ootamisest

Oi kuidas ma ei salli ootamist. See ka põhjus, miks ma pole külalistega eriti harjunud ega harjugi vist. Olen ikka alati koduinimene olnud ja tunnen suhteliselt kehvasti, kui pean seda kellegagi jagama, kui just pole väga lähedane inimene. Hea seltskonna vastu pole mul midagi – pigem ongi see ootamine ja sättimine närveldav, kui üks hetk on keegi kohal, siis imestan isegi, kui hea on kedagi jälle näha. Tüüpiline mina, kes ootab juba (vara)hommikust saadik, isegi kui ei tohiks ja olen seda endalegi teadvustanud, sest kõik inimesed ei saa täpselt kohale, tulevad ette igasugu asjatoimetused jne, mida mul on natuke raske mõista, oh mind küll, olen ju ise alati nii pedantne ja kui mul on vaja kella 12ks valmis saada, siis ma ka saan, alustan siis päeva kell 8 või 6 hommikul kalkuleerides täpselt aja, mis igaks eraldi tegevuseks kulub. No täna läks uni jälle vara ära, nii et sain 6 paiku jooksma, kuigi planeerisin aega asjatoimetusteks kuskil 5 tundi ehk siis kella 7 ärkamist, aga lisaaeg on alati teretulnud. Eks ma lubasin endale natuke ka jokutamist, sest aimasin sõbra hilinemist. Reaalselt on kell siis õhtul 5, kui ta tulema hakkab ja sealt võtab vähemalt paar tundi. Lihtsalt tüdimus on ja tunne nagu oleksin terve päeva ainult raisanud ootamisele, kui midagi otseselt kasulikku pole teha saanud või siiski – korteri sain ilusti läikima ehk kuu pärast on vähem jamamist, kui välja kolin. Ei, ma ei kurda üldse, sest ta ei lubanud ju kindlat aega ja rumal minust nii vara sättima hakata ning kes üldse käskis!? Mina ja jälle mina ise. See on alati nii olnud. Ühe teise sõbraga kippus kodumail nii juhtuma, et ma teadlikult päeva jooksul olin valmistunud alates majas korraloomisest lõpetades mõttega, et ta tuleb (kuigi tõenäolisus oli väike) ja siis õhtul kiskus messaris nagu jutt nii kaugele, et oleks tulema hakatud, aga ju olin mina see lollike, kes jälle liiga palju arvas ja lootis ning lõppes see üksildase õhtuga, kuna valiti teine koht kuhu minna. Täiesti arusaadav ka, eks põhjus oli ka muus – inimeste ootused on erinevad. Mina poleks väikesest alkost ja jutust ära öelnud.
Tegelikult alustasin päeva muidugi Tätte muusikaga ja siis mõtlesin jälle, kuidas ta võib nii rahulikult laulda ning miski minus karjus, et kas sul on tõesti nii palju aega ja kuhugi pole kiiret, et aeglaselt sõnu välja laulda ja kiiremini ei saaks!? Uskumatu kuidas ma võin mõelda ja närvi minna, kui keegi suudab rabelemata elada, rääkimata laulmisest :D Samamoodi loen blogisid ja imestan, kuidas eestlastel on aega siin inglises muffineid küpsetada, väljas piknikul käia või pidu panna. Aga see olen mina – jälle mina oma vastiku “rongist mahajäämise” tundega. Igaks tegevuseks peaks võtma aega, tegema naudinguga, sest mida annab kiirustamine, kas lõppkokkuvõttes on mõni säästetud minut midagi väärt, kuhu ma kiirustan, pensioniikka? Apteegipraktikas ja ravimikontrollil võib see kaasa tuua korvamatu kahju, isegi kui seal on iga minut hinnas ja sada asja vaja ühel ajal teha. Inimene peab kõigega toime tulema või olukordadega kohanduma, kui ma seda stressi enam kannatada ei taha, siis see on minu õigus, minu valik loobuda. Kui mind töölt “hea meelega” ära ei lasta (mille ees on mul väikene kartus), läheks ma siin hulluks, kui peaksin pärast enesele selgeksmõeldud tähtaega veel edasi töötama. Tõsiselt! Viimasel ajal on ainult tunne, et miski pole õige. Kuidas ma üldse varem siin välja kannatasin ja väga hulludesse juhtumitesse ei sattunud? Samas tundub kogu see inglise töö algusest peale vale suund olevat ja ma ei saa öelda, et poleks olnud ka vastavaid (elu)märke, mis üritasid hoiatada. Aga vähemasti elukogemus missugune.

Aga üleüldse toovad mu päeva rõõmu vaid juhuslikud mõtted kodust, sõpradest ja mõnedest siinsetest apteegitegelastest. Üldiselt päevast päeva põhiteema varieerub – vahel ei suuda üldse rõõmsa(ma)lt mõelda, vahel mõtlen peamiselt inimestele (täna näiteks eesti sõpradele), aga enamasti eesti kodule ja sealsetele tegevustele ning see toob vähekenegi rahu minu hinge.

Nüüd on mul jälle kiire, pean köögis vaaritamise lõpetama (mis juba alguses ära keelati) ja ennast poole tunniga valmis sättima, et vastu minna.