kräpp

Olen täiega fedappp. Qess wattt millest!? Ei no muidugi tööst võiks ka õige vastus olla, millega nüüd selleks korraks ühel pool olen, aga fakk seik poleks uskunud, et pakkimine võib mind endast välja ajada, et ei mäletagi, millal viimati nii ärritusin… Selge see, et auto pean suveks töökohale loovutama, sest mõni teine locum võib seda suvel ehk kõrgtööhooajal (mida mulle pooleldi nina alla hõõruti) vajada. Noh niigi võttis see koristamine, asjade valimine (mida kaasa võtta, mida jätta) ning pakkimine eelmine nädalavahetus megasti aega, jõudsin lõpuks riidekapi taas pooleldi tühjaks saada ja enamik asju ilusti riidepuule sirgu sättida, kui tööandjad teatasid nädala keskel, et minust oleks kena kõik kodinad kuhugi eraldi kokku pakkida, sest võimalik, et vahepeal kasutab seda elamist ka mõni teine locum. Ok siis, riided võivad kottides ka kortsuda, aga see aeg, mis kulus mul kõikide oma asjade kokkupakkimiseks (ja sügisel uuesti lahtivõtmiseks) on ju sisuliselt raiskuläinud. Täiesti pointless tegevus. Või peaksin rohkem enda peale vihastama, et hoolimata väga väikesest juurdesoetamisest (olen teadlikult igasugu, sh. praktiliste asjade ostu vältinud) on mul miskipärast siiski pool konkut staffi täis. Seda vaadates tekkis jonn, et ma ei peaks vähemalt siinoleku jooksul midagi juurde soetama. Ometi pole mul siin isegi mitte korralikku panni, rääkimata anumatest ja muust tavaarist, mis oli juba korterisse kolimisel sees. Aga ometi on mingid mõttetud asjad järelikult, mis tekitavad seda mõttetut hunnikut. Ja veel kaks suurt kilekotitäit riideid jääb siia, kuigi olen aeg-ajalt Eesti ära vedanud nagu nüüdki. Ja ometi ei oska midagi selga panna. Ja oi kus ma ei salli seda, kui pean hambaharja või veel mitu muud vidinat pakkimisest välja jätma, kuna vahepeal läheb veel tarvis, sest ma tahaksin kõik ühe korraga ära panna, et oleks asi vask ja aamen. Aga ometi pean veel mitu asja enne suure koti lõplikku sulgemist sinna juurde punnitama (selle vältimisele aitaks tublisti kaasa käsipagasi vedelikupiirangu kaotamine).
Muidugi peaksin tänulik olema, et mind lubati kolmeks kuuks puhkama, ilma et peaksin sügisel tagasi tulles töö- või elukoha pärast muretsema (ja oma asju siin ladustada). Aga ikkagi, aja raiskamine puhtalt mõttetule tegevusele viib mind endast kõige rohkem välja. Sügisel tulles peaksin kunagi hoolega soetatud cappucino’d, latte’d, nescafe’d, lahja alksi ära jooma; pakisupid, oad, maitseained nahka pistma, muidu läheb väljakolimisel väga keeruliseks. Riideid ja jalanõusid ei tohi juurde osta, s.t ei tohi poodi minna, sest alati on siin kuskil allahindlus. Faking inglise kultuur. Ei tohi, ei tohi, enne kui vana on ribadeks.

veidi veel ja tahan

Tegelikult on viimane kuu päris kiiresti läinud, kuigi mõtted on ikka suvepuhkusel olnud. Viimase nädala jooksul olen mõelnud, et nädala pärast olen juba seal ja see tundub lausa uskumatuna, et võiksin autode vahelt suhteliselt autovabale teele rattaga sõitma tulla või ärkan hommikul siis kui tahan, mitte siis kui pean ja mõttes ei ole enam see, mida täna, homme, ülehomme (ära) tegema pean, vaid mida ma teha tahan. Ok-ok, ennast tundes ei suuda ma kunagi ilma (lähi)tulevikku planeerimata eksisteerida, aga vähemalt loodan, et kaob korrakski see tunne, et päev on lühike ja mul on vaja sada kohustuslikku asja sellesse mahutada ning aega lõõgastumiseks polegi. Muidugi on mul nüüd teatud teised hirmud, et suvepuhkus on liiga lühike (jah, kolm suvekuud Eestis pole ka teab mis aeg), et ilm on jama (sest siin on viimasel ajal isegi väga soe olnud ja ilmataat hoidku selle eest, kui seal suvi kehvem kui siin on) või et… aahhh. Lihtsalt tahaksin juba kangesti seal olla, tervelt sinna jõuda ja täisväärtuslikult seal aega veeta. Viimases eriti ei kahtlegi, sest nii palju ilusaid ja toredaid mõtteid on sellega seoses, et need kindlasti ka mingil määral teostuvad :) Juba see, kuidas oma päeva alustan, mida hommikuks söön või kus. Kui tahan, tõusen siis, kui päike toa juba üle kütab, kui tahan, panen rukkileivale kodused tomativiilud, kui tahan, lähen aeda üle lõhnava muru ja naudin oma einet seal, kui tahan, söön pannkooke rikkalikult jäätise ja moosiga, kui tahan, võtan ratta ja sõidan ükskõik kuhu see mind viib; olen seal, kus tahan, olen nendega, kellega tahan, teen seda, mida tahan. Tahan, tahan ja enam ei pea .................................................... See on vabaduse teekond.

võrratu ööpäev

Olen läbi mis läbi tänaseks, nii et aju ka hetkel päris korralikult ei funktsi. 24 tunniga on võimalik imesid teha. Kuna sõbral oli aega sisuliselt üks päev, siis üritasin võimalikult palju ja huvitavat sellesse mahutada ja õnnestus! Igatpidi täiesti kordaläinud päev ideaalse ilmaga ning jõudsime käia kõikides kohtades, kuhu tahtsin jõuda. Eks eriti maha istuda ei jõudnudki, aga rõhk oli õiges kohas, s.t Doveril. Kusjuures lisasin kavasse paar kohta, kus isegi polnud veel käinud ning need olid minu meelest kõige paremad üldse. 100 miili autoroolis, kella 23 paiku magama, kell 4 üles (mina), 6-st 18-ni äraolekut täna, 18-22 eile, tohutult käimist (sh mägedes) ning külastatud sai eile õhtul minu kant (Margate, Cliftonville, Broadstairs, Ramsgate) ja täna Dover, Folkestone, Canterbury, Whitstable, Herne Bay. Siiasamma nina alla Westgate randa ei jõudnudki, aga siin pole ka midagi erilist. Kõik oli super, missest et nägu ja veel muud punaseks põles (päike lõõmas meeletult ja viludas näitas kuskil 24 C) ning hetkel vaimselt täiesti jõuetu olen ning sellise suht lakoonilise postituse kriban. Pilte sai loomulikult palju tehtud, mina vähem (kuskil 300, millest jätsin järgi 200). Siia söödan koorekihi ja eks need räägivad enda eest.

jäädvustan veel

Vaja enne äratulekut ikka veel Ramsgate'i üles võtta.

Pildid on tehtud hommikul enne tööd (kümmekond meetrit töölt võsas), lõuna ajal (paarsada meetrit töölt ranna ääres) ja pärast tööd (Ramsgate'i suunduval teel).

kardulas

Pole arvet pidanud, mitu kündi siin aasta jooksul tehakse, aga pidevalt on midagi kasvamas ning mul on võimalus seda ka jälgida, sest nii mitmetki põllud jäävad põhiteede äärde. Ilmselt poleks seda nii teravalt tähele pannudki, kui poleks fotoka soetamisel ühest Ramsgate’i hommikute lemmikvaatest pilti teinud. 4. mai postituses pole veel midagi kasvamas näha, kuigi põld on ilusti ära küntud. Viimane kuu olen Ramsgate’s käinud nädalaste vahedega ja iga kord on taimed tublisti kasvus sirgunud. Meiltel siis nõnna suured kartulivõrsed.

lõpuks ometi

Ei teagi, mida nüüd rohkem oodata, kas eelseisvat nädalavahetust või suvepuhkust. Neid kahte ei anna võrrelda, aga siiski, mõtted on esialgu sel nädalavahetusel veel, sest jah, see võimalus tekib väga harva ja kui ma oleks küünenärija, siis vist oleksid ka küüned juba läinud. Tahaks kahe päeva sisse nii palju ära mahutada ja selle aja super meeldivaks teha, nii et olen end lausa piinama hakanud igasuguste mõtetega. Minu puhul spontaansus hästi ei toimi, kuigi üldplaanis vist toimiks paremini. Kui oleks nädalaga tegu, oleks ka katsetamisaega rohkem. Mulle on korduvalt pakutud meeldivat või võiks isegi öelda parimat ning selle tõttu tunnen tohutut vastutust, et pean vähemalt sama võrdväärselt vastama. Aga muidugi... kindlasti tuleb ilus aeg, sest kohast ja tegevusest on tähtsam ikkagi sõber. Esimeste valikus võib alt minna, aga teise valikus olen kindel :)

suvi läheneb

Kahe nädala pärast algab kolmekuuline puhkus :) Nagu koolivaheaeg :D

Kas hõiskab mõni lind sarnaselt või kuulen, mida kuulda tahaks, aga tundub nagu oleks pääsukesed siingi - meenuvad hetked lapsepõlvesuvest.

nagu inglise ilm

Täna jõudis ka vihm kohale ja peaks jätkuma veel järgnevad päevad. Rattasõidul vist kriips peal, fogaadseik, ma pole mingi inglane, et iga päev ilmast rääkima pean!?
Igatsen tohutult koju. Tean, et päevade tagasilugemine midagi ei anna, kuigi vägisi kipub mõte selle üle arutlema, kui palju ja kus pean veel enne töötama. Või siis arvutama, kui palju peaksin siin töötama, et panna aastas sama palju kõrvale kui Eestis töötades, arvestades kõiki muid asjaolusid nagu elamiskulud, võimalused jne-jne. (umbes neli kuud). Aga praegu tundub aastast ka 4 kuud siin töötamiseks suure piinana. Uus maja võiks isegi aasta-paari pärast kerkima hakata, kui ma siin nii hoolega palgata puhkuseid ei võtaks. Mõtlesin vahepeal, et Eesti samale alale tööle tagasi minna oleks taandareng, läbitud etapp jne, aga enam ei tea, tõesti ei tea. On palju muid tegureid, mis määravad juba rohkem. Omamoodi nautisin seda elukest seal, täiesti labane töö võrreldes sellega mis siin (istusin suht palju isegi messaris), palju rohkem vaba aega, vabad hommikud sportimiseks, söögitegemiseks (vedasin end 12ks tööle), mõned väga lahedad ja jutukad kliendid, kodused asjatamised, üleüldiselt suhteliselt muretu ja nauditav elu. Ainult mida polnud, oli korralik tasu ja isiklik areng. Aaaahhh… Koduigatsus on pannud ikka planeerima ja arutlema, mõtetes end lohutama ja paremaid lahendusi otsima. Aga mida pole veel, on parem lahendus. Ma tean, et jõuan selleni millalgi. Ei oska ikka muretsemata! Tõesti, ei suuda aktseptida mõtet, et elamisi on suguvõsas üle või rikkaid mehi ka, comooon, kes olen siis mina??? Äkki tuleb hoopis keegi mulle meheks, kui mul on maja ja aitab seda üleval pidada, et võiksin igaveseks koduseks perenaiseks jääda :D Lihtsalt sonin… See töö siin ikka ei mõju hästi, hakkan lolli juttu ajama. Olen nagu inglise ilm, ei suuda ära otsustada, kas elada üksi või mitte, töötada Eestis või mitte; mida rohkem mõtlen, seda rohkem segadusse satun :D

Üldse tahan ära magama minna, vähemalt kell 21 õhtul, ootan iga päev seda hetke, kui koju jõuan, tugitooli vajun, nii paar tundi olelen, siis seda hetke, kui voodisse lähen ja ilusasti mõelda saan (mida ei juhtu, sest enne magan) ning hommikut, et süüa jälle kalu tomatikastmes ning rüübata kohvi :P Päeva parimad hetked…

vinge 2

Vihma ei sadanud, aga tuul oli vähemalt sama vägev kui eile. BBC andmete järgi taas 35miili/h. Täpselt sama nurga alt, aga minnes võttis rohkem läbi kui eile – kas tugevam tuul või olin ise eilsest veel taastumata. Sama süžee hakkab juba tüütama. Eestis sellist nalja ikka ei ole, kui kevad on käes, siis ta ka on ja vahepeal ei tule sügist. Siin on suhteliselt tavaline, kui üks päev on eredam kui kevadel ja järgmine tumedam kui sügisel. Saa siis aru, mis tegelikult on.

Pildid on tehtud hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Nende hulgast leiab apteegi (kus eile, täna töötasin), varjualuse (kus süüa lasi), unistustemaja (või midagi sinnapoole).