peaaegu et pühad

Kuulan siin jõulumuusikat, toas on mõnusalt hämar ja kardin on täpselt selline, et laseb tänavavalguse natuke läbi ja tekitab toas laheda kuma, väljast kostavad aeg-ajalt ilutulestikupaugud. Nagu oleks pühadeaeg, aga ei… Esiteks sorin ma jõulumuusikas, kuna kõvaketas jookseb pidevalt piiri peal ja mul vaja ruumi tekitada, mis üks lõputu painaja. Juba pea kaks kuud on üheterrane olemas, aga paraku Eestis, mitte siin ja ma ikka loodan, et rohkem pilte ega faile juurde ei tule, aga ikkagi õnnestub, eriti fotode koha pealt. Teiseks aastavahetuse paukudest on asi kaugel, kuigi jõuluteema on siin igapäevane ning vaateaknad ja poodide sisu ammu selleteemaline. Tegelikult on hetkel nende teine tähtsam üritus Halloween ja paugud siis Bonfire Night seoses, mis pigem järgmine nädalavahetus. Ja aknast tulev sensuaalne valgus on mul siin aastaringi. Aga teeselda ju võib, et jõuluaeg ja väljas on lumi… Isegi kui aasta viimane päev on veel kahe kuu pärast ja kraadid ikka tunduvalt üle kümne.
Ma siin suure suuga luban kõike head jõuluks küpsetada, kui koju peaks lõpuks jõudma ning mida kõike veel planeerinud pole, aga sisuliselt kujuneb asi vist rohkem nii välja, et jõulumenüü eest hoolitsetakse mujal ning ma ei suuda endale kõike seda niigi lubada, magu kannatab pärast inglise monotooniat. Ei, tegelikult juba kaks aastat sellise kõikumisega harjunud. Pigem ma jälle kardan, et olen minetanud oma söögitegemisoskused nii palju kui mul seda üldse oli, sest lugedes teiste blogisid, ei julge ma üldse kaasa rääkida. Teiseks pole päris nii, et kui üle pika aja võtta asi käsile, siis peaks ka õnnestuma samamoodi. Tõsiselt, kui paar aastat pole ikkagi toitusid maitsestanud või hakkliha pätsideks vorpinud, siis hakkavad mõned asjad ununema: need nüansid, mis asja juurde käivad, kui palju midagi täpselt lisada, mis kogusele või kui kauaks, kui palju kraade jne. Soola lisamine on ju tunnetamise küsimus, see timmimine tuleb kogemusega. Olen ikka mõnele meessoolisele öelnud, et umbes tunde järgi, nemad tahavad aga täpselt, kui suur lusikas ja mitu lusikatäit. Jaa, ma tean, et tehnikas näidataks ka koht kohe kätte :P Õnneks saab korraliku rutiini jälle vajadusel kätte ning alati saab ennast paremale tasemele viia.
Kunagi ei saa päris kõike samamoodi reprodutseerida, midagi õnnestub üks hetk paremini, siis jällegi teine. Ja kokkuvõttes on asi kinni taas mälestustes, seotud meeleoludega, eriliste hetkedega. Suhteliselt nutune võib olla üksinda laua taga seda kõike kõrist alla ajada või piparkooke plätserdada. Jah, isegi sellisele enesearmastajale nagu ma olen.
Mina ja (mees)sõbrad – sellest peaks kohe eraldi blogikande kirjutama, kes julgeks siis parooli küsida :P Seda teemat ei annaks käsitleda konkreetsemaks muutumata, mis tähendaks liiga isiklikuks, ei, minul pole probleemi, aga ükski sõber ei tahaks blogis enda isikut isegi vihjetena ära tuvastada :D Olen vist niigi palju liiga teinud oma kajastamistega ja selle tõttu nüüd ka ettevaatlikum.
Üldiselt rääkides oleme kõik erinevad ja jumal tänatud, ongi huvitavam :P Enda koha pealt poleks uskunud, et võiksin kaaslaseta elada, aga paistab, et tõsise tööelu kõrvalt on see ainuvõimalik. Voodis magan ikka ühes ääres, aga samas on palju rahulikum ning pole ka tunnet, et keegi oleks puudu. Harjume kõigega. Eks siis paistab, kuidas sült kodus alla minema hakkab, kui üksinda olemiseks kõvasti aega üle jääb või kui tühjana voodi seal tundub, kui paar tundi lakke vahin. Kuid loodan tõsiselt, et mu üksikud sõbrad kuhugi ei kao, sest millest tõsiselt puudust tunnen, on mõtte- ja vestluskaaslased :) Meenutan ainult heaga, üks asjaolu, mis mulle tõsiselt korda läheb ja siinolemise kõlblikumaks muudab.

vesi ja leib on parem kui ei midagi

Eile õhtul oli kuidagi parem meeleolu, kas siis sellest autoga lõbusõidust või hommikusest käigust Folkestone’i. Vaatasin pilte ja mõtlesin, kuidas mul ikka vedanud on, et saan töölkäigu ühildada mõne linna vaatlusega. Missest et ärkasin juba kuskil viie ajal, polnud ma isegi pärast pikka reisi kõige väsinum hilisõhtul nagu tavaliselt. Mõnulesin veel voodis enne kui unne suikusin. Nojaa, enne seda üritasin turgutada kellegi meelt messaris – miskipärast tunnen ennast paremini, kui pean kedagi lohutama või oma elutarkusi jagama ning mitte selle tõttu, et mul oleks kellegi kurva ja lootusetuse tuju üle hea meel. Ei, see teeb ka mind natuke kurvaks, aga seda enam näen, kui palju õnne mulle ja tegelikult meile kõigile kaasa antud on. Arutasin asju ja jõudsin ringiga samadele iganenud põhimõtetele, mille tegeliku olemuse avastasin alles hiljuti. Ma saan aru, et pole mõnus Eestis viibida, kui seal on paari kuu jooksul taevas enamasti vaid hall olnud ega ammugi mitte, kui tööd pole. Aga samas ei taha ma aru saada inimestest, kes ei otsigi tööd või siis uut väljundit ja võimalust leppides olukorraga, millega üldsegi rahul ei olda. Ma ei räägi neist, kes on oma eluga (enam-vähem) rahul. Mind paneks rahulolematus kohe tegutsema, aga mõnda inimest kahjuks mitte. Inimene ei muutu, kui ta ise ei taha, sest kui ta tahaks, siis ta saaks peaaegu kõik – ma tean seda! Enda olukorras süüdistada teisi ja saatust, aga mitte iseend ja selle asemel, et rahulolematusest välja tulla, seal olla ja piinelda – milleks!? Kui eluga rahul ei olda, siis miks sellega leppida, miks ei pane see kedagi muutuma, otsima uusi võimalusi – see on minule müstika. Ma üritan selgeks teha, kui tähtis on olla tänulik kõige eest, mis meil on, mida me saame teha, vabaduses viibida, sest see paneb meid märkama pisiasju, millest ilma jäädes oleksime õnnetud ja rahulolematud. Jah, alles siis märkame… et oli ju ilus asjake, vat oli alles hetk, kui sain leiba süüa, loodusesse sõita või oi kui tore, kui saaksin lumiseid puid näha, piparkooke küpsetada ja kuuse lõhna tunda. Viimane lause räägib minust, kui raske on mul nautida sedasama hetke siin ja praegu – ma armastan klaverimängu ja blogida, selle ka leian end sellelt tegevuselt üpris tihti. Aga siiski olen ma ilmselt keskmisest tänulikum elule ja väärtustan pisiasju rohkem kui mõni teine. Isegi kui ma pean endale seda kõike korduvalt meenutama ja teadvustama jälle, sest kipub ununema, kui tänulik ma olen, kui kohvipurgilt jälle kaane keeran ja lusikatäie tassi põhja viskan. Rääkimata oma õnnest olla elus – kui tänulik olen iga kord, kui pikemalt autosõidult täiesti tervena mõlkimata autoga tagahoovi keeran, kui tänulik ma olen, kui jälle tervelt, ühestki autost puutumata ohtlikult rattasõidult Ramsgate’st tulen. Ma saan hommikuti jooksmas käia, sest ma olen selleks piisavalt terve! Mul on käed ja jalad, milleta oleksid paljud igapäevategevused keerulised või lausa võimatud. Ma olen piisavalt armastav iseenese vastu, et end hoida igasugu maailma kurjuse ja kräpi eest. Ma ei lase endale liiga teha. Ma olen tänulik, et saan siin peaaegu tasuta elada ja vajadusel autot kasutada (ka enda sõituteks, mis tihti veel töömiilide sees). Isegi kui ma räägin minevikust, kui vaatan võrratuid päikeselisi pilte Folkestone’st, mille võimaldas inglise hea sügisilm antud hommikul, olen natukenegi õnnelikum jälle. Isegi, kui mõtlen tulevikust, oma kodumajast, mis on oodanud mind alati ja paigana, kuhu kõige eest varjuda, olen äärmiselt õnnelik. Kuid ma ei suuda aru saada, kuidas keegi ei oska olla tänulik ja rõõmus võimaluse eest vähemalt kolm aastat elada täiesti töövaba elu (= kellegi teise ressurssidest) ning samas olla oma eluga rahulolematu, oma olukorras mitte midagi ette võttes. Räägin tänulikkusest, mis peaks meid panema märkama pisiasju ja hindama nende väärtust, mis peaks järelikult tooma meile ka rohkem rahulolu ja õnnehetki, aga selle asemel räägitakse, kui jube ja masendav on elu. Ma küsin, mida teeksid, kui ühel hetkel kõik su hülgaksid, vanemad ei hoolitseks, naine niigi jättis? Mulle vastatakse, et siis lõpetatakse oma elupiinad. Ma küsin, miks siiamaani elatakse? Oli lootus, et elu läheb paremaks… Kellele või millele loodetakse? Elus saab loota vaid iseendale ja kui ei muutu inimene, ei muutu miski ka tema ümber. Kui kerge on seda öelda, mõnel raske aru saada ja veel raskem teha. Minu meelest on kõik elutõed olemuselt väga lihtsad, arusaadavad ja paigas, muidugi on keerulisem nende järgi elada ja see ongi põhjus, miks me takerdume. Oskus nende reeglite järgi elada, mitte ainult teada, on ülim prioriteet. Minule meeldib sõnu seada, aga samas ka pingutada ja olla vähemalt parem kui eile, missest et pole ideaalne. Kui ma annan endast antud hetkel parima, olen teinud endast kõik, et oma elu paremaks muuta.
Selle asemel, et hädaldada, kui halb elu on ja miski ei muutu, on vaid üks võimalus seda muuta. Minu meelest on nende elu olnud liigagi hea ja lihtne, kui selliselt jätkatakse, sest pigem panevad muutuma ekstreemsed ja tundmatusse visatud olukorrad, kust on vaja välja rabeleda. Siis saab märgata ka seda õnne, kui võib ärgata oma koduvoodis või süüa ema vaaritatud toitu. Hea kui üldse on vanemad, hea kui nad on lähedal, hea kui ümber on meeldivad inimesed ja sõbrad – juba see on väga suur õnn. Tegelikult pole õnneks vaja paljut, õigupoolest väga vähe! Mida vähemast suudame rõõmu tunda, seda elutervemad oleme. Andke näljasele porgand ja ta saab selle väärtusest aru kui keegi, kes harjunud end kurguni magusaga täitma. Ma usun, et isegi keedetud aedvilja vihkajale istub hautatud juurikas võrratult pärast näljapäevi.
Usun, et passijat ravib ainult see, kui ta tundmatusse vette visata, kui välja rabeleb, on ta ka väärt elule, vastasel juhul lõpetab ise oma piinad, mis on muidugi kurb, aga paraku eluseadused on alati sellised olnud, et ellu jäävad tugevamad. Mul on siiralt kahju sellistest inimestest, aga haletsus neid ei päästa, vaid karm. Minu kuldsed sõnad jäävad tuulele, ainult üha rohkem veendun oma tõdede paikapidavuses, sest elu on näidanud ja näitab edaspidigi sama.

inimene nagu ilm

Sama tee pole kunagi päris sama, sest ilm on alati natuke teine. Täna hommikul jätkus eilne tervepäevane udu, mis pole üldsegi tüüpiline siin.

pole vale rada vaid korraks teelt eksimine

Kuidas ma oma reedeseid õhtuid lõbustan? Nagu ahv loomaaias märatsen mina reedeõhtuse Radio 1 tümmiga oma autokeses – taon käega vastu rooli ja naeran hullumeelselt omaette, sest pimedas sõit inglise külateedel on jube koomiline. Kitsas tee orust mäkke, mäest orgu, aimatav teepiir, kurvid üksteise järel, paljud üle täisnurga, rohkelt vastutulevaid autosid, mäng kaugtuledega – sellist teed oleks lausa lust igal õhtul sõita! Minule joppab see naerusõit kahjuks harva. Noh kõigepealt hakkab sõit umbes nii, et suunan auto üksteisele järgnevatel ringteedel mingisse harusse (gepsu abil). Just nimelt mingisse, hea kui joppab õige haru, see on suhteliselt erakordne, enamasti panen sellest järgnevasse harusse ja siis hea, kui otsa saab ringi keerata, enamasti ei saa (kui väljund kiirteele), siis tuleb jätkata veel miile kuni järgmise mahasõiduni. Siis läheb tee järsku kitsamaks, pimedas autotulede lõppemata jada vastu. Mingid autod kogunevad minu taha, sest va Ford Ka ei kiirenda ju ja mööda ka ei saada, sest tee on jube kitsas, käänuline ja autosid tuleb pidevalt vastu. Mina ikka üritan minna, aga siis on mingi eriti hea tõusuga mägi, kust neljanda käiguga ei jõua 40 miili tunnis üles vedadagi. Viimaks hakkab kiirendama, kui juba tippu jõuab – tuleb jõud tagasi ja oujeee, mägi läheb pika langusega üle oruks ja autole on vaja pidureid rakendada, muidu kas kimab pimedas aimatavat/aimatamata käänulist teeäärt külje peale kuhugi võssa või kuristikku (samas tuleb optimeerida auto orientatsiooni teel, et kõrvalreast võimalikult äärde hoida, sest muidu sõidab parema külje maha, heal juhul peegli sisse ja siis vasakult heki, võsa, kuristiku, müüri, majaseina, metsa jne piirnemist) või kellelegi tagant sisse, sest järsku on minu kiirus liiga suur, kui auto juba oru põhja hakkab jõudma ja uus ringtee jõuab ka piisavalt kiiresti ette. Need on juba lihtsamad, kolmeharulised ringteed, millega ma enamasti mööda ei pane. Ja edasi lähevad teed aina kitsamaks ja käänulisemaks, ka liiklus rahulikumaks, aga valvsust ei saa käest lasta, sest iial ei tea, kas nurga tagant auto vastu keerab. Pimedas on kuskilt vahel tulede kuma ka aimata, aga hullemate käänukute taga on üllatusmomenti küllaga. No ja siis ma kiirendan, saan 60 miili tunnis peaaegu sisse, kui tuleb kurv ja kiiruse tõmban 30-miilile, nii pidevalt, vähemalt kümme korda mõnemiilise teelõigu peal. Hoidku selle eest, et mulle veel sportauto antaks, mis sekundiga ühest kurvist teise kiirendab :D Niigi ma ei soovitaks kellelgi samal ajal autos viibida – mina ei julgeks kõrval istuda kui minusugune peaks roolis olema :D No ja siis on küllaga väiksemaid harusid ja mõistatusi, kust see tee nüüd läheb või kui äkki teeandmise koht kätte jõuab, mille peamise märgi saab sujuvalt maha magada ja ainult viimasel sekundil pidureid tugevasti rakendades teekattemärgist veel välja lugeda. Kõik on kinni kiiruse tunnetamises, jalg kohe-kohe piduril, samas gaasi juurde andmas, umbes nii ma sõidangi. Aga nii tore on see sõit tõepoolest, pimedas hullumeelselt rõkkama panev, valges aga võiksin unelema jäädagi – miski on mulle vaevalt rohkem võrratu kui inglise loodus, ehitised ja majad. Isegi kaks aastat hiljem vaatan himura pilguga justkui oleksin äsja saabunud. Võtaksin kogu selle “väljanägemise” Eesti monotoonsesse tänavapilti kaasa. Sügis ja kevad – kaks imeilusat aastaaega siin kestavad pikalt. Sõidan piki kitsast kollaste ja punaste lehtedega puudest raamitud oru-mäe-oru avenüüd ja teele on sügis puistanud kuldseid lehti. Pilk kõrvale ahmib kuppelväljasid, lambukesi, sügisvärve, silmatorkavate ehitiste paljusust, pisiaiakesi ja õitsvaid lillekesi, lõputuid detaile majadel, mis varem märkamatuks jäänud – alati on midagi uut seal ilma peal.
See on üks põhjus, miks ma ärkasin täna vara, et asuda teele (ja mitte jooksma) kui on veel rahulikum liiklus. Jah, mõtlesin, et võtan natuke aja maha enne tööd ja teen mõne pildi sellest ilust nii külade vahel kui suuremas linnas. Tahtsin ka Folkestone’i kiigata ja lootsin selle tunniga enda jaoks ammendada, aga vist ei läinud läbi. Ka sinna peaksin veel tagasi minema (lõpp läheb kiireks jälle), sest tundub, et olen taas oma varasema “vaatamisega” mööda pannud, kui kesklinna ei sattunudki ja mere ääres vaid hekseldasin. Kuidas ma küll sooviks olla kõrvalistuja, mitte roolis ja omada tohutult aega lihtsalt ringisõitmisteks ja linnatuurideks, et ammutada selle saareriigi ilu. Ma jõuan vaid vähest pildile jäädvustada, kuigi tahaksin vähemalt 10 korda rohkem. Lihtsalt ei viitsi enamasti kinni pidada (kui kiirus on juba suurem ja sisuliselt mööda sõitnud juba) ja polegi õieti kohta kus peatada. Kasvõi tagasiteel pimedas oli palju ilusaid maju ja restorane tuledes, kaugelt eemalt paistavad linnatuled kiirteedele või maagiline Folkestone’i tunnel pimedas, kuhu sissesõit on midagi suurejoonelist ja aukartustäratav – seda kõike oleksin võinud veel pildile võtta, aga väsimus, võimaluse puudumine ja tee ohtlikkus jäid antud juhul peale. Midagi pole teha, ükski pilt pole oma silmast parem, ma ei saa seda ilmaelu niikuinii üle kanda, sest midagi on ka minu peas juba kinnistunud ja kui ma suudan öelda kümme sõna, siis ma mõtlen tegelikult sada. Teieni jõuab vaid pisitilluke osa sellest.

Täna varahommikul mõtlesin sellele, kas üldse saab mingil teel liikumine vale suunaga olla, sest vigade tegemine on kasulik, kui need aitavad leida meile õigema raja.

on veel kuhu põigata

Pühapäeval sai Hythe’st tagasiteel ka Deal’ist läbi sõidetud, kuid peatust ei teinud, sest ainukesest käigust sinna linnakesse (mere äärde) midagi erilist meelde polnud jäänud. Nüüd tahaksin vist sinna tagasi minna, sest kesklinnas ei saanud töö tõttu korralikult käia ja tundus huvitav kohake. Fotokat ei saanud kahjuks kasutada, kuna aku olin laadijasse unustanud. Üks imeilusa jõuluvaateaknaga pood oli kohe apteegi vastas ja kolleegid mainisid, et neil pole kohe midagi sellele vastu panna – Paydensi jõuluvidinad on aastast aastasse samad ning ammugi luitunud.

Muidu oli väga meeldiv seltskond, üks parimaid kohti, kus polnud segadust, kõik olid igati teadlikud ja vastutulelikud. Üks parajalt hull küll juhtus mind kümneks minutiks oma vadinaga tüütama, aga nagu ta ise lõpuski ütles, et naer kulub ka mulle ära :D Selles ta vähemasti ei eksinud :) Parem juba süütu hull kui vastuhaukuv metadoonihoolik.

Nii et Deal’i tagasikäik pole välistatud, seda enam, et ainuke lähim koht, kus pole veel pilte teinud ja üle korra, kahe käinud :) Võibolla siis ka sellele lähemal asuv Dover viimast korda üle vaadata ja tegelikult pole ka Folkestone'i paadisadamasse ega kesklinna jõudnud :) Kuigi enamik kohti olen nii läbi hekseldanud, et ei taha enam nähagi :D

bipolaarsuse fenomen, lihtsuse erilisus

Päikeselise päeva algus on mulle alati head tõotanud ja tähendanud – võtan kui positiivset elumärki, ju on mu kaitseinglid väga head tööd teinud :P
Kahe kuu pärast olen seal, kus ALATI olen olnud, mitte ühtegi aastat vahele jätnud, sest pole end mujal ette kujutanudki. Kahe kuu pärast on kaunimad päevad, teisiti ei saakski, kui süüa nagu üks pere jõululaua taga, toas on kuusk ja põlevad küünlad – lihtne, aga võrratu. Mulle meeldib lihtsus ja nüüd ka lihtsaid asju märgata. Lihtsad inimesed, lihtne elu… Kellele ei meeldiks? Aga miks siis mitte märgata? See muudab elu inimlikuks, võib öelda et elamisväärseks. Pärast kahte aastat tunnetan lõpuks lihtsuse erilisust – kõik (endine) iseenesestmõistetav on muutunud või muutumas rariteediks. Vana, kulunud, alati olemasolev on saamas uue tähenduse hinnatuima väärtusena. Kui siinne elu ja mitmed inimesed ümberringi sama räägivad, siis miks mitte uskuda? Kas uskuda kedagi, kelle jutt ja olemus uskumatuna näib, kuid ometi kogu aura parima tunde sees loob? On sel kõigel tähtsust, kui elu koosneb vaid hetkedest, mille saame vaid ise parimaks mõelda ja tunda? Kuidas teada, mis on õige või vale? Tegelikult on ka see väga lihtne! Kuni teeme seda, mis meile vähegi rõõmu ja rahuldust pakub, õnnehetki ellu toob (ükskõik kui mõttetu see teistele ei tunduks), oleme õigel teel. Äärmiselt lihtsameelne on jagada olukordi, eluetappe jms õigeteks ja valedeks, headeks ja halbadeks. Mina ujusin kaks aastat vastuvoolu, kuigi sain hindamatu kogemuse ja (arvatavasti) teadmise, kuhu edasi suunduda. Järelikult tuleb ka valel teel liikumine kasuks. Kusjuures mulle on alati vead parimaks õpetajaks olnud. Ja taas võin öelda: pole head halvata, kõigel on kaks külge.

teel päikese poole

Mitte et siin üldse ei sajaks, aga jälle õnnestus üks päikeseline pühapäev sõbraga kinni püüda.

St. Margaret's Bay