absurdikas

Ma lihtsalt ei või. Kas see on normaalne, kui mu lauale kuhjub jadamisi rivvi umbes kümne retsepti jagu ootel ravimeid, nii et mu nina all pole enam ruumi kontrollimiseks ja samas on Ali läheduses, kes paigutab aegluubis(!) ravimeid riiulitele, mis pole üldsegi tema töö? “Are you trying to be funny? What the f* is wrong with him?” Oleks ma siis ainult neid kontrollima sattunud, aga ei, pidevalt tegin ennegi. Tema empaatiavõime on nullilähedane. Kas tõesti pean järgmine kord paluma tal end välja aidata nagu seda olukorrast järeldada ei annaks? Ah käigu ta siis silmaklappidega edasi. Kontrollisin selle hiilgama pika rivi ära ja kui jõudsin lõpuks järjele, hakkas uus rahvamass tulema ning retseptide hulk oli juba aimatav. Ühtlasi tuli ka mingi suurem ports (neljast retseptist koosnev, mingi 15-20 ravimit) ühele isikule, kui ma võtsin selle eraldi kõrvallauale, et rahus kontrollida ja mitte teiste järgnevatega segi ajada ning tõsiselt lootsin, et Ali võtab siis lõpuks “osa” ravimikontrollist, kuna laua taha tekkis vaba ruum inimesele ja ravimirida kontrollimiseks hakkas kujunema, aga ei… Eks asusin siis ka rünnakule, eirasin kõiki teisi patsiente, kes saalis ootasid, läksin “oma” patsiendi juurde, kelle ravimitega kilekott näpus oli ning tegin MUR (=medication use review; küsisin küsimusi, kuidas ta ravimeid võtab, milleks need on, kas on kõrvaltoimeid, kas ravimid toimivad jne). Õnneks oli konkreetne patsient ka nõus minuga vestlema, sest alati ei pruugi. Selle aja jooksul oli Ali sunnitud kontrollima ülejäänud ära, aga ütleme nii, et paha mekk jäi ikkagi manu. Asja see ei muuda, kui keegi troppi mängib. Kõigil on sellises kiires keskkonnas raske, alates dispenseritest, kes hakkavad kurtma (Ali pihta, nende vaatenurga alt muidugi), miks peab siis keegi selle veel keerulisemaks tegema. Woolls’is näiteks on veel kiirem, aga palju talutavam, sest manager teeb tõsiselt tööd ja ka teised aitavad sajaprotsendiselt kaasa, nii et mul on kokkuvõttes palju meeldivam seal töötada ning tunnen tõsiselt hästi, kui saan omalt poolt tõsise suhtumisega töösse maksimaalse panuse anda. Ali ebaküps käitumine mõjub kogu seltskonnale kurnavalt. Tal oleks justkui omamoodi taktika sõdida sellele kiirele süsteemile vastu, lootes, et näitab siis kõrgemalseisvatele olukorra tõsidust vms (ehk paneb kellegi teise rääkima läbi enese käitumise), taipamata, et kõige sellega asub ta vaenlase poolele töökolleegide vastu. Ta on pidevalt rääkinud äraminekust, aga jutuks on see jäänudki nagu Jo naljatas, et Ali oli tahtnud, et ta jääks vähemalt nii kauaks kuni tema ise seal on, siis võibolla terve igaviku veel.

Mitte ainult see ei ajanud mind sisemiselt endast välja. Kuna uuest kuust muutusid siin apteegiseadused, millesse täpsemalt ei ole tarvidust laskuda (läheks pikaks ja ebahuvitavaks), siis nägin ka seda tabelit, kuhu kõikide proviisorite päevakava sisse kirjutatakse ehk mis kellast kellani keegi töötab ja kui palju puhkepause maha läheb. No ok, minu oma on õiglane, kellast kellani, 1 tund lõunat, aga kas tema paneb oma tunnise lõuna suletud kabinetis kirja – oh ei, kaugel sellest. Kui tema jääb lõunaks majja, siis on see lubatud kui “tööajana”, aga kuna mina enamasti lahkun, siis muidugi tuleb tunnine äraolek. Ma ei räägiks veel nendest pausidest, mis ta vahepeal teeb või sellest, et paneb hommikul pool tunnikest tööaega juurde. Ok viimane on vastuvõetav, kuna ta tõesti tuleb pool tundi varem, aga ei tee praktiliselt mitte muhvigi selle aja jooksul. Kokkuvõttes läheb tal korda panna iga päev kirja umbes kaks sisuliselt tühjaks istutud tundi (temale rahaliselt kuskil £45-50). Ja ma ei taha enam rääkida tema tööle pühendatud ajast. Oskus tööd sujuvalt edasi anda säästab teda kahtlemata. Kusjuures kõige selle juures pidi ta kohe hädaldama, kui mina natukeseks ära kaon, et tualetis käia ja ilmselt nüüd ka MUR tegemist nagu teised räägivad, seega ma kohe varmalt kiirustasin tööpäeva lõppedes oma tööloleku aegu kontrollima, õnneks ta sinna täna (veel) midagi ei keeranud. Asi kisub ikka täiega absurdiks jälle ja mitte et see oleks ainult minu vaatevinklist nähtuna. Üks teine proviisor on kurtnud täpselt sedasama (et ta jätab meid üksinda kontrollima) ning muidugi lõpmata palju hädaldamist kostub assistentide, tehnikute poole pealt. Ma veel imestan nüüd, et olen suutnud nii kaua Ramsgate’s vastu pidada. Alguses käisin sinna ju veel iga päev, tegin enamuses üksinda ootel retsepte ja sain tol ajal tunduvalt vähem töötasu. Mu kannatlikkus on tagantjärele endalegi imetlusväärne.
Noh tagatipuks oli üks igati sakkiv päev, kuna ei saanud septembrikuu eest töötasu nagu tuli välja, sest mulle ei saadetud töötundide lehte täitmiseks ning homme on taas päev, kui mul pole aimugi, kas või kuhu peaksin tööle minema. Ok, istun varahommikust ootevalmis kodus siis. Ehk saadavad vähemalt reedeks mõne “idee” või siis järgnevateks nädalateks.