taevas kui hingepeegel

Vaadates taevasse, näen iseennast. Pilved on kui inimesed – kordumatud nii olemuselt kui ajas. Me ei leia taevast täpselt samasugust pilve enam homme. Minu tahtmised ja soovid vahetuvad sama kiiresti kui pilved tuulise ilmaga. Vaatan taevasse ja otsin vastuseid.
Viis kuud tagasi nägin taevas kahte vikerkaart ja kolmas oli kõrval. Täna, viis kuud hiljem näen taas kahte vikerkaart tuhandeid miile eemal ja kolmas on sama kaugel, aga vikerkaar on nagu õnn – on olemas, isegi kui ei näe. Nagu sõbrad ja tähed…

maasikatest, lastest ja sõprusest

Üritan blogimisest eemale hoida, aga no ei õnnestu. Mida igavam (aia)töö, seda rohkem kipub mõte lendama ja siis tekib tahtmine ka kirjutada. Nii ma maasikarohimisest tuppa põgenesingi :D Jube sõltuvus. Tahaksin palju muudki teha nagu näiteks raamatuid lugeda ja muid asju uurida, aga ei saa ju enne rahu, kui olen jälle siin. Ah, et ära ei unustaks, siis mainin muu jutu seas, et täna toodi lagedale kaks esimest aedmaasikat, mis maitsesid hoolimata rohelisemast nurgakesest täitsa hästi. Eks siis hakkab nädala pärast kupatama, kui päikest ka nüüd lubab.
Enivei, sirvisin siin orkutit üks päev ja mul võttis silme eest kirjuks, kui palju lapsi enamikel tuttavatel juba on, lastepiltidega käib justkui teineteise üle trumpamine, mis mind jätab muidugi täiesti külmaks. Pole vist kõigile kuulutanud, et ei teagi kuidas seda viisakalt öelda, et lapsi, lapsevanemaid ega vanemat põlvkonda ehk solvata, aga läbi lillede öeldes ma ei ole veel kunagi laste saamisele mõelnud ja nagu tavaks lükkan jälle vähemalt 5 aastat edasi :D Natuke julmemalt öeldes ei näe ma kunagi neid tahtvatki. Ja-jaa, paljud seletaksid selle koha pealt, et küll su arvamus muutub ja näed isegi, mida kõike arvamatut elu ette toob, aga njah, kindlasti ei tahaks ma lapsi selle pärast, et mingi kell kuskil kukub ja lapsed peavad ju olema. Kes seda ütleb? Põhjenduseks “I put myself first” ilmselt sobiks kõige paremini. Ei näe mõtet, kui pole oma elu paigas igas mõttes nii materiaalselt kui vaimselt. Kuni pole kodu valmis ega mina leitud (mida lõppude lõpuks tahan), ei näe ma ka mingeid põngerjaid. Elu võib muidugi alati üllatada, aga parem oleks, kui ei üllataks antud koha pealt. Hahahaaa!
Teine teema, mis asu ei andnud, tekkis seoses sõprusega. Suhtlesin eile üle pika aja Dave’iga. Kes blogi hoolega lugenud, see teab, kellest jutt. Muidugi ei tea lugejad ilmselt, et tal oli Ali’ga kevadel päris kõva ütlemine (veel suurem, millest mul kunagi eespool juttu oli), mis lõppes Dave’i vallandamisega ja £4000 kohtuvõiduga Dave’i kasuks. Selliseid asju ikka juhtub, aga mind üllatab hoopis see, et mitte keegi sealt töö juurest pole temaga pärast seda sõnagi suhelnud. Whattafakk!? Carla, kes käis Dave’iga vahest inglise hommikusööki väljas söömas või kihistas temaga naerda, pajatades salajutte oma autokargamistest lõunati või kasvõi Hayley, keda Dave ikka aeg-ajalt koju lõunale sõidutas. No mis toimub? Nii palju siis inglaste hau-aa-juu’st. Üldsegi ei õigusta ennast, et alles nüüd tema elu järele pärisin. Sisuliselt teadsin, millega ta tegeleb ja kuidas tal läheb ega tunne vajadust pidevalt pärida, kas kõik on korras. Aga milleks on vaja Carla’l töö juures nagu muuseas vihjata, et mina olin ju Dave’i lemmik (Carla on alati osanud kõike hästi välja mõelda – meenuvad vihjed porgandi-, siis pakisupidieedile või buliimiale) ja ju ma ikka suhtlen temaga ja tean tema käekäigust väga hästi. Kui teda ennast nii väga huvitab, siis kas on raske klõpsata jutukaaknale (kui Dave on seal 12h ööpäevas) või kasvõi helistada nagu siis, kui oli tahtmine kokku saada.
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et sõpruse kaotamises ei saa süüdistada ainult ühte poolt. Sõpruse nagu muugi hoidmiseks on vaja mõlemal poolel ikka pingutada, mis viib mind järgmise elutõeni, et mitte miski pole siin elus iseenesest mõistetav. Kasvõi vesi, mis tuleb kraanist. Kuidas see sinna sai, millele/kellele tuleb olla tänulik selle eest? Kui tihti mõtleme neile “iseenesest” toimivatele asjadele? Tihti alles siis, kui ilma oleme. Ok, nüüd hüppasin teemast jälle natuke välja, aga üks viib ikka teiseni.
Pole minagi ideaalne olnud, aga mind üllatavad natuke need, kes näevad sõpruse kadumises ainult vastaspoolel süüd. Elus muidugi juhtub kõike, tuleb ette vääritimõistmisi või (pooleldi) pealesunnitud olukordi, aga ma räägin siin ikkagi muust – kui keegi leiab, et see teine pole enam sõber ja mõtleb, et temal polnud võimalustki antud asjas kaasa rääkida. Mida on üldse selle heaks tehtud, et sõprus kestaks, kas on piisavalt pingutatud või üldse tahetud sõber olla? Neid küsimusi peaksime kõik endalt aeg-ajalt küsima… Siinkohal meenub mulle Hayley, kes pajatas, kuidas sattus poes vana sõbranna otsa, kes ei tahtnud teda äragi tunda. Et kunagi minevikus käisid veel koos ja tegid seda ja toda, aga nüüd ei ütle teregi. Siis tuli Hayley sünnipäev, kuhu ta innuga igasugu “sõpru” kokku kutsus, kaasa arvatud mind, läksin sinna, et toetust üles näidata, sest mul oli temast sügavalt kahju, aga nii mõnigi, kes oli kindel lubaja, kahjuks ei ilmunud…
Eks siinkohal tuleb märkida ka sõna “sõbra” suhteline tähendus. Olen ka enda sõnavaras hakanud kasutama “sõber” rohkem kui kunagi varem ja ilmselt natuke uisa-päisa, aga eelkõige anonüümsuse ja lihtsuse mõttes (keegi väheke nakatas ka). Kuna mulle tehti etteheide seoses liigse avalikustamisega, hakkasin nimesid tagasihoidlikumalt nimetama ja lihtsuse mõttes kipub “sõber” nüüd igale poole vahele lipsama.
Mis aga mulle väheke tuska teeb, on mu mälu, mis kipub unustama selles laste virvarris nimesid, sugusid või kui palju kellelgi on. Miskipärast tahan mõlemale vennale juba kaks kirja panna ja siis laksatab, et oih, kooliaja sõbrannal on ju kaks. Ja kui panna veel vähe esinenud nimesid, siis olen omadega täitsa ämbris. Aeg läheb kiirelt ja ma ei suuda selle välismaise töötempo ja üldise infotulva kõrvalt enam ka suurt tuvastada ega kinnistada ning nii ma olengi plindris. See töö kahjustab tõsiselt tervist, mu filigraansest mälust pole teab kui palju alles. Siiamaani pole muutunud see, et kui ma ei suuda oma mälulinti tagasi kerida nii nagu vaja, siis tunnen ennast kohe väga häirituna. Iseenesest pole selline asi võibolla normaalnegi, sest paljud ei suudaks seda kunagi, aga jah, nüüd näen üha rohkem, kuidas unustan ka sõprade puhkuse kuupäevi, juba näidatud pilte või räägitud jutte ja hoidku selle eest, et varsti ka tähtpäevasid.

nüüd siis tean, miks vihm oli hea

Tegelikult olen õnnelik, et mulle on antud nii vihma kui jõudu, sest tänu sellele on niitmine palju kergem :)

kaiff

No mis ma ütlen, seda et, vikatiga on heinaniitmine palju nauditavam kui niidukiga, sest et enne kui niiduki käima saab, on pulss juba 220. Ma kakun paar umbrohtu vahepeal välja, et kätt puhata, närve rahustada ja pulssi alla saada, sest seda ometi ma jaksan; sest et pean masinat vähemalt 4 korda pärast suremist uuesti käima tõmbama; sest et ma miskipärast ei kaifi bensuaurusid kolm tundi enda ümber; sest et ma ei taha seda aroomi enda riietele ja sööki bensunäppudega kahmata (kuidas mehed küll suudavad :D ); sest et ma ei kannata müra ega vibro ja kuradima raske on seda “soos” lükata. Jääks siiski vikati juurde, kuulaks linnulaulu, nuusutaks heinalõhna, halvimal juhul riskin valusate lihaste ning mõne villiga peos, aga kui rütmi kätte saan, läheb lausa hoogsalt. Nagu täna, mingi jõud oli sees, hein kohe alistus mu ees – kas mu tehnika on paranenud, jõud kasvanud (tänu vägevatele lõunasöökidele ja tööharjumustele kodus), maa kuivem või hein antud kohas etem, igatahes läksin riigimaa kallale juba. Maja ümbert on niidukiga vajalik, kui just heina vikati jaoks pikemaks ei kasvata, aga kaugemalt on maad küllalt, mida saabki ainult vikatiga. Peaks kunagi eitede tööd ka tegema, rohida oleks vaja, aga miskipärast tunduvad “meeste tööd" palju huvitavamad. Tahaks ka kõike osata alates oma maja veevärgi väljaehitamisest lõpetades majaehitusega :P Unistada võib…

eesti taevas

...on ju müstiline

...ja koeral oli vaja parasjagu kusta...

tasuta lõunad

Päris nii nüüd küll ei tahaks, et eesti asjad hakkavad oma tähtsust minetama, aga ometi järjekordse asjaga on see nii. Kui ma tagasi Eesti peaks kolima, siis olen sunnitud leiba ise küpsetama hakkama. Ohjah, eesti leib, miks küll kuiv ja kompaktne oled, nii et üliettevaatlik pean olema, et mitte hingetorru tõmmata. Ma vaid unistan sellest, kuidas eesti kohupiim ja inglise leib koos tomatiga maitsta võiksid :P Aga paraku kahte kooslust eriti ei ühilda. Inglises söön mõnuga seda igavesti pehmet ja õhulist leiba jälle kolm korda päevas edasi, sest ma ei taha ka kartulit, riisi ega makarone enam. Tasuta lõunad on sõna otseses mõttes olemas, sest olen läinud kergema vastupanu teed ja kasutanud võimalust lõunatada seal, kus niigi tehakse. Olen tädilt palunud valmistada peamiselt suppe, nii kondilihaga kui piimast ning võimalikult palju kasutada värsket kapsast (suppides ja hakklihahautisena) ning need supid on liiga head, et juba järgmine päev ja veel uuesti järgmine nädal ka tahta. Hommikuti on mu lemmikuks tihedam ahjuõunajogurt või kohupiim moosiga ning õhtuks läheb kohupiim tomati ja kuivikutega (loe: leivaga). Nüüd jääb oodata vaid aega, kui saab enda tomatit ja kurki ning liitrite viisi ka marju ja puuvilju sisse ajada. Siis on vohh.

Fakte ka: Maaleht, kus oli toodud võrdlustabel Euroopa riikide toiduhindade kohta, kallimad olid Prantsusmaa ja Norra (arvata oli) ja kõige soodsam Inglismaa (teadagi!). Eesti toidukorv oli euroopa keskmisest soodsam.

siil 2

Kui korduvõppusele tulijate täituvus oli lausa 106%, siis autode osakaal jäi kõvasti sellele alla. Et järgmine kord autode täituvus 106% ja mehi alla selle ehk kaks autot mehe kohta :D

11 aastat parimat kingitust

Ma olen ikka jube õnnelik oma ratta üle, mis mind ilma probleemideta on sõidutanud juba 11 aastat, näeb siiamaani hea välja ja võiks vabalt ka 11 aastat veel edasi sõita (kui ma teda algul paremini vaid hoidnud oleks), aga... täna avastasin kurvastusega, et ei naudi enam rattasõitu nii nagu varem. Pole huvitav ja igavus teeb kergelt kannatamatuks. Võimalik, et Eesti monotoonne loodus, mida olen juba korduvalt näinud, ei paku silmale enam suurt midagi. Kõiges, mida siin varem ilusaks pidin, ei leia enam midagi erilist. Ilmselt saab süüdistada ainult seda teist riiki, mis mu maitsemeele ära rikkunud on... ok, parandus – muutnud on… Parema meelega ei läheks kodust hetkel kaugemale, teeksin suurema mõnuga siin aiatööd kui sõidaksin rattaga. Täna hommikul veel oli teekonna alguses plaan tagasi keerata ja koju heina niitma tulla, aga kuna lubas vihmata ilma, siis pidin selle ju ometi ära kasutama. Tean, et keelasin sõna “pean” Eestis ära, aga nii ta läks. Üritan järgmine kord rohkem tahta :) Ütleme nii, et täna puhkasin kätt ja ravisin ville vikatiga niitmisest, järgmine kord lasen suure mõnuga edasi :D

saab ka soos niita

On keegi soos heina niitnud? Mina olen, peaaegu. Maa on siin kohati nii soine, vesine ja mättaline, et tihti löön vikati lihtsalt maasse. Eriti äge on niita seal, kus eelmise aasta niitmata hein veel all on. Selleks ajaks kui siin kuivad ilmad tulevad, on hein juba üle pea, nii et palju oodata ka ei anna.

Eile õhtul tegin enda jaoks ühe olulise avastuse. Võimalik, et sellest kujuneb mulle uus suund.

ratas soojaks

Lõpuks ometi sain rattaga korralikuma tiiru teha ehk 40km korraga maha. Kuskil 120km olen pooleteise nädalaga küll sõitnud, aga no see pole minu puhul mainimist väärtki. See oli vist 2007 suvi (enne inglisesse tulekut), kui tegin päevas ikka 30km ringe.
Ei mäleta nagu, et Eestis nii palju suviti sadanud on (ja lausa külm oleks) või tõesti hakka uskuma juttu, et inglises on ilm palju soojem ja päikeselisem aastaringi. Meenuvad miskipärast eesti lämbed suved, mis võivad lõppeda hoovihma ja äikesega, aga mitte nii nagu praegu. Selle aja peale pidanuks vähemalt paar korda nahka maha tulema. See on tulnudki, aga ainult tänu kahele pühapäevale, mil saareriigis ringi käisin.
No ma ei tea, kuidas ma võin küll… lappasin eile eesti ja inglise pilte, jah, ühed on armsad – kodu ikkagi, palju häid mälestusi ka sellele lisaks, aga samas tekkis igatsus jällegi inglise järele. Seal on ilus! Üks koht on seotud rohkem emotsioonide ja teine välise iluga. Muidugi, Eesti on ka ilus omamoodi, vaadake ainuüksi taevasse – kui ilusad pilved ja kui palju eritoone mõnel õhtul!... või nuusutage – metsadel ja järvedel on lõhn!... või kuulake – loodus räägib! See on imeline. Meeldivalt üllatab ka väikelinna areng – mitte ainult erinevad projektid ei muuda linna omanäoliseks ja kaunimaks, vaid ka eraisikud, kes on asunud üha hoogsamalt oma majakesi renoveerima. Aga kõigele vaatamata on Inglismaal palju huvitavat, mida olen avastanud ja mida veel avastada. Vanad poollagunenud talumajakesed põldude, metsade, järvede keskel on armas küll, aga samas on mul lõppemata kirg inglise cottage vastu. Ja loomulikult ei jää ka looduse mitmekesisus märkamata.
Sellega seoses tekkis mul idee kuskil kuuajaliseks Euroopa, sh. UK autotripiks. Üksi ma seda plaani ei täida, eriti veel, kui autot pole, aga mis teha, kui enamikel pole aega/võimalust ühineda. Siinkohal üleskutse kõigile, kel huvi on, andke märku enne kui ümber mõtlen.

maasikapõld

Väikese abiga sai maasikapõld niivõrd-kuivõrd valmis. Pildilt pole kahjuks seda õitemerd näha, peaksin muidu õunapuu otsa ronima. (Seegi pole võimatu :D )

Üks kodutegelane jäi ka pildile, samamoodi ei anna foto täit aimu sellest, kui paks see loom tegelikult on.

lilleke rohus

Teist päeva olen maasikatega jännanud ja see pole veel kõik. Ükspäev märkasin heina niites, et need nii ilusti sügava heina sees õitsevad, et pean sealt välja aitama. Eile alustasin selle vaevalise tööga. No aru ei saa, kus on hein või maasikavars, sest kõik on läbisegi ja naat ning maasikas on altpoolt suht sama. Maasikapõld on ägedalt võsasid juurde kasvatanud ning territoorium on laienenud hoolimata sellest, et igal aastal olen võsusid ära võtnud. Olen visanud ja jätnud need võsud kohe põllu kõrvale, mistõttu on need ka omakorda juured seal alla võtnud ja põld on omakorda laienenud. Päris äge tegelikult, et seal niidu sees kuskil lopsakas rohus kasvavad ka maasikad ja veel kobedad. Kõike ei jõua ilmselt puhtaks võttagi, mul pole südant võsusidki hetkel välja rookida, kuna need on samuti ilusti marju ja õisi täis, kuigi jah, mõnda kohta pidin ka mõne hüppekoha tegema, et pärast marju korjates kuhugi astuda oleks. Omaette piin on seal sebida sääskede ja kõrvenõgestega. No ma paljakäsi kakkusin suuremaid juureligi välja, kust nagu ei kõrveta, aga suure heina sees väiksemaid ju ei näe ja nendelt sain päris korralikult käe kihelema, järelefekt siiamaani tunda nagu oleks kämbla herilasepessa pistnud. Eks see tegi täna ka rohimise keerulisemaks, sest märga ja tugevat heina on päris valus “haige” käega välja tõmmata. Aga sellest hoolimata ootan lõpptulemust, olen täiesti kindel, et tuleb korralik saak, kui just teod (mis praegugi seal tuhandete kaupa passivad) või linnud nahka ei pista või vihmad marju üksteise vastas hallitama ei pane. Nad ju kõik nagu üks meri koos, aga loodetavasti ikka võtavad ka päikest ligi. Mul ju kade meel pole, neid nii palju vaja pole ja eks muud loomad ja külalised võivad oma osa saada. Kelder suvest 2006-2007 veel moose täis ning juurde ei tohiks nagu teha, aga kui pangide viisi annab, siis ei jää vist muud üle. Õnneks on maasikamoosi kõige lihtsam keeta, kui korralikult algul peale passida, et üle ei karga. Ja pannikate kõrvale on maasikamoos lausa kohustuslik.
Muidu sai eile veel jaanile eelsoojendus tehtud väikese grilli näol :P
Ilus suvine päev oli, loodame jaaniks vähemalt sama :)

mida täna siis

Eile oleks veel meestele kooki viinud, aga täna küll neist kahju pole – pool päeva on kolmekesi lihtsalt ühe eraauto ümber passinud, suitsu kiskunud ja juttu puhunud. Huvitav, kas kõrvaltänavasse abi ei vajata, seal käib vilgas töö. Ok-ok, ei hakka siin puhkuse ajal töödejuhatajat mängima :D
Meenutab suht-koht enda tööd siin ühes eesti pisikeses apteegis.

Kuna kanalisatsioonitööde käigus pidi aeda lähemale liigutama ning osa tikri- ja mustsõstrapõõsaid jäi aiast väljapoole, siis mõtlesin võtta kasve ümberistutamiseks. Ei koti jutt, et võsusid tuleb istutada kevadel või sügisel. Olen seda enamasti kesksuvel teinud ja isegi palava ilmaga maalt toodud tikripõõsas on juba kümmekond aastat ilusti sellel maal kasvanud. Paar aastat tagasi kaevasin vanu punaseid sõstraid välja ning istutasin mustad asemele. Nimelt ei lähe mulle punased sõstrad värskelt, moosina ega mahlana peale, seevastu mustsõstraid võin põõsast liitrite viisi päevast-päeva sisse ajada. No ja nüüd on need ilusti tugevad juured alla võtnud ning marjadki juba küljes. Seega võib julgesti ka südasuvel selliseid hästijuurduvaid põõsaid istutada. Pealegi, mis suvi see hetkel on, maa ju lausa upub veesse ning lähipäevil on oodata lisa.

“Mis on esimene asi, mida sa endale hommikul ärgates ütled, Puhh?” küsis Notsu.
“Mis meil hommikusöögiks on?” vastas Puhh. “Aga sina, Notsu?”
“Mina ütlen: “Ei tea, mis põnevat täna võiks juhtuda?” ütles Notsu.
Puhh noogutas mõtlikult: “See on ju seesama,” ütles ta.

täiusehullarist töönarkarid

Huvitav ilm tõesti, terve päeva olid kahtlased pilved üleval, aga kokkuvõttes pole tsilkagi tulnud. Pärast lõunat mõtlesin võtta rahulikumalt – lugesin raamatut ja keerasin lõpuks murule pikale. Ei saanud sealgi süümekateta rahus pikutada – kahju oli töömeestest, kes loodiga natuke võssa olid mõõtnud ja tänaval jälle 50 meetrit üles kaevama pidid. Noh, lohutasin mõttega, et eks olen isegi tööd rabanud ja nüüd on minu kord puhata. Naabertänava lapsed mängisid korvi ja sealsamas töötas teine koppki. Huvitav elu ringkäik, ühed on parasjagu vabad, teised teevad kõrval X tunnitasuga tööd. Njah... Mõnevõrra kahju, et ükskord peame suureks kasvama ja ise toime tulema, aga sellest suhtumine elusse võiks jääda sama kergeks.
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olema.

Huvitav ilm tõesti, terve päeva olid kahtlased pilved üleval, aga kokkuvõttes pole tsilkagi tulnud. Pärast lõunat mõtlesin võtta rahulikumalt – lugesin raamatut ja keerasin lõpuks murule pikale. Ei saanud sealgi süümekateta rahus pikutada – kahju oli töömeestest, kes loodiga natuke võssa olid mõõtnud ja tänaval jälle 50-meetrit üles kaevama pidid. Noh, lohutasin mõttega, et eks olen isegi tööd rabanud ja nüüd on minu kord puhata. Naabertänava lapsed mängisid korvi ja sealsamas töötas teine koppki. Huvitav elu ringkäik, ühed on parasjagu vabad, teised teevad kõrval X tunnitasuga tööd. Njah... Mõnevõrra kahju, et ükskord peame suureks kasvama ja ise toime tulema, aga suhtumine elusse võiks ikka sama kergeks jääda.
Õnneks said ka mõned sellid maha istuda ja suitsu kiskuda samal ajal, kui üks seal kopaga mässas. Inglises teepausid, siin paistavad suitsupausid olevat.

Töönarkomaanid pole üksnes tööinimesed, vaid ka kodused inimesed, kes tunnevad, et nad ei jõua ikka piisavalt palju ära teha; töönarkomaan võib olla pensionär, kes tõuseb kramplikult igal hommikul kell kuus, et “teha tööd” oma harrastustega; puhkusel olijad, kes väliselt otsekui mängiksid, kuid tegelikult ei suuda oma mõtteid tööst lahti rebida või kes kramplikult püüavad selle mõne üliväärtusliku vaba päeva jooksul võtta kõik, mis võtta annab; või üskõik kes teine, keda paneb tegutsema põhimõte rohkem-paremini-parim. Kõikidel neil juhtudel paneb töönarkomaania meid elule vastu sõdima. Töönarkomaania on uimastiannus. See on põgenemine. See lubab meil pöörata teisele teele, et me ei peaks seisma silmitsi oma sisemise valuga, oma tugeva tühjusetundega või madala enesehinnanguga, oma identiteedivajadusega või tungiga olla rohkem-parem-paremini või oma võimetusega luua suhteid, mis meile midagi tähendaksid või hirmuga selle ees, et meil pole piisavalt palju või et me pole küllalt head.
Kui sa ei naudi seda, mida teed, siis sa raiskad oma aega. Oleme sündinud selleks, et õppida, areneda, uusi mõõtmeid omandada, armastada, luua, rõõmu tunda, näha kõiges ilu, kaasa arvatud meis endis. Kuid me ei ole sündinud selleks, et olla täiuslikud. Loobuge vajadusest olla täiuslik. (S. Jeffers “Tunne elust mõnu”)

ühe ajastu lõpp

Kui hea, et vahepeal ilmaennustus täide ei lähe. Sain niita ja veelkord niita ning lühikesed püksid võib ka lõpuks kapist välja võtta.
Imelik vist, kui mõnda kohta linnas jõuab kanalisatsioon aastaks 2009. Kuivkäimla ajastu hakkab siinpool lõpule jõudma ja varsti saab end inimese moodi pesta :D Noh, enne jõudsid ka mobiiltelefonid levida, kui siin lauatelefon võimalikuks sai – asjad käivad ikka õiges järjekorras. Muideks, kesklinn on vähem kui 3km kaugusel.
Pidin ju mainima, et kamp mehi on aia taga (venkud). Torud juba paar kuud maa sees, aga nüüd jändavad miskit edasi.

Edit: pesupesemine kohaliku veega lõppes ikka oranž-pruunikate triipudega riietel, kui just vihmavett ei kasutanud.

lugemist ka

Tõin raamatukogust kirjandust vihmasteks päevadeks. Ilusti-kenasti öeldud kelleltki tundmatult autorilt: inimene rabeleb kogu elu, et jõuda redeli ülemisele pulgale ning lõpuks jõuabki, kuid avastab siis, et redel seisab vale seina najal.

hekk välja

Pügasin ka teise aiapoolse heki ära ja vaatasin, et lausa nõme ju. Ei tea veel kuidas või millal, aga see hekk tuleb välja võtta. Pole õrna aimugi, kui palju aega nõuab paarsada meetrit keskmiselt meetrilaiust hekki välja kaevata või kui sügaval juured üldse on… ja need oksad hakkavad töödel kindlasti jubedalt segama.
Aed on üldse ebapraktiliselt ära kasutatud – mõttetult palju (heina)maad (heina, mida niita) ja vähemalt pooled puud võiksid olemata olla (kuivanud, külmanud, metsistunud). Jätaksin alles kuskil 15 puud ja umbes sama palju põõsaid.

hingamise päev

Mis loogikaga jääb tuharalihas valusaks pärast heinaniitmist või hekipügamist? No muu süüks ei saa ajada, ratast sõitsin väga vähe. Mitme päeva jooksul esimest korda (pärast Eestisse tulekut) vajusin diivanile ja lihtsalt olen. Eilne hilisõhtune heinaniitmine ja hommikune kännuragumine võttis väheke läbi, et ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua. No täna ei lubatagi tööd teha, pühapäev. Ja sääskede toitmisest on juba villand, miks neid kohe nii palju peab olema? Teine häiriv tegur on aukus teed ja hetkel kõrvaltänavas toimuv kanalisatsiooniehitus, mis sisuliselt blokib rattasõidutee, mida igapäevaselt ja päevas enamasti korduvalt kasutan. Kui sääsed (ja muud putukad), aukus teed ja hetkel kehv ilm välja arvata, naudin elu siin ikka täiega.

varbad külmetavad

No mis suvi see on, kui toas hakkavad varbad külmetama isegi villase soki ja sooja sussi sees!

Pügasin ühe aiapoole heki ja mõtlesin, et poleks vist pidanud. Meeldib rohkem võssakasvanud hekk, kui see nülitud, millest paistavad lehtedeta oksad ja võrkaia äärest väljaspoolt ei hakanud võtmagi – võrk pole ka silmale just kõige kenam. Ma ei tea, mispärast seda üldse iidamast-aadamast lõigatud on, kas tõesti kasvab lõpuks väga võssa?

Käisin lähedal metsas, hakkasin sealt välja tulema, kui kaugelt juba märkasin, et väljapääsutee on ära blokitud – rahvariietes summ kohaliku laulupeo raames passimas. Teadsin küll, et see on toimumas, aga oleksin ka pidulikumad riided pannud, kui teadnuks, et nad selle metsa sissekäigu ette jäävad. No mujalt polnud ka minna, pressisin lihtsalt läbi :)

kes kelle kodus

Vaene vanaema, esimesel päeval arvab, et on vales kohas ja peaks koju minema, teisel päeval arvab, et on kodus ja mina tal külas ning ehk mul on parem ööseks oma koju minna. Vaatab ringi ja leiab üha uusi asju, mida varem näinud pole, kuid ometi on omas kodus! Ja naerab selle jutu peale, kui talle asja selgitan. Bless her…

Avastasin, et hambahari on väga asjakohane pisikohtade puhastamiseks (ligipääsuks).

nii see algas

Vabandage väga, et pole endast märku andnud, olen küll Eestis ja isegi kodus, aga paar päeva on möödunud varahommikust hilisõhtuni mõnusate tööde tähe all nagu asjade lahtipakkimine (ainuke jutumärkides “mõnus” töö), tahmavee pühkimine, rattakompuutri paigaldamine, kummide pumpamine, katusele ronimine, antennmasti liigutamine (millimeeter kaupa) ja kinnihoidmine, trossi pingutamine, põrandate, akende, kardina ja vaiba pesemine ning tolmu võtmine. Töö ei lõpe siin kunagi, s.t üks töö viib alati teiseni. No näiteks hakkan akent pesema, siis on vaja ka aknalaud puhtaks tõmmata, siis vaatan, et kardin on lausa tahmane, siis on vaja see alla võtta ja peale pesemist üles panna ning siis läheb kardina riputusnöör puruks, tuleb majapidamisest leida uus ja soovitavalt sama ning ajada teist korda haaknõelaga läbi “kardinakoridori” ja siis meenuvad veel teised kardinad, mis vajaksid pesemist ning omad riidedki, mille pean järgmiseks korraks jätma, sest väljas läheb pimedaks. Ja lisaks kõigele on mul paariks päevaks ka vanaema kantseldada, kuna põrandavärvimise ajaks minu poole kupatati. Siis on vaja talle kümme korda seletada, et jätan vaiba ööseks välja räästa alla kuivama (missest et vihma sajab ja tema arvab, et peaks raske vettinud vaiba kuhugi sisse tooma ja isegi maha panema) või kakskümmend korda, et ta peab minu juurde jääma ja mitte koju minema, sest tädi teeb remonti ja ta ei pea helistama tädile (ja andma märku, et jääb ööseks minu juurde), sest tädi ise saatis ta kodust ära. Vanadus teeb mäluga lausa imet :D Mind kergelt häirib, et ei saa rahus tööd teha või siis kui tahan, sest pidevalt on vaja ennast ribadeks seletada (ta küsib sama küsimust korduses ja ei kuule ka hästi), on vaja iga tunni järel TV-kanalit vahetada ning ta ei mõista, miks peaksin vihma käes ja suhteliselt hilja õhtul (nii AK-uudiste ajal) väljas veel töötama. Aga äkki mulle meeldib, et just seesama töö veel samal päeval tehtud saaks, nt. vaiba- või aknapesu sobiva ilmastikuolu juures, milleks antud hetkel on vihm. Äkki ma ei hooli telekast ega kellaajast, vaid asjatoimetustest. Paras pilla-palla tunne on küll, aga vähemalt hindan hiljem üksitegutsemist rohkem. Eks asjal ole ka helgem külg, ta aitas mind raske, sisuliselt paindumatu, metallvarda peal vaiba räästa alla lükkamisel. Kas 90-aastaselt saabki enamat soovida? Tema soov aidata sünnitab pigem küll kahju kui kasu, aga ikkagi hea süda. Laseme tal siis mõni kord veel enne magamaminekut voodist ukse lukustust kontrollimas ja mind kiikamas käia.
Esimesed rattasõidud on nüüd ka Eesti pinnal tehtud ja pannkoogidki küpsetatud. 25 km küll ainult, sest eesti ilm sobib hetkel vaid varvaste-sõrmede külmetamiseks, no ei vedanud sellega, et kui sealt soojast siia sain, muutus ka Eesti 28-kraadi 14-ks ning päike sujuvalt vihmaks. Küll näen ka siin varsti paremat :) Igasugu muu kompenseerib hetkel selle kehvapoolse ilma, siin on ju mitmetooniline taevas (millest bussiaknast kohe pilte klõpsima pidin), käo lõppematu kukkumine, täielik vaikus, metsalõhn, meloodiline linnulaul (mitte tuvi hö-hö-höhh), köögiakna all õitsev sirel, mille lõhna tunnen katusel kui sealt aiale vaadet naudin. Ja mul on aega kodus toimetada!

Maidstone, Royal Tunbridge Wells, Tonbridge, Sevenoaks

Võiks öelda, et käisin Maidstone’s sõbrale küünlaid ostmas (spetsiaalsed värvi vahetavad, mida mujal näinud pole), aga tegelikult päris nii ka polnud. Tuleb välja, et paari nädala jooksul olen tööle rattaga üle 100 miili maha sõitnud, ning see “ülejääk” tuli mul nulli sõita, sest pean ju auto kohe-kohe üle andma. “Ülejääki” käisin ka eelmisel nädalavahetusel sõbraga maha sõitmas, aga ikkagi oli veel. Tegelikult tekitas see minus pigem rohkem pinget kohustusena maha sõita, lisaks täpselt arvestada, manipuleerida miilidega, kütusekuluga (millal ja kui palju benssu paaki osta, sest pean ka tšekke tööle lisama ning ei saa ju kuskilt pärapõrgust benssu võtta, kui sel päeval paberite järgi sinna sõitu ei teinud). Nojaa tegelikult asi ka väheke selles, et ma ei viitsi üksi reisida.
Olen tohutult õnnelik, kui õhtuks autoga oma vahekäiku võin naasta ilma igasuguste jamadeta, kui mina olen terve, auto on ilma kräšideta ühes tükis, pole parkimistrahve ega kiirusekaamerale silma jäänud. Oma sõite teha on suht suur risk (eriti minu väheste kogemustega), vahel imestan isegi, kust ma selle julguse võtan.
Enivei, ilm oli super nagu ikka viimasel ajal, põletasin taas nahka punaseks (unustasin jälle kreemitada). Natuke kahju, et pärast Maidstone’i Dover’i randa chillima ei läinud, vaid hoopis Royal Tunbridge Wells’i, Tonbridge ja Sevenoaks’i põikasin (kuna olin ammu tahtnud ka need kohad ära külastada), sest viimastes polnud suurt midagi vahtida (Tonbridge ehk enam-vähem). Vähemalt olen nüüd ära käinud ja süda rahul, et midagi erilist seal pole või on mu silm selle üldise pildiga ära harjunud ja raske on juba midagi väga ilusat leida. Või tahaks jubedalt koju ära... Eks kauneid maju, kirikuid, loodust ja restosid jäi veel palju teele, mida fotole jäädvustada tahtsin, aga ei viitsinud autot spetsiaalselt kinni peatada, sest õhtuks olin jube väss ka ning kell palju. Seevastu üllatas mind Maidstone väga meeldivalt – üha rohkem hakkab see linnake mulle meeldima ja näen üha uusi huvitavaid paiku seal. Olen sinna peamiselt talvel põiganud, aga nüüd suvel oli kohe kuidagi väga armas. Linnake kubiseb inglise stiilist, igasugu müüridest, tornidest, kivikindlustest. Kesksel kohal on jõgi ja sild ning loomulikult on lisaks suurtele kaubanduskeskustele ka pisikesed omapärased poekesed. Eks see ole ka Kenti keskus ja tõenäoliselt kui Kentis peaks elama, siis seal (Rochester on teine sarnane koht, mis silma jäänud). Muideks töö peamaja ongi seal, kuhu homme varahommikul auto jätan ja oma suure kohvriga Londoni ja sealt lennujaama poole edasi rongitan ja bussitan. Homne varahommikust hilisõhtuni transporditamise päev vaja vastu veel pidada enne suurt lillepidu :) Siinsest “lillepeost” ehk ringi tuuritamisest on jälle mingiks ajaks isu täis, tahaks lihtsalt juba eesti kodus olla.

Tänase hommiku sisustasin jooksu, bloginduse ja eilsete fotode sorteerimisega (kuskil 500-st kustutasin pooled ja pidin pilgeni täis läpakasse jälle ruumi tegema). Võimalik, et lähen ka Ramsgate’i randa (autoga!), sest 12 miili vaja veel maha sõita.