks. Jõudsin siis lõpuks sms-iga lõpule ja saadetud, kui samal ajal kuulsin kummalist paarihelilist sireeni. Ohjah, mul oli aken alla keritud ja korraga nägin auto kõrval motokal pollarit. Sama äkki lennutasin ka mobla kõrvalistmele (mitte et ma juba aimanud oleks), sest ehmatasin ikka korralikult. Pole veel kunagi politseiga isiklikult kokku puutunud ja pollari välkilmumine tihedate autoderidade vahelt mõjus mulle nagu hüpe jääauku. Mulle tehti siis selgeks, et mobla käsitlemine pole sõidu ajal lubatud (no see oli küll pigem seismine teel) ja juurde käis veel poolnaljakas stiilis sõrmeliigutus, et nii ikka ei tohi: paha-paha. Muidugi selle peale tegin kurva näo pähe, kahetsesin ja vabandasin ning pääsesingi. Huhh. Nüüd on mul uus kompleks äkki kõrvaleilmuvate tegelaste suhtes. Aga ega mul polnudki raske mannetut pilku ette manada, sest selline jant võttiski kergelt silme eest virvendama, olin nii väss juba ja suht-koht alla andmas või vähemalt 99%-ga never ever Londonis sõitmas. Nägin küll kaugelt lennukeid maandumas Heathrow poole, kuskandis mu sõber elas, aga ometi geps näitas üha uusi ja uusi miile igas pöördes jälle, et kohalejõudmine tundus üpris utoopilisena juba. Kuigi jah, pärast nii mitmeidki lollusi (mille võiks algajale juhile andestada, siinkohal olen tänulik teistele liiklejatele, kes vahele lasid ja eks ma aitasin samamoodi, sest juhtub ka tegijatel), jõudsin elusalt ja tervelt kogu kupatusega pärale. Aga ei süüdistagi liiklust ega navigatsiooniseadet, sest see ju ei sõida ja pole selle abil sugugi lihtne sõita kusjuures (tegin kõvasti ka möödalaskmisi sellest). Muidugi õpime veel, loodetavasti tasa ja targu. Mainides tagasisõitu, mis toimus siis sisuliselt nädal hiljem, mida ma juba kergelt kartma hakkasin, aga targemana ärkasin viie paiku ja laupäeva varahommikul suutsin Londoni kahe tunni asemel tunniga läbida, sest liikluskoormus oli ikka väga väike. Kokku läbisin igasuguste kõrvalsõitudega edasi-tagasi alla 180 miili. Hetkel tegelikult niriseb vaikselt sülg juba uue korra järele :P

miss Estonia

Jätkus nali eilse teema üle. Ühel assistendil jäi midagi tähele panemata ja uskus tõsiselt, et mu nimi on Estonia. Kui see välja tuli, oli nalja rohkem kui üheks päevaks. “Estonia, could you please check me…” oleks huvitavalt kõlanud küll või siis “Miss Estonia” tiitli vastu poleks mul ka midagi olnud.

GPS pole süüdi

Mäletate veel seda lahedat autosõitu, mis mul umbes kuu aega tagasi oli, kui sai GPS abil St. Margaret’s Bay’s käidud, läbides jube kitsaid, käänulisi, äkki ei tea kus lõppevaid ja tiheda liiklusega külateesid. Täna hommikul sain sama lõbu osaliseks. Ja kaks päeva veel, sest käin kahte minule uude apteeki Folkestone lähedal. Võrratutest vaatepiltidest hoolimata piisas tunnikesest sõidust nendel kitsasteedel, et otsustada õhtul GPS ümber lülitada teisele funktsioonile, sest pimedas oleks sihuke tagasitee olnud mõeldamatu. Ja oh imet, leidsin tagasitee sama marsruuti pidi ning pimedas, udus ja seenevihmas pealekauba ning enda kiiremini kihutamas kui hommikul. Ei no tõesti nagu tööpäevast tuleks puudu, et end korralikult välja väsitada. Miskipärast lihtsalt ei oska veel GPS-le aru pähe panna, isegi kui vastavad funktsioonid peaks olemas olema. Aga GPS ei mõista mu keelt, kui ma ei taha pooleldi põõsas sõita.
Edit 18.03.09: kujutage ette, et sellistel kitsasteedel (kus teekonda on ette näha sõltuvalt kohast 5-200 meetrit, on 3 sekundi otsustamiseks 90-kraadised käänakud, on mäkketõusud vahel nii vägevad, et tuleb vaese Ford KA gaasilapats põhja suruda ja on sõidukeid takistuseks piisavalt, et kuhugi paras tropp tekiks) liigub ka vilkuritega kiirabi. Mõni jäi oma saraga pooleldi võssa seisma. Sellistel teedel on hullem olla kõrvalistuja kui autojuht.

Aga igati tore päev oli. Uude apteeki minekuga kaasneb alati väike ärevus, kui ei tea, kuidas vastu võetakse. Aga täna oli minu meelest parim koht siiamaani. Sissejuhatuseks ei leidnud laualt kontrollimata ravimite hunnikuid ega patakat metadooniretsepte, vaid hoopis meeldiva ja asjaliku dispenser’i (kummaline küll, et ainuke selles apteegis ja töötasime sisuliselt kahesse), kes lahkesti viitsis seletada kõik vajalikud asukohad ja asjaolud ilma et oleksin küsinudki. Kümme pluss viiepallisüsteemis. Ei tekkinud absoluutselt ka enda mitmeks ribaks rebimise tunnet, kuigi tema arvates oli veel suhteliselt töine päev (no 468 ravimit päevas pole minu jaoks enam mingi asi, talle tüüpilise 300 asemel vist küll).

here I come

Pool päeva tegelesin piletite bronnimisega, tulemuseks umbes pooled (5) sai ka ostetud. Kuu jagu ette mõelda ja klapitada on ikka paras peavalu, eriti veel siis, kui milleski kindel olla ei saa. Kindel olen nüüd vaid kohtades, kuhu kuu jooksul satun: Prantsusmaa, Soome ja Eesti (ning loomulikult UK erinevad kohad seoses koolituste ja teiste reiside koosseisuna).

suvi mis suvi

Jõudsin mõne minutiga mere äärde ja täiega kahetsesin, et polnud midagi T-särgilaadset selga pannud. Hullem suvi kui eile. Aga ei imesta ka, aasta tagasi oli samal ajal sama soe ja siis sadas lihavõteteks lörts maha.
Nüüd oleks juba aeg lubada, et viimane jooks enne reise. Vähemalt 30 km Pariisis kõlab kartustäratavalt ja see on alles algus. Nice…

jälle ilmast

Uus aastaaeg või hooaeg on nüüd siis käes, sest inglaste autodelt kaovad katused, seljast soojemad riided, valjeneb tümm, liikvele ilmub üha rohkem seelikuid ja T-särke, tuvide kõrval tõstavad häält ka teised, põldudelt koristatakse talvised kapsad, küntakse maad uuteks külvideks, välja ilmub üha rohkem inimesi, puudele esimesed õied, lillepeenardesse mitmesugused erinevad õied, murudele pallimängijad ja Broadstairsi promenaadil on keerulisem edasi liikuda kui Londoni põhitänavatel. Olen samuti inglastuma hakanud, kui peaaegu iga blogi kannatab ilmateema all. Sellist uskumatult ilusat ilma ja vaba aega peab ju arukalt ära kasutama. Pühitsesin uue rattakompuutri sisse – maksimumkiiruseks 37km/h, läbitud vahemaaks 25 km ja keskmiseks kiiruseks kõigest 15km/h vastutulevate jalutajate, järskude mäetõusude, kohati muu liikluse vahel ratast käe kõrval lükates jms tõttu. Eestis on maksimumkiiruseks tulnud umbes 47km/h (Vastseliinast Võrru), keskmiseks läbitud vahemaaks hinnanguliselt 30 km päevas ja kiiruseks 18km/h… seda siis mälu järgi. Üllatuseks jõudsin rannajoontpidi Ramssu kõigest tunni ajaga (lühimat teedpidi liikluses kiireim aeg 45 min). Temperatuuri näitas 15 ja 21 C vahel (sõltuvalt päikesest või varjulisest kohast), kalorikulu ligikaudu 600kcal, rasva 30 (g?), mille kompenseerisin taaskord Sainsbury's Taste The Difference multiseeded leivaga. Aitab kah nüüd kuivadest faktidest. Selle aasta soojeim (ja ka tuulevaikne) ilm siiani ja really enjoyable...

üks osake vabadusest

Fogaadseik lähenen küll ülikiirusel kolmekümne poole, aga ometi nii vana ju ka pole, et puusa võiks valu lüüa, jooksmise ajal. Siiamaani pole sporti tehes midagi ebaloomulikku välja löönud, aga nüüd vahetult enne huvitavat vabaduseperioodi sihuke jama. Ja isegi teadmine, et peaksin enne jalutussõbralikke linnakesi end natuke rohkem hoidma, ei lase mul rahulikult kodus vassida. Tüüpiline tagantsund lükkab välja jooksma, kuigi iseenesest see ala mulle istub tunduvalt vähem kui rattasõit või suusatamine. Aga kuidas ma ei lähe, kui jälle päts Sainsbury multiseeded leiba võidega hinge taga. Njah, üha rohkem hakkab tunduma, et otsingi kannatusi :D
Miks ma siis rattaga ei sõida? Vot sõidaks küll väga vabalt ja lähemale tööle käin ikka, aga rattasõit võtab tunduvalt rohkem aega kui jooksmine, et sama koormust saada ja viimasel ajal on päris palju tegemist jälle olnud, et olen jooksmise rada läinud.
Nüüd mõtlesin, et misasja ma siia kirjutan jälle!?? Ei hakka maha ka tõmbama, aga kogu jutu tahtsin viia hoopis selleni, et midagi ilusat märkasin tänases. No viimasel ajal on raske mitte ilusat märgata, aga täna oli siis see hetk, kui taevas oli natuke tume ja pilvine, aga seal oli heledam koht ning päikesekiired …. ohh kui hädas ma täna sõnadega olen… ei leia õigeid sõnu lihtsalt millegi ilusa kirjeldamiseks. Esimesena meenus üks vanaisa maalidest metsaalusest – päikesekiired läbi kuuskede sirgelt ja kindlalt maani teed rajamas. Igatahes tõmbasin paralleele kohe nagu alati eluga. Et ükskõik mis koledad pilved pea kohal poleks, alati tuleks mõelda nii nagu need heledamad kiired sealt tumedast väljapääsutee olid leidnud. Ja piisab sellest, kui need heledad kiired (mõtted) lihtsalt on, sest elu tundub ka siis lihtsalt võrratu … oi ma ei tea miks ma täna nii umbkeelne olen. Järgmine kord loodan teilegi arusaadavat juttu ajada.
Aga ajan veel segasemat juttu edasi. :D Mulle meeldib ikka joosta, kui rahvast vähem liikvel on. Samas, nagu täna, ma ei jõua alati oodata hetke, kui see võimalus tekib, sest võibolla ma siis ei viitsigi enam minna ja seepärast ajan sõltumata ajast (esimesest vabamast hetkest) end liikvele. Mitte et ma ennast joostes tunneks nagu ahvina, keda tullakse loomaaeda vaatama. Muidugi vaimustujaid on siin palju, kes tahavad tere öelda ja eriti väikeses kohas. UK-s on ju tavaline, kui mingi võõras tänaval teretab või hakkab rääkima. Rannas on ka palju koertega liikujaid ja seltskondades, peredega, sest palju jalutatakse pikki vahemaasid rannikute vahel ja seda enam, kui ilmad on ilusamad. Joostes on parem, kui kõik need ekstrategurid on kõrvaldatud ja saab keskenduda vaid iseendale, et mitte koertele või lastele otsa joosta. Pealegi on mõnus tunnetada, kui kogu maailm kuulub sel hetkel vaid sinule, sest kedagi teist pole – meri on sinu, taevas on sinu, liivarannik on sinu, lained on sinu, rannakivikesed on sinu, teerada on sinu – ühesõnaga kõik see imeline on ainult sinu… seda on segamatult väga kerge tunnetada.

selgust asjadesse

Ma ei tea mis mul viga hakkas – kas kaotasin ajataju, tahtsin harjumusest ikka midagi veel paremaks muuta või hakkas siinelu teatud asjaoludel täitsa meeldima, aga pikemat aega olen silma peal hoidnud töökuulutustel Yorkshire piirkonnas. Nimelt olen tahtnud sinnakanti elama minna, kuna koht on armsasti kolme looduskauni districti vahel. Oleks ju mõnus rattaga sealkandis hängida või jalgsimatke ette võtta. Ja täna mõtlesin, et no mida ma ometi mõtlen!!?? “Ega töö pole jänes, mis eest ära jookseb”, oli ikka minu vana juhataja hittlause. Ise vandusin veel eelmisel suvel mustikametsas, et kolmenädalase suvepuhkuse asemel tuleb järgneval aastal vähemalt kolm kuud. Miks ma siis uut töökohta kiirelt läheneva suve eel otsin? Dilemma ette panevad mind üpriski ahvatlevad ja käegakatsutavad tööpakkumised Yorkshires ning siinsed sõbrad. Mul on siin veel palju avastamata (või pooleli)! Kui on tunne, et lõpuks ometi tekib mu ümber häid inimesi ja üha rohkem veelgi, siis on väga kahju eemale minna, isegi kolmeks kuuks. Aga samas tean, et hakkaksin jubedalt kahetsema ja hinge valutama, kui ma ei saa võtta ratast, et sellega eesti teedel ringi sõita, metsadesse põrutada, metsamarju, seeni, pähkleid korjata, eesti järvede puhast vett või selle mõnusat hõngu tunda, jaanipäevatseda, grillida, kodus asjatada, marju peoga suhu ajada, herneid krõmpsutada, õunu kilode viisi tarbida, kaevul istuda, ritsikate laulu kuulata, pääsukeste madalat lendu jälgida ja on ka paar-kolm sõpra, kellega hästi pralletada. Ma loodan parimat – seda, et kahte head asja saab ka korraga (Eestis puhata ja vahepõigetena UK-s ringi reisida). Mul on ju hea töökoht siin, kust lubatakse üpris kindlalt ka pikale palgata puhkusele ja sama hästi saaksin sügisest siitsamast jätkata, vähemalt mõnda aega, kui Yorkshire võimalus tekib. See mõte tegi mind täna ütlemata rõõmsaks ja raskemais vastutuuleski polnud mingit probleemi lai naeratus näol tagasi joosta.

lõikame seda, mida külvame

Meeletult hea tunne on inimesi enda ümber õnnelikuks teha, kasvõi hetkekski… sest see teeb õnnelikuks ka mind. Nüüd olen veendunud selles, et oodata teistelt võib ikka seda, mida neile jagad… on see tänulikkus, kiitus, avameelsus või headus... Ja tõmbame ligi sarnaseid, sest teisitimõtlejatega on raske end hästi tunda.
Kaks kuud tagasi sai alguse miski imeline. Olen sellest ajast palju õnnelikum inimene, sest mu mõtlemine on tublisti muutunud/muutumas. Vaatan kõrvalt iseennast ja imestan –
kes ma küll olen? Näen tegemas end asju, mida poleks kunagi ennast tegemas ette kujutanud ja isegi vastupidi – oleksin varemalt täiesti välistanud. Aga sama loomulik, kui on elu, on ka kõik olukorrad, käitumised elus loomulikud, sest nad juhtuvad. Vaid inimese mõtlemine on piiratud ja kui miski on kuskil kinni, siis ikka mõtlemise taga.
Olen elanud ikka pigem eraklikku kui sotsiaalset elu. Kui ma algul vältisin lävimist inimestega, siis hiljem hakkasin üha rohkem selle järgi igatsema. Kui minu isiksus näitas juba rohelist tuld, jäi see kellegi teisega kooselamise tõttu veel punaseks. Nüüd vanast järk-järgult lahti ütlemas, tunnen ennast lõpuks ka vabanemas kõigist piirangutest ja liikumas soovitud suunas.
Mul ei olnud Eestist raske lahkuda, sest ma ei tundnud, et mul oleks seal kinnipidavaid sõprussuhteid olnud… mitte ainustki hinge, keda taga igatseda. Aga eksisin natuke. Pärast jõulupuhkust uuesti UK-sse naastes valdas tohutu igatsus Eesti järele, tundsin lõpuks, et isegi paar-kolm sõprussuhet võib olla piisav faktor, miks Eesti kasuks otsustada. Siin polnud mul kedagi peale elukaaslase – tema olemasolust ei piisanud. Tühjusetundest, vabaduse- ja põnevuseihast teha tagasi “kaotatud elu” aga piisas, et midagi ette võtta. Ma ei kujutanud ennast siinmaal aastatki kauem vastu pidamas, kui vaid ühe erandiga – uusi ja väärtuslikke inimsuhteid luues. Leidsin, et elu A ja O on inimsuhted – kui need on korras, on ka elu korras ja vastupidi. Muidugi on see lihtsustatud teooria, sest omaette kunst on neid korras hoida. Kas kvantiteedis saabki kvaliteeti olla? Olen alati pannud rõhku kvaliteedile ja hetkel tunnen, et parem on sõprusring pigem väiksena hoida, et midagi olulist kaduma ei läheks. Piisavalt väike, et kõigile suudaks endast võimalikult palju head anda ja piisavalt suur, et saaks ka ise palju head peegeldusena tagasi.
Olen viimased kuud rohkem naeratanud ja heldimusest pakatanud kui kunagi varem ning see pole jäänud märkamata ka teistele – käin tänaval tihtipeale naeratus näol (ei ole inglaslik või ameerikalik keep smiling, sest see tuleb sundimata) ning tööl olen saanud teistelt kommentaare ja Dave’ilt küsiva pilgu – “What!??” Nemad tunnevad muidugi järjest rohkem, et mul on saladusi nende ees ja ma suudan neid oma vaikimisega (mitte välja reetmisega) kihevile ajada. Naerata ja kõik hakkavad sinu vastu huvi tundma :) Ja palju parem tunne on olla armunud elusse ehk kõigesse kui konkreetselt kellessegi.

Olete tundnud vahel, et miski siin elus juhtub just õigel ajal? Elus on palju seletamatut, aga mitte ainult sellepärast pole elu imeline. Imestada või mitte, kui tädi saadab mulle ühel kuul kirjaga ka eesti ajalehest väljalõigatud artikli mõttejõust ja selle tugevusest ning kolme kuu pärast tuleb mu ellu sõber, kes annab viite samale, üks-ühele videoklipile inglise keeles ilma midagi teadmata eelnevast. Olin ju isegi selle artikli unustanud ja tol ajal selle üle pikemalt juurdlemata lauasahtlisse talletanud. Algul teemasid kokku viimata taipasin ühel hetkel hämmeldusega, et artikli sisu on lühikokkuvõte sellest klipist (ja ideest, mida uus sõber minuga nii helgesti jagas), isegi sõnakasutus oli sissejuhatavas osas peaaegu identne.
Kui miski annab juba teist korda samal teemal märku, siis minu meelest on seda oluline tähele panna, sest elu harva pakub teist võimalust…
Järjekordselt pean kiitma atraktsiooniteooriat – mõtlesin ja unistasin uutest, väärtuslikest sõprussuhetest enda ümber ning ma olen neid leidnud (leidmas) ja tunne on, et veel paremaks läheb. Mu ümber on sellega seoses ka kõik laabumas ning see paneb mind väga kergelt ja imeliselt tundma. Ja mitte ainult uutest ei saa rääkida – teen ka oma minevikus korrektsioone, et kaotada tabud ja eluga edasi minna. Ja see toimib hästi! Tunnen end paremini kui kala vees ning värisen heldimusest :)
Ümbritsetuna headest inimestest kaob igasugune üksindustunne; ükskõik, kui kaugel või nähtamatud (ajutiselt ära) sõbrad ka poleks, piisab teadmisest, et nad on ja nad ei saagi enam lähedamal olla.
Tagantjärele hinnates on näha, et kõige suuremat õnne toovad endaga seotud muutused. Ahistanud mõttest lahtiütlemiseks tuleb tihtipeale endale ristivastu käituda, kui raske see ka poleks, on see parim viis enda vabastamisel, aga viljad on ka magusad, kui elu muutub kerge(ma)ks.
Kindlasti mõtlevad mõned lugejatest, et oota veel, tuled ka ühel päeval oma taevast alla, sest elu ei saa imeliselt jäädavalt kesta. Olen isegi nii mõelnud, aga miks peab sellele üldse mõtlema. Olen ju isegi vaadanud kummastavalt inimeste poole, kes pigem elavad “unelmates”, elu halvemaid külgi märkamata. Aga milleks on vaja keskenduda halvale – õnnelikud inimesed, kes suudavad näha elu ilusaimat poolt. Idee polegi jäädavalt, vaid võimalikult kaua ja nii palju kui suudame. Täna ja nüüd, mitte eile või homme.
Võibolla tulenevad negatiivsed suhtumised pigem kartusest valusalt kukkuda, s.t enese kaitsehoiakust. Aga selline enese liigne “kaitsmine” tekitab foobiaid, mis on kinni mõtetes. Kas mitte ennustajatel pole oma roll kanda? Suunata inimese elukäiku läbi inimese enda mõtete – öelda/ennustada midagi, panna uskuma ja kui keegi usub midagi, siis seda ta mõttejõul ligi tõmbab ehk ennustus täitub. Polegi märkimisväärset vahet psühholoogidega.

Ma pole kinni klišeedes, aga teen teistele seda, mida tahan, et mullegi tehtaks :P

Kui paljud tahavad mind veel tunda?

Mida ma siin veel kurdan, et mu elu on igav ja midagi erakordset ei juhtu. Või no kuidas kellelegi. Minule on ju suhteliselt tavaline sõita rattaga 4 miili pimedas ja pikalipuhkuvas vinges tuules, mis keerutab tänavalt prahti kõrgele taevasse, kuus purki kalakonservi, leib ja läpakas samal ajal selga rõhumas, kodu poole rühkimas või teine hommik rattaga 6 miili, autodest kinnikiilitud teedel, koolilaste kampadest mööda laveerides, kahe liikuva sõidukirea vahel suvakohal rattaga teeületuse lõpetust oodates, vihmas, püksitagumik porist plekituna ja nägu kiirustamisest ja ülesköetud kehast punane soliidsesse töökohta jõudes. Või siis sama päeva õhtul kottpimedas, kohati meetrit ette nägemata, igasugusi seadusi eirates ratta vilkuvtuleta, kõnniteedel liigeldes käijaid häirida või poolsurnuks ehmatada, püksitagumik märjast sadulast ja kindad selle kuivaksnühkimise üritusest niisked, näpud-varbad külmetamas. Enesepiinajale sihuke asi ju adrenaliini ei tekita, võibolla oleks see siis kellegi teise alternatiiv. Teeks vahetuskaupa :D
Hea, et keegi mind sõitmas veel ära ei tundnud ja mitte keegi seda siinkohal ei loe.
Teame juba, mitmes apteegis jutud lahti on kiiksuga proviisorist, kes sõidab tööle rattaga või toitub ainult pakisupist ja porgandist. Kui teie teete mujal lollusi, siis jätke mulle omad kiiksud.

some old things just won't work here

Kaks muna, 1,2 liitrit piima, 400 grammi jahu, 10 grammi margariini, 300 grammi moosi, 1 liiter jäätist ja vähemalt liiter kohvi ehk pühapäevane pannikate laks on UK-sse elama asumisest pigem erand kui reegel. Eestis oli vahepeal iga nädalavahetuse teema, aga mul on olnud ikka moto: kui põrsas sööb, siis põrsas teeb ka trenni. See napp 15 miili rattaga ei väärinud seda söömaaega, sest peale rattasõidu oli kõik vale – alates pannist lõpetades jäätisega. Ja lõpptulemus ei saa ka seega õige olla. Kaugel Eestimaast, oo kui kaugel moosist , millel ON marjane maitse, jäätisest, millel ON puhas koorene mekk ja suurtest pannkookidest, mis ON õrnõhukesed ning kolme liitva osa harmooniast, mis ON mind igasugu hüper-superkookidest ikka ja alati vanade heade pannkookide juurde tagasi toonud. Aga nüüd jätan selle harulduse siis kodumaa puhkuse kandvaks osaks.

Ahjah, seda kõike räägin ikka selleks, et keegi ei arvaks, et ma ainult juurikadieedil olen. Carla usub vist siiralt, et mul on käsil pakisupidieet, kui räägib, et ma sellise väljanägemise juures tõenäoliselt muud ei söögi. Oh ei, pakisupid on kõigest nende narritamiseks, loe: vahepaladeks.