päris viimane

Võiksin meelitatud olla, kui 27-aastasena ei näe piisavalt vana välja selleks, et osta alkoholi. Lõin küll oma Council Tax arve ja proviisori sertifikaadi letti, aga pildita ja vanusetõestusega dokumenti polnud, sest mul polnud algselt plaanis kangemat osta ja ei arvanud, et nõnna noor välja paistan.
Täna pidi küll mu viimane tööpäev olema, kuigi mitte vähimatki tunnet polnud, nagu oleks harjumuspäraselt alustanud uut nädalat ja töö oli ikka the same s… sugar. Tegelikult oli äärmiselt vähekoormav päev, kuna Margate, abiproviisor ja keskmisest vähem retsepte. Enda arvates olen juba viimased kolm tööpäeva pidulikult oma tööd lõpetamas, aga homme ja sealt veel palju-palju päevi edasi ei pea ärkama mõttega, et ikka veel siin ja seesama töö :)

homme on tõesti viimane

Üllatuslikult saadeti täna uue kuu graafik, nii et ma saan veel homme töötada (Margate's). Olin valmis juba neile ära ütlema (sest enda arvates mainisin nelja nädalat, mitte tervet novembrikuud) ja olin juba ühte külalist homseks oodanud, aga huvitaval kombel läks nii ilusti, et ta ei saa enne hilisõhtut jõuda :D Olgu siis homme viimane.

esimene advent

Imearmas päevake, teisiti ei saaks sõbraga ollagi. Ilm polnud ideaalne, aga samas ei midagi hullu, kui piisavalt andis ka päikest, küll aeg-ajalt vihma ja vingemat tuult, aga me nägime nelja vikerkaart (paari tunni jooksul) ja vähemalt mina esimest korda päris vikerkaare algust! Olen palju rääkinud vikerkaarest, mis on temaga kaasas käinud algusest saadik ning sellel saab olla vaid hea tähendus :) Kõik väljasõidud Kentis või minu Londonis käigud on olnud eranditult toredad ja loomulikult on mul kurb meel, et see on lõppemas. Vahel soovime, et mõni asi kestaks igavesti, aga kõigest hoolimata elame oma elusid edasi. Loomulikult olen õnnelik ja tänulik kõigi antud hetkede eest.

Tänane esimese advendi päev oli erilisem, kuna kiikasime pigem kirikuid. Pärast Deal’i ja Folkestone’i hoidsime koos teistega põlevaid küünlaid käes Canterbury katedraali esimese advendi üritusel.

lihtsalt armas (viimane tööpäev)

Ma ei saa sugugi väita, et armastusväärseid inimesi siit ei leia. Pole kunagi väitnudki, aga täna sain küll väga meeldiva kohtlemise osaliseks. Poolik tööpäev oli tore, kuhu mahtus mitu väga toredat sündmust. Esiteks tõi Jo (minu pärast) head ja paremat, nii et laiali laotades oli pool töölauda ahvatlusi täis. Teiseks astusid läbi Natalie ja Manjit, mis tähendas mulle palju. Kindlasti oli ka see Jo poolne panus (neid kutsuda) :) Kolmandaks andis Manjit pisikese kingikoti, mis tuli mulle suureks üllatuseks. Kingitusi, olgugi et sümboolsed, ma ju üldsegi ei oodanud. Muidugi andsid teised ka (jõulu)kaarte ning mul on hetkel jube suur süümepiin, et ma neile eraldi ei teinud (kuigi Eestist oleksin jõulukaardi tööle saatnud), aga siinkohal on mul veel üks plaan, millest kirjutan ehk siis, kui teostanud olen (mul ju veel natuke aega enne kui Londoni poole põrutan) :P Neljandaks ajasin veel Metadooniingliga juttu, pakkusin talle koogitükikese, emaili ja kallistuse :) Viiendaks andsid kõik mulle väga palju häid soove kaasa, nii et silmad olid jälle veekalkvel. Jätsime taas kallistustega hüvasti ja rattasõidul tagasi ei pannud liikluse keerukust tähelegi, nii kerge oli sõita. See on vist loomulik, et äraminnes ja tagantjärele tundub ikka kõik ilusam ning hinge poeb isegi väikene kahtlus, kas teen õigesti. Ramsgate’st leidsin kõige toredama ja hoolivama tööseltskonna ning kui manager vahetuks mõistliku vastu, siis võiksin seal täitsa töötada. Viimased kolm tööpäeva olid tõesti erilised ja näitasid, et tegelikult hoolitakse ka minust. Lihtsalt keegi peab esimene olema :)

hüvastijätt töökaaslastega

Kuigi homme on mulle päris viimane, poolik tööpäev, jätsin täna enamikega kallistustega hüvasti.

nii vihatud kui armastatud

Ma tõesti kavatsesin ainult kommikarbiga piirduda, sest ei tundnud, et keegi mu tortide (või üleüldse millegi sissetoomise) üle piisavalt tänuväärsust oleks kunagi üles näidanud või üldse hooliks, et ma lahkumas. Umbes nagu amps kümnepealises seltskonnas ja ongi mu neli tundi koogivalmistamist läinud. Mu südametunnistus küll piinas ja oleks võibolla tagantjärele piinama jäänudki, kui Hayley poleks mu ammust sünnipäevatorti meelde tuletanud. Võibolla oli see provokatsioon (ta teab väga hästi, kuidas pugeda ja saada), võibolla lihtsalt sünnipäevateema jätkuks, kes teab, aga mulle sellest piisas, ammugi, kui teised ka heldimusega torti edasi meenutasid. Ühele lubasin ju kunagi retsepti, aga vahepeal täitsa ununes. Tööpäeva lõppedes olin juba unustamas Ali pärastlõunase 2-tunnise uinaku (ikka tööajast) ja veel paar pikemat puhkepausi oma kabinetis (kuna ta täna väga halvasti tundis) ja andestamas kõik muu, sest pool tundi enne tööpäeva lõppu saatis ta mind koju ja tahtis, et ma poe poole pealt midagi mälestuseks kaasa võtaksin. Ma muidugi pidin ütlema, et selleks ei pea midagi kinkima, et Ramsgate’i mäletada, aga tema suurele soovile vastu tulles olin nõus välja pakutud tester-parfüümipudelikese vastu võtma. Nüüd siis seostub Kate Mossi Velvet Hour Ali ja Ramsgate’iga :D Tegelikult läks tohutult hinge hoopis Kareni jõulukaart ja pisikingitus, mis iseenesest ei pidanud midagi erilist olema (natuke piilusin, sealt paistis üks raamatuke, mille pealkirja üle sai kunagi ammu-ammu arutletud), aga just see, et ta nii palju hoolis mulle midagi kinkida. Teda nägin ma ka viimast korda ja jätsime kallistusega hüvasti. Apteegiuksest väljudes oleksin ülevoolavatest tunnetest peaaegu et pisaraid valanud ja siis mõtlesin, et nii ma asja ei jäta. Tormasin poodi, ostsin vajalikud koogimaterjalid, Karenile jõulukaardi ning pisikese klaasist jõuluingli kuusele. Kogu seltskonnale kavatsen Eestist jõulukaardi saata ja nüüd läks süda nii härdaks, et olen isegi Alile valmis pisikese ingli kinkima, mis peaks siis talle mind meenutama. Kunagi alguses ta ju ütles mu kohta, et olen nagu angel :) Jah, olid ajad, kui ma sain temaga suurepäraselt läbi ja sain tema kõrvalt palju õppida. Mäletada tahan muidugi ainult head.

Sain kaheksa paiku koju ja alles siis läks suur töö lahti. Mikserit mul polnud, oli 21 muna, mis sai lõpuks kõik kolmes järgus eraldi käsitsi vahtu löödud ja küpsetatud. 20 minta lõin valgeid, siis samal ajal oli üks plaat ahjus, siis jälle 20 minta vahtu, üks ahjus, 20 minta vahtu ja ahju. Munavalged läksid päris ilusti, aga vahukoor oli ka vaja lõpuks lüüa ning kui mulle tundus, et sellega kuhugi ei jõua (kuigi hea, et suvel noortepäevadel nägin, kuidas purgis loksutades täitsa võimalik on), oli ka see järsku 20 minutiga valmis. Lõin ka veel teise koguse ja siis kui lõplikuks kaunistamiseks läks, tuli välja, et mul on tähtede jaoks ka vaja natuke lüüa. Kui 5 muna keeb 5 minutit, mitu minutit keeb 6 muna? :D Eks mul läks kahe teelusika tarvis umbes sama aeg :D Tõesti, mul peab ikka kannatust olema, et oma uneajast seda kõike teha, sest sisuliselt läks üle kolme tunni ja blogida tahtsin ka, nii et 4 tunni pärast on äratus ja reede on nädalapäevadest raskeim. Eks paistab, kas meil seal üldse aega torti süüa on, eelmine reede vist ääri-veeri jõudis keegi kohvi keeta. Tellimusi hetkel vastu ei võta, kui keegi nõuab, annan litaka :D Praegu on süümepiinad, et pole jõudnud palju lähedasematele ja seega olulisematele inimestele (kes minust tõsiselt hoolivad) üldse midagi küpsetada. Isegi sõbrale ei viitsinud sünnipäevaks teha ja nüüd siis tõmblen Ramsgate’i pärast, mis peaks mulle vähim korda minema. Aga ju vist läheb rohkem korda kui arvasin. Ramsgate – nii palju vihatud kui armastatud kohake.

igaühel on oma õnnevalem

Viimasel ajal on minult palju küsitud ühte küsimust. Ma arvan, et sellele on vara vastata, sest ma pole isegi päris kindel, mida kodumaal täpselt tegema hakkan. Kindel on see, et mõnda aega lasen elul lihtsalt kulgeda ja tööle pole plaanis minna. Aga mine sa hullu tea, võibolla vajan seltskonda, võibolla tahan end jälgida kõrvalt uue inimesena vanas töökeskkonnas, võibolla võtan ette mõne projekti, võibolla lähen õpin midagi uut, võibolla hakkan renoveerima, võibolla ehitama, võibolla-kindlasti loen palju (ehitus)raamatuid :D Aga kindlasti tahan ma olla kodus, lükata lund, kütta ahju, koristada elamist, teha süüa ja käsitööd – ühesõnaga seda, mida pole juba ammu teinud, mida kunagi tegin ja nautisin. Ma pole kaugeltki finantsiliselt vaba, kuigi sõltuvalt elukutsest võib paari-kolme aastaga saada inglismaa tööinimesest eesti miljonär ning kui inflatsiooni poleks ja uue elamise peale mõtlema ei peaks, võiks kokkuhoidlikult elades (nagu ma Eestis elada sain ja oskasin) teenitud säästudest ka 20 aastat Eestis ära elada (kuskil Aafrikas ehk terve elu, aga seal ma ju elada ei taha). Muidugi peaksin juba pensioni peale mõtlema, mida ma veel koguma pole hakanud, aga ma ei muretse veel. Mul on mingi kindlustunne, et võin alati tööinimesena Inglismaale tagasi tulla ja siis elada mõnda aega oma säästudest Eestis ja ikkagi muretsemata, et mul pole pensionit :D
Siiski ma arvan, et välismaa kogemus on nüüd ammendunud, pöörduksin vaid vajadusel, kui muud targemat oma eluga peale võtta ei oskaks. Aeg oleks panna end proovile hoopis erineval suunal ja liikuda edasi kõrgemate sihtide poole – saavutada vaimne tasakaal ja rahulolu eluga, mitte kinni olla materiaalsuses ja rahas nagu varem. Tahan väärtustada minimaalsust ja säästlikkust nüüd veidi teise nurga alt. Kui ma seda suudan, olen liikunud järgmisele tasemele. Ärge muretsege, kui mu jutt segaseks jääb. Ilmselt olen läbinud oma elus etapi, mida pigem vähesed on kogenud ja seega ei saagi mind mõista. Lihtsalt hea, et mu silmad on paari aastaga rohkem avanenud kui sellest eelneva elu jooksul ning ma olen kogenud tsiteeritud elutõdede paikapidavust. Ja pealegi, see olen mina, mitte kellegi teise arvamus asjadest. Mis sobib mulle, ei sobi enamikele teistele, kuigi tihtipeale arvatakse, et teise asemel olles ollaks õnnelik. Kättesaamatu on ikka ahvatlev – ma ikka mõtlesin ka natuke enne kui blogijale üldpealkirja panin :D

vahelduva ilmaga

Üks suhteliselt ebaproduktiivne päev oli. Ei saa päris ennast süüdistada, sest ilm oli mõttetu – eriti tuuline jälle, vaheldumisi päikeseline ja vihmane (nagu kevad ja sügis sõna otseses mõttes). November on minu meelest inglises kõige sajusem ja tuulisem kuu, aga vähemasti ilmub päike tihedamini kui Eestis. Põhimõtteliselt oli plaanis rattaga üks natuke pikem ots ette võtta (tahtsin Sandwichi poole sõita, et sealkandis veel pilte teha, just ravimifirmast Pfizer, mille hiiglamasuur hoonete kompleks on minu juurest vähem kui 10 miili kaugusel). Kuna ma jäin aga oma sõiduga hiljapeale, sest hommikupooliku vihm hoidis mind kauem toas ning lisaks käisin bensukas tühja kummi pumpamas, pankades aadressi muutmas ning Tesco’s, mis võttis samuti tavalisest rohkem aega, kuna mu leiba polnud (või mitte selles koguses, mida ma tahtsin) ja kana samuti ning ma lootsin passides kaubatoojad ära oodata (mida aga ei juhtunud). Kui läbi tugeva tuule koju jõudsin, olin valmis kohe peale lõunasööki ka edasi põrutama (tuulest hoolimata ja kohe, kuna ei tahtnud tagasi sõites pimeda peale jääda), aga siis hakkas sadama. Passisin siis veel netis ja mõtlesin, et käin teise laksu ka Tesco’s, et ei peaks nii pea enam poodi minema, sest ma üritan nüüd nädalas vaid korra-kaks käia, mis hoiab tunduvalt mu aega kokku (s.t ei pea hommikul tavalisest veel pool tundi varem üles tõusma). Tuul oli õhtupoole eriti valju ja tagasisõites nii tugev, et pidin muidu suure hoo sisseandvast mäest alla sõites veel väntama, aga vähemasti sain toidu Tesco’st toodud ja otseselt vihma kätte ka ei jäänud, kuigi merelaine oli nii tugev, et oleks lähedalt sõites vastu vahtimist saanud. Plaanis olnud rattasõitu pole veel päris maha matnud, kui järgmine, see tähendab selle nädalavahetuse lõpu poole kohe Londoni poole ei põruta, siis ehk on veel võimalus. Uskumatu, kas tõesti viimane töönädal…

(iseenda) armastusest

Seda teemat ei oskagi kohe kuidagi alustada. Tundsin küll äkki vajadust kirjutada, aga ma vist ei taha delikaatse teemaga avalikult väga sügavuti minna või siiski ületan sellega nii mõnegi valuläve.
Minule on armastus saanud laiema tähenduse kui varem. Kui enne mõistsin selle all pigem tunnet, mis eksisteeris näiteks naise ja mehe või vanema ja lapse vahel, siis nüüd näen selle võimalikkust juhuinimeste vahel. Ma ei räägi isegi mitte sõpradest siinkohal, vaid täiesti igapäevaselt (pool)juhuslikult kokkupuututud inimestest. Ma olen vähemalt kümme aastat pidanud ennast “romantikuks”, kellel peab olema püsikaaslane, kellega koos elada, jagada rõõme ja muresid, austada, hoolida, arvestada, tähele panna, ennast pühendada ning palju muudki, mida minule armastus tähendab… kuni selle aastani, mil ma leidsin, et ainult teineteisele elamine pole võimalik, vähemalt minu mätta otsast. 7 aastat olin siiski tõsiselt kannatlik ja pühendunud, sest ma ei arvanud iial, et mulle teistsugune elustiil üldse sobida võiks. Ma ei uskunud, et võiksin olla üksik ja rahul, eks see oli ka pidurina minu otsustamatuse põhjus, kuid nagu elu on näidanud, kui harjutakse hingama koos kellegagi, harjutakse ka üksinda vajadusel. Siis nagu tekiks küsimus, mis seal üldse olla sai ja kas armastusest selles tähenduses juttu olla võis. Ma ei oska tõesti sellele vastata. Kunagi teadsin (arvasin teadvat), mis see on, aga siis hakkasin kahtlema. Samas näen mitmeid õnnelikke paare koos, kellest kiirgab seda, mida minul justkui poleks olnud, aga võibolla olen/olin ise pime ja päris ausalt – mis kõrvalt tundub ideaalne, ei pruugi tegelikkuses seda üldse olla ning pealegi on kõik paarid erinevad, mõned näitavad (ka avalikkuses) tundeid välja ja mõned mitte, armastus avaldub ka erinevalt, kui üks paar näib ühes tugevam, teine teises, on omade puudujääkidega kõik. Pigem on nii, et tekib tahtmine selle lünga järele, mis enda suhtes puudu on ning see jääb eriti silma teistelt, kellel see on. Kusjuures ma olen teises mõtteski huvitaval kombel muutunud. Mul on kadunud igasugune kadedus või ihalus õnnelike paaride suhtes. Mul on nüüd hea meel, kui näen eluterveid ja “ideaalis” hästi toimivaid suhteid enda ümber. Kummaline, õige pisut on minus siis nukrust, kuid samas mõtlen, et see polegi minu jaoks. Kas tõesti tahan öelda, et ma ei vaja seda!? Mina, kes pole iial ette kujutanud võimalikkust elada üksinda, kuni selle aastani? Pigem on vist asi selles, et vajaduse kompenseerivad nüüd teised inimesed ehk minu armastus on suunatud pigem terve maailma kui ühe konkreetse inimese vastu. Huvitav tõesti, kuid hetkel ei tunne ma vajadust armastuse järele ühelt kindlalt inimeselt, kui varem ma selle najal ainult elasingi. See oleks mind veel tunduvalt rohkem kihevile ajanud, kui tundega mehi oleks samal ajal palju olnud. Puhas näide jälle sellest, kuidas võib aastaid midagi arvata ilma teadmata, aga samas ei süüdista ka ennast – ju ma olen siis muutunud ja poleks võinudki seda ette näha. Nüüd ma siit juba järeldan, et ennast vist ei saagi tunda lõplikult, sest me muutume (ammugi siis tunda kedagi teist või kedagi, keda loodad end muutvat, aga seda ei juhtu :D).
Muidugi teatud hetkedel mõeldes tagasi minevikule ja sellele inimesele, kerkivad üles nii meeldivad mälestused, et võiks lausa tahta seda veel kogeda, kuid samas on minus siiski mingi pool, mis tõrjub vastu. See kõik on olnud ja ammendunud ning tundub justkui vana kordus, mis on ülessoojendatud supp. See on sama, mida ma tunneks asudes jälle uuele kohtamisele uue inimesega. Justkui sissetallatud rada, mis lõpeb ikka samamoodi, see on väsitav ja sisuliselt ei-kuhugi-viiv. See pole enam põnev, elevust tekitav, vaid koormav ja midagi, mida ma otseselt ei vaja. Kusjuures ka selle äratundmisele pidin ükskord jõudma. Uus pole parem kui vana, kõlab nagu vahetame sokke, aga nii see on. Pigem tuleb hoida ja pingutada selle nimel, mis juba on, sest täiuslikkust pole kusagil või siis teine variant, elada südamerahus üksi kuni see muutub kannatamatuks – hetkel veel ei näe endal ette, ehk siis, kui aega hakkab kõvasti üle jääma.
Ma ütlen siiski, et koos on enamasti kergem kui üksinda (mitmes mõttes), kuid samas pole midagi katki, kui hetkel otseselt kellestki puudust ei tunne. Kodust küll jah.

uut isegi vanas

Hetked piltidel on nädalavahetusest, kui Liis, Erkin ja pisike Ellen külas käisid. Ilm räsis küll tublisti vihma ja tugeva tuule näol, aga samas käis ka päike aeg-ajalt väljas. Olen küll enamik lähilinnu läbi hekseldanud, aga samas jätkub ikkagi uusi nurgataguseid ja ehitisi, mida silm pole varem haaranud. Ühelt poolt olen rohkem mereäärsele rõhunud ja kesklinna tahaplaanile jätnud, kuid praegu avastan pigem viimast. Jah, kahju hakkab, et pean varsti selle jätma, sest tegelikult oleks veel palju, isegi väga… Siin on endiselt võrratult ilus.

Leidsime, et jõulutunnet inglises ikka ei teki, aga vähemasti oli pühalikum hetk katedraalis, eriti veel mõnusa aroomi tõttu seal.

erinev algus ja lõpp

Jah, lõpp pole ikkagi algusega sarnane, mitte mõmmigi pole muutunud ja Ali on endine, aga sellest ma jälle rääkida ei taha.
Räägime parem ilusast. Nüüd siis ka esimene jõululaul (It’s Christmas Time) raadiost kuuldud, kui Pähklipureja mis-ta-oligi arvesse ei lähe. Ma ei tea, kas see Pähklipureja lugu üldse jõuludega seotud on, aga mulle miskipärast seostub. Võibolla sai kunagi enne jõule seda Vanemuises vaatamas käidud… Aa, õige, mul oli kodus jõulukogumik, millel ka see lugu oli. Muidu leierdan ikka Nele-Liisi ja Rolfi puhast siirast “Täheöö” romantikalugu. Sealt plaadilt on kaks head veel – “Sel ööl” ja “The Prayer”.
Kui ma veel maininud pole, siis kuskilt väga väikesest peale on mu favoriidiks olnud Karavani “Talveöö”. Mäletan, et seisin pisikese plikana teleka ees, seal oli mäletamist mööda liikumatu talvepilt lumest (võibolla ka mingi hämara talvise tänava pilt lumesajuga), ühesõnaga maagiline jõuluilm, taustaks kõlas see lugu, mis mul küll aastateks ununes (kuna vahepeal ei kuulnud), kuni ühel hetkel, ilmselt tudengina kuskilt ajusopist välja ilmus ning ma pikema uurimise peale esitaja ja loo välja selgitasin. Alati seda lugu kuulates tekib eriline soe tunne, mis tõenäoliselt lapsena sel hetkel valdas. Kahjuks ei mäleta, mis selle tunde siis tekitas, aga see pidi ilus hetk olema. Jah, kui mõelda, kui palju mina ja minu ümbruskond selle ajaga muutunud on… Kõik lakkab olemast endine juba hetkest, kui täisliikmelist pere enam pole. Kahju, kui see aeg üürikeseks ja lapsepõlve jääb, aga selle eest on mul kõvasti kaitseingleid ja seda rohkem tunnen rõõmu neist, kes elavad :)
Aga üle kõige armastan ma iseennast ja elada. Mul on hirm kaotada elu, sest ma pole elanud, elu nautinud veel. Ma pole saanud maitsta raske töö vilju, pole täitnud oma elu eesmärki ega soove. Ma tunnen, et kõik on veel lõpetamata, pigem alles alguses… Kui inimene üldse kunagi “valmis” saab… Vanainimesed ikka ajavad vahest seda juttu, et oleks aeg minna ja enesetapjate mõtteviis jääb mulle samuti väga kaugeks. Rumalat juttu elu mõttetusest ei taha ma üldse kuulda, eriti nende suust, kellel on kõik tegelikult olemas ja korras. Muidugi näevad nad pigem monopilti, kui neilt pole midagi ära võetudki. Tegelik väärtus selgub ikka pärast ilmajäämist. Enesehaletsushood on inimlikud, aga miski pole ületamatu, kui piisavalt tahta, sest elul on alati rohkem valikuid kui üks. Minu meelest on valikuid kohe väga palju, võiks isegi vähem olla, et poleks kiusatust igale poole tõmmelda, aga ehk hakkan ma ka varsti settima, kui vanemaks ja elutargemaks saan… kui elu tõelised väärtused on paika loksumas ehk mul on teadmine, mida ma tegelikult tahan.

sarnased algus ja lõpp

Paar viimast hommikut on õige pisut ebatavalised olnud. Eile jõudsin Baxteri ukse taha enne kõiki teisi. Hetkeks arvasin, et olen kella valesti vaadanud, sest maja oli pime ja ühtegi klienti ka ukse taga veel polnud (tavaliselt on alati keegi ootamas enne avamist). Siis aga ilmus välja poe manager, nii minut pärast õiget algust ja alles peale teda üksteise järel ka teisi töötajaid. Tavaliselt on nii, et kõige väiksemad ninad on juba 15-30 minutit enne kohal ja reeglina ka poe manager, abifarmatseut ilmub esimeste klientidega (mõned ka hiljem). Igatahes oli väga veider olla mõni minut Vincetiga kahekesi. Ja siis täna hommikul ärkasin kaks minutit enne arvatavat äratuskella ise üles ning läksin jooksma – ei tundu ju ebatavaline. Kummaline oli siis, kui avastasin, et olen pool tundi varem üles tõusnud. Ise mõtlesin veel, et kuidas ma äratuskella mööda panin, kui iga õhtul arvestan täpselt välja, mis kellaks laulma panna. Nüüd tean, et pean ärkama täpselt kaks tundi enne väljaminemist (või 15 minutit hiljem, kui leibu valmis määrima ei pea). Ilusti paikapidav süsteem on lõpuks harjumuspäraseks saanud, aga täna siis selline lops. Polnud hullu, kasutasin aega arukalt ära, kui käisin enne tööd supermarketis. Üllatus tuli alles õhtul, kui leidsin, et olin äratuskella täiesti õigeks ajaks pannud, aga ma ärkasin ise ju varahommikul üles arvates, et kell peaks kohe helisema. See oleks olnud õige aeg, kui ma oleksin Deal’i sõitnud :D
Tööl oli täna ka ebatavalisem päev. Esiteks käidi peamajast töökandidaate intervjueerimas (võtavad Ramsgate’i uue dispenseri), see võttis hea mitu tundi seal ning teiseks oli Ali ja peamajast ühe teise isiku vahel vähemalt 1,5-tunnine arutelu. Teemat ei tea, aga pärast seda polnud Ali ka kõige paremas tujus. Igatahes oli mingi hetk (kui mina lõunal olin) läinud seal omavahel ütlemiseks töötajate ja Ali vahel. Kedagi kutsuti aeg-ajalt ruumi peamaja isikuga suhtlema ja siis seal tekkisid igasugu omavahelised tundevalangud jne-jne. Ühesõnaga Ramsgate. Mina olin kogu aja kui kõrvalisik ja ma polekski tahtnud ennast sinna segada. Nüüd on lõpuks kõigi kõrvu jõudnud minu äraminemine ja mõni arvas, et juba see nädal on mul viimane. Ali võttis ka teema üles, näidates pettumust, et polnud talle varem maininud, kui küsis, et kas see vastab tõele ja millal ma talle seda öelnud oleksin. Parema meelega polekski öelnud, nagu me oleksime suured sõbrad ja ma peaksin talle aru andma. Tema pole ju minu boss ja mul pole ammugi isu temaga suhelda, kui ta nõmedalt käitub. Sisuliselt räägin ma tööl kõigi teistega, temaga suhtleme vaid siis, kui midagi tähtsat tööalast öelda on. Jah, kunagi oli teisiti, paljugi oli alguses teisiti, ta õpetas ja aitas igatpidi ning arutlesime ka muudel maailma teemadel kui töö. Täna käitus aga natuke kummaliselt. Eks ta hakkas uurima, miks ma lähen, kas selle töökoha pärast või hakkan abielluma või on muud isiklikud põhjused (millest ma vabatahtlikult rääkima ei pidanud). Ma viisin jutu pigem uute huvide tekkimisele, kui öelda talle, et jah, mul on tema käitumisest ja suhtumisest ka väga kõrini. Mingi hetk ma siis seletasin seal vaimustunult kõigile, et tahan maja ehitada, siis avanes ka tema ja hakkas oma ideesid pakkuma, kas ma ei tahaks ikkagi siin edasi töötada, kui samal ajal keegi teine seal kodumaal mu maja ehitab. Ta küll paistis mõistvat, et ma tahan ise asja juures olla, kuid samas oleksin nagu tema ideede elluviija, kui tuli ridamisi soovitusi, kuidas ja millise maja võiksin ehitada ning see pidi kindlasti aiaga olema. Jah, nagu ma oleksin eilane. Mul on nüüdseks juba päris selge visioon kujunenud, millist kodu ma endale tahan ja pole vaja oma unistusi peale suruda. Eriti kummaline oli see, kui ta üks hetk oma pooletunnisest kabinetipalvest välja tuli ja ütles, et mine tee kohvipaus. Ma olen juba ammu harjunud mõttega, et kontrollin ootel retsepte kogu aeg – enne, ajal ja pärast, kui ta kabinetti palvepausile läheb või niisama jokutab, ootamata mingit vahetust, et ta asja ka ise üle võtaks. Seega olin väga üllatunud, kui ta mu kiire laua tagant ära saatis (mis tol hetkel polnud sugugi nii kiire, kui tavaliselt siis, kui ta kabinetis on). Mäletan kunagi alguses, ilmselt esimesel-teisel kuul, kui ta ühel hetkel samamoodi oli valmis mind jalga puhkama laskma ja ma toolile istudes veel ütlesin, et ma ei oska puhata. Ja tõesti, kuidagi väga imelik on olla niisama, midagi tegemata, eriti kui teised teevad ja neil on veel kiire. Ma kohe tõmblen mingi tegevuse juurde, sest see on nüüd vägagi sisse harjunud. Tema oskab nüüd küll ideaalselt passida, alguses tundus see tekitavat mingeid süümepiinu, aga minu tubliduse kasvades jahtus ta täielikult maha. Miks küll enne lõppu jälle pingutama hakatakse? Ükski tema positiivne liigutus mind sinna tagasi enam ei meelitaks, sest ma tean, et kõik läheks mingi hetk sama rada. Ma tunnen teda juba piisavalt hästi. Kui keegi teine temast hästi arvab, siis mõtlen, jah, see on esmamulje nagu minul paar esimest kuud oli. Ta oskab väga sõbralik olla “külalistega”. Igakord kui apteeki tuli uus tööline, käitus ta järsku väga ülevoolavalt, hoolivalt ja tähelepanelikult. Asjad võiksid muutuda vaid siis, kui me omavahel suud puhtaks räägiksime ning ma talle ütleksin, kui palju tegelikult kannatan ja oma võluva naeratuse taga “pisaraid” kinni hoian, aga seda ei juhtu enam kunagi. Võibolla on minust jäänud tõesti vale mulje, sest kõik justkui imestavad selle peale, kui ühel hetkel kurdan raske töö üle. Nemad on harjunud hädaldama päevast-päeva ning mina siin blogis. Olgu mis on, nüüd on jälle tunne, et nemad arutlevad taas rohkem minu lahkumise üle kui ma ise ning mul pole absoluutselt mingit äraminemise tunnet, kuigi viimased kuus ja kava järgi kõik Ramsgate’i päevad on vaid alles jäänud. Mulle on alati meeldinud asju pigem enda teada jätta ja ma loodan, et kodustele (kes mind ka kõige rohkem tagasi ootavad) tuleb minu sinnajäämine veel suure üllatusena. Ühe erandi siiski tegin :)

tänud blogikülalistele

Mul on uskumatult hea meel kuulda inimestest, kellega suvel nädalakese koos veetsin. Süda läheb soojaks, kui inimesed kirjutavad vastu, jätavad ilusaid kommentaare või lihtsalt annavad endast märku. Mu naeratus ei tahagi kaduda näolt, kui vaatan suvist grupipilti, kuhu tahaksin sisse minna, sinnasamasse imeilusasse viimasesse päeva, kuhu mahtus nii päikest kui äikesevihma. Hetk tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olin seal, kuid unenägu see olla ei saanud, sest foto on piisav tõestusmaterjal. Imeline, kuidas nii lihtsad ja pisikesed asjad suudavad rõõmustada nukrat meelt või isegi panna naerma. Ma olen väga tänulik :)

Kuna ma hakkan selle blogiga õige pea otsi kokku tõmbama (vähemasti selle blogitaja nime ja sisu all) ning aasta lõpu poole ikka harrastatakse asju ju kokku võtta, siis oleks mul ka väga suur rõõm, kui blogikülastajad endast natukene märku annaksid. Ma oleksin väga tänulik neile, kes jätavad kommentaari vähemalt oma eesnime. Eriti tänulik olen neile, kes soovivad pikemalt kirjutada, kuidas mu blogi peale sattusid ja kui pikemalt on siia peatuma jäänud, siis miks. Tagasiside on väga teretulnud ja vähemalt nime võiksid kirja panna ka need, keda ma tean, kes loevad mu blogi niikuinii (stat count siiski reedab midagi).
Aitäh teile juba ette :)))

juba nädalake...

... ümber nurga tänavas ...

ehe naeratus

Täna õhtul naeratan läbi kerguse ja rõõmu, sest piisas vaid eelmise postituse kommentaarist ja suvistest piltidest ning mu suunurgad pole pool tundi alla vajunud. Hakkasin juba unustama, et inimesed on ilusad ja head… Pildikesi üritusest, kus ma ennast paradiisist leidsin ja inimestest, kellega ma end hästi tundsin, leiate siit.
Ja üleüldse, pole mul häda midagi, ma pole majanduskriisi ohver, mul on kodu, mida ei võeta käest, mind ei ähvarda pankrott, mind ei jälita mafioosod, ma olen terve ja elus ning ma ei vaja endiselt antidepressante. Kõik on kõige paremas korras :) Olen lihtsalt liiga minakeskne.

peale minu enda

Ma ei tea mis seal Deal’is nii erilist on, aga kohake lausa tõmbab tagasi, korduvalt. Pisike koht, aga igakord leian uue omapärase nurgataguse. Olen juba kolm või neli korda ühte põhitänavat pidi astuma hakanud ja tollest kirikust pole ikkagi suurt kaugemale jõudnud, kuigi ometi olen kavatsenud. Jään ikka pilte klõpsima ja siis tulebki ajast puudu, sest pean tööle ka jõudma. Pärast tööd on muidugi pime, väga tahaksin ka siis jäädvustada, eriti seda kirikut, aga ilmselt selle fotokaga head nahka ei saa, kui jalale ei pane. Juba teist korda on mulle pildistamise ajal midagi üle tänava hüütud, mida pole kuskil mujal juhtunud. Toredad inimesed sealkandis – nii tänaval kui tööl.
Täna hommikul kuulasin autos raadiot ja 4-st kahe jaama peal käis pikem arutelu jõuluteemal. Jõululaule pole samas veel lastud (mis on vist Eestile tüüpilisem), aga enamik on jõulualatooniga reklaamid ja nüüd siis ka käsitletakse seda teemat üha rohkem. Eile nägin veoauto koormatäit pisemaid jõulukuuski mööda vuhisemas ja nüüd hakkavad tasapisi ka tänavapilti ilmuma. Panen mõne pildi ka, et usutavam oleks. Homme hommikul saan valges lähemale tööle minnes ehk ka nurgataguse kuuse peale.
Lumi ja külmakraadid puuduvad, muidu olekski nagu päris jõulud. Tegelikult EI, siin ei saa mul kunagi jõulusid olema. Puudub igasugune hubane või mõnus tunne, mille loob ainult vana kodukoht.
Vaatan kõrvalt inimesi, kes antidepressante võtavad ja mõtlen, mis häda neil veel on, pole kuskilt kodust võõrasse keskkonda kistud, töö juures ebaõiglast kohtlemist ja jamasid sellises varieeruvuses, korduvuses ja kestvuses näinud nagu mina, lähedaste kaotusvalu mitmekordselt üle elanud, aga mida ma ka tean… Kindlasti on neil omad põhjused, mida pole mina… Lihtsalt mõtlen kas nad vajavad ravimeid, sest ega sellest nende elu paremaks lähe. Pole kunagi mõelnud, et keegi teine või miski muu võiks mind aidata peale minu enda. Kusjuures nüüd hakkan alles mõtlema, et äkki olen kaks viimast aastat masenduses olnud, et võiks ka mulle vabalt diagnoosi ja ravimid peale panna. Enamik mu ümber suudavad naerda, hommikust õhtuni pidevalt vaterdada ja ülevoolava entusiasmiga ka teisi nakatada, aga mina olen vait, endasse sulgunud ja naeratus tuleb näole sundida läbi mõruda meele. Pole kunagi ektsravert olnud, aga viimased kaks aastat on siiamaani raskemad olnud ja kontrast muu maailmaga on liigagi silmatorkav. Ma tunnen ennast siin liialt lõhestatud isiksusena ja võõrastumine teistest tekitab veelgi rohkem vastikust enese suhtes, mida ma ei taha enam kannatada. Ma ei taha olla see, kes ma olen, on mind elus pidevalt saatnud, kuid kodumaal on midagi teisiti, just nüüd viimasel ajal. Ma ei tea mis on peamine põhjus, miks ma ei taha või ei suuda siinsetega, aga teatud seltskondades oskan ma piisavalt särada ja teatud inimestele end ka täielikult avada ning siis olen sõiduvees... Nii ühest äärmusest teise põigeldes ei tunne ma end aga ühel hetkel ära – kontrast on nii tugev, et see ei tundu loogiline või õige. Aga seda tunnet on kodumaal üha vähem, sest seal õnnestub mul olla see, kes olen ja olla tahan.

Vaatasin varahommikul jälle taeva ja nägin midagi vilkumas. Ajasin end kuupäevadega segadusse. Kuidagi ei jõua kohale, et 10 päeva pärast lõpetan töö ja 20 päeva pärast lendan koju. See aeg tundub üle mõistuse kaugel veel olevat. Nüüd suutsin pika arutluse peale lihtsa valemi meelde jätta, et nädala pärast veel töötan (viimast nädalat), sellest nädala pärast puhkan (veel inglise pinnal) ja sellest nädala pärast olen kodumaal :)))))))))))))))))))

Sorisin veel oma muusikafailides ja leidsin ühe senini kahe silma vahele jäänud ülimõnusa loo Rolf & Nele-Liis - Täheöö

maatriks

Eriti mõttetu tunne on miskipärast, et samahästi võiks ka kell kaheksa magama minna ja ilmselt lähengi. Isegi blogida pole nagu suurt midagi hetkel, kuigi tavaliselt on alati mingi tungiv vajadus ja tõmblemine, et saaks kiiresti selleni ja juba kirjutama. Hommikul pean enamasti leppima teadmisega, et enne õhtut ei saa, kuna pean tööl olema ja siis terve päev on selline nõme tunne ja üritan meeles pidada kõike, millest blogida tahtsin. Isegi söömine käib sellepärast tihtipeale kiiremini. Praegu aga on nõme tunne nagu poleks miskit teha. Mina ja mul pole midagi teha! Tegelikult oleks vaja küll teha, aga ma ei viitsi ega taha. Tahaks ainult, et need kaks nädalat, õieti küll kolm (jaa, ka see vaba nädal enne äralendu) oleks juba ühelpool, sest ma ei kannata enam isegi puhkehetki, see ei tundu õige, peaksin töötama, et saaks juba ühele poole selle jamaga. Ma oskan isegi mõttetust mõtet leida kirjutamiseks. Eks mind natuke ärritas tunni eest saadud sõnum, mis mu paar Deal’i tööpäeva Margate’i ja Baxter’i vastu vahetas. Mulle ei meeldi viimase hetke muudatused, sest kui ma olen mõttes juba arvestanud kuhugi minemisega, siis ka olen. Oleks nad siis Ramsgate’i asendanud, kus pean kaks järgmise nädala päeva ja terve ülejärgmise nädala töötama. Ma ei tahaks nüüd sõna “õudne” kasutada, sest pole vaja seda endale kaela tõmmata, aga terve nädala jagu Ramsgate’i pole juba ammu kavas olnud nagu oleks vana karma tagasi kui terveid kuid nii tegin. Huhh… vähemalt on viimane siis.
Ahhh… lähen parem voodi häid mõtteid mõlgutama nagu lumest, piparkookidest, kuusest, küünlavalgusest… Kusjuures olen siin tundnud nii piparkoogi kui kuuse hõngu – olen oma meeled suutnud ära petta hoopis teises kontekstis nagu radikale jäetud särgi poolkärsanud lõhnast või tööl välisuksest levinud väga kuuseokkale sarnasest aroomist.

teemat polegi

Minult on tööl ikka küsitud, kas lasen end seagripi vastu vaktsineerida, kuna nüüd tuli ka meditsiinitöötajatele teade kõrgelt soovitava vaktsineerimise kohta. Iga päev pean kümneid viirusevastaseid kapsleid välja andma ja meedias korduvalt sõna “seagripp” või “swine flu” nägema, mis on mind selle sõna suhtes täiesti immuniseerinud. Ma olen seda teemat ignoreerinud, kuna minu meelest teemat polegi :D Umbes sama hästi võiks rääkida teistest gripitüvedest, haigustest või õnnetustest. Kuigi hoian end eesti uudistega kursis, tekib mul tahtmine end igasuguse meedia eest lukku keerata, sest mulle pole seda kräppi vaja. Milleks on vaja halvale rõhuda (sest see müüb paremini)? Teiste eest ei oska rääkida, aga mina tahan küll häid uudiseid.

kes ei proovi, see ei tea

Eile õhtul olin nii väsinud, et läksin pool kuus magama ja magasin 12 tundi jutti, ärkasin vaid 21 ja 23 paiku, kui tänavalt suuremat lärmi kostus. Natuke imelik oli minna, nagu haige oleksin, kuigi iseenesest oli ilm kräpp, väljas oli juba mõnda aega pime ja mis teha, uni oli täis kõhuga ja soojas nii peal, et poleks viitsinud hambaidki pesta, kui poleks end vetsu vedanud, et võimalikult kaua rahulikult magada. Olin küllaltki kindel, et istun pool ööd magamata üleval, aga üllatus oli suur, kui hommikul viie paiku veel äratuse pool tundi edasi nihutasin, et 12h välja tuleks :D Ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud – tuulevaikus ja ei sadanud. Siiski sain eilse välditud vihma kohe jooksma hakates kaela, aga suurt ei hoolinud, sest vinge maru oleks hullem variant olnud ning riided ja iseenda pidin niikuinii pessu vedama.
Eile õhtul meenus see jaanuarikuu kalendripilt, millest tahtsin siin mainida. Pildil oli üleni paksus jääs (ma mõtlen ikka väga paksus kiilasjää kihis, kuskil 10-20cm) ja purikates üks maastur ja sportauto, mis seisid sama paksul kiilasjää kihil. Meenutas väga Piritat, kui autod oleksid seisnud tsementpiirde ees ja taga oli meri – kõik oli ekstreemselt kiilasjääs. Pilti vaadates muidugi pidin endale tunnistama, et mäletan küll, kuigi nüüd märkasin rohkem detaile. Lappasin veel teisedki kalendripildid läbi ja kenade vaadetega olid kõik.
Ramsgate’is tööl on enamik hakanud uut töökohta kiikama, kuigi lahkumisjutud on neil enamasti liialdatud ja tingitud suuresti sellest, kui keegi neist on lahkumas (Jo läheb pensionile ja Mo oli niigi veerandkohaga nagu Jo’gi). Lahkumisjuttude tagant kooruvad välja tõelised eluunistused ja soovid, mis neile tõenäoliselt jäävadki vaid kättesaamatuteks unelmateks, sest neil pole kunagi piisavalt tahet ja viitsimist nende suunas rabeleda, mispärast nad enamasti ka jätkavad oma endist elu ja tööd. Ma ei kujutaks ette, et Ramsgate’is oleksid tööl hoopis teised inimesed. Punt võib laguneda koost vaid siis, kui neist kellelgi tõsiselt kannatus katkeb ja töö analoogse vastu vahetab, aga neil on koos väga hea, mistõttu ma kahtlen selles. Ma üldsegi ei süüdista neid, eks olen isegi Ramsgate’is piisavalt kaua vastu pidanud meeldiva seltskonna pärast (ühe erandiga), aga samas tahan liikuda selles suunas, et reaalselt ka teha seda, mida soovin, mitte jääda elu lõpuni jälestama oma tööd. Vabandusi armastatakse ikka tuua nagu lapsed, pere või parem raha, seega ma hindan julgust elada sellist elu nagu tahetakse ja juba täna, mitte millalgi tulevikus. Usun, et “õigel” teel pole ükski takistus piisavalt raske ja elu kulgeb kergemalt tundmata, et miski töötab (pidevalt) vastu.

rattaga tuules keerlemas

Eile Broadstairs’is rattaga käies lõõpisin veel, et kui just orkaani ei tule, siis ükski sõit ilma pärast ära ei jää. Täna sellest palju ei puudunud, kuid pole veel kunagi sellise tuulega Ramsgate’i sõitnud. Viimase aasta, pooleteise jooksul olen vaid korra-paar käinud Ramsgate’s laupäeval tööl autoga ja ju siis pidi ikka kohutav ilm olema. Täna oli kahtlemata kõige hullem ilm, kui ma olen rattaga läinud. Öösel ja varahommikul oli vihma sadanud, seega õige pisut kahtlesin tänases rattasõidus. Tuul ei tundunud siis veel nii vägev, kuigi ventilatsiooniluugid kõlisesid nagu alati köögis ja vannitoas kui on suurem tuul. Pigem oli tunne, et jälle üks neist laupäeva hommikutest, kui peab tööle vedama. Päev on muidugi tunduvalt paremini talutav ja kiiremini läbitav kui tavaline, sest poole lühem. Igatahes ilmal on väga suur mõju üldisele enesetundele ja viitsimisele. Esialgu rattaga välja saades ei tundunud üldse hull – teed olid küll märjad, aga vihma ei sadanud ja pilvede tagant võis vaevu ka päikest märgata. Tuul oli muidugi ka siis juba üpris tugev ja mõtlesin, et taaskord pean tööle minnes vastutuules sõitma ning lootsin, et päeva peale tuul vaibub. Eksisin täielikult! Töölt välja saades ei saanud hetkeks eriti edasi kõndidagi. Väljas oli maru – kõik vähegi kergem lendas, stendid olid pikali või kaldus, puudelt oli suurem lehestik kadunud (punane lehes sein, millest pildi päevade eest tegin, oli rootsudes). Raadio andis tormihoiatuse, mingid suuremad jamad (teeujutused) olid kuskil eilse vihma ja tänase tuule tõttu olnud, üks raadiohelistaja rääkis ümberkukkunud telliskiviseinast ja nägin isegi aedu ja piirdeid kreenis või peaaegu et küljest lendamas. Ise soovisin südamest ellu jääda, et mitte millegagi pihta saada ega tuulest teele kalduda, kuna tuul käis suurte iilidena, tõukas mind aeg-ajalt tugevalt sõidutee poole ja pani teel küljelt-küljele loperdama. Aga siin ma olen – vägev trenn seljataga, kõht täis ja tuba soe. Niigi nirune kuusepuuke siinsamas nurgataga oli küll kergelt kreenis, aga püsti, postkastist olid kirjad ning ajaleht välja lennanud ja pallina vahekäigus kortsus (juba teist korda pidin otse prügikasti toimetama). Tunne on nagu oleksin 2h puid lõhkunud, aga hei, ma olen elusalt tagasi! Ei saanud kordagi vihma, kuigi öösel sadas ja peale minu rattasõitu hakkas taas, ei saanud ühegi autoga pihta, kuigi liiklus oli täiega umbes ja tuul ei tekitanud ka otsest kahju mulle, kuigi kuuldavus oli nullilähedane. Ma siiski kuulatan pidevalt autode lähedust (kui on mõni kõrvalisem, kuid üpris tiheda liiklusega tänav), isegi kui mul on enamik ajast klapid kõrvas ja raadio käib. Täna lihtsalt polnud midagi muud kuulda kui vinge tuule kohinat.
Ahjaa, päris juhuslikult nägin Ramsgate’i tänaval liikumas hobustega jõulusaani mitmete tegelastega, sealhulgas jõuluvanaga. Kuidagi poolnaljakas pilt seal tänavapildis, kus kõik praht ja muu kergem tuules keerles, päike oli pooleldi süngete kiirustavate pilvede alt väljas ja üldiselt oli veel tublisti üle 10 kraadi ehk siis lumest ja jõuluvaikusest oli asi kaugel. Pooleldi nagu ulmelises unenäos.
Eelviimane rattasõit tööle tegi mind natuke nukrameelseks, sest seda rõõmu jätkub vaid veel üheks laupäevaks - viimaseks tööpäevaks.

jätkuvalt rattamaniakk

Kui paljud inglise lapsevanemad ei lase oma võsukesi vihma ja tuule tõttu bussile, vaid toovad autoga ukse ette, siis üks eestlane ei pea paljuks sellise ilmaga kolmveerand tundi rattaga töölesõitu. Analoogne kogemus oli mul ju jaanuarist olemas, kui vaatasin, et ladistab, aga saatsin ilma põrgusse ja kiusu pärast võtsin ratta. Palju meeldivam on trenn ühildada tööleminekuga, pealegi eelistan rattasõitu tunduvalt rohkem jooksule. Kokkuvõttes polnud midagi suuremat häda kui porised püksid, aga seekord olin asja ette näinud ja tagavarapüksid said tööl vahetatud. Pealegi oli autoliiklus nii umbes, et oleksin 2 km autoga liikunud samas tempos mis rattaga. Pigem pelgasin rohkem õhtul pimedas tagasisõitu, liiklus pole siis palju hõredam, tuleb jääda kõnniteele, mis pole tegelikult lubatud ja ammugi mitte pimedas vilkuvate tuledeta rattasõit. Õnneks pääsesin eluga nagu alati. Nüüd on jäänud vaid kaks laupäevast rattasõitu tööle (juhul kui ilm tõesti orkaaniga ei üllata), aga see on hoolimata tiheliiklusega teest valgel ajal, sest laupäeval teen pool päeva.
Tööl räägitakse ainult jõuludest, vaesekesed peavad ju otsustama, kes jõulude ajal töötab, ametlikult on küll neli püha päeva (kuna riigipüha langeb laupäevale, on ka esmaspäev kalendris punane päev), aga siin riigis pole tööandjal kohustust anda töötajale riigipühal vabasid päevi. Ausalt öeldes ma enam täpselt ei mäleta mis seadused Eestis on, sest suvel ei teadnud ka mis päevad jaanide ajal vabad on :D Kaasa võin ma neile südamest tunda, aga samas on mul suhteliselt ükskõik, sest mina olen siis vaba ja pikemalt kui neli päeva - ärkan millal tahan, teen mida tahan, pugin mida tahan, seda kõike vastavalt südametunnistusele, aga olen selle ju välja teeninud :P

vahetaks lume vastu

Peaksin vähem jõululaule laskma, et pühade ajal ka veel kuulata kannataks. Mis teha, olen muud lood suhteliselt vastikuks leierdanud. Vaatasin Postimeest ja nägin imeilusat pildikest Tallinna raekoja lumisest jõuluturust (andsin muinasjutuliku töötluse andeks, sest tulemus oli siiski väga kaunis). Siis vaatasin taaskord üle (jah, kuskil kümnendat korda sel hooajal) kodulinna veebikaamera ning kui varem oli pilt suht tume pimedas ja ma ei saanud aru, kas seal oli maas midagi või mitte (kuigi ajalehed lumest pajatasid), nägin täna õhtul valget maad kesklinna platsil… ja sealt edasi, tegelikult juba paar päeva tagasi mõtlesin kui vahva oleks lumepalle vorpida või siis üks lumememm õuele valvama panna. Oi neid mõtteid tekkis palju või isegi huvitav, kui neid ei teki, s.t ma planeerin varem voodi minna, et mõelda kõigele sellele ilusale, ei suuda ma palju mõeldagi, on lihtsalt hea tunne ja tegelikult sellest piisabki. Kui üritan kogu väest häid mõtteid esile tuua, polegi sel suurt mõtet, sest tunne on jõudnud mõtetest ette. Või siis uni :)

lihtsalt ilus...

...kas pole?

kogun paremat

Hommikul autoga peatänavale keerates ei hakanud rõõmunaeru tagasi hoidma – suhteliselt nirune (võrreldes eelmise aastaga) ja ehtimata, kuid täitsa ehtne mõnemeetrine kuusk oli silmailuks välja pandud. Enne Ramsgate’i tööpäeva vajaski mu tuju tõstmist. Tegelikult oli tänane päev üks kergemate killast, inspektorite planeeritud käik läks väga hästi ja ka retsepte polnud meeletult palju (võiks öelda et vähe). Jo oli suures vaimustuses oma ideest minna minu viimasel töö(lau)päeval kohvikusse (juba kuu on rääkinud minu, Mo ja siis enda ühisest lõunast) ja hellitavalt haaras mu käevarrest, kuna ma tol hetkel pooleldi ravimeid kontrollisin ja küljega tema poole olin, muidu oleks sealt ka põsemusi tulnud nagu tal ikka tavaks on (laupäeviti hüvasti jätta). Stuart'iga (metadooniingel :P) sai ka pikemalt jutustatud ja mainitud, et lähen kolme nädala pärast päriseks tagasi. Ali nägi ülikonnas ja kaelasallis eriti šikk välja ning jagas kiitusi ja tänu, isegi lasi mind 15 minutit varem tulema (ja ma eeldan, et see jääb ikkagi mu tööaega). Musta kassi elu suutsin ka säästa, kui ta tee peale tormas.

heade pisiasjade kaskaad

Niisiis, tublisti üle poole aasta töötasin jälle Broadstairs’is, ühes kergemas apteegis kui siin üldse kergeid on. Ma ei tea milles asi on, kas jõulud lähenemas (siinmaal kindlasti), töökaaslased mõnusamad, pingevabam apteek või on kuskil alateadvuses head mälestused (kuigi meeleolu polnud pooltki nii ülev mis siis) või oli asi selles, et ma märkasin… Väheke läks ka võrdlemiseks ja meenutamiseks, rattasõit (samamoodi pimedas tagasi, jaanuaris küll oleks nagu ka hommik suhteliselt hämar olnud, praegu on valge, õhtu oli suht sajune nagu tookord üks hommik, koolilaste mass takistamas mu sõitu), tualett (eraldumiskoht oma mõtete jaoks), püksid, mis vajusid samamoodi alla kui siis (vahepeal püsisid täitsa hästi jalas) ja siis see kalender seal, millel oli küll juba november ees, mitte jaanuar. Tõmbasin ta endale nina ette, sest seal oli väga kodumaine pilt (päriselt küll mitte) ja tahtsin veel tagasi jaanuarisse lapata, et näha seda pilti, mis siis tõenäoliselt mul ees oli ja meenutada, aga vot unustasin (reedel on viimane võimalus). Kui palju vett on sellest ajast merre voolanud ja kui palju erakordseid sündmusi minu jaoks toimunud nii töö- kui eraelus – seda vähem kui aasta jooksul.
Tegelikult ma ei tahtnudki sellest kirjutada, sest tõenäoliselt on see ainult mulle mõistetav, täielikult kindlasti. Pidin hoopis blogima heast, sellest, mida ma märkasin… Olen enamasti siia rutanud kirjutama päeva probleemidest, jamadest, inimestest, kelle käitumist ma eriti ei mõista. Täna jäi silma miskipärast just hea. Läksin oma lühikesel lõunapausil kõrvalruumi kohvi tegema ja avastasin, et külmikus polnud muud midagi peale insuliinide, silmatilkade ja mõnede tablettide. Olgugi et peamine puhkeruum on seal ülakorrusel, hoiti all vähemalt natuke kohvi, teed, suhkrut ja piima. Ma ei oskagi enam pakiteed ja ammugi kohvi piimata juua. Teele oleksin veel erandi teinud, aga mul oli tassis juba kuum kohv, millele jätsin piisavalt piimaruumi. Põhimõtteliselt lisan piima teele just sellepärast, et ei kõrvetaks, sest ma ei jõua kunagi oodata jahtumist. Ühesõnaga vaatasin seal nõutult ringi ja olin juba valmis leppima saatusega, et lõunasöök on rikutud (pisikestel nüanssidel on palju kaasa rääkida, vale margariin või jook nullib naudingu). Kiirustamisest ja keskkonnast ei hakka siinkohal rääkima, apteegis on suhteliselt võimatu normaalselt süüa (see on toidu kiire allaajamine ja pole ka eriti isuäratav näha laual samal ajal pilte mädanenud haavast või näpuvereaparaati).
Asja juurde tagasi tulles päästis mu lõuna vähemalt osaliselt üks võõramaine kõrvalruumi postitöötaja (kuna apteegid on enamasti postkontoriga samas ruumis, üks osa ühele, teine teisele eraldatud), kes tuli parasjagu tagasi ilmselt oma kodulõunalt. Kujutage ette, ma ei öelnud midagi, mul polnud tol hetkel isegi otsivat pilku ilmselt, sest olin sealt lahkumas, aga ta märkas ja küsis, et kas mul oleks piima vaja! Esiteks oli ta mulle täiesti võõras, teiseks oli see läbikäiguruum ja kolmandaks, tal polnud ju piima käepärast võtta. See, et minu vajadused läksid kellelegi korda, tegi mulle väga suurt rõõmu, see tundus isegi uskumatu. Ma oleks võinud uskuda seda mõnest enda kolleegist, kes parasjagu oleks sinna sattunud ja taibanud küsida, kuigi vaevalt, tõenäoliselt oleksin pidanud ise esimesena vihjama, sest teised käivad ülakorrusel teepausidel. Ma muidugi ütlesin et jah, piima võiks olla küll ning mõne minuti pärast oli ta sellega poest tagasi :) Ok, isegi kui tal endal läks seda õhtupoole vaja, kuna ta all siis jooki segas, oli see tema poolt väga kena. Sellega asi ei piirdunud, pärast seda muutusin veel tundlikumaks heale :) Kui olin oma kohvi ja võileiva lõpetanud ja töölainele tagasi naasnud, küsis üks, kas tahaksin veel midagi juua. Ta polnud nii pime, et poleks märganud mu söögi- ja joogipausi, aga ikkagi küsis viisakusest. Hiljem õhtupoole küsis üks, kas ma üldse lõunat sain, kuna ma just tema lõuna ajal tegin oma kiirkorras. Ja siis korjas üks mult rippuva juuksekarva ära (kusjuures see häiris mind, aga mul endal olid käed parasjagu kinni ja ma kavatsesin seda nõks hiljem ise teha). See on minu meelest väga armastusväärne :) Kõige selle peale tundus, et üks hea asi järgneb teisele, mis on ju väga tore, kui nii märgata ja jäädagi märkama. Mõtlesin, et peaksin edaspidi just sellest kirjutama või mõtlema – jätma iga päev meelde vähemalt ühe ilusaima hetke töö juurest ja kui teinekord peaks kuskil, eriti Ramsgate’s jälle meel mõruks minema, siis meenutan seda head :) See on see heale keskendumine. Huvitav, kui ma teoorias seda nii hästi tean, siis praktikas esimest korda selleni jõudmisel hakkan alles sisu mõistma, see tuleb natuke teise nurga alt kui ma teoorias eeldanud olen (ma ei oska hästi seletada). Igatahes hea kui teooriad töötavad.

elumeistriks ei sünnita

Täitsa lõpp, olen kuus tundi juba kirjutanud. Kirjutan paar tundi, lasen kohvi välja ja laadin uue sisse, mekin kana, järan porgandit, lasen leiba luusse ja siis tuleb vana teemaks uus jätk. Aju vajab hetkelist pausi ja toitaineid :D
Ma lihtsalt vaatasin end natuke kõrvalt, kuidas ma esimeses tänases kandes suht jamasti tundsin (ilmselt nõmeda pakkimise ja paberirebimisteema jätkuks) ja teisega hoopis parema tunde tekitasin (kui vanas töökohas head nägin). Ja nii ongi! Pole midagi öelda, aga taas jõuan sõbra sõnadeni, nendes arusaamisele ja veendumisele. Ma ei oska öelda, kust ta neid võtab või kust ta seda kõike teab ja ma ei tohiks temast üldse rääkida, aga ka see tekitab minus hea enesetunde. Ok, vait, nüüd teema juurde… (Ajasin praegust iseenda naerma).
Mul oli pisut kõrvalekaldunud arusaam sellest, kuidas negatiivne mõtteviis tuleb positiivsega asendada. Kunagi hästi ammu lugesin, kuidas tuleb ette kujutada negatiivset pilti mingist murest-probleemist-hingevalust, ajada see hästi suureks ja jubedaks ning siis muuta väikeseks või panna “õhupalli”, ühesõnaga ära kaotada (nõel õhupalli pista või õhupall kümne tuule poole lasta) ja siis kujutada selle asemel hoopis ette “pilti”, kui kõik on hästi või sellisena nagu olla võiks. Nüüd, aasta algul lugesin Sylvat, mille põhimõttel tuleb asi algusest lõpuni mõeldagi positiivsena. Täpsemini tuleks rääkida pigem tundest kui mõttest (heast mõttest pole kasu, kui see ei tekita positiivset tunnet). Nüüd ma saan asjast aru nii, et negatiivse üle ei tohiks üldse kaalutleda või seda märgata ehk tuleb jätta kahe silma vahele ja märgata ainult head. Kerge öelda, eksole, eriti kui olukord on tõsiselt nõme (seda siis hästiöelduna, ei hakka ropendama ega negatiivselt käsitlema :D), aga jutt täiesti õige, negatiivne tuleb põhimõtteliselt lämmatada positiivse tundega, ükskõik mis selle siis ei tekitaks. Igasugune jama tundub suhteliselt tühine positiivse tunde foonil (ütleme nii, et seda peaaegu ei märkagi). Mina olen vähemalt suutnud hea mitu kuud niimoodi töö endale talutavaks teha. Mäletan väga hästi aasta esimesi kuid ja asi polnud selles, et töö oleks kergem olnud.
Täiesti loogiline ka mujalt loetuga, kui me üritame negatiivsest mõttest teadlikult lahti saada, siis just hoiame seda alal, kuna keskendume sellele (negatiivsele). Ehk siis veel ja veelkord tuleb leida enda ümber häid asju, märgata positiivset ja jätta muu jama tähele panemata, elada roosamanna sees, pilvedes :)
Loogiline järeldus, aga mulle veel suhteliselt raskesti teostatav. Otsin ja märkan ikka pigem halba kui head, kuigi ma ei saa aru miks või kust see tuleb, pole mingit tarvidust ju (olla enda arvates nö. realist, kuigi ka see sõnakäsitlus pole mulle enam sama mis varem, minu realist on mõne pessimist, mõne realist on minu optimist). Olen nüüd aru saanud, et märkamise eelduseks on olla tänulik kõige eest mis on. Leida enda ümber võimalikult palju seda, mis midagi võimaldab ehk olla tänulik, seega ma ka märkan. Kõik on nii loogiline ja lihtne, aga miskipärast võtab harjumine aega ja vajab praktiseerimist, eriti kui terve eelneva elu olla oma meelt enamasti vaid ühtede mõtetega vallanud. Kuid siiski pean õnnelik olema, sest olen saanud midagi uut katsuda ja tunda selle võlu. Andkem aega, võibolla suudan ka varsti iseennast paremini kontrollida. Just iseennast, mitte elu enda ümber, mida ma nii väga üritan teha. Jällegi, kõik algab iseendast – muutume, kui muudame iseenda mõtteid (näiteks võimaldades endale palju positiivseid tundeid otsides meeldivaid tegevusi või suheldes heade inimestega), oma elu valitseme, kui iseennast kontrollime, sest ei saa muuta teisi (teiste mõtteid ja käitumist), seega ka maailma me ümber. Maailm muutub iseenesest, kui muutume ise. Jälle nii loogiline jutt, aga blondiinil võttis aega.

Ma olen ekstaasis, et millelegi uue nurga alt lähenesin, võttis siis kuus tundi, kaks aastat või terve elu, aga mu õnnehetk tõi näole naeratuse :) Olen kallis iseendale ja armastan elu. Ja kõik on jätkuvalt kõige paremas korras, sest teisiti ei saagi olla, kui kõik on olemas :)

tagantjärele

Kui mõelda tagasi minevikule, siis tundub seal palju meeldivat olevat nagu ikka, aga kui ma peaksin konkreetselt mingi eluetapi oma elust valima peale varajase lapsepõlve, mil mu elu oli paigas ja võisin tunda rahulolu, siis nimetaksin kaks viimast aastat kodus (pärast 5-aastast äraolekut kõrgkoolis ning enne UK-sse tulekut). Siis muidugi ei tundunud see päris nii – isiklik ja kodune elu oli küll kenasti paigas (eriti tagantjärele mõeldes) ning kodused asjatoimetused sobisid nagu valatult, oli samas minus see pool mis karjus, et vaja on paremat ja huvitavamat, saada lähemale oma eluunistusele ning ma ei saanud lõpuks rahu, kui pidin tõmblema enda arvates etema elukoha ja mitmeid kordi parema raha suunas. Kindlasti polnud see viga, kuna kogu äraoldud aeg näitas, kui hästi mulle eestimaine elu sobis. Isegi kui töökoht ei võimaldanud kaugeltki eesti keskmist palka, oli töö tegelikult meeldiv, eriti tagantjärele. Noore algajana leidsin end siiski päris palju keerulistest ja endast väljaviivatest olukordadest ning kohtasin ka kriitilisi ja pahuraid inimesi, aga see tuli peamiselt minu kogenematusest (vähestest teadmistest ja oskamatusest inimestega ümber käia). Tagantjärele mõeldes oli töö lihtne ja jättis piisavalt vaba aega ka niisama passimiseks (millest inglises ainult unistada võib). Polnud erilist vastutust ja isegi kui tol ajal mulle ei meeldinud niivõrd inimestega suhelda, oli see mõnedega väga talutav ja südantsoojendav. Tagantjärele võin öelda, et see oli tegelikult väga meeldiv, kui sain kellegagi lähema kontakti (mis väikeses apteegis võimalik oli, kuna sai arutada ka muudel teemadel kui ravimid või tervis). Tegemist oli lihtsate inimestega, päris palju puutusin kokku maainimestega, eriti laupäeviti, kui nad olid tulnud turule ning nende avatus ja siirus oli ehtne. Jõulude paiku valitses hästi mõnus meeleolu – kaunistasime apteegi, pidasime oma “pere” keskis jõulupeo, kuhu igaüks midagi enda poolt tõi, kus mul alati pitsi täideti ja ma ei jõudnud eest ära juua, sest ma polnud harjunud :D Ja ma vabanduseks tõin, et pean kliente teenindama või vähemasti ma üritasin just sel ajal töövahetuses olla, aga ikkagi midagi ma pidin jooma ning jube lõbus oli pehmete jalgadega ette letti minna ja siis kliente teenindada, eriti raha lugeda :D Kliendid olid ka sel ajal ülitoredad, tõid igasugu magusat (ja mitte ainult siis, ikka aastaringi) ja soovisid südamest ilusaid sõnu. Tagantjärele tekitab see minus väga meeldiva tunde, isegi kui kõik polnud sugugi ideaalne, tundub tagantjärele kõik väga ilus… nagu ikka. Ma ei tea, kas teeksin seda veel ja kui, siis kaua peaksin vastu enne kui tunneksin, et asi muutub jälle jubedaks rutiiniks või õieti ammendunuks, kui see peaks mulle juba praegu olema, mille suhtes ma hetkel pisut skeptiline olengi. Kas mulle võiks sealne veel pinget pakkuda pärast kõike seda, mis siin üle elanud olen – palju keerulistemas olukordades olnud, palju hullemate inimestega kokku puutunud, tunduvalt rohkem vastutanud, ühest tööinimesest kümne andnud? Sellest lahingust välja tulles olen teine inimene, kas see muudaks asjaolu, kui peaksin veel koduses apteegis töötama ja isegi kui oleks just see apteek...? Keegi ei tea vastust. Kui ma varem isegi ei kaalunud seda mõtet, siis praegu hakkan tiba mõtlema, kui põnev oleks end kõrvalt jälgida uue inimesena samas keskkonnas ning teha järeldusi, kas midagi või mis muutub, kui olla keegi teine. Ühtegi tööd pole mõtet teha ainult raha pärast, eriti Eestis, seega pole erilist vahet, mis tööd teha, ainult kui iseendale. Kui ma varem valisin töökohti tasu järgi, siis nüüd ma mõistan, kui elutark oli see õmblejanna, kes apteegis tooteuuringuid tegemas käis ning sellest paremini tasustavast tööst loobus. Ma ei mõistnud teda siis! Kaks aastat hiljem ei saa enam öelda, et Eestis poleks mulle väljakutseid. Niikaua kui on (uued) ideed ja huvi, on väljakutse alati. Kui ma nüüd mõtlen, siis tundsin juba siis, et ei tea, mis suunas minema peaksin nagu oleks olnud palju võimalusi. Tegelikult oligi ja kõik on läbiproovimiseks :) Kõik need huvid, mida alati uurinud olen, on olnud mingid võimalused, millest kinni haarata, edasi minna, arendada, vaadata ja näha kaugemale, laiemalt :)) Kui ma veel kaks aastat tagasi ei tahtnud ja/või ei suutnud kuidagi inimestega suhelda, siis nüüdseks on see võõrastumine eestlaste suhtes kadumas ja olen äärmiselt õnnelik oma arengu üle. Mulle oli seda vaja. Vahel tundub uskumatuna, et suudan üldse nii avameelselt avalikult rääkida, aga ega ma eriti ei taju kellegi võõraid silmi, kuna vähesed üldse kommentaare jätavad. Pigem olen häbenenud oma jutte “omade” ees, kellega pean silmitsi seisma. Kaugemalt on seda muidugi lihtsam teha, sest ei tunneta otseselt kellegi lähedalolekut.
Olen õnnelik, sest minu silmad on avanenud ja avanemas…Võtke inimeselt midagi, turvatunne, kodu, leib, kasvõi mõni pisiasi ja kui ta seda enne ei märganud, siis ta hakkab ja leiab ka õnne. Õnneks on vaja näha lihtsuse ja elementaarsuse võlu :)


Edit: poleks arvanud, et vanast töökohast kirjutades nii meeldiv hakkab, kui ka see läinud on, siis…

servamata laud

Isegi mõtlen, kust ma igakord jälle jutu välja tõmban, kui olen ühe ja sama teema otsast lõpuni ära nutsutanud. Siiski hakkab iga päev mingi mõte peas tiirlema ja kisub endaga kaasa palju teisi mõtteid, mis peavad kirja saama. Sellest sügisest olen nagu kirjamasin, kui võtta et iga päeva kohta tuleb sisuliselt üks kanne, vabadel päevadel kipun juba kaks kannet lisama. Huvitav jah, kunagi kirjandeid kirjutades nägin rasket vaeva, et midagi üldse paberile saaks (enamasti võttis see mul 2-3 korda kauem aega kui teistel, aga ma pole ka tavapärasusega ju rahul ning kaugeltki enam see, kes siis :D). Eks ta nii ole, kui mingil teemal sunnitakse kirjutama, siis hästi ei oskagi, ikka meeldib kirjutada sellest, milleks parasjagu tuju ja tahtmist (meelelolul on siin suur osa täita) nii nagu iga tegemisega. Kui kedagi millekski sundida, näiteks iseennast, siis ei tule sealt suurt midagi välja, aga kui midagi teha positiivse tundega, saab ka asja.
7. novembril võib küll ilutulestikku aknast jälgida, sest aastavahetus pole kaugel ja 8. novembril võib ka asju kohvrisse pakkida, sest täpselt kuu pärast on need lennuki peal. Ja loomulikult meeldib mulle vähemalt tunnike tubli pataka jagu tähtsatelt paberitelt nime- ja aadressiribasid, kontonumbreid ära kakkuda. Viimane lõik on kirjutatud irooniaga muidugi. Kui inglaste halloween ja bonfire night on läbi, hakkavad raadiost ka jõulureklaamid. Vähemasti parem kui eilse õhtu jagu paukusid ja täna, pühapäeva, kella poole seitsmest lõunani välja kestnud häirekella tirin. Minu uneajal autouste paugutamiste, liikluse, väljas karjumiste, tänavakoristaja kolistamise, bussi, piimaauto, koristusauto varahommikuse vinge tuuritamisega peaksin juba ammu harjunud olema. Hetkel ei suuda kuulata (loe: ette kujutada) seda vaikust, mis kodumajas ja –tänavas valitseb 24/7. Hetkel on miskipärast tühi tunne, kuid veel hommikul polnud. Käisin rattaga üle pika-pika aja mitte tööle jõudmise eesmärgil sõitmas, et pilte klõpsida. Ilmal on vist tõesti suur mõju meeleolu üle, sest tänane on sama hall kui eesti keskmine sügis-talv.

Eks mõte ikka vahest hüppab sinna, et mida ma seal tegema hakkan. Passimine pole minu moodi, isegi, kui olen kavatsenud seal mõneks ajaks aja maha võtta ja oma vutlarisse minna. Siiski on talveunest asi kaugel, sest kavatsen tõsiselt kogutud ehituskirjandust (kuskil gigakond) läbi töötlema hakata. Kui huvipakkuvateks märksõnadeks on viimasel ajal vaid cob cottage, straw bale, thatched roof, timber-frame, post and beam, box frame, england village, cottage architecture, tudor/victorian cottage, restoration, renovation, permaculture jne-jne, siis peaksin vist eriala vahetama? Kuidas ma küll tahaksin ennast selle sisse mätsida, tutvuda sarnase huviga inimestega ning üha rohkem ja rohkem selle sisse “kukkuda”, et lõpuks kohal olla. Kui näpp “kuradile” anda, siis nii ta lähebki. Õnneks pole kunagi hilja, isegi kui olen viimased 10 aastat end hoopis teisele alale pühendanud, 10 aastat ehk annab õppida muud ja siis 10 vähemalt läheb asja ülesehitamiseks ja siis 10, oot mis vanus see juba oleks… :D Õnneks pole ma esimene ega ainuke, kes elus hoopis teise lehekülje pöörab või siis midagi muud proovib. Näen neid inimesi enda ümber üha rohkem ja olen kahe käega poolt. Parem juba täna kui 10-10-10 pärast…

Või peaksin (aja)kirjanikuks hakkama nagu paar korda soovitatud on.

Edit: enda huvides peaks minust saama maaküla postiljon (selles on lausa kaks head külge).

Tänase päeva parim avastus oli leida ehtsad seemned Radoxi jõhvika dušigeelist, mille puhtalt väga meeldiva lõhna järgi aasta tagasi välja valisin. Kui kalli kraami sisse päris jõhvikaid pannakse, siis mis mul selle vastu olla saabki.