avan silmad ja näen, nii lihtne see ongi :)

Viimastel päevadel olen töö teinud mõttes endale eriti vastikuks, enne seda veel, kui esimest päeva üle pika aja jälle tööle lähen. Kartus on, kuidas taas vastu pean, sest ma ei taha, ei taha, ei taha. Muidugi suure tõenäolisusega jälle harjun mingi ajaga. Mõtted on ikka veel tugevalt Eestil, sest HEAD inimesed ei anna rahu. Varem oli kergem siin võõral maal vastu pidada, sest ma ei teadnud, mida kodumaal teha võiksin (minule oli ammendunud), aga nüüd, kui kõik on muutumas… minu silmad avanemas… ma näen, kui palju võimalusi on pisikesel Eestil ka minu jaoks, kui palju häid inimesi maha jäi, kellest mõeldes keha rõõmust rõkkab… Materiaalselt ei annaks see pisike koht mulle midagi, aga kui palju hingeliselt!? Seda ei kaaluks ükski summa üle. Seega olen mõttes pidanud juba plaane tagasipöördumiseks hiljemalt järgmiseks suveks. Miski pole siin ilmas kindel, seega lubadusi ei anna ja ehk pean mingi aeg ennast kõrvalt jälgima ja ütlema veel, et stop, sa ju lubasid iseendale. Täpselt nagu selle kolmekuulise puhkusega hakkas kevade poole kiiva kiskuma, kui mõtlesin veel enne suve töökohta vahetada.
Nüüd olen avastamas, et elada saab ka teisiti. Elul on rohkem valikuid kui üks. Faktiliselt kolmandik farmatseutidest tõenäoliselt loobuksid ja kolmandik on juba loobumas oma tööst, kolmandik on kogenud või näinud töökohas midagi seadusevastast (tavaliselt vargused, relvastatud rööv, ähvardamised, vandalism, retseptivõltsimised), 2/3 ei soovitaks seda elukutset, ¾ on viimase aasta jooksul olnud stressis või suures stressis, 14% väga suures stressis, 36 on mõelnud suitsiidile viimasel poolaastal, järjest rohkem kirjutatakse farmatseutide töökoormuse tõusust, rahulolematusest töö suhtes, alamakstusest jne-jne. No tõesti, numbritel pole mingit tähtsust, lihtsalt “hea” on teada, et ma pole ainuke, kellele see töö rahuldust ei paku (s.t asi polegi ainult minus, minu mõtlemises kinni, s* ikka saia ei tee). Kui hakata sellele statistikale mõtlema, siis tekib peaaegu ise soov vabatahtlikult siit ilmast lahkuda, aga ei!!! Elu jätab meile alati parema valiku (surma saada võib ka juhuslikult). Ma mõistan vägagi neid, kes jätavad hästi makstud bürokraaditöö linnas ja kolivad kuhugi metsade vahele. See elu on kahtlemata sisukam kui üks päevast-päeva sama kondikava järgi elatud elu. Elu “pärapõrgus”, kus on tegelikult palju rohkem väljakutseid. Seda võiks võrrelda olelusvõitlusega, oskusega ellu jääda väheste võimaluste juures vähesest elades, mis on tegelikult omakorda suur rikkus. Tõsiselt imetlen neid inimesi ja tahaksin kunagi liikuda sama rada. Minu uus väljakutse :)
Ma olen lõpmata tänulik iseendale ja kõigile neile headele inimestele, keda suve jooksul kohtasin. Kui kummaline, sõber ütles pool aastat tagasi, et küll peagi hakkad ka enda ümber head (sh häid inimesi) nägema ja üha rohkem. Enamik tema öeldu on jõudnud minu kogemusse mingi ajaga. Tõsi see on, et kõigele sellele peab ise avatud olema. Kui ennast lukust lahti keerata, siis hakkab ka imesid sündima. Kahju kohe, kui me ei näe elu ilu, headust ja imelisust. Kui väga ma tahaksin seda leida oma tööst… siiski märkan vähemasti roose, mis õites enamus aastast, merd, millelt sillerdab päike, maju, mida ehivad nikerdused, kaaslasi, kelle näol naeratus, võtmeid, mis avavad korteriukse, pliiti, mis küpsetab kana või konservi, kus peidus kalad :) Mis oleks elu nende paljude pisikeste asjadeta? Asjad, nähtused, sündmused, inimesed on tegelikult oma olemuselt nii suured, olulised. Liiga olulised, et neid märkamata jätta, just nüüd ja praegu, mitte eile või homme. Mälestused on ka loomulikult toredad, aga kui poleks ilusaid hetki olevikus, s.t silmi, mis avatud neile, poleks ka midagi mäletada.


Täitsa teemaväline, aga tänu Tikrile on mu StatCounter umbes ja mul pole enam mingit kontrolli külastajate “jälgitavuse” üle. Kui varem teadsin enam-vähem kes millise IP taga oli, siis praegu on “natuke” raske varem päevase 1-10 asemel nüüd 300-500 hulgast omasid leida :D Eks need numbrid tõmbuvad varsti tagasi, kui püsima jäävad ikka vähesed. Ja no tõesti, ma ei pea nii uudishimulik ka olema ja nuhkimisest hakkaski väike sõltuvus tekkima (=ajaröövel). Pealegi, mulle läheb väga korda, kui keegi mu blogi lugemisväärseks peab ning annab veel ka positiivset tagasisidet :) Nii et täiesti tervitatav, et Tikrikese blogist minule viide mulle populaarsust kogus. Thanks :))) Kuigi tahaksin väga ikkagi teada, kes mu blogi loevad ja miks, et võiksin inimesi veel ja veel headeks pidada :) Seda silmas pidades olen küll aeg-ajalt mõelnud oma blogi lukku panna ja avada eraldi soovijatele, kuid samas ise ka kirun, kui keegi samamoodi teeb. Kui tükk aega loed huviga kellegi blogi ja siis ühel heal päeval vahib “user-name” ja “password” vastu, siis jääb üle vaid loota, et ka võhivõõrale parooli jagatakse. Nii et kui juba blogida, siis täiega. Väga isiklikud kanded saab kinniseks kuulutada. Esialgu jääb siis nii. Olge lahked, mul on selle üle ainult hea meel :)))

laiskuse laiskus

No kohe ei viitsi midagi teha. Pakkisin asju lahti mingi kolm tundi ehk sama kaua kui kokkugi. Riided olid kõik kottides ära kortsunud ja üleüldine segadus kuhu-mis-käib ajas hulluks. Võttis ära kohe igasugu isu midagi teha. Ilm on ometi ilus, aga ma ei viitsi kuhugi minnagi. Peaks kahenaelase Tesco kupongi ära kulutama. Homme võiks ka tööle minna, kui nad juba sõnumiga suure abipalve laiali saatsid. Valikuvõimalus isegi nelja koha vahel, aga ma ei tea, kas viitsin. Kuskil on veel tööpuudus? Äkki mängiks troppi, sest aeg, mis kulus mul mõttetult asjade kokkupakkimisele 3 kuud tagasi ja lahtipakkimisele 3 kuud hiljem, on ju raisus ja vaja kuidagi tagasi võita. Ahh, võiks neile ikkagi vastu tulla, aga sel juhul küsin iga teise esmaspäeva vabaks mingite mõttetute üksikute päevade asemel nädala keskel. Jõuludeks puhkust võiks ka tahta :P
Üleüldse peaksin HMRC-le tuludeklaratsioonid ära täitma ja oma CPD tegema hakkama (proviisoritel nüüd veel see kohustus, et peab aastas 9 korda ennast teadlikult harima ja mingeid kokkuvõtteid oma uutest teadmistest tegema). Peaks ka oma MUR’i paberid kokku ajama ja ära saatma.
Mõnda ajurakukest veel viitsisin pingutada ja sain Council Tax’i kolmeleheküljelisele arvele pihta. Nimelt maksin siin natuke üle, B bändist tehti A ja jälle saan tänulik olla (ülakorrusele kolinud tegelasele). Siis võiks ehitusalaseid ökoraamatuid lugema hakata. Seda ma isegi viitsiksin hetkel, aga ei viitsi poodi minna, amazoonasest ka päevaga ei tule ja raamatukogus neid ette tellimata pole. Trenni peaks ka nüüd korralikult tegema hakkama. Peaks lõpetama selle peo ja pillerkaare valimatu toidu ning liikumatusega mis Eestis oli. Selline ennast tagant pushimine ja piirile viimine mulle ühelt poolt meeldib, aga hetkel – tõesti ei viitsi. Kui saavutan selle tavalise rutiini lõpuks, on kõik palju kergem. Lihtsalt esimene samm laiskusest välja on raske.

reisimöll

Keegi vist ei arva ära, mida ma esimese asjana inglise koju jõudes teha tahtsin. Tahtsin, sest ma ei jõudnud eriti selleni. Asju lahti pakkida ja kappidesse tagasi seada? Ja-jah, seda oleks vaja olnud küll teha, aga absoluutselt ei viitsinud, kõik on veel kottides või hoiuruumis. Blogida? No muidugi seda ka, sest isegi sisutu ajakulu jooksul juhtub nii mõndagi. Puhata? Muidugi mõista, kui eile varahommikul asusin Tallinnast teele ja Westgate’i jõudsin alles täna õhtul. Õige vastus oleks siiski süüa! See on ka vist kõigile arusaadav, aga ilmselt mitte nii selge see, et igatsesin taga seda, millest siin aplalt toitusin. Isegi Eestis, kui sain kõike paremat, mida polnud pea et igaviku saanud, tundsin puudust sellest toidurutiinist. Oma kallitest kalakonservileibadest loomulikult! Kui pärast poolt tundi vana söögi- ja joogikraami kuskilt kapist asjade põhjast välja tõin, olin jube õnnelik. Ma isegi ei jõudnud poes hinda märgata, kui nüüd tagavarasid täiendasin. Tavaliselt ostan plokkide kaupa, sest tihti on nendega mingi jama. Kahjuks oli ka seekord vaid 4 purki. Küll on out of stock või vale kaanega. Jaa, seal on absoluutselt vahe sees! Igatahes, enne kui sain kvaliteettoitu jälle tarbida (loe: sardiine tomatikastmes, leiba ja Nescafe kohvi), pidin üle elama 3 kuud eesti köögi (oli ka liiga maitsev, et ennast parajalt rasva tõmmata) ja siis jälle pikema reisimise (ühest kodust teise), mis nägi ette umbes nii: auto nr. 1, jalad, auto nr. 2, laev, jalad, buss nr.1, lennuk (minu arvutuste kohaselt 13 lend, 7 erinev lennujaam), sama lennujaama rong 3 korda (jah, kuna aega jäi üle, tõmblesin kahe terminali vahel), jalad (vist loivasin ka metsikult kilomeetreid lennujaamas maha, sest aega oli palju), rong nr. 1, rong nr. 2, rong nr. 3, rong nr.4, jalad, buss nr. 2, jalad, auto nr. 3 :D Olen vist natukene väsinud, kui arvestada ka lennujaamas veedetud 17+2 tundi (no nagu aega oleks veel vähe, tuli ka 2 tundi lambist juurde), sh. sain terve öö seal olla. Kui arvestada, et esmaspäeva hommikul olin viimast korda eesti kodus ja neljapäeva õhtul lõpuks inglise kodus, siis njah. Natuke palju juba väsinud sellisest kohvritega reisimisest. Vat kui võtaks järgmine kord vaid passi ja lendaks kuhugi, kuhu on isu minna. Aga siia tööle, neeeeihh.
Ja ma ei saa aru, kuidas mu pagas üle 14 kilo kaalus, kui ma kavatsesin inglisesse väga tagasihoidlikult asju kaasa võtta. Ja üritasin suve algul Eesti võimalikult palju (eriti riideid) tagasi viia. Tegin veel oma korterisse peidetud asjade hoiuruumi lukust lahti ja oh üllatus-üllatus, veel asju ja kole palju ning ometi ei midagi erilist. Eih, Eesti tagasi pean küll autoga saama.
Mis siin vahepeal muutunud on? Esimesel pilgul nagu oleks ka, piima ja leiba raibet ei saa enam nii odavalt kui varem, kalakonservi hinna peaks tšekilt järele vaatama (edit: on jäänud samaks). Noh, kui Eestis toimub hindades tagasilangus, siis siin paistab vastupidi olevat. Neljandat kuud tõusid ka kinnisvarahinnad. Kütus ka loomulikult kallim. Mu pärast võiksid need hinnad ka tsipakene üles minna, kui vaid nael krooni või euro suhtes tõuseks. Räägiks siis kümnetest tuhandetest, aga kahjuks sadadest (kui nael on siiatuleku hetkest 4 krooni odavam). Mis veel… Rongisõitude ajal ja vahel jäi aega ka ringi vahtida, kummaline, aga ei näinud palju ilu. Hakkasin juba kartma, et mingi jõnks on läbi käinud, aga sain siis Maidstone’i, kui ühte tänavat pidi pargi poole kõndisin ja fotokat käest ei pannudki. Ikka need ilusad majad. Samas jäi ka autosõidu peale neid, aga ei viitsinud ega hakanud paari meetri laiusel teel kinni pidama. Ja mis kummaline, täna nägin kahte ebaloomulikku asja siin. Järve ja metsa – kui nii nimetada tohib, aga inglises selliseid asju muidu ikka ei näe küll. Järv oli lausa Maidstone’s (Mote pargis) ja sain oma sööki ka laua taga pingil mugida, missest, et piimapudel tuulega laualt lennata tahtis. Leidsin poest nüüd endale uue lemmiku, quark'i ehk rahvakeeles kohupiima. Teadsin küll, et selline asi on siin olemas ja isegi Sainsbury's, aga et Tesco's. Kas on nad sortimenti täiustanud või on mul alati kahe silma vahele jäänud, igatahes tuleb vahel kasuks ka teistesse Tesco'desse sattuda. See kvaliteetvtoit sisaldab rohkem valke kui kodujuust, mida topsikute viisi valgu saamiseks alla ajasin, aga maitse poolest nagu ei istunud. Nüüd on kõik olemas mis Eestiski ja rohkemgi veel :)
Liiklus on siin endiselt vasakpoolne nagu olema peabki ja külateed kitsad, juhid viisakad, ei pressi läbi, vaid lasevad läbi ning mina viskan kätt. See meeldib mulle. Vahel võtan ka ise teeboksi ja mulle visatakse kätt. See meeldib veel rohkem. Muidu on kõik nii inglaslik nagu olla veel saab.
Pärast veerandtunnist korterivõtmete otsimist oleksin tahtnud alla anda ja olin valmis juba külmutatud kanad, juurikad sulama ning muu pika kaalutlusega valitud kuus kotitäit toidukraami ukse taha jätma, kui alt töö juurest tädi ka ise üles tuli ning selgitas lõpuks 20-st võtmest ka õiged välja. Umbes nagu Birchingtonis, kus visati kümnepealine võtmete kimp kätte ja mäletamist järgi proovisin kõiki 3 korda. Siin oli aga üks lukk lisaks veel kinni keeratud ja nii ma lammas seal ukse taga jebisingi pikalt. Vähemalt üks proviisor oli sees ka vahepeal elanud (või olnud). Tagasi jõudes olid toad absoluutselt asjavabad, nii korras, et ei tahagi segi lüüa. Ainult üks kardin oli voodil, keegi oli sealt akna juurest liivapaberiga lihvinud ja pahteldanud. Jube tublid, ainult värvida polnud jõudnud. Tolmuimeja on ka lõpuks olemas, s.t ülakorruselt alla kolinud. Varem leidsin korterist vaid imeja torud ja pühkisin vaipu käsitsi. Hea veel ka see, et tagahoovi müür on maha võetud. Nüüd ei peagi autot sealt pisikesest väravaaugust läbi mahutama või teisi parkivaid rihtima, sest hoovile mahub rohkem häid lambaid. Tean küll, kes selle taga on, väga tänulik võib talle olla, et viitsis peamajas töötades ka selle peale mõelda, eks tema pere maasturitele jäi see tagaõu kitsaks, aga sõbralikult ära mahtusime küll :) Mingi p-e on ainult naabruskonna wifi’ga, ei julge rohkem uurida. Päris segi keeras mu läpaka, loodetavasti ei lekitanud viirust. Aga üldiselt on kõik nii nagu varem - justkui poleks päevagi ära olnud, mis me siin veel kolmest kuust räägime.

Uni on ja pime on, kell on pool üheksa. Olen vähemalt sama väsinud kui eile samal ajal. Kui otsisin läpakat taga ja arvasin olevat kuhugi pingile maha jätnud, kuid avastasin selle lõpuks enda eest. Ja siis olid veel võtmed kadunud, raha ja mündid läinud, aga lõpuks leidsin kotist.
Ka inglise looduses on märgata sügist.

Helsingi

Hea, et Helsingi pole Eesti pealinn. Polnud nagu fotokat vaja välja otsidagi. Mõne pildi siiski moe pärast tegin, esmakordne jalutuskäik ikkagi.

Tallinn

Tallinn-Tallinn. Suvel veel enam-vähem silm kannatab seda pleissi, aga muidu, nehh, mitte minu jaoks. Pigem juba London….hahaa. Ilusam pool on kahtlemata vanalinn, aga see ka suht-koht kõik. Õnneks on linn 10 aasta jooksul väliselt palju arenenud. Tegelikult vanu kohti nähes tekkis õige pisukene tunne nagu 9 aastat tagasi, kui linna aastaks elama tulin. Aga siis oli ju kõik teistmoodi, olin 18, aeg saada iseseisva(ma)ks ja oh kus Tallinn tundus siis suur. Ja nüüd nii pisike :) Hetkeks mõtlesin, mis oleks kui… Kui uuesti peaksin siin elama? Õppima näiteks ülikoolis :P Tahaksin kogeda taas seda põnevust, ägedust, aga teadagi, maksimum nädalaks ehk jätkuks seda rõõmu ja see oleks ka seotud pigem muuga kui linnaga. Nii et Eestis saab olla mulle koht vaid seal, mis on seotud eriliste, sügavate emotsioonidega. Linnadel on suhteliselt väike tähtsus, sest kõik on väikesed. Lihtsalt kuskil saab elada väga eraklikult ja samas ka seltskondlikult kui vaja ning loodus on kohe käega katsutav. Kuidas küll tahaksin midagi muuta, nagu peaaegu igal hooajal, kui suve lõpul hakkavad punetama pihlakad… see on olnud tähendusrikas märk paljudel aastatel, aga mitte seekord :( Pole mingit pisikest ärevust ega põnevust. Tean, mis mind ees ootab ja see on igav. Igav ja mõttetu ning ei meeldi mulle. No muidugi, selles asi ongi. Mulle on vaja põnevust, uut väljakutset, sest eelnev on ammendunud. Kahjuks. Igaveseks.

ja läinud see ongi

Pärast viimast suveüritust jõudis kohale, et pean kohe-kohe ära minema. Nukrus puges hinge, kui hakkasin mõtlema kodumaal veedetud kolmele suvekuule. Üha raskem on siit lahkuda, olen harjunud jälle siin kulgema, elama kerget elu, tegema asju, mida tahan, mitte pean ning mis peamine, kümnekonnast päheturgatanud ideest olen leidmas endale seda õigemat. Seda miskit, mille järgi tulin Eesti otsima. Pidin ju kolmekuulise aktiivse mõttetegevuse käigus endale uue suuna leidma. Kui pool sellest ajast oli ära tiksunud ja mulle hakkas juba tunduma, et terve suvi läheb raisku, sest mitte ükski mõte ei haakunud rohkem kui mõneks päevaks, siis suve teine pool läks täie ette. Ma tundsin suurt rõõmu ühisest tegevusest kuskil kodust äraolekul ja mitte ainult. Õppisin lisaks praktilistele oskustele ja teadmistele veel midagi muud – iseennast tundma. Seda, et olen vahepeal jälle üksjagu muutunud ning jään ennast huviga kõrvalt jälgima, et kes ma selline nüüd olen. Nimelt tunnen ennast teatud võõrastes seltskondades väga hästi. Kummaline, kui see ka pole, mida varem vältisin, seda täiega nüüd naudin. See, millest olen eemale hoidnud, on nüüd minu vaba valik või lausa soov. Pool aastat sellest, kui sõber nägi enda ümber vaid häid inimesi ja mina tegin selle peale suured silmad, võin samuti öelda, et inimesed on ilusad ja head ning ajaga see (teadmine) süveneb. Lausa nii toredad, et hüvastijätul mõnepäevase tuttavaga võiksin siiralt pisara poetada. Jääb üle vaid loota, et kohtan neid ka tulevikus. Eesti on ju nii pisike, kui ühel hetkel loed kellegi blogi, siis teisel hetkel räägid temaga juttu, täiesti juhuslikult. Usun, et kõik, mis juhtub, on mingil määral vajalik. See on elu õppetund. Ootan elult märke. Soovisin veel viimasel minutil pööret, mis tõukaks mind alatiseks siia jääma. Kui seda praegu ei tulnud, siis järelikult oligi nii vaja. Kõigel on oma aeg. Hambad ristis millegi tegemine on sama hea kui loodusjõududele vastu hakata. Elu teeb ise oma korrektuurid ja elu ei pea olema raske, vaid on kerge. Inimene mõtleb selle keeruliseks nagu mina seda teinud olen. Sellele arusaamisele jõudmine annab õnneks lootust, et olen muutumas. Olen näinud, et mu töö ei anna mulle hingeliselt midagi ja kireta tegevus on iseenese raiskamine. Teisiti on alati võimalik elada, iseasi, kui palju meis tahtmist on.
Minu suvi… Kuigi natukene jäi kripeldama see kolmandik kuni pool suvest, mil ma enese jaoks suurt midagi (uut) ei leidnud, kui vana hea maasikapõllu, heinamaa või kodumaja, oli suves piisavalt unikaalset, mis ristib selle kordaläinuks. Need üritused, kus saab seltskonnas mõnusasti aega veeta, tegeledes ühiste huvidega, on suurepärased ka igapäevapabina summutamiseks. Mitte kusagil mujal pole suutnud unustada, mis oli enne või mis tuleb pärast ehk olla siin ja praegu. Oma “tavaelus” pean ajaga võidujooksu. Kui vähegi üritan aega maha võtta, on südametunnistus kohal ja käsib kohe edasi joosta. Kuidas nii, et aega on alati muretsemiseks, aga mitte elamiseks? Olen lihtsalt väsinud sellest. Tahaksin oma mõtetesse püsivust, arendada ideid põhjalikumalt edasi, tahaksin vähem tõmmelda, analüüsida ja planeerida. Tahaksin mitte mõelda. Mõttevaikust! Tahaksin ajatuid hetki, kirge oma töösse ja inimesi enda ümber. Ja andke andeks see melanhoolia, juhtub ikka, kui olen kodust lahkumas ning lõpetanud ühe ilusa suve.

Kadride suvepäevad

Lakooniliselt öeldes olin viis päeva noorte suvepäevadel, mille läbivaks teemaks oli ökoehitus ja renoveerimine. Sellel, kuidas aja veetmine Kadride mestis ehk perekonnas Takutajad nii südamelähedaseks sai ja tunne, et inimesed on ilusad ja head aina süvenes, peaksin rohkem peatuma. Kuid tegelikult veniks teema lõpmata pikaks ja ilmselt pigem filosoofiliseks, siis oleks see targem jätta selle suve kokkuvõtvasse teemasse. Kui nüüd siiski väheke sobrida kuskil mälestustes ja lühidalt midagi meenutada, seda, mis viimasel ööl kiirele unne suikumisele kriipsu peale tõmbas… Seltskondlikud arutelud, tegevused (alates krohvimisest lõpetades saunas käikudega ehk jättes ruumi ka Tai-Chile, ühisele söögivalmistamisele, ühe aeruga paadisõitudele jne-jne) ning siis palju-palju muud, mis küünib kaugemale kui lihtsalt sõnad. Aga jah, panen nüüd siia “punkti”, muidu satun veel hoogu.

Pilte jäädvustasid: Kadrid :D