olen seal kus jõulude ajal olla tahan :)))

Viimased päevad on extraordinary olnud. Kangesti oli soov jõuluaeg kodus veeta, aga lennu- ja bussihinnad olid lakke hüpanud või siis piletid välja müüdud või polnud üldse liiklust pühade ajal. Mõnekümne uuritud tunniga leidsin sobivaima, s.t soodsaima, kuid keerulisema võimaluse koju saamiseks. Leidsin ühe soodsa lennu Rootsi, kust edasi oli odavaim võimalus minna laevaga Lätti. Lühidalt öeldes oli soodsaim alternatiivne lennuvõimalus üle £200 üks ots, aga viimast teed pidi hoidsime kokku ligi £100.
“Esimene level” algas Derby’st 23. detsembri õhtul. Inglise East Midland lennujaama jõudes tervitas meid pikk-pikk järjekord ühes check-in’is, aga õnneks polnud see meile. Kuna meil olid kaasas vaid käsipagasid ja teise lennufirma (Sterling) lend, läbisime järjekorrata check-in’i, käsipagasi ja passi kontrolli. Läbi meid ei otsitud, kuigi üks tüdruk ja mees just meie ees läbi kombati. “Teine level” läks sujuvalt, kuigi kärarikkad lapsed ning inimesed pidevalt ringi sebisid. See-eest enne maandumist oli justkui püha vaikus – kustutati tuled, jäid vaid väikesed tulukesed ning püsis kummastav vaikus nagu millegi ootuses.
Lend kestis kuskil 2,5 tundi ja kella 22-ks olime Rootsi Arlanda lennujaamas, kust edasi hakkas üks pikaldane hommiku ootamine küll istudes küll pikutades lennujaama pingil. Me jäime alguses passima saabuvate lendude poolele, kus peaks teoreetiliselt olema kõrgem turvatsoon eelkõige sealsete tohutute kohvriridade tõttu. Ei tea, miks meid sealt ära ei saadetud, vahepeal oli haudvaikus, kui välja arvata mõned töötajad, siis tulid jälle lennud ja inimesed kohvreid lintidelt võtma ning jälle haudvaikus kuni kella kaheni, mil hakkas totaalne öörahu, kus ka viimane töötaja paistis koju ära minevat. Meil hakkas sellepärast veidi imelik ning kolisime kolme paiku öösel üle väljuvate reiside poolele, kus oli üllatavalt palju rahvast selle kellaaja kohta, s.h mõned magasid ka pinkidel. Valitses üleüldine jõulumeeleolu nagu ka teisel pool – jõululaternad, pärjad, elektriküünlad. Minu meelest üks andekamaid ideesid oli teha lennujaama 24 tundi avatud turistiinformatsioon koos brošüürmaterjalidega ning linnakaartidega, mida võis vabalt võtta, kuigi töötajaid seal sel kellaajal enam polnud. Muideks linnas asuv turistiinfo punkt oleks 24.dets. niikuinii kinni olnud. Lahti oli ka 24-tunnine restoran-kohvik, kust mõnus kohvilõhn ning jõulumeeleolu meelteni pääsesid sel ajal, kui pingil oma käekoti jõulumaiustuste ja täisteraleiva peal pead puhkasin. Rahvas ikka sagis edasi-tagasi, viie paiku hakkas juba kõva sagimine, tulid suuremad lennugrupid ning kokkuvõttes ei suutnud ma rohkem kui pooleks (seda ka häiritud) tunniks unele soikuda. Öö möödus minuteid lugedes, isegi sudokusid polnud kerge lahendada, kui uni vägisi peale tükkis. Ühe jõulufilmi vaatasime ka lennujaamas laptopist ära.
Hommikul poole kaheksa paiku võtsime broneeritud sõidu Stockholmi, mis paistis varajastel tundidel väljasurnud linnana. Ka hiljem märkasin linna peal rohkem turiste, omad inimesed sagisid suuremates kaubanduskeskustes, mille hindadest siinkohal vaikin. Nii palju võin öelda, et need ületasid tunduvalt inglise omasid. Ka toidupoodi sattudes tänasin juhust, et saan oma toidukraami just Inglismaalt osta. Kusjuures ühte korralikku toidupoodi oli sellisest linnast keeruline leida. Rootslased tegid ka jõululaupäeva hommikul tervisesporti - vähemalt nelja jooksjat nägin selles karmis tuules. Ilm oli jahe ja väga tuuline ning kaua ei suutnud väljas ringi vaadata. Rohkem siiski, kui mõned aastad tagasi kruiisil Stockholmi.
Pärastlõunal jõudsime laevaterminali, küll liigse ringikäimise tulemusena, sest teatud kaardid eksitasid (oleksin pidanud sisetunnet usaldama). Ja mis oli kummaline – vähe võõrastav oli kuulda eestlasi rääkimas, sest neid oli seal teatud hulk Tallinna laevale minemas. Meil oli plaanis sõit Regina Baltical Riiga, kuna seal oli võimalus tekipiletiks ning see oli kaks korda odavam. Me jõudsime rohkem kui kolm tundi enne laeva väljumist terminali, kuid järjekorranumbri võtsime natuke hilja, sest tegelikult oli juba mõned minutid üle, kui me umbes pool tundi enne laeva väljumist oma järjekorranumbriga check-in’i jõudsime. Aga me polnud ainukesed ja pealegi oli neil vahepeal mingi tõrge arvutiga.
17-tunnine laevasõit tundus pika ajana, kuid see polnud tegelikult ka kõige hullem veel. Lennujaamas olin öelnud, et enam hullemaks minna ei saa, aga ometi sai. Õhtul kümne paiku hakkas laev raputama. Mitte ainult meil ei iiveldanud, vaid paljudel. Iga hetk oli tunne, et kohe-kohe tuleb oksekoti järele haarata, aga ei… Mõned magasid lausa teki põrandal, sest lamamistoolil tundus kõikumine hullemana. Jõulushow vaatamisest ei tulnud ka suurt midagi välja, seejuures ei paistnud show läbiviijatel midagi häda olevat, eks nad olid ka harjunud. Aga mina mitte, see tundus ikka päris jubedana, kui koridoris käidi vaarudes seinast-seina ja tuli vaadata, et laudadele otsa ei lenda. Ei osanudki arvata, kas paha oli kõige rohkem näljast, paaripäevasest joogipuudusest (sest lennukile vedelikke ei saanud kaasa võtta ning Rootsis ei tihanud osta), väsimusest või laevasõidust. Mõtlesin veel, et pean sellist olukorda terve öö, s.t vähemalt 6 tundi kannatama, kuid õnneks kuskil tunni-paari pärast kadus suurem iiveldustunne ära, sest leidsin küllaltki hea puhkamisasendi. Magamisasendiks see muidugi ei kõlvanud, seda ma teadsin, et mul on üpris võimatu magada teki lamamistoolil ka siis, kui olen üliväsinud ja juba teist ööd üleval. Võibolla oleksin saanud ka magada, aga pärast iiveldamist hakkas veel hullem – paanika või hirm laeva huku ees, sest laev sai tormilt päris haledaid lööke. Mina muidugi ei teadnud, kui tavaline see torm oli või ei olnud, aga ma teadsin tegelikult ette, et selleks päevaks/ööks lubas taolist ilma, sest ma olin hoolikalt ilmateateid uurinud. Tuul vihises, laev rappus, pokaalid klirisesid, igasugused vidinad kolksusid tuule saatel, midagi peksis ka 6. teki akende vastu – 10 korda hullem kui mingis õudusunenäos ning iga hetk mõtlesin, et kas laev järgmisele suuremale lainemurrangule vastu peab – lugesin vähemalt paarkümmend suuremat kolakat. See oli jubedaim öö pärast ööd Elvas, kus igast suunast tulev ahvimuusika telgis magada ei lasknud. See selleks. Igatahes ei saanud ma ka sel öösel üldse magada. Kui arvasin, et kell võiks öösel kolm olla, oli see alles 00. Põhimõtteliselt märatses meri 22-3-ni, pärast seda oli natuke rahulikum, kuigi suuremat und ei saanud siis ka.
Hommiku poole läks aeg tunduvalt kiiremini. Olin juba Rootsis kella ühe tunni võrra ette keeranud ja laevale tulles taas ühe tunni. “Neljas level” sai siis ka lõpuks hommikul kella 11 paiku läbi. Passikontrolliputkad olid nagu Rootsiski töötajateta tühjad, teadagi miks. Rannikul tervitas meid Riia linn ning sadamast saime koju venna autoga.
Selline siis oli meie “viie-leveline” teekond – murelik, kuid äpardusteta.

Väga hea on vahelduseks kodus olla :))) Teie arvates pole siin lund, aga olge ka paar kuud Inglismaal ja siis leiate, et siin on see täitsa olemas. Kodus oli +4 kraadi, kui jõudsime, aga uni tuli kahe minutiga :D Kõht oli ju ka head ja paremat täis :)

Out of Office AutoReply

Tegelikult ei ole asi ilmselt üldse nii lootusetu nagu mulle näib, sest siit ja sealt on juba vaikselt tagasisidet hakanud tulema, missest et need pole suure keti apteegid ja mitte veel seal piirkonnas, mis mulle ideaalne oleks, aga... Ma juba tõsiselt tahaksin hakata apteekrina tööle ja vaadata mismoodi siin siis asjad käivad ja kuidas kliendid võrreldes kodumaaga ka on… Ma isegi usun nüüd, et uuel aastal saan uut, erialast tööd proovida :)
Kahjuks on pühade periood vahel ja sellepärast jäävad praegu otsad lahtiseks. Kui Lloyds’i saatsin meeldetuletus-emaili, tuli vastuseks AutoReply ehk siis kiri sisuga out of office – ehk siis tavaliselt automaatne email kellegi emaili peale, mis teavitab, et see isik on teatud ajaks ära (antud juhul 16.12-01.01). Miskipärast on siin kogu aeg keegi ära.

I have to do more to help myself

Mul pole tükk aega olnud tuju kirjutada ega pole ka praegu, kuid kirjutan nende pärast, kes hoolivad minu blogidest.
Sheffield’i Lloyds’ist ei saanud asja nagu kartnud olin, sest keegi oli minust kogenum sellele kohale. Õnneks ei jätnud Sheffield linnana ka just kõige paremat muljet. Muidugi pole mul piisavalt manager’i kogemusi ega kogemusi üldse siin Inglismaal, kuidas ma saaksingi inglasega konkureerida, sest tegemist oli ikkagi rohkem manager position’iga. Ma tundsin juba intervjuu ajal kõikidele nendele keerulistele küsimustele vastates ebamugavalt ja teadsin sisimas, et nad ei vali mind. Intervjuu oli a’la stiilis, miks just mina peaksin selle koha saama. Pole kerge vastata, kui ise ei usu ka sellesse ja teades, et kogemusi ju pole ning keegi ei anna sulle niisama võimalustki selleks. Esimene Lloyds’i manager oli hoopis inimlikum, sõbralikum ning jättis väga hea mulje, ta ei täitnud ka seda totakat ankeeti. Pärast helistas muidugi tööagentuur ning soovitas (lubas kohta otsida) omalt poolt kuhugi väiksemasse linna või maakohta kandideerida ning hiljem, kui töökogemust on, vaadata sinna, kuhu tahan. Ma olin vägagi selle poolt, kui nad vähemalt leiaks midagigi, millesse mul enam küll eriti lootust või usku pole. Miks nad ei võinud juba alguses sellega lagedale tulla? Lloyds on Lloyds ja ega nad sellepärast vähem ei maksa, kui ma kuskil rural'is töötaksin. Pealegi mulle meeldiks alguses kuskil vähe rahulikumas kohas töötada ning kaks esimest kuud on niikuinii treening. Maakohtades on sõbralikumad inimesed, vähem välismaalaseid (kui üldse). Kui selle juurde käiks odavam elamise rent ning mingi odav soodusketi pood, siis pole midagi häda. Kuna mulle inglise foorumis soovitati mitte agentuuri peale loota ning hakata ise asjaga tegelema, siis mis mul muud üle jäigi. Kirjutasin suuremate ja sõltumatute apteegikettide telefoninumbrid üles ning läksin kohalikku Jobcentre’sse helistama – kolmveerand tunni jagu telefonikõnesid oleks ilmselt minu mobiilikaardi tühjaks imenud, aga tööhõivebüroos saab lauatelefonidele tasuta helistada. Ma ei teagi, kui palju sellest kasu oli, kuna kõikidest kohtadest lubati asja enne natuke uurida ja siis tagasi helistada – kaasa arvatud Lloyds’ist. Justnimelt, helistasin otse Lloyds’i omadele, et tööagentuuri enam asjasse mitte segada. Sattusin kogemata ühe teise tööagentuuri otsa, loodetavasti ei tule sealt mingit kokkupõrget. Õhtul otsustasin oma lootusetuses veel ühe rohkem silma jäänud tööagentuuri kaudu konkureerida, kuna nad otsivad just ülemeremaadest farmatseute ning hetkel oli neil pakkumisi piirkonda, millest oleksin väga huvitatud (Manchester). Seesamune tööagentuur ei pidanud paljuks ka mulle Eestisse nii mõnigi kord helistada. Asi jäi tookord pooleli sellepärast, et ma ei saanud nii kiiresti eelmisest töökohast tulema. Igatahes on mul juba ükskõik südametunnistuse koha pealt, et ma erinevaid meetodeid rakendan, sest ma pean enese jaoks rohkemat tegema, kui vaid ühele võimalusele lootma. Ükspäev mõtlesin, et käin linna kõik apteegid läbi ja jätan oma numbri. Sattusin ringlema lõuna ajal, kui siin on apteegid kinni ning ühes kohas polnud üldse kolmapäeviti tööpäev ning siis tegin veel teise ringi, kus ma sain ühest kohast (Lloyds’i ühe apteegi manager’ilt, kes ise ka inglise keelt aktsendiga purssis) kohaliku Area manager’i telefoninumbri ning teisele suurketiapteegi (kõige suurema ketiapteegi Boots’i) manager’ile andsin üle oma CV ning see pidi selle edasi Area manager’i kätte toimetama. Selle peale tundus mulle mõttetuna kohalikke apteeke edasi läbi käia (kuigi foorumist soovitatud oli), sest tööle võtmise ei otsusta kohaliku apteegi manager (igal apteegil on manager), vaid Area manager ning mulle tundus mõttekamana hoopis helistada, mida ma ka tegin. Pealegi sooviksin ma hoopis mõnda teise linna elama asuda. Muidugi emailisin ka mõned CV-d, et asi uhkem oleks ja ma ei arva enam , et ma sellise tegutsemisega vinti üle keeraksin. Minu tegutsemisele pole eriti suurt vastukaja veel tulnud, kuigi mingi pisitilluke lootus on ühelt suuremalt sõltumatult apteegiketilt, kes rääkis avameelselt, et neil on jaanuaris algava 3-kuulise training period’i 6 kohta ülemeremaade farmatseutidega (nt. Itaaliast, Hispaaniast) juba täidetud, aga ta lubas kolmapäeval uuesti helistada, kuna võibolla on mõni teine võimalus (sest ma olen juba RPSGB registris) ning võibolla mõni koht vabaneb kellegi loobumise tõttu. Muidugi ei looda ma eriti sellele, sest ma ei julge enam millelegi või kellelegi loota ning isegi treeningkoha leidmine tundub üpris võimatuna, kuigi paljude apteegikettide kodulehekülgedel (Lloyds, Boots, Rowland, Day Lewis jt.) räägitakse võimalustest ülemeremaade apteekritele. Aga ühte ma ütlen – alla ma ei anna. Ma tean veel sedagi, et Nottingham’is on koht veel vaba, kuigi ma jätan selle oma viimaseks võimaluseks.

mistakes are useful

Uute olukordudega harjumine ja nendega toimetulek on olnud minu kahe viimase kuu põhiteemaks. Tagantjärele on hea targutada, et oleksin võinud seda või teist juba siis teha – aga selleks ma ju üheltpoolt Inglismaale tulingi, et õppida ning kes ei tee vigu, see ei õpi kunagi. Mitte et ma väga suuri apsakaid oleksin teinud, aga asjade kulu kiirendamiseks oleksin võinud teistmoodi toimida. Ja mitte et ma oleksin olnud rumal ja naiivselt midagi uskunud – ei, ma polnud seda, aga lihtsalt jäin liiga kauaks ühele võimalusele lootma. Tööagentuuride asemel oleksin võinud hoopis otseste tööandjatega kontakti otsida – see sai mulle juba varakult selgeks, aga püüa sa seda teha, kui igal pool on tööagentuurid nagu kaanid küljes, s.t püüa neid kuidagi vältida ja teiselt poolt leida üles või olla üldse teadlik otsestest tööandjatest silmas pidades võõrast riiki, võõrast olukorda jne. Ilmselt oli mul ka vähe usku iseenesesse ja lootsin tööagentuuridest suuremat abi olevat, kuna nemad on siinse olukorraga kursis. Eks nad olegi, aga ma oleksin saanud enese heaks rohkemat ära teha. Tegelikult ma teadsin kõike seda ise, aga teadmisele kinnituse leidmine võttis aega. Ühelt poolt oli viga kohe esimene miinimumpalgaga tööots vastu võtta, sest sellele tööle kulutatud 5 nädalat oli rohkem enese aja raiskamine. Suurim tõenäolisus oleks olnud leida erialane töö kohe esimesel nädalal CV näpus linna apteegid järjest läbi käies.
Mäletate ehk kui umbes kuu aega tagasi kalendritöökohast lahkudes otsustasin rohkem otsestele tööandjatele rõhku panna – ma teadsin juba siis, et agentuurid on pigem ajaraiskamine. Sain selle peale nii mõnegi vastuse tööandjatelt, aga siis ilmus jälle agentuur välja oma Lloyds’i pakkumisega ning ma jätsin teised võimalused unarusse. Siis möödus jälle paar nädalat enne kui sain kindla aja tööintervjuuks ning selle aja jooksul ma ei tahtnud teiste võimalustega tegeleda, kuna mulle organiseeriti juba midagi. Ma ei tahtnud liiga palju tõmmelda ning see oligi mu suurimaks apsuks – kannatlikkus pole alati voorus. Karmis maailmas peab ka ise karm olema, kuigi minu südametunnistus ei luba seda. Ma olen juba pikemat aega teadnud, et helge südamega siin ilmas kaugele ei jõua. Vahel peab üle laipade minema või muidu kasutatakse sind lihtsalt ära.
Esmaspäeval on mul järjekordne võimalus näidata oma positiivseid ja ka negatiivseid külgi Lloyds’ile. Selle võimaluse korraldas mulle tööagentuur, kuigi ma vahepeal otsisin ise kontakti mõne teise independent pharmacy’ga (=sõltumatu apteek). Mulle valmistab "ei" ütlemine süümepiinu ja ebameeldivusi, see on ka üks põhjus, miks ei tahtnud korraga igast võimalusest kinni haarata. Lloyds Pharmacy on pealegi liiga atraktiivne selleks, et teisi apteeke selle kõrval märgata.

ootame siis veel

Ma tean, et pole juba tükk aega kirjutanud, aga polnud millestki kirjutada, sest kõik päevad nägid ühesugused välja. Kuna Lloyds Pharmacy Coventry Manager oli nädal aega kuskil ära, siis ei jäänud muud üle kui oodata nagu siin Inglismaal juba kombeks on. Jõulude ajal saaks kaks kuud sellest, kui keeletesti edukalt tegin, aga Lloyds’i poolt on ainult nädalate kaupa ootamist olnud. Minu kannatus ei pidanud selle teise töökoha poole pealt vastu ja ma saatsin neile äraütleva kirja, sest minu meelest pole ka eriti ilus lasta enda tagant oodata teadmisega, et eelistatakse ju tegelikult teist firmat. Nüüd on mul vaid üks võimalus ja kui see peaks luhta minema, olen jäänud kõigest ilma. Ning siis võin “tänada” Lloyds’i, kes mind nii pikalt ootama jättis ning Savisaare põhipalgaga töökohast loobuma pani. Kõige tipuks pole ma ju täielikult kindel, kas Lloyds firmana see õige valik ongi, võibolla oleksin teises kohas jõudnud kaugemale, aga seda ma enam teada ei saagi.
Igatahes sain ma siis täna feedback’i Lloyds’ilt tööagentuuri kaudu, mis sisuliselt tähendab tõenäoliselt veelgi ooteaja pikenemist. Kirja põhisisu oli siis järgmine: We have received feedback from the area manager for Warwickshire, he felt that you have good potential but would be better suited to working in a large city with good transport links as he felt that you were not 100% comfortable with driving at this point in time. Due to this Lloyds would like to arrange for you to have an interview for a Relief Manager role in have in Sheffield – which has excellent transport links and is a great city, would you be happy to attend and when you would be available for interview?
Lühidalt eesti keelde tõlkides on minus potentsiaali, aga kuna ma pole valmis praegusel hetkel autot juhtima, siis on mulle sobivamaks kohaks suurem, hea transpordiühendusega linn Sheffield. Minu pärast olgu ükskõik mis linn, aga muretsema paneb mind see Relief Manager roll. Ma tean, te tahate, et selle eesti keelde tõlgiksin – kui vaid oskaksin, sest ma pole isegi täielikult nendele apteegialastele rollidele pihta saanud, kuna neid on siin palju nagu näiteks locum, superintendent, independent, subscribing, second jne. millest osad võivad sisuliselt kattuda. Relief tähendab siis seda, et töötakse seal, kus parajasti läheb rohkem abi vaja, aga sõna Manager tähendab juhatajat, mis mulle veidi muret teebki, kuna ma ei tea, kas ma sellisesse rolli sobin (ma ei tea, mida minult oodatakse) ja eriti veel siin, missest et algul kindlasti väljaõpet pakutakse. Eestis on ka teatavasti vahe farmatseudil ja proviisoril. Siin on altpoolt tähtsuse järjekorras technician, pharmacist, manager, area manager. Tegelikult ei pruugi manager otseselt tähendada juhataja täit rolli, vaid pigem suuremat vastutust apteegis, mis jäetakse reeglina proviisori kanda. Kui proovite nüüd Relief ja Manager kokku sobitada, siis saategi vastuse. Ega mul ei ole ju valikut enam!

Tegelikult tahtsin hoopis mainida seda, kui ilus ilm täna hommikul oli. Inglismaa ilmad on väga muutlikud, s.t on tavaline, kui hommikul paistab päike, lõuna ajal on sünge, kallab vihma ning õhtul on vinge tuul. Eile oli selline jube tuuline ja vihmane ilm, mis enamasti pühapäeva peale satub, aga täna hommikul lausa kevadine – soe ja väga ere päike ning linnulaul taustaks nagu oleks lumi äsja ära sulanud :) Loodetavasti on teil veel lumehanged maas, sest kellele see pori ja lörts ikka meeldib.
Muideks, 1. detsembril pügati siin veel muru.

kannatlikkus on minu loomus

Õudsalt tüütav on lihtsalt passida, aga mis seal ikka teha, kui asjad ei edene, vähemalt ühe poole pealt ja sellepärast kannatab teine pool. Ma tahaksin juba ammu, et mul oleks töö ja elamine. Nende poolte all mõtlesin erinevaid töökohti. Olin viisakas ja ei käitunud nii nagu minuga käituti – sooviti tööle, nädal aega vaikust, oldi lõpuks nõus minu palgatingimusega, nädal aega vaikust ja nüüd on jälle minust huvitatud… see tähendab, et ma otsustasin teavitada asjadest avameelselt nii nagu need hetkeseisuga on, neid mitte ootama pannes (jagades seletusi nii palju kui oskan)… Mul oleks võimalus koheselt tööle hakata, sest lõpuks tean kindlalt, et ühte kohta mind väga oodatakse, aga ma ei saa seda (veel) vastu võtta, sest ootan vastust kuskilt mujalt, kus asjad käivad veelgi aeglasemalt. Loodetavasti ei kaota ma mõlemat, kuigi reaalne risk on olemas. Mul oleks hädasti juba aja poolest vaja tööle hakata, aga Lloyds’i pärast pean nüüd siis veel ootama, sest Lloyds on... tähtsam.

temptations on Sundays

Täna oli pühapäev ja muidugi Car Boot Sale’i kord jällegi. Tegelikult oli ilm üpris kehvapoolne jälle, tuuline ning mul hakkasid varbad kohe väga-väga külmetama. Aga ma tahtsin ikka kangesti minna, kuna eelmisel nädalal ei saanud vihma pärast käia. Paistis, et täna oli ka rahvast veidi parema ilma tõttu rohkem.
Nägin jälle väga palju ilusaid inglise asju, pudi-padi, aga kuna mul pole veel isiklikku ruumi, kuhu neid panna, siis jäi ka 20 p (4-kroonine) trnnn-trnnn-trnnn crazy-frog ostmata. Veel oli seal üks äge Wallace & Gromit lauakell – selline 3D variant (umbes 20x20), põranda ja tagaseinaga tuba, pisikese leegitseva kaminakesega, kiiktoolis Wallace ja põrandal koer Gromit, mis jättis üldpildina väga hubase mulje. Hinda ei küsinud, aga kui tagasi tulin, oli see ära müüdud. Silma jäid veel inglise majade pisivariandid kujudena, milline üks mul ka Eesti kodus on (pärit samamoodi UK car boot sale’st), 20 p väga ilus ahjuvorm ning umbes sama kallis köögikaal. Neid asju läheks oma majapidamises kindlasti tarvis.
Ostsin lõpuks £2 jalgrattaluku, mida mulle mõne nädala eest £3 eest müüa taheti. Päris £1 ei tahtnud küsida. Iseenesest müüdi erinevaid mp3-mängijaid – 1G £6, 2G £10, 4G £15. Ühes kohas küsiti algul £20, siis liikus hind kiirelt £17 ja lõpuks jäi £15 nagu üks 4G maksab. Tegelikult on ju väga soodsad hinnad, aga kui otseselt vaja ei lähe, siis ei hakka ostma ka. Videokaamerat vaadanud mees sai algul £20 hinnapakkumise, aga pärast 20 sek kaamera uurimist tõsteti hind kohe £27-le :D
Päris palju ja väga soodsalt oli ka saabuvate pühade ootuses jõuluasju – kaarte, elektrilampe, jõulukujundeid aknale, kuulikesi, ehteid, küünlaid jms.

Lisasin albumisse pildikesi sellest turust.

drop, don't pick

Ma olen varemalt juba maininud, mis seisukord enamikes poodides riiete suhtes on. Ma ei mõtle selle all riiete valikut, mis on ülisuur, vaid poodide väljanägemist seestpoolt. Väga harva leiab poe, kus pole ühtegi riietuseset põrandal vedelemas, võibolla väiksemas poes, kus müüjad jõuavad pidevalt asju üles korjata. Suuremates poodides vedelevad riided lausa lademetes põrandal, mitte keegi ei tõsta neid üles, kui juhuslikult peaks mõni käte vahelt või riidepuu pealt maha libisema. Väga loomulik nähtus on see ka saabaste, kingade puhul ning toidupoodides võib samuti pakikesi põrandalt leida. Iseenesest on suuremad poed seadnud piirid esemete arvule, mida võib korraga riietusruumi kaasa võtta, nii et kabiini minnes küsitakse riideesemete arvu ja selle järgi antakse vastava numbriga plastiklipik. Riietuskabiinist tagasi tulles jäetakse tavaliselt ostusoovita riided maha, sest ise ei hakata neid tagasi õigetesse kohtadesse viima.

Lisasin kõrvale mõned pildid Primark’ist, pange tähele ka missugused ostukorvid riidepoes on.

mõlemad jalad uste vahel?

Nonii, nüüd olen väheke puhanud :)
Eile taaskord kogesin seda efekti, et kui on vaja, siis vaikib telefon täielikult ning nädal oodates tekib jälle uus lootus ja siis on kohe ka teised platsis. Teatavasti oli mul eile Lloyds’iga tööintervjuu ning võite arvata, kes jälle minu vastu huvi tundis – Nottingham’i tööandja, kes oli teadupärast £14 lõpuks nõus, aga pärast seda jälle nädal aega vaikust oli ja nad otsisid…otsisid, aga ei leidnud vist, nagu arvanud olin… Tegelikult helistas eile tööagentuur, kes oli valesti aru saanud, et mulle part-time kohta lubatakse, sest täna rääkisin otsese tööandjaga ning kogu selle asja ümber oli üks suur segadus olnud nagu siin UK-s ikka. Mis ma Nottingham’i omale ikka öelda oskasin , kui et I have to think about it… ja lubasin teavitada oma otsusest, kuna ma neile ikkagi top of the list’is pidin olema. Mis mul siin ikka nii väga mõelda on, kui saaksin, töötaksin mõlemas kohas, aga kuidas ma saan Lloyds’ile ära öelda…? Või küsida ajapikendust? Lloyds pole veel tegelikult rohelist tuld näidanud, aga ma olen küllaltki kindel, et sealt tuleb positiivne vastus.
Mõlemad kohad on nii erinevad ja ma tean, et mõned blogid tagasi ütlesin, et jookseksin kohe Lloyds’i suunas, kui pakkumine tuleks. Aga ikkagi ma kaalun mõttes võimalusi. Kaks täiesti erinevat töökohta… Ühel kaalukausil on arenemisjärgus ettevõte, kes peab ennast veel tõestama, kuid annab võimalusi karjääritegemiseks ja olla tiimis võtmeisikuks ühes kindlas väikeses kollektiivis. Lõpuni väljatöötamata tegevuskava, süsteemi toimivus (sh palkate kättesaamine) , täitmata riiulid, kinnine ruum ühes kahtlase võitu majas ja linnaosas tekitavad kõhklusi. Teise kaalukausi täidab mainekas, ennast tõestanud, kindlalt toimiva süsteemiga apteegikett, kes on kõvaks pähkliks ka teistele sarnastele kettidele, kuid kus minul läheb enese ülestöötamiseks kõvasti aega ja kannatust. Pikaajaline tee tippu nõuab tohutult enesetõestamist ja –kehtestamist, sest võõramaalasena on raske konkureerida inglasega. Lloyds’iga pean alustama treeningperioodist, mis kestab ligikaudu kaks kuud ja on võrdväärne apteegipraktikaga. Selle aja jooksul on mu kõrval inimene, kes mind õpetab ja kõiges aitab. Pärast edukat training period’i antakse mulle relief pharmacist töökoht, mis sisuliselt tähendab töötamist parasjagu seal apteegis, kus lisatööjõudu kõige rohkem vaja läheb (kahesõnaga second pharmacist – ei pea veel 100% üksi hakkama saama). Ja alles pärast seda (kuskil poole aasta sees) pakutakse mulle töökoht ühes kindlas apteegis ning siis ma peaksin üksinda toimetamiseks küps olema. Ma saan absoluutselt aru kõige eelneva vajalikkusest, sest apteegiala on vastutusrikas ja vigade tegemine on elulise kaaluga. Ja ma olen üleüldiselt ka väga kannatlik inimene ning mind ei tohiks morjendada mõte, et paar kuud saan ligikaudu £7 tunnis, sest hiljem (sõltuvalt apteegi suurusest, läbitehtud retseptide arvust päevas) hakkab palganumber alates £31000 aastas, mis kahjuks tähendab ka 45-tunniseid töönädalaid. Ma võin hiljem olla ka väiksem tööloom, tehes näiteks 40 tundi nädalas, aga siis pean arvestama mõnevõrra madalama töötasuga. Minu arvutuste kohaselt on mõlema töökoha tunnitasud samad, ainult selle erinevusega, et paar kuud olen Lloyds’is nagu UK viimase aasta farmaatsiatudeng praktikal, kes saab £16000 aastas (kuigi see summa on juba vähemalt kolm korda rohkem sellest, mis minu eestimaine töökoht pakkuda suutis).
Mulle meeldib Lloyds’i suhtumine apteegi mudelisse kui tervishoiuasutusse, mitte kosmeetika ja muu pudi-padi suunitlusega apteegiketti, mis on UK-s üpris tavaline nähtus. Eks hoiavad Lloyds’i väärikust ka hoolikalt valitud töötajad, kes on otsesed apteegiteenuse edasikandjad nagu Coventry manager mulle mõista andis.
Küsimus polnud Lloyds’i puhul mitte niivõrd selles, et nad ei pakuks mulle võimalust nende heaks töötada, vaid pigem transpordiküsimuses, kuna nemad ei kujuta ette, kuidas ma Derby’st Coventry’sse iga päev käin ja veel 9-tunniste tööpäevadega, sest siis olen väsinud ja väsinud inimene teeb vigu – nagu ma ei teaks! Ma ka ei kujuta ette, et peaksin bussi või rongiga iga päev tunnike loksuma, aga auto ei muudaks ju sisuliselt asja. Miskipärast minu Coventry’sse kolimise jutu peale just midagi erilist ei kostetud, nagu oleks see loomulik, et ma pendeldan kahe linna vahet autoga (ega inglastele ongi vist). Aga mina arvasin algul, et autot läheb vaja pigem ühest linnaapteegist teiseni jõudmiseks. Igatahes tegelen vaikselt elamise otsingutega, kuigi mõneks kuuks on raske midagi normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega leida, sest tavalepingud algavad 6 kuust ja ma ikkagi pole täpselt aru saanud, mitu kuud ma pean Coventry’s olema – võibolla igavesti :D
Lloyds’i manager lubas teha paar kõnet, mis annab imepisikese lootuse saada võimalus ka Derby’sse jääda, kuigi sisuliselt mul ei ole vahet, mis linnas ma paiknen, lihtsalt ma pean teadma, kui kaua võin mingi linnaga arvestada.

sain jala ukse vahele?

Oh kui väsinud ma olen. Täna ajasin Lloyds’i Coventry manager’iga tööjuttu. Väsitav ei olnud mitte see viimane, vaid pigem transport ja linnatuur, mis tekitavad kogenematul üleliia stressi. Derby’st Coventry’sse on küll vaid tunnike rongisõitu, aga kui pole varem UK-s (ega Eestiski) eriti rongidega liikunud, siis kogu süsteem on vähe teine… Kõigepealt jõuad rongijaama (kui jõuad), võtad FastTicket masinast ette broneeritud piletid pangakaardiga välja ja hakkad teadetetahvlit jälgima – saabuvate rongide aegu (annab infot oletatavast rongi saabumisest – kas jääb hiljaks, on tühistatud, tuli õigel ajal või mis kellaajal tõenäoliselt saabub). Siis otsid õige platvormi üles ja ootad… Ees väiksemal ekraanil on jälle teatetahvel, kus liigub info saabuva või ees oleva rongi kohta. Kui õnneks läheb, istud õige rongi peale, aga selles ei võigi nii kindel olla, sest rongid on väga sarnased ning väljastpoolt mitte midagi ütlevad. Peale selle ei tasu vaadata selle sihtkoha nime, kuhu parasjagu lähed, vaid rongi lõpp-peatust ning alguspeatus on samuti teine, kuna tegemist on läbisõidurongiga. Nii et õigel ajal peab ka maha kobima, eriti “lihtne” on seda teha kottpimedas ja tundmata rongijaamasid. Rongi ukse vahele võib ka kinni jääda, kui õigel ajal push nuppu ei vajuta. Rongis pead jälgima istmekohtade infot – kas koht on reserveeritud või mitte ning seda igas rongijaamas, sest andmed muutuvad. Võõras linnas seigelda pisikese kaardiga polegi suur probleem, kui jälgid suundi ja tänavanimesid iga nurga peal (aga tihtipeale nõuab tänavanimede otsimine liialt aega ning siis hakkad oma loogikaga liikuma). Nii suutsin ma tagasi tulles jällegi kümme korda ära eksida ja erisuundades tiirutada ning oma nõutud pilguga tähelepanelikult noormehelt ja ühelt teiselt neiult suundade küsimuses abi saada. Pärast intervjuud jäi poolteist tundi aega, aga turule teist korda ei jõudnudki. Hommiku poole sai sealt kiirelt läbi käidud ja hindu uuritud ning teisteski keskustes tiirutatud. Primark’is jäid taas mitmed kenad ja ülisoodsad riideesemed silma. Jõudsin pärast õhtupoole sinna tagasi, kuid suutsin kiusatusele vastu panna ja seekord raha kulutamata jätta, sest olin endale lubanud, et enne jõule otseselt mitte vajalikke esemeid ei osta. Pealegi oli lootus, et ma satun Coventry’sse veel…
Igatahes tagasi tulles läks mul väga kiireks ja rongijaama jõudsin 5 min enne rongi ametlikku väljumist. Õnneks sattusin õigele rongile, kuigi rongis olin kergelt pabinas, kas see Edinburgh’i rong õige valik oli. Alles siis, kui nägin ühe jaama seinal Derby, jäi kogu päeva raskus seljataha – olin kodus :)
Kuidas intervjuu oli ja kes mulle veel helistas - sellest ehk siis, kui puhanud olen...

lost

http://www.postimees.ee/211107/esileht/valisuudised/296815.php
Kusjuures ma oleksin nagu ette teadnud, et midagi siin riigis kaduma läheb. Ma tegelikult imestan, et midagi sellist veel juhtunud pole.
Kui kirjad jõuavad kohale viivitustega, vahel lahtiselt ja hea kui üldse jõuavad, siis jumal tänatud, et me ID-kaardid tagasi saime ning tööle registreerimise sertifikaat ka lõpuks kohale jõudis. Nüüd ootame vaid NI numbri kaarti :D Võite küll mõelda, et mis jopakas saadab kirja teel oma isikukaardi kuhugi, aga TEISTMOODI siin riigis ei saa. Teil on keelatud see tähtis kaardike isiklikult kohale toimetada, sest siin riigis käivad asjad ju tüüpiliselt kirja teel.
Ja õige hästi, et mul lastetoetust polnud vaja taotleda. Kui midagi siin riigis taotleda, siis tuleb valmis olla vahel ka kümnekond lehekülje täitmiseks koos muidugi arvukate proof’idega (tõestustega). Nad peavad olema kindlad selles, et sa ei taha riiki röövida, sest ehkki sa võid teenida miinimumpalka, on sul kuskil mujal suured investeeringud. Nii et avalikustada tuleb ka oma kodumaa pangaandmed, täpsed kontod - kus ja millised summad peal on. Mitte miski ei tohi saladuseks jääda - ka sinu elukaaslase (mitte ainult abielu mõistes) täpselt samad andmed (sissetulekud jne), sest võibolla elad koos miljonäriga ja ise taotled madala sissetulekuga benefitte. Kui elad kellegagi koos, siis järelikult on ka ühine rahakott…. loogiline. Nii et mehest rikkamad naised ärge lootkegi midagi mitte kelleltki :DDD Saategi ennast perepeadena tunda :)
Irooniline jutt minu poolt, aga tegelikult ma ju mõistan, et riigi seisukohast on ainuke õige tegu kontrollida-kontrollida ja veelkord kontrollida… aga mitte kaotada-kaotada ja KAOTADA.

pekitükiks muutumas

Ma olen viimasel aastal pannud rohkem rõhku leiva söömisele, sest kartulitest, makaronidest, riisist ja muust taolisest on isu täis. Eestist ära tulles juba kartsin, et pean Inglismaal vaid “saia” närima, aga ära sa märgi – UK-s on piisavalt palju häid leibasid, olgugi, et normaalselt maksavad nad rohkem kui tavalised leivad. Tavaline leib on siin eesti mõistes sepik ja sai on nagu sai ikka. Kujult on nad neljakandilised (nagu eesti röstsaiad) ja enamasti kaaluvad 800 g või väiksemad pätsid 400 g.
Tavaliselt toimub tööpäeva lõpus “vanade” leibade allahindamine, nii et 17 paiku käime poes paremaid palasid luuramas. Need pole tegelikult üldse vanad leivad - tegemist on järgmise päeva parima endega. Kuigi vahel pealtpoolt katsudes koorik kivikõvana tundub, on leib seestpoolt täiesti värske, mõnusalt pehme, hoopis teistsugune kui eesti kuivanud käkk. Eestis jäi leib tavaliselt hingetorru kinni, sest tihtipeale tähendas ka värske leib pisut kuivanud käkki, nii et paari päeva pärast polnud tihtipeale isugi seda edasi süüa. Aga siin on leibadel hoopis teistsugune konsistents, mistõttu pole ühestki allahinnatud leivast ka paari päeva jooksul kuivanud käkki saanud. Eks ühelt poolt on asi ka selles, et ma olen võimeline ühe päevaga selle teradest kubiseva 800-grammise mooniseemnetega pätsi üksi nahka pistma, sest see maitseb imeliselt. Määrin tüki võiga kokku ning joon piima kõrvale ja sellest parem saab olla vaid pannkook moosiga. Selline teraleib ei maitse nagu sepik, vaid on hoopis omaette elamus võrreldes eestimaiste pätsidega.
Hind on päeva lõpus ka ülisoodne (800 g päts maksab £1.09 asemel 39p), kuigi tihtipeale tuleb koju tulla tühjade kätega, sest “vanu” pätse lihtsalt pole. Ühe korra sain maitsta ühte teist sorti teraviljaleiba (wholemeal grain) - see oli parimatest parim, aga kahjuks oli see ükskord, sest tavaliselt pole neil seda leiba aeguva variandina.
Praegu ma ei kujuta enam ette, et tahaksin seda poolkuiva eesti leiba, seda enam, et siinne leib on toitaineliselt palju kasulikum – milles alguses tõsiselt üllatusin, sest arvasin, et süsivesikute sisaldus on neis kõrgem, aga selgus hoopis vastupidine fakt (ka tavaleibade võrdlusel).
Kui ma loodetavasti varsti koonerdamise lõpetan, siis pöördun tasakaalustatuma toitumisviisi juurde tagasi ning hakkan trenni tegema, sest ma ei kannata silmaotsaski pekistumise protsessi. Aga seni veel naudin terade imelist krõmpsu ja leiva mahedat konsistentsi oma hamba all :D

let's skip this Christmas

Sel pühapäeval ei käinudki Car Boot Sale’il, sest ilm oli väga kehv. Õhtul oli linna jõulutulede avamine ning seda vinge tuule ja vihma saatel. Lootsin kuulda koori esituses jõululaule, aga selle asemel lasti algul kõlaritest valjult tümpsu ning enne tulede avamist rokilikumaid jõululaule. Mingi väike laulukoor seal oli, aga selle esitusest tuli ka vaid 2 lugu. Suurelt ekraanilt näidati linnakese jõulupilte eelmistest aastatest ning kohal oli ka jõuluvana. Korraks tekkis tunne nagu oleks ühe hetkega kõik läbi – Bonfire Night’il saime ilutulestiku võimsama kui tavalise väikelinna aastavahetusel ja nüüd loendati taaskord countdown jõulutulede avamiseks. Korraga särasid puudel, linnakuusel ja majade vahel jõulutuled ning rahvas hakkaski laiali vajuma – nagu oleks jõulud ka ühe hetkega läbi.
See aasta on erakordne selles mõttes, et ma ei oota jõule, sest ma tean küllaltki kindlalt, et ma pole seal, kus ma jõulude ajal olla tahaksin ja ma ei taha, et jõulud tuleksid sinna, kus ma hetkel olen – kus pole jõulukuuske, jõulutoitusid, lund ega perekonda. Ainukesena võin realiseerida jõulutoidud nagu eelmisel aastal kodus, aga keskkonna aurat ümber selle luua ei suuda. On olnud aastaid, kui olen lugenud päevi jõuludeni ja aastaid, kui enne jõule pole mingit jõulutunnet olnud, aga aastat, kui ma ei tahaks jõule, pole veel olnud. Paraku annavad linna jõulutuled ja raadioreklaamid märku peagi saabuvatest jõuludest.
Ma lihtsalt ei raatsi kulutada vähemalt £300, et paar päeva kodus olla. Odavalt poleks saanud jõulude ajal reisida ka piletid paar kuud ette ostes, sest pühade periood on jube kallis. Pealegi pole ma kindel, kus ma jõulude ajal olen või kas mul üldse sel ajal vabad päevad on. Inglastel on näiteks 24. detsember tööpäev. Muidu, kui endal vaja kuskile panka, tööhõive- või maksuametisse minna, siis on asutus maksimaalselt kella 17-ni lahti ja ainult tööpäevadel. Enamasti pannakse tavapoed ka 17-18 ajal kinni. Aga selle eest on päris paljud apteegid 24/7 avatud ning muidugi jõulude ajal ka.

Pärast kolme nädalat jõudis tööle registreerimise “kaart” kohale. “Kaart” jutumärkides, kuna see tuli A4 paberi peal, mille võib ise A5-na välja lõigata :D Seda ei tohi mitte mingil juhul ära kaotada /please do not lose - replacements may not be issued/… Kui seda ei asendata, siis oleks võinud selle juba vähemalt tugeva kaardina väljastada, mitte paberitükina, mis põleks 5 sekundiga. Tuu papretükk makse sis £90.

flock of sheep

Olin küll foorumitest lugenud, et asjaajamine käib Inglismaal aeglaselt, aga et nii aeglaselt ja vigaselt… enne õiget asja tuleb vähemalt 2-3 kirja ja isikunimed on valesti kirjutatud! Kas on raske mitme eelnevalt esitatud dokumendi pealt võtta üks nimi ja see korrektselt kirja tiitlisse/adressaati panna? Juba kolm vigast tähte on nimedes esinenud: V asemel B (ok, hääldus on neil sarnane), aga U asemel O või G asemel E. Me vist ei hakka lootma sellele, et dokument või kaardike, mis veel 6-8 nädala pärast saadetakse ka valet tähte sisaldab… siis läheb selle ümbertegemiseks ju sama aeg… on ikka lambad… Täna saadeti kiri, kus pidi sees lisaümbrik olema, aga ometi – ei olnud (minul oli, temal mitte – sellepärast tean), kiri jõudis meile avatult. Pangast saadeti ka mulle ainult tšekiraamat ja temale mitte. Õnneks jõudsid pärast kahte nädalat meie ID-kaardid tagasi, tööle registreerimise kaardike tuleb muidugi alles mõne nädala pärast.
Mis siin veel segadust tekitab… maksupoliitika. Tundub, et enda asi on kõik maksud tagasi nõuda, sest nemad võtavad maksud alguses jämedalt palgast maha. Nii ehmatasime pärast esimest töönädalat päris ära, kui £207-st jäi järgi vaevalt £150. Meil kadus täielikult isu järgmisel nädalal tööle minna. Õnneks hakkasime asja väheke uurima ja ühelt-teiselt töö juures kuulsime, et peab endale tax code (maksukoodi) saama. Inglastel on ma ei tea kui tohutul hulgal neid P-vorme (või isegi R), mis ise või töökoha abiga täita tuleb, aga tööagentuur ei öelnud alguses midagi, vaid alles siis, kui uurima läksime. Ma saan aru, et pärast deklareerid need rahad tagasi (nagu Eestiski), aga no kuidas siis nii, et isegi tulumaksuvaba miinimumi ei arvestata, vaid tervest palgast jämedalt tulumaks ja NI maha lähevad. Õnneks täitsime vormi P46 ning pärast kuud tööl käimist hakkas isegi õige nädala netopalk tulema (£177), aga üleliia võetud maksude tagasisaamiseks peab nüüd veel vorme täitma. Oh, oleks kõik nii lihtne, selge ja kiire nagu Eestis.
Miskipärast ei ole neil sularaha sissemakse automaadid levinud… Lloyds pangal ei ole neid üldse – sularaha paned arvele kas siis otse andes pangatöötajale või ümbrikuga, mille suskad panga seinasisesesse kasti (eelnevalt oma pangaandmed sellele lisades).
Õnneks on olemas päris palju benefit’e neile, kel on miinimumpalk – seda peab veel uurima, võibolla annab mingeid summasid riigilt nõuda :)

Põhimõtteliselt ei tasu Inglismaale tulla üksinda miinimumpalgaga tööd tegema, sest elu on siin liialt kallis, et mingit korralikumat summat kõrvale panna (toit, riided ja tehnika on üpris soodsad, aga elamine, kommunaalid, transport kallid). Miinimumpalgaga võib veel tööle tulla kahekesi, kui jagada elamist, aga kindlasti tuleks töötada siin, kui leida erialane töö, sest meditsiinitöötajad ja muidu asjamehed (elektrikud, toruluksepad, ehitajad jne) on siin hinnas :) Ainult et erialase töö leidmine on paras kunsttükk – selleks pead korda ajama hulga pabereid ja vajadusel (peaaegu alati) läbima eelnevalt tasulised koolitused kohapeal. Minu õnn on selles, et sain ülikoolist piisavalt akrediteeritud (ka Inglismaal tunnustatud) tunnistuse ning et ma olen EU riigist, mis lubas asjad korda ajada toimekalt, kuid suht valutult.

fuzz

Peaaegu paar päeva oli vaikus majas ja siis helistati sealt, kus eelmisel nädalal tööintervjuul käisin. Ma ju väheke seda arvasingi, et nad ei leia kedagi teist sellele tööle, isegi silmatorkavate, meelitavate ajalehekuulutustega…. UK Pharmacy Services, a successful on-line pharmaceutical service, is currently expanding its operation and is offering full time opportunity for a Pharmacist to join its team of dedicated professionals as Superintendent Pharmacist. The Superintendent Pharmacist is responsible for ensuring accuracy and completeness of medication orders, consulting with prescribers on drug and disease related issues, reviewing patient profiles, identifying and resolving drug related problems, and building relationships with our patients. This position also requires managing a small staff. UK Pharmacy Services provides a unique working environment allowing Pharmacists the time needed to provide comprehensive care to its patients. UK Pharmacy Services is committed to becoming an Employer of Choice offering a competitive compensation package. If you are interested in growing your careet and an exciting opportunity to work at our newest location, you are invited to submit your resume on or before November 16, 2007 in confidence to: Mr. N K, Head of UK Operations...
We thank all those who apply but only those selected for further consideration will be contacted.
Kuigi mul on selle töökoha suhtes ikka veel kõhklused-kahtlused, pean vähemalt ajutiselt selle vastu võtma, kuna etemat pole ning aeg tiksub… eelkõige sellepärast, et pean vähemalt ühe aasta UK-s jutti töötama (aasta jooksul võib 30 päeva tööta olla) enne kui saan ametlikult UK residendiks – liikumisvabaduse (võib elada mujal ja tulla tagasi ilma edasise registreerimisnõudeta, mis maksaks jälle £90). Pealegi on vaja omaette elamine rentida, mis siin riigis on üpris kallis lõbu. Vähemalt olid nad lõpuks nõus minu £14 tunnitasuga. Lepingu tõmmist nägin eelmisel nädalal ning sellega olin sisuliselt nõus. Hea on selle töökoha juures kogemus, mis saan retseptiravimite täitmisest, kuna inglastele on tähtis number, kui palju retsepte sa päeva jooksul läbi teed (siis saab aimu apteegi suurusest). Minul UK kogemus on ju null ning see töökoht peaks andma tugeva põhja Inglise retseptiravimite tundmiseks. Kui praegusel hetkel oleks mul valida kahe vahel, siis jookseksin kindlasti Lloyds’i suunas, isegi väiksema palga eest, sest see community pharmacy on antud ringis parim mis olla saab. Aga kuna tee tööintervjuuni Lloyds’iga on nii vaevaline, siis pean hetkel leppima sellega mis on. Võibolla kunagi teinekord :)

Täiendatud õhtul
No ma ei tea, kas sõnusin ära, igatahes järgmisel nädalal lähen Coventry’sse Lloyds’i tööintervjuule. Miks kõik ühel hetkel lõpuks juhtuma peab?

Hope again?

Eilse õhtu üllatushelistaja oli tegelane tööagentuurist, kust broneeriti mulle keeletest ja kust nad pidid organiseerima tööintervjuu Lloyds’iga. Nüüd siis kolme nädala pärast, kui ma võibolla ei elagi enam Derby’s või äkki töötan juba kuskil farmaatsia alal. Tore küll, helistaja ise ka mainis, et tahtis lihtsalt teavitada võimalikust tööintervjuust lähitulevikus, aga päris täpset aega ei andnud. Teadagi – tahtis ilmselt aimu saada sellest, kas ma olen veel available ehk siis kas otsin tööd. Mingi segane asi oli selle Derby piirkonna manager’iga olnud (kuigi ma ise veel ütlesin, et kaaluksin iga piirkonna võimalust) – vist polnud pikemalt kohal või mis iganes seal agentuuris mulle põhjuseks välja mõeldi, aga nüüd paistab, et rattad hakkavad jälle veerema. Põhiline on see, et ühest agentuurist alles hommikul öeldi, et ärgu ma samal ajal teistega tegelgu ning nüüd võib tekkida selline loll olukord, kus mõlemad peadpidi ühte kohta kokku jooksevad. Kuigi ma arvan, et minu tegu peaks kõigile mõistetav olema – miks ma peaksingi kolm nädalat ootama ja lootma vaid ühele. Nüüd ma ei tea, kas peaksin kohe teistele ära ütlema, et sorry, aga mul ilmselt on miskit kuskil arenemas, kuid siis võibolla need esimesed sellid ikkagi ei saa mulle tööintervjuud organiseeritud ning tekib jälle loll olukord. Samas pidid need teised kahe tööpäeva jooksul midagi leidma (kui leiavad) ning mul on hilja öelda, et ärge otsige enam, sest CV on juba firmadele saadetud. Keeruline see ilmavärk, võibolla tunnen asjata süümepiinu…

no missed calls anymore

Laupäeval nägin enam-vähem terve päeva vaeva, et saata kümmekond kohta oma CV, s.t leida üles otsesed tööandjad, teha nendest Word’i ülevaade ning koostada peas plaan edasiseks. Praegu, esmaspäeva hommikul, olen saanud kaks kõnet ja need töövahendajatelt – sattusin vist väga hoogu, s.t ei suutnud kiusatusele vastu panna kandideerides ka mõne tööagentuuri kaudu ning muidugi on need ka esimesed helistajad. Ei mäleta, et oleksin rohkem kui paari tööagentuuri silmanud, aga ometi, lisades pühapäevase kõneteate, tuleb juba kolm. Ometi ootan ma kannatlikult kõnesid tööandjatelt, eriti Lloyds’ilt. Tööagentuuride põhiline küsimus on, kas ma kandideerin veel kellegi kaudu. Ühest kohast anti mõista, et nad otsivad kahe tööpäeva jooksul ja kui nad selle aja jooksul ei leia, siis võin kellegi teisega ühendust võtta. Nojah, aga ma olen juba patune, sest paistab, et jätsin nädalavahetusel oma kontaki paari-kolme agentuuri ning üle viiele tööandjale. Võibolla mingi koha pealt tuleb mu diil välja, aga mis nad vast ikka teha saavad. Tööagentuurid saadavad lihtsalt minu CV tööandjate pakkumistele (tõenäoliselt huvitavad neid vaid suured ketid), aga mina tegin sisuliselt ju sama ja rohkemgi veel saates nii suurematele kui väiksematele apteegikettidele. Äkki siis tööandjad vaatavad väheke viltu – kes teab. Tööagentuuride arvamus mind ei kõigutagi, sest nad on ühed pugejad mõlemale poolele.

Sale...sale

Hommikul pool seitse olin maast lahti nagu kõpsti, missest, et tegemist oli ikkagi pühapäeva hommikuga. Seadsime sammud Car Boot Sale’ile nagu eelmisel nädalal plaaninud olin. Tundus küll varajane kellaaeg, aga rahvast oli enne kaheksat juba tohutult palju sagimas esimeste laudade ümber, nii et tihti pidi üle õlgade kiikama. Algul tundus, et kaasa võetud £10 on liiga suur raha seal, sest siit-sealt kõrvalt kuulsin, kuidas no change lisati. Enamik kaupa jääb vahemikku £0.20-2, aga on ka kallemaid nagu 2Gb mp3-mängija, mis maksis £15 või siis kasutatud jalgrattad £35-45 (tegin ühega väikese proovisõidu). Päris korralikud väiksemad muusikakeskused maksid £5-7.
Ma sain edukalt oma £10 lahti teha ostes £5 Diesel spordijalatsid. Üritasin £4 eest kaubale saada, aga ilmselt oli kellaaeg liiga varajane ning müüja ei tahtnud tuntud brändi jalatseid nii odavalt ära anda ja nad olid ikkagi korralikud ka. Jäin selle ostuga väga rahule, sest ketsid läksid ideaalselt jalga (mugavad ka) ning poes maksaksid värskel kujul vähemalt kuus korda rohkem. Aga see polnud ainuke ost, mille üle rõõmu tundsin, sest väheke hiljem sain kõigest £0.5 eest täpse suurusega igati korralikud naiste teksad ning kena käekoti, mille teksastele lisaks välja kauplesin :) Mul oli käekotti tõsiselt vaja ka, kokkuvõttes lahkusin turult kolme käekotiga (ühe sain siis nö. tasuta, teise pisikese 10 p ning vähe suurema 30 p eest, mille tingisin 50 p pealt alla) :D Põhimõtteliselt ei saa poest käekotti alla £5…. võibolla ainult soodukaga või Primark’st :D Muideks teisipäeval nägin Primark’is fliisist naistekindaid, mis olid vaid £1 kahe paari eest, aga mul ei lähe neid konkreetselt vaja ja seepärast jätsin ostmata.
Üks õnnestunud ost ilmselt (kuna pole veel proovinud) oli £1.50 röster, mis anti ära £1 eest :)
Keegi müüs kohvimasinat ja veekeedukanni kokku £3 eest. Kui oleks oma elamine, siis…
…siis ostaks juba rohkelt… nüüd tuli meelde veel £45 suuretolliline telekas…
Ühe laua juures hõikasid pisike tüdrukuke oma isaga everything on the table fifty piiis (kõik laual 50 p). Ei saanudki aru, kumb kõvemini karjus, aga rahvale ja neile endile tegi see tohutult lõbu :D
Suuremalt jaolt ei öelda pences või pounds, vaid rahvakeelselt lühendatult pi:s (pences) või kvids (quids).
Ilm oli täna tuuline, vihmatibane ja külmavõitu, mispärast järelnoppele seekord ei jäänud.

vana lõpp on uue algus

Eelmisel korral rääkisin, kuidas ma Nottingham'is tööintervjuul käisin. Põhimõtteliselt tahtsid nad mind sinna tööle nagu arvanud olin. Aga ma läksin vist väheke ahneks või umbes nii… Tööintervjuul märkisin ära, et tahaksin aastas £28000, aga hiljem arvutama hakates leidsin, et sellele vastaks tunnipalk £14 (võibolla ka eksin). Mul läks telefonis tööandjaga kauplemiseks, tema viimaseks sõnaks jäi £13, mis minu arvates teeks aastas veidi üle £26000, olgugi et ta pakkus tõenäoliselt hilisemat palgatõusu £15-16, kuna minust saaks siis superintendent (igas farmaatsia ettevõttes peab olema farmatseutide farmatseut, kes jälgib teiste farmatseutide tööd, et kõik sujuks). Ilmselt on probleem ka selles (nagu UK-s on), et tööandja ja töötaja vahel on peaaegu alati tööagentuur, kes kõik ilusa ära rikub, tahtes ka midagi vahelt. Nii olen juba iga päev saanud kõne tööagentuurilt, et kas ma ikka tahan veel £14 ja ehk ootab veel veidi, võibolla tööandja pakubki lõpuks, kuna ta veel kedagi kindlat leidnud pole. Siin on umbes selline olukord, et kes kõige enne järele annab (tööandja või töötaja)… vähemalt ma arvan nii. Mul on tunne, et need agentuurid rikuvad kõik oma “vahelttasu” tõttu ning nad konkureerivad ka omavahel, mistõttu toimub sisuliselt mitte niivõrd proviisorite vahel konkurents, vaid tööagentuuride. Ega asjata Martin ühest tööagentuurist mulle öelnud, et eriti ei tasuks samal ajal ka teiste agentuuride kaudu tõmmelda, vaid ühele kindlaks jääda, aga no mis sa teed, kui see agentuur sulle midagi ei leia. Kuhu sa siis ikka lähed, kui teise :D või otsid siis ise, aga kust sa ka töökuulutusi ei vaata, igal pool näed vaid agentuure…
Eks te kõik mõtlete nüüd, et ma olen ikka täitsa hull, et seda tööpakkumist vastu ei võtnud ka £13 eest, sest see on ikkagi üks suurem summa ka tavalisele inglise lihttöölisele, eriti veel mulle, kes kalendrite pakkimise eest miinimumpalka £5.52 tunnis sai. Justnimelt sai (minevikus), kuna ma otsustasin uue koha ootuses töölt ära tulla, isegi siis, kui asjast asja ei saa, kuna kuskilt otsast pean tõsisemalt hakkama oma erialatööd otsima, sest selle töö kõrvalt, mis oli, ma lihtsalt ei jõudnud… aeg kadus kuhugi ja päeva lõpus olin väsinud, energiast tühi…
Aga võibolla olengi hull, et sellist pakkumist vastu ei võtnud, aga ühelt poolt kartsin ennast siduda vähemalt kolmeks kuuks selle kohaga (olgugi, et see pole üldsegi nii pikk aeg) ja teiselt poolt pole see töö mulle kõige südamelähedasem. Olen algusest peale kujutanud ennast apteeki tööle - proviisoriks, kes suhtleb igapäevaselt patsientidega, mitte ei korja ravimeid riiulitelt kuhugi korvi kuskil kinnises ruumis. Tahaksin keeleliselt areneda ning olla nagu Eestiski osaliselt patsientide hingetohter, missest, et osad neist väga pahurad olid, aga selle eest mõni oskas tuju kohe väga heaks teha.
Võibolla läksin veidi uhkeks, et rohkemat tahtsin (olles kursis siinsete proviisorite palkadega), sest ma nägin, et mind tahetakse (nagu Eestiski). Tegelikult oleks elamiseks seda summat hädasti vaja, sest mulle ei meeldi teiste kulul elada, sest niigi kaua on seda juba tehtud.
Tagantjärele on muidugi hea targutada, aga ma usun, et asjad lähevad sedasi nagu nad minema peavad - varem või hiljem minu kasuks :) Sest elus on palju kordi ette tulnud olukordi, mis lahenevad iseenesest, kuigi eelnevalt olen nii palju muretsenud. Keegi justkui aitaks mind suunates õigetesse kohtadesse või vältides valesid kohti. Võibolla on see sisetunne, ma ei tea…Igatahes enam pole mõtet nuriseda, vaid tegutseda, sest Bemrose Booth’is oli täna viimane tööpäev ning sisuliselt olen ma töötu. Mingi pisike lootus selle pakutud töökoha suhtes veel on, sest nad otsivad nüüd otse kohaliku ajalehekuulutusega (nagu täna märkasin) ja ma kahtlen, kas nad üldse leiavad kedagi selle kohale nii odavalt nagu mina pakkusin (inglast ja kvalifitseeritud proviisorit vaevalt, sest nende palgad hakkavad vähemalt £30000 aastas; farmatseudi ehk technician’i küll, aga neil on vaja ka kedagi superintendent’ks või selle kandidaadiks).
Igatahes selle võimalusega ma enam ei arvesta, vaid hakkan tõsiselt apteekidesse tööd otsima. Üritan nii palju kui võimalik agentuure vältida.

Nottingham-Shootingham

Täna oli mul Nottinghamis tööintervjuu. Päris adrenaliinimöll oli linnas, kus sa oled teist korda ja eelnevalt vaid mõnda teed pidi kesklinnas kõndinud, leida üles mingi tundmatu maja äärelinnas ja seda kaardi abita. Eelmisel õhtul mõtlesin küll, et jätan netikaardi järgi ligikaudu meelde, mis peatänavaid pidi pean minema, et õigesse kõrvaltänavasse saada. Muidugi oli eelnevate kogemuste põhjal kahtlusenatuke, et ma ei oska bussi pealt maha saades mitte üheski suunas minna ja nii oligi. Ma teadsin vaid seda, et olen kuskil Derby road peal, aga millisel lõigul või kummas suunas Lenton linnaosa jääb, polnud aimugi. Aega oli 50 min ja kõik see kuluski ära, kuna suutsin nii palju edasi-tagasi tiirutada. Abi oli igast kümmekond inimesest, kellelt teed küsisin, sest kõik oskasid mingi vihje anda, mõned vähem, mõned rohkem. Jällegi tuleb meelde paar seika Eestist, kus vaid õlgu kehitati ja oma teed mindi. Kui inglased ei tea, siis vähemasti nad suunavad sind kellegi juurde, kes teab. 10 min enne intervjuud olin üpris lähedal õigele tänavale, kuid mitte päris… üks mitte kohalik naine saatis mind postkontorisse, kus teatigi seda tänavat, millest teised eelnevad kuulnud polnud. Lõpuks, 5 min enne, olin õiges tänavas, aga no majadel polnud ju numbreid peal, tiirutasin siis veel edasi-tagasi, leidsin mingi madala maja nurga pealt, mille uksel oli mingi seostatav sõna minu üldise erialaga, kuid ma ei teadnud üldsegi, mida otsima pean. Läksin siis sisse ja küsisin, et kas on 46 ning jess… kolm minutit enne olin kohal.
Maja ja rajoon üldse tundusid aguli olustikuga kokku sulavat – nagu räpane tööstuslinnaku jätk. Mitte miski majas ei jätnud ka paremat muljet. Mõtlesin, et olen sattunud kuhugi põrandaalusesse kohta. Ruumid olid viletsad nagu stagna ajast - tühjad, hämarad, kõledad, siin-seal remondiprahti või kes teab mida vedelemas. Lõpuks juhatati mind kuhugi maja tagumisse ossa, kus oli väheke paremas seisus ja soojem ruum, kuid mõnda aega pidin ootama jällegi kahtlasena tunduvas “köögis”. Suutsin vaid mõelda, et mis ma siin teen või kuhu ma küll sattunud olen ning hetkeks oli soov ära minna. Aga… tegelikult ma teadsin, et tegemist on alles alustava ettevõttega, tegin sellest loogilisi järeldusi, miks kõik ei ole veel nii nagu peaks ning kokkuvõttes jättis vastuvõtt hea mulje, olgugi, et ka kahtlane intervjueerija nimi tekitas minus soovi ära põgeneda. Ma ei tea, mis rahvusest ta oli, aga tundus täiesti adekvaatne, asjalik ning veenev, ses mõttes lahkudes ma enam ei arvanud, et tegemist on illegaalse kohaga :D Ka tema oli alles paar nädalat tagasi sellesse firmasse tööle tulnud ja ta oli pandud tööintervjueerijaks, muidu tähtsaks asjapulgaks, ses mõttes, et oma valgusküllane kabinet, telefon ja arvuti – need siis kaasnesid sellega. Ma olen eelnevalt sellist lugu ühe eesti ärimehe kohta kuulnud, kuidas mees pandi teisel päeval juba inimeste töölevärbajaks :D
Aga ma ei imesta üldsegi, miks ta sai selleks – sest tema inglise keel oli vaatamata tõmmumale lõunapäritolule laitmatu ja ladus ning ärategija hoiak tuli ka plussiks. Firma on alles lapsekingades, mispärast kõik suuremalt jaolt veel välja töötamata on ning minus ebakindluse tõttu kahtlusi tekitab, kuna mulle sissetallatud rajad ikka väga veel meeldivad :) Aga samas ma tean, kuidas sellistes kohtades käib inimeste edutamine kiirelt, kuigi esialgu 5-6-liikmeline inimeste grupp väga tagasihoidlik tundub. Igal töökohal on oma plussid (sh võimalused) ja miinused (sh riskid) nagu sellelgi, mille olen enese jaoks selgeks mõelnud. Pikemalt ei hakka sellest ettevõttest rääkima, sest ma ei tööta ju seal (veel?), aga lühidalt öeldes on tegemist retseptiravimite online-müügiga, mistõttu on tiimi vaja ka registreeritud farmatseuti. Kuna nad tahavad oma tiimi ikkagi registreeritud professionaale (farmatseut, arst), siis see vähendab minu kõhklusi. But you’ll never know… Palk on ka kõva motivaator :D

car boot sale

Täna käisime car boot sale’il, kust saab osta soodsalt peaaegu kõike. Inimesed müüvad odavalt oma majapidamisest pudi-padi ehk seda, mida enam ei vajata. Plats oli tohutult suur ja müüjaid väga-väga palju (arvatavasti 100 ringis), nii et kauba valik võttis silme eest kirjuks. Müüakse peaaegu kõike – mobiiltelefone, raadioid, mp3-mängijaid, läpakaid, arvutiekraane, klaviatuure, röstereid, küpsetusahjusid, lokitange, fööne, kreemisid, kosmeetikat, portselane, kellasid, lampe, vaipasid, ehteid, riideid, raamatuid, tööriistasid, kotte, anumaid, kaartisid, maale, pehmeid mänguasju, laste nänni, riideid, saapaid, kingi, telkisid, murutrimmereid jne… Endale jäi silma £3 rattalukk, mida küll ära ei ostnud, sest ratast veel pole. Aga lukk oli tutikas ning Eestis maksaks selline kuskil 200 eek.
Kahjuks jõudsime vaevalt kolmandiku lettidest läbi kammida, sest saime turule alles kella poole 11 paiku, aga turg oli avatud juba poole 8-st. Järgmine nädal tean, kus pühapäeva hommiku veedan :D
Igatahes pärast, kui müüjad hakkasid lahkuma ning asju kokku sättima, olid mõned üksikud jätnud siia-sinna kastid ülejäägiga. Rahvas lendas muidugi kohe peale, ise leidsime kaks soola-pipratoosi, vaasi, viinapitsi ning raamatuid. Ega jah, oma elamises kuluks portselantaldrikud ja kruusid ka kohe ära, eks selles suhtes tuleb teinekordki silmad lahti hoida. Põhimõtteliselt pole uude elamisse mõtet asju poest ostma hakatagi, vaid sellistest kohtadest normaalselt kasutatud esemeid hankida.

Bonfire Night

Kalendrite pakkimine hakkab juba väga rutiinseks muutuma, pole seda põnevust, mis alguses. Keegi ei õpeta ka enam ning ise peab vaatama, kuhu suured kalendrikuhjad ära vedada ning kust uut tööd otsida. Kõige suurem jama ongi sellega, et pole vaba kohta, kuhu kalendrivirn maha laadida. Üks hommik oli keegi õhtusest vahetusest mulle ümber laua kolm platvormi kalendrivirnadega jätnud, nii et ma ei saanud oma kohale ligigi. Aitäh! Higimull otsa ees suutsin need kuhugi ära viia, et saaks oma tööga alustada… Hea kui on üldse uut tööd kuskilt võtta, sest alati nagu polegi, aga aeg läheb ja midagi peab oma timesheet’le kirja panema.
Reedel märkasin, et üks kalender on teistest kahtlaselt raskem – kolm lisalehte oli juures (Jan-Mar), nii et aastas oli 13 kuud. Tavaliselt ma eriti ei jälgigi seda (mis kalendri tagantpoolt läbi kumab), aga seekord nagu juhtus. Kohe ei taibanud sellele lähedasemad kalendrid kõrvale panna, sest kuskil peab ju järelikult olema kalender Apr-Dec. Nii siis otsisin ja kulutasin veel aega, et see 50 seast üles leida.
Boss kutsus enne tööpäeva lõppu office’sse ning tänas taaskord. Tal oli meeles, et see oli juba teine kord.

Kui teil Eestis oli täna juba midagi lumetaolist, siis meil on siin päike vahelduva pilvisusega ning üpris soe ilm, nii soe, et mõni inglane ikka T-särgis ringi liigub. Õhutemperatuur on väljas kuskil 15 C ringis. Lumi ja üldse Eesti selgelt väljendunud neli aastaaega ning kena loodus oleks põhjused, miks ma seal olla tahaksin. Aga ülejäänus siin ma ei nurise… veel.
Täna on UK-s Bonfire Night päev vms, mis tähendab siis lõkketuld. Selle puhul on õhtul Derby Markeaton’i pargis ka ilutulestik. Eks lähme kaeme seda asja.

Nüüd sai siis suurel ilutulestikul ära käidud. Oeh kus oli alles rahvast nagu oleks terve Tallinna elanikkond ühele üritusele kokku tulnud. Autode ja inimgruppide liikumine toimus peamiselt vaid ühes suunas. Pargis oli samamoodi tohutult rahvast, samas jäi suure ala tõttu palju hingamisruumi ning inimeste vahel sai küllalt hõlpsasti liikuda, sest enamasti oldi 2-3-4 kaupa omavahel. Parki oli püstitatud kirev lõbustuspark ning aiaga oli ümbritsetud hiigelsuur lõkketuli. Pärast seitset loendati countdown ning algas paarikümneminutiline tulevärk, mis oli võimas. Ma polegi enne nii vägevat näinud, meeldivaks tegi selle juurde käinud power muusika ning hetkeks tekkis ühtekuuluvustunne kogu selle inglise kambaga. Pärast kiikasime veel lõbustusparki, kus oli veelgi rohkem rahvast, aga eesti-moodi nihelemist, varba peale astumist, joogiseid nägusid polnud. Polnud vist see üritus, sest joogised tegelased on igal pool mujal ning tänavatel peab ettevaatlik olema, et mõne selli joogipudel juhuslikult näkku ei lendaks.

Sadler gate - ühepenniste tänav

Vähemalt viis 1-pennist lühikeselt tänavalõigult hommikul korjatud nigu nipsti, ahjaa üks oli 2-pennine. Ja nii kroon kukkuski :D
Lühikokkuvõte oktoobrikuu toidukulude kohta: £30 kuus ehk £1 päevas – ülinormaalne, olgugi et sai peamiselt vaid leiba, saia, juustu, jogurtit ja juurvilju söödud, aga natuke muud ka.

£

Ühepennilisi (0.20 eek) vedeleb maas rohkelt, kui oleks algusest peale viitsinud kummardada, oleks kroon koos. Aga täna leidsin tööle minnes kaks £1 münti (45 eek). Algul mõtlesin, et ostan selle eest juustu (paraja nädalatüki juustu hind), aga siis jätsin ikkagi hoiule rahakoti taskusse, kahju hakkas :D Äkki toob rahaõnne ka :)

good and bad news

Täna sain teada kaks uudist: halva ja hea… Halb olekski võinud Eestisse jääda ning juba ammu purki pandud saada, aga nagu ikka - pole head ilma halvata. Ebameeldivast ei tahaks siinkohal rääkida, küll aga heast… Sain õhtul 7 paiku (!) kõne Martinilt - tegelaselt töövahendusfirmast, kes mind juba paar-kolm nädalat vahete-vahel “tüüdanud” on. Ükskord pidin talle tagasi helistama, sest ta oli kümmekond kõnepostiteadet jätnud. Muideks, siin Inglismaal, kui paned kõnekaardi telefoni, siis on voice mail vaikimisi kohe peal ja mina ullikene ei osanud paar esimest nädalat ei siit ega sealt kõnepostiteadet ei ette võtta ega kustutada. Üks hetk pidin leidma aja, et oma telefoni uurida, sest no ei saanud enam jätkuda selline lugu, et telefon laseb kutsuda maksimum 5 sek ja asi läheb kõneposti. Ma ei jõudnud kõnet kolme meetri pealtki vastu võtta :D
Ja oligi minu seadete alt vaikimisi kõnepost peal nagu need kahtlased märgid mul ka display’l näitasid. Ma pole nii blondiin, lihtsalt ei ole jõudnud oma pool aastat vana telefoni põhjalikult uurida, eriti neid funktsioone, mida ei kasuta. Uue inglise kõnekaardi sisse pannes ei küsi telefon ka parooli (telefoni sisse lülitades). Kõned polegi niivõrd kallid (15 p min igasse võrku, sms saatmine ning voice mail kuulamine vaid 10 p), aga üllatusena tuli see, et £5 kaart oli pärast 10-minutilist kõnet NI numbri asjus tühi. Selleks kulus täpsemini £3.6, tuli välja, et tegu on siin mingi eritariifi numbriga, millest mul muidugi aimu polnudki. Ja me helistasime juba teist korda NI numbri saamiseks :D Teisel korral (nagu esimeselgi) küsiti algusest peale samu asju – nime hääldamist (spellimist), miks tulime, millal, mis rahvus, kas oleme varem töötanud, kus töötame, töökoha täpsed andmed jne. Ja seda kõike, et saada kirja aeg intervjuuks! Mis meil toimub 5.novembril ja mitte Derby’s, vaid Nottinghamis ning sinna sõit ka maksab kuskil £5. Ah summadest rääkides – töötajaks registreerimine maksab £90… ma ei lisa siia veel enda erialaga seotud summasid, muidu kukuksite pikali (aga küll ma kunagi ütlen ka). Lahe muidugi, töötajaks registreerimiseks peab saatma mõningad täidetud ankeedid, kaks passifotot, ID-kaardi/passi ja pangatšeki kirja teel Durhami. Lugesite õigesti – isikudokumendi ja pangatšeki kirja teel ümbrikus… soovitavalt recorded delivery muidugi (tähitud kirjana). Mida kõike veel kirja teel tegema ei pea ja neid kirju saadetakse ohtralt ka mulle. Pangast tuli viis-kuus kirja - paroolid, ID, muidu infot, tšekiraamat, pangakaart. Ja neid ei saanud kohe isiklikult pangast välja võtta :D
Pangaülekandeid üldiselt siin ei aktsepteerita, enamasti on vaid tšekk või postal order. Miskipärast (turvakaalutlustel) pangakontosid eriti ei avalikustata.

Jutt jäi vist hoopis selle Martini koha pealt pooleli. Pärast juba ei tea mitmendat teadet otsustasin tagasi helistada, sest võibolla oligi midagi olulist öelda. Ise olin vaadanud eelnevalt oma meilibox’i kirju ja seal oli mitu vastust minu CV-le. Mõtlesin siis, et ilmselt see on Zoe, kes mulle helistab, kuigi telefonis ma ka päris täpselt ei kuulanud, kui ta oma nime tutvustas. Tahtsin juba helistada ja küsida Can I speak to Zoe? aga õnneks tuli vahetult enne seda sõnum… Kadri can you call Martin on…thanks… :D Ometi suutsin väheke rappa ka panna, mõeldes eelnevalt hoolikalt läbi, mida küsin… helistasin, tema tutvustas pikalt kohe kõne alguses, et ta on see sellest firmast ja mina küsisin, kas ma saan rääkida Martiniga :DDD

Aga tulles nüüd tänase päeva hea uudise juurde tagasi… Martin ütles, et you passed the language test… Võite arvata, milline kergendustunne seda kuuldes oli… ma ei osanud rõõmust ei aad ega ood lisada, õnneks ta rääkis palju ise…nagu alati… Müügiinimesed ja töövahendusfirma tegelased peavad väga kliendisõbralikud olema ja iga sõna järel lisama fabulous, terrific või no problem at all… Nii et mul on lootust… ka suurtele kaladele :D Aga ei taha ära sõnuda, sest ilus õun, aga uss sees või nagu ma algul ütlesin, pole head, ilma halvata. Mitte kunagi ei saa asjad päris korras olla, sest alati peab miski midagi ära rikkuma.

Pisidetailid siin Inglismaal: sõiduautodel on päeva ajal tuled sees nii kuis juhtub ja suunatuld näitavad ka siis, kui tahavad, nii et ei tohi loota sellele, et teed ületades suunatuld mitte näitav auto tegelikult sinu suunas ei keera… siin on väga kerge auto alla jääda igati… punast foorituld ei jälgi ma enam ammu, ikka vaatad pigem autode liikumist ja sead siis enda liikumise selle järgi :D Varsti juba kahe käe peal saan kokku lugeda viisakad autojuhid, kes mind kui jalakäijat on kuskil suvalisel teenurgal üle tee lasknud.

Ilmast ka veel: pühapäeval oli akna taga tõeline inglise ilm – peksis vihma koos vägeva tuulega. Siin on üldse palju tugevat tuult (ja tihtipeale külm), mis ilusa ilma ära rikub. Kokkuvõttes olen 3-4 nädala jooksul vaid 3-4 korda vihmapäevi näinud. Õnneks ei pidanud pühapäeval välja minema, sest ega vihmavarjust poleks vast kasu olnudki – oleks minema lennanud. Muidu on siin ilmad väga päikeselised ja soojapoolsed olnud nagu tänagi näiteks. Inglise sügis pidigi selline ilus olema, eks ta hakkab talve poole oma tõelist palet ilmutama. Inimesed olid täna jälle T-särkides ja lühikestes pükstes, eriti hommikused ratturid. Siin on üldse jalgrattaga liikumine moes, põhiliselt kulgeb nende teekond tööle ja sealt tagasi. Ratastel on tihtipeale vilkuv tuluke eesosas, mis pimedas torkab vat et pareminigi silma kui autotuled.

Poolakas küsis täna, miks ma kõrvatroppe kasutan :D Ma ei tahaks paari kuuga kõrvainvaliid olla… Võibolla temale on trüki-, traadistamis-, jt masinate müra muusika kõrvadele…kes teab… Aga ma pole ainuke kõrvatropitar, neid on veel seal. Paar nädalat juba kasutan kindaid ka, sest näpuotsad muutusid väga rabedaks ja lõhutuks.

please, thank you, sorry...

Inglastel on kombeks tänaval igasugu tasuta paberivärki jagada. Igal hommikul tööle suundudes pakutakse vähemalt kahe erineva koha peal tasuta linnalehte Metro ja kuidas sa neist ajalehte tahtmata ikka möödud, kui ei lisa no, thank you…
Pärast tööpäeva lõppu on suure kaubanduskeskuse kandis ühel tänavalõigul vähemalt kolm ankeetküsitlejat, kes tahavad sinuga natukene juttu ajada ning siis peab ka inglase kombel sorritama… Meelde on jäänud hiljutine noormees, kes üritas peatada umbes selliselt: don’t get panic, I’m not trying to take your money... (ärge sattuge paanikasse, ma ei kavatse teilt raha võtta) :D

Jeeees, kui lahedad on inglise majad...

dogbone

Töönädal läks kiiresti nagu eelminegi ning oli täiesti tavaline nagu alati. Ainult et kolmapäeval käisin ma õhtuses vahetuses (13.30-21.00), kuna hommikul pidin keeletesti tegema. Piisab sellest, kui üks kord oma vahetust muuta ning kohe sajab küsimusi ning aarjuoolraitisid. Kui mainida paarile inimesele, et sul on keeletest, siis muidugi järgneb küsimus, kuidas läks… Aga ma ei tea veel… Linguarama test polnud iseenesest keeruline, aga keskkoolist on juba 7 aastat möödas ning teatud põhitõed peast pühitud. Täpselt kell 10 hommikul helistas keeleõpetaja Eileen, kellega pidin 20 minutit niisama elust-olust rääkima ning 10 minutit teatud apteegisituatsiooni mängima. Telefonikõnele järgnes 45-minutiline grammatikatest online’s, mis oleks olnud üpris labane, kui ma oleksin eile inglisekeele tunnist tulnud. Kuigi eriti pahasti grammatika ei läinudki: 74% on isegi hästi, sest keskkoolis oli mul umbes sama tase. Kuid suhtlemisosa tulemust ma ikkagi ei tea, sest keeleõpetaja pidi hinnangu otse ühte apteegiketti saatma, mille pärast ma üldse selle testi tegin. Asi on selles, et Inglismaa mainekamad ning suurimad apteegiketi apteegid nõuavad võõramaalastelt eelnevalt keeletesti tegemist. Nagu neid tingimusi veel vähe oleks, mida täitma pidin/peaksin… Mida kõike tegema olen pidanud, et üldse ennast siinsesse farmatseutide nimestikku saada, sellest räägin pikemalt võibolla kunagi teinekord. Tegelikult on hetkel antud suhtes väga ebalev tunne, kuna vastust ma sellelt apteegiketilt pole saanud ning iga päevaga lootus kahaneb veelgi. Aga alla ma veel ei anna :D Ei pea siis kohe kõige suurema ja parema tüki järgi kahmama.

Sellest töönädalast on miskipärast meeles kaks pisiasja: ülemuse neoonvesti seljal helkurtähtedena sõna DOGBONE (koerakont) ning šokolaadikommi pakikesed (Minstrels), mida boss täna laudadele poetas. Poolakad ei teinud sellest väljagi, aga mina hõikasin küll thank you…Ei ole ju ometi naistepäev… kõigest reede :)

cheepest food

Reedel, vahetult enne tööpäeva lõppu pöördus boss minu poole mingi kalendriteemaga. Ma ei saanud kohe täpselt aru, mis hommikuseid kalendreid ta mõtles. Lihtsalt arvasin, et olen jälle mingi segaduse kokku keeranud ning ta tuli seda mulle ütlema. Ta nägi, et ma ei saa päris jutule pihta ning ütles, et tule, ma näitan sulle… Südamel hakkas kohe kergem, kui ma neid hommikuseid kalendreid seal laual nägin. Asi oli hoopis selles, et ma olin märganud ühel kalendril jaanuarikuu puuduvat lehte ning boss tuli mind tänama. Mul hakkas jube piinlik, kui ta südamest 2-3 thank you lisas. Ma olin ju juhuslikult seda märganud, sest kalendrid on reeglina selle koha pealt lahti. Vähemasti tuju tegi kohe heaks, et keegi nii palju sellest hoolib :)
Reedel sai ka ALDI’s ja ASDA’s käidud. Viimases kohas oli tohutult kaupa alates riietest lõpetades toiduga. Toiduvalik on seal ikka meeletult suur, ainuüksi odavaid ASDA küpsiseid oli kuskil 10 sorti ja ASDA jäätiseid oli ka vähemalt 4 erineva maitsega. Muidugi oli meeletult ka kõike muud, pole nii suurt toiduvalikut elu sees näinud. Tesco’s peaks isegi rohkem toidukraami olema, aga see asub linnast vähe kaugemal (4,5 km). Nii siis ostsimegi ALDI’st ühe kurgi (selleks ootasime 15-20 min järjekorras, kuna teistel olid korvid kaupa kuhjaga täis). ASDA’st võtsime proovi pärast ASDA küpsiseid ja jogurtit, nii et nüüd saab ASDA küpsised kõrvutada Sainsbury omadega ning võrrelda maitse ja koostise vahet. Nalja pärast oleks tahtnud osta ka kolmandaks võrreldavaks Tesco küpsised :D Asi on lihtsalt selles, et need kõik maksavad kuskil 12-13 kr/kg ning tõenäoliselt on nii kujult kui maitselt samad. Olen varemalt saanud Tesco küpsiseid ning nüüd ka ASDA omasid maitsta – custard cream biscuits on kreemised, ühesõnaga ülihead, mitte lihtsalt kuivad küpsised ning Eestist nii hea kvaliteediga küpsiseid kindlasti nii odavalt ei saa (kas üldse Eestis sellise raha eest enam küpsiseid saab). ASDA nagu teistegi odavkettide jäätised on 10-13 kr/l vahemikus. Võimalik, et maitse pole kõige suurem asi, sest Tesco jäätis pidi olema nagu vesi. Veel maitsevad nagu vesi need kahtlased odavad vorstid, mida alguses sai teadmatusest toorelt söödud :D (Tegelikult peab ära praadima).
Üks huvitav tähelepanek jälle nagu varemalt foorumitest lugenud olen… järjekorras pärast maksmist müüja ootab, kuna sa toiduasjad kotti oled pannud ja alles siis hakkab järgmist teenindama. Mõndades poodides paneb teenindaja ise toidukaubad kilekotti. Suuremates poodides saab maksta ka ise automaadi juures, kus lased toidud vöötribaga läbi ning paned siis paberraha või mündid masinasse.
Nii poodides kui tänavatel liigub palju ratastega kärus tüsedaid, kes liiguvadki sellise “sõiduki” abil. On juhtunud, et tänaval kuuled seljataga mingit kolinat, siis saad järsku aru, et see ongi liikuv kast, mis tahab sinust mööduda.

customers

Täna kutsuti kõik pakendajad kella 8-ks office'sse. Ega see head ei tähendanud nagu võis ka bossi näost välja lugeda, kui ta ütles...Kadri go to the office at 8 o'clock...
Meile loeti moraali teemal, kui tähtis on pakendada täpselt kliendi nõutud kogus kalendreid. Jah, me teame (kõrvaleseisjale võibki selline asi üliblondiinilikkusena tunduda), aga alguses pole õigete numbrite leidmine sugugi nii lihtne, sest numbrid on siin ja seal leheservas (alguses ei teadnud, mida vaadata) ning algajatel on muid asju ka meeles vaja pidada. See selleks, põhibossi suust lendas sõna customer häälduseks taaskord "kustomõ". Kusjuures must ja hundred kõlavad mõne suust samuti "u" mitte "a"-na.

tea only with milk

Kui üritad tööl vähegi omaette hoida, siis nad mõtlevad, et sa oled pahas tujus, midagi on korrast ära, oled ebaviisakas või häbelik. Mitte keegi inglastest ei arva, et sul on lihtsalt hingamisruumi vaja. Ma ütlesin, et eestlased ongi sellised reserved. Täna sai vähe pikemalt Julie’ga jutustatud, nii palju kui ma teda mõistsin, mingi hetk sain juba päris hästi aru (siis, kui ma unustasin pingsalt kellegi sõnadest aru saada, siis õnnestuski)… Muideks customer hääldati “kustomõ”.
Inglismaal on muideks televiisori vaatamise tasu, teedemaks ja kirves autokindlustus. Julie siis jutustas, et temal kulub aastas road-tax’ile £150 ning car insurance on £260. Mõned räägivad, et mida kallim auto, seda suurem summa on.
Julie oli ükspäev vaat et pikali kukkunud, kui nägi, et poolakas jõi black tea’d (piimata teed). Ma siis ütlesin talle, et meie teiselpool Euroopas suhtume kohustuslikku piimaga teesse kummaliselt :D Inglastele on tea with milk a must!
Täna sain tualetis tuttavaks lätlasega, vähemalt üks naaberriigi esindaja ikkagi on…
Naiste WC-ga on mul üldse erilised suhted. Hommikuti tegin seal regulaarselt aega parajaks, sest alati jõudsin kuskil 5-10 min enne töö algust kohale ja laos müraga passida ei viitsinud. Alati nagu kellavärk oli kohal ka vähe vanem meeskoristaja, kes desinfitseeris potiääri, pesi põrandaid või kraanikausse. Miskipärast tervitas ta mind juba algusest peale väga viisakalt ning esmaspäeval hakkas vähe small talk’i ka ajama. Küsis, kas ma olen väsinud… ma mõtlesin, et väsinud tööst, vastasin ja-jah… tema oli mõelnud hoopis pidutsemist ja joomist… ma ütlesin, et I’m not that type of girl… Vahetasime veel paar viisakuslauset, aga pärast seda ma enam varahommikul vetsu ei kipu. Täna julgesin vähe rohkem tualetis ringi vaadata, muidu ei kipu uurima, aga juba varem oli kaks doseerimisseadet seinal silma jäänud. Inglased ikka arvestavad kõige ja kõigiga – towels and tampons :D. Neid võib siis münte masinasse toppides saada. Mingid imelikud käterätikud rullina seina peal on ka kummaline minu silmale.

Täna oli jube külm ja kõva tuul väljas. Arvake ära, mille väel nii mõnedki ringi käisid… loomulikult T-särkide :D Mul oli jopeski külm…prrrr…

summer, bruther

Ma ei saa aru, kuidas teatud tegelased Poolast või Sloveeniast oskavad vaid kahesõnalisi inglise lauseid moodustada olles ise 2-6 aastat UK-s elanud. Mul on tunne, et sellistes töökohtades saabki toimuda vaid keeleline taandareng, vähemalt minul. Pean enda mõtete selgeks tegemiseks kasutama samamoodi kolmesõnalisi lauseid, et nende võõrtööliste juhe päris kokku ei jookseks.
Täna töötasin koos “põhja-poolt” pärit juhendajaga, kelle jutust eelmisel nädalal mõhkugi aru ei saanud. Ega täna oluliselt parem polnud, kuigi väga huvitava tähelepaneku tegin – tädi kasutas sõnu summõ, bruthõ. No pakkuge, mis need on… Summer (sammõ) ja brother (brathõ) kõlasid siis selliselt… ju siis asendub põhjainimeste häälduses “a” “u”-ga, vähemalt mõne sõna puhul. Ei tea, kas peaks järgmisel korral automaatselt “u” mõtlema “a”-ks. No undke undeks, mu ei suu uru… Aga selle eest on Juliega huvitav rääkida. Ta ise tunneb kõige vastu huvi ning muudkui aaaaatab-ooooootab ja teeb suuri silmi pähe ning jagab kuuldud juttu ka teistele. Ta oli nädalavahetusel ühte saadet Balti riikide kohta näinud ja Tallinna meelde jätnud ning kandis tööl selle kohe ette. Eelmisel nädalal polnud ta Eesti olemasolust veel midagi kuulnud. Aga meelde olin talle miskipärast küll hästi jäänud, sest ta küsis, kas ma olen juba erialast tööd leidnud jne… Pidin ka edaspidi teda oludega kursis hoidma.

Täna sain esimest korda inglise ilma tunda. Tänaseni oli ikka mõnusalt soe eesti suveõhtune inglise sügisilm, kuid täna hakkas vihma kallama. Ühel tööhommikul küll tibutas veidi, aga tegelikult on selle 1,5 nädala jooksul väga soe ilm olnud. Inimesed ei paista siin vihmast väljagi tegevat, enamikel pole veel jopesidki seljas, mõned on T-särgi väel, mõned lühikeste pükste ja varrukatega särgiga teevad tervisejooksu vihmas.

it's the same

Uus töönädal ei toonud uusi tuuli. Tööülesanded nii minul kui temal jäid ikka samaks, tema oli eelmisel nädalal lihtsalt valesti aru saanud. Turvasaabaste nõue on isegi tema ruumis, kus enamasti istutakse laua taga ning lõigutakse, sorditakse, pannakse vautsereid karpidesse. No mine tea, äkki kukub mõni karp jala peale. Mina tõstan vahel paari meetri kõrguselt laie platvormaluseid alla, aga spetsiaalseid turvakosse selle pärast ostma ei hakka. Niigi on terve päev kinnistes jalanõudes raske olla, õhtuks on jalad äärmiselt väsinud. Hea, et töökoht majale lähedal on, muidu ei kujutaks seda teekonda ettegi. Hea ka see, et saame enne nelja lahti, sest siis on liiklus palju vaiksem. Umbes selle kella paiku tulevad lapsed-noored koolist (ilusti sarnastes koolivormides tibens-tobens).
Eelmisel nädalal olin tööl segast pannud (nagu arvata võis) – olin ühte virna 75 asemel 70 kalendrit pakendanud. Ma ei teadnud ka, mis päeval, s.t millisesse kasti ma ülejäägid visanud olin ning nõnda nad siis seal mitmekesi mu jääke “ei-tea-millisest-kastist” otsisid (pappkastid on identsed). Kaste toodi vist isegi juurde, sest nädalavahetus oli ikkagi vahel. Mingi aja pärast otsingud lõppesid, aga nägude järgi võis oletada, et neid ikka üles ei leitud. Aga ega need näod ka väga hapud polnud, sest selja taha piiludes käis neil omavahel arutamine koos naerurõketega (keegi tuhnis peadpidi pappkastis). Kuigi kaane- ja sisupildid on enamasti korduvad teemast teemasse, on kalendrid spetsiaalsete firmade kontaktandmete ja logodega ning kui firma required tellimus on 75, siis peab olema 75.
Eile seletasin siin blogis, kui palju raha ma riietele välja käisin. Tegelikult oli mul veel üks põhjus, miks ma näiteks pükse ostma läksin. Vanad on kuidagi suureks jäänud. Üritasin küll ennast enne Inglismaale tulekut paksemaks õgida, päris hästi õnnestus ka, aga praegune töö ning elu tekitab vastupidise olukorra. Tööl pidin pidevalt pükse üles tõmbama ja kodus tahtsid ka alla libiseda. Söömise olen küll täiesti käest ära lasknud – ei suuda absoluutselt jälgida, kui palju ja mida suhu topin (Eestis omasin täpset ettekujutust)… no lihtsalt ei jää aega, kui peab poest poodi ning ülisuures keskuses ringi kõndima teadmata mis suunas ning muidugi tiirutades huupi ümber keskuse. Päeva lõpuks olen nii väsinud, et enam ei jõua… vaatan lihtsalt midagi kiirelt suhu. Sooja toitu söön väga harva, nädalas korra või paar (eks ma Eestis viimasel ajal ka enam sellega ei hiilanud, aga vähemalt olid toitained paigas). Siin on süsivesikute (suhkrute) allikad odavad, aga valkained kallid, millepärast ma väheke muretsengi. Aga praegu ma naudin hommikuseid röstsaiu juustu või margariiniga (sulab suus) koos lahustuva kohviga (kusjuures poleks arvanud, et lahustuv mulle filtrikohvist rohkem meeldib). Odavad paksu konsistentsiga topsijogurtid (Eestis on odavad jogurtid vedelad ja suurtes pakendites) koos müsliga ja vähekese šokolaadikommiga selle lõpetuseks on bro… Lõunaks mugin töö juures saia (mille vahel on võid ja juustu) ning õhtul jälle, kuid saia asemel on siis väheke tervislikum sai ehk wholemeal bread juustuga. Kui juurde tulevad veel purgioad, mõned aedviljad (värske porgand ja kurk), siis on ülihea… Ma arvan, et vähemalt 300 g saia päevas läheb küll, sest viilud on megasuured (50 g). Saiapakk (800 g) läheb kahe-kolme peale kuskil 2-3 päevaga. Seejuures imestan, kuidas midagi juurde tulemas pole näha, aga ilmselt kaotan valguvaese toiduga oma kunagi hästi treenitud ja hoitud lihased ning selle asemele tuleb miski vedelam ollus. Ega ma muidugi ainult saia-juustu-kohvi peal ei ela. Vahel harva söön vähe kallimat kraami ka - kanaliha, sinki, kalakonservi, lihapalle, hakkliha… Kui elu joone peale saan või selline toitumine üle viskab, siis hakkan toitumist vähehaaval muutma ka, aga hetkel mulle selline söögikraam vägagi meeldib. Töö juures lürbin kõvasti mahlajooki, sest miskipärast sealne tegevus või õhk tekitab suure joogijanu. Teistel on ka pidevalt joogikruus kõrval. Aga inglased vist rüüpavadki kogu aeg midagi ning vahepeal nokitsevad laua taga kaasavõetud toitu. Töö juures on tegelikult kuuma-külmaveeautomaat, tasuline joogiaparaat (kohvid, espressod, kakao jms £0,23) ning söökla, kus võib kuskil £2,5 eest söönuks saada. Aga meie oleme siiani oma juustusaiu ikka väljas pingil nautinud.

wasting time and money

Kaks päeva ja nädalavahetus saigi läbi. Ei mäletagi suurt midagi peale poodides tuhnamise ja soodukate otsimise. Kauba valik on siin seinast-seina, väga mitmekülgne, nii et jõulude ajal ei tohiks mingit probleemi küsimuses mida kinkida tekkida. Kuigi ilmselt tekib teine probleem – mida võtta, sest head, kvaliteetset, ilusat, soodsat kaupa on nii palju. Pärast jõule pidi õige soodukas alles tulema. Pisike linn, aga ostukeskuses on poode meeletult, rahvas sagib nädalavahetusel eriti usinalt superstore’s, nii et suurt liikumisruumi tegelikult ei jäägi. Eelmise nädala lõpus oli probleem, kuidas ma lähen £50 toidupoodi. Probleem sai lahendatud kümnenaelaseid teksaseid, kampsuneid, jalanõusid ostes ja tänaseks on mul see £50 otsas. Tegelikult oli mu £25 eest ostud õigustatud, kuna plaanisingi Inglismaalt mõne riideeseme osta (s.t kaasa Eestist ei võtnud). Aga nüüd üritan rahakoti riiete teemal kuni jõuludeni lukku panna ning võtta sealt vaid toidu- ja elamisraha. Kõige õudsam on tegelikult see, et poodides käimine võtab meeletu aja ära ning kallis aeg ongi raisus… aeg, mida peaks millelegi muule kulutama.
Inglise poodides on selline seisukord, et kui midagi maha kukub, siis ise seda üles ei korjata – riided, jalanõud vedelevad põrandal. Lapsed on ka siin kuidagi vähe distsiplineeritud, nad käivad poes justkui mingit nõmedust tekitamas – nt. tõmbavad saapa niisama riiulilt alla või "mängivad-jooksevad ringi” poeasjadega (saan aru, et neil on vist igav koos vanematega poes kaasas rippuda, kuigi vanemaid alati ei paistagi kuskilt). Eestis pole sellist asja veel tähendanud. Üleüldse on poodides nii palju rahvast ja paljud näpivad niisama igasugu asju, mispärast ma ei kujuta ette, kuidas turvakontrollijatel (neid kuskil poes passimas ei paistagi) õnnestub kõigel silm peal hoida.
Ja mitte ainult kaupa pole palju, vaid ka nende variante. Teksastel ja üldse püksidel on oluline lisaks suurusele ka pükste pikkus (päris palju variante on lühikestele, inglise naised on vist ka vähe lühemad). Ma pidin esmakordselt valima standard ja long variandi vahel (olid ka short). Lõpuks käisin vist proovikabiinis kolm-neli korda (sest korraga üle 4 asja ei lubatud) ning viimaks olin seal käimisest (5-6 pükstepaari ning 5-6 topi, pluusi proovimisest) nii väsinud, et olin juba ka vaid pealevaatamisega nõus kaupa ostma.
Poodides on enamasti kohe mitu-mitu kassat (mitte ainult toidukates), nii ei pea pikalt järjekorras seisma.
Minu aega kulutab ka see, et mul pole mingit aimu, kus mingi pood asub või mis nimega on. Enam-vähem tean vaid seda, kust midagi soodsamalt osta saab, aga üritada seda poodi leida järgmine päev näib justkui võimatu. Täna tegin ka paar tiiru ümber suure Westfieldi enne kui õige poe üles leidsin, vaid juhuslikult sattusin Westfieldis (kaubanduskeskuse sees) õigete poodide otsa (route-mapist pole siiamaani suurt abi). Ning rahvas on igal pool jalus ka veel :D
Kohati tundub, et inglased on siin vähemuses (kusjuures enam ei imestakski, kui see ka nii oleks). Enamuses on siin mustanahalised, poolmustanahalised ja mingi lõunamaine rahvus – Pakistanist, Indiast vms (naised, kes kannavad maani, ümber kere mässitud, ühest tükist, eredaid, harvem musti, ühtlaselt sallina langevaid riideid, kaunistuseks mingid litrid ning mõnel on ka peakatted). Väheke on ka hiinlasi, jaapanlasi. Ning muidugi liiguvad sellised ringi trobikond perekondadena, kus on palju lapsi.
Inglise liiklusega ma vist ei suudagi kohaneda – kunagi ei saa aru, mis suunast auto võib tulla. Kuigi ma siinsest liiklusest midagi ei mõika, paistab siin olevat viisakaid juhte, kes suva koha pealt (vähe vaiksemas liikluses) annavad jalakäijale õiguse. Ja poolinglasena astun enamasti ikka punase tulega üle tänava, lihtsalt ei viitsi rohelist ära oodata.
Et tänast lugu hästi lõpetada, siis endiselt meeldivad mulle väga siinsed kitsad tänavad, eriti kesklinnas, kus autod reeglina liikuda ei tohi (on vaid jalakäijatele) ning loomulikult pisikestest telliskividest majad, mille teise korruse aknast võiksid vabalt kõrgushüppajad koju käia :D Pikkade majarodude katustel annaks kõndida, sest vahesid ju pole :D