nagu küla koeraga, nii koer külaga

Blogikanne valmis tänase töölõuna ajal.
Praegu istun Ali kabinetis ja kirjutan blogi. Mõtlesin, et panen talle selle kohakese vaiksel lõunatunnil lukku. Pole tal sel ajal midagi suurt kontrollida ning ta pidi oma lõunat sööma oma toakeses alles siis, kui mina lõunale lähen ehk tal on sisuliselt 2 tundi suht vaba aega ning seda kõike tööaja sees. Olen kindel, et mulle see aeg apteegiruumides, tema kabinetis, tööajana kirja ei lähe. Ainult tema võib seda luksust lubada. Varem oli mu lõuna vahemikus 1-2, nüüd on 2-3 ajal (nagu Ali soovis) ehk minu kahjuks, kuna see tundub apteegis palju rahulikum aeg olevat kui 1-2, mil rahvast veel voorib kui 2-3 paiku, mil vaid mõni üksik retsept tuleb (nagu ka praegu kõrvalruumi vaikusest järeldada annab). Nüüd on sisuliselt nii, et kui tema läheb lõunale, on kontrollimiseks jäänud kõrvallauale kollektsioonretseptid ning kui ootel retseptide koormus selleks ajaks jääb juba vaiksemaks, jääb sisuliselt aega just kõrvallauale keskenduda. Tema on pool päeva ainult luuserdanud, aegluubis toimetanud, no kõrvalt poole silmaga on näha, kuidas ta kataloogi vahib, pikalt mõttesse jääb ning liigutab vaid siis, kui oma silmad tema poole suunan. Kõik nii kavalalt läbi planeeritud. Nagu eile kirjutasin, on tal komme enne kiireks kiskuvat aega ära kaduda (hetkelise pausi ajal, kui uus rahvahulk koguneb ja retsepte sisse hakkab tulema), ühesõnaga teab, kuidas oma käike planeerida. Mina ei tee seda kunagi ja isegi, kui korraks lähen ja rahvast pole, jäävad tagasi tulles vahepeal kogunenud ootel retseptid minu kontrollida, sest tema ei suvatse nendega tegeleda. Kui tema läheb hetkeks ära ja minul on mujal tegemist (registrikannete, kõrvallaua ravimitega jne), siis esimeste ootel retseptide tekkimisega hüütakse kohe minu nime. Tema nina ette ravimeid ei tuua ega kontrollimiseks nime ei hüüta, kui ma ka parasjagu ära olen.
Neid pisikesi läbimõeldud käike on tohutult, millest ma ei jõua kunagi vist rääkida ja isu polegi. Lisaks kõigele peab ta midagi leidma, kust kinni hakata ja halvasti öelda, isegi kui põhjust pole. Reeglina tal mulle ütlemist pole, aga kontrollravimid on see koht, kust ikka aeg-ajalt midagi kukub. Täna oli selle kohta ütlemist, et olin kontrollravimi enne äratoimetamist (patsiendi koju) luku taha kappi pannud, mis on kusjuures igati reeglite järgi ja peabki nii olema, s.t kõik kontrollravimid alati luku taha, kui neid parasjagu ei prossesita (patsiendile ei toimetata, üle ei anta jne). Täpselt nagu külmiku ravimid jäetakse eraldi kotist välja, mitte kotti ja riiulile seisma, sest kunagi ei tea, kuna patsient sellele järele tuleb või millal täpselt autojuht kohale toimetab. Vähemasti Woolls’is käitutakse kontrollravimitega alati nii ja mul on selle koha kombed juba rohkem sees kui Ramsgate’i. Nii ka Alile ütlesin, et mõnes kohas pannakse kõrvale ära ja tema siis selle peale kostiski, et sa oled siin piisavalt töötanud, et peaksid mäletama, kuidas meil siin asjad käivad. Nojah, kui vahepeal olla rohkem mujal tööl või erinevates kohtades, kus on kõik väheke erinevad kombed, siis ei saa kõike meelde jättagi. Teadmine võib ka olla, aga vahest tuleb tegevus pigem automaatselt, harjumusest, mida rohkem on viimasel ajal olnud. Üks autojuht tahab, et nimesilt oleks koti põhja all, teine ei tuleks selle pealegi, et seda sealt otsida. Mõnes kohas suletakse paberkotid kleeplindiga, teises klammerdatakse. Mõnes kohas jäetakse ravimite eest mitte maksvate isikute retseptid paberkoti külge lisamata, teises kohas (Ramsgate’is) võetakse ära ainult kuu lõpul (et kuu retseptide arvu võimalikult üles lüüa=Ali idee: mis mõttega, kui järgmine kuu on ka vaja!?) ning enamikes kinnitatakse alati. Üldiselt jääb meelde küll, kuidas kuskil on, aga pigem on raske iga erineva kohaga kohanduda päevast-päeva. Olla nagu kameeleon vastavalt kohale. Üks päev sulgeda mõnisada paberkotti kleeplindiga ja kinnitada retsept kummiga, järgmine päev neid klammerdada. Proovige ise, kui lihtne see on.

Ali käitumisele olen nüüd ka ise väikese mässuga reageerinud, aga enda arvates normi piires. Tema lõuna ajal üritan MUR teha, s.t jätta kõrvallaua retseptid talle, kui ta lõunalt tagasi tuleb (mida ta tõenäoliselt tegi siis, kui mina esimesena lõunal käisin ja ta oma mitteametlikku lõunat nautis). Ja teiseks hõivan tema kabineti oma lõunaks. Olen tema peegeldus, hakanud vaikseltviisi käituma nii nagu tema minuga. Ma tean, et vastusõdimine on suhteliselt mõttetu ning vahest käib ikka peast läbi, et kaua ma nii jaksan, lihtsam ehk siiski need paar kuud veel ära kannatada, tema olemasolekut üldse mitte tähele panna (s.t tunda, et olen apteegis üksi tööl, mis pole küll võimalik, sest ta häirib mind ikkagi oma kohalolekuga) ning olla see targem, kes järele annab. Pealegi ei saa minust kunagi sellist monstrumi nagu tema, niisama passimist ma ei kannata, tööd teen endiselt meeletult ja ma ei usu, et ükski töö mu empaatiavõimele nii laastavalt mõjuks, et jätaksin appi minemata kellelegi, kes minust parasjagu hullemini tööd rabab, eriti veel, kui endal pole midagi suuremat teha.