kuluta veel aega

Eesti lumekirme tegi kohe kadedaks. Meil oli öö läbi vinge tuul, mis jätkus hommikul veelgi, nii et tundus, et ei saa rattaga kuhugi poodidesse kohvrit otsima minna nagu juba pikemat aega plaaninud olin. Aga no tüüpiline inglise ilm – tuul jäi päeva peale vaiksemaks, taevas oli pilvitu ning päike tuli välja ja soojendas kõvasti, nii et pärastlõunal näitas veel 16C. Talve lõhnagi pole, kuldne sügis küll juba. Ma tahtsin muidugi korra ära käia, jeeee raitttt, mingi 5 tundi olin ära. Poed on ise ka väheke segaduses mis kaupa müüa – ühtedes on halloween, teistes halloween ja jõulud ning kolmandas on ainult jõulud. Üritasin küll igasugu soodukatest silmaklappidega mööda kõndida (see veel puudus, et oma pagasit suurendada), aga ikkagi natuke huvitas. Jube lahe on spordiriietes ja ketsides sisse marssida sitside, parfüümide, juveelide, sellisesse peenesse kohta nagu Debenhams. Kaks aastat tagasi käisin sellistes kohtades ja unistasin tunnipalgast, millega oleksin võinud midagi enamat kui sokke sealt soetada – nii utoopiline tundus siis. Jeeeee raitttt, nüüd üritan võimalikult kaugele hoida igasugustest poodidest, sest tulemuseks on tohutu ajakadu ning mõttetu raha tuulde loopimine. Asjad on ilusad, valik on hea, silm rändab ühelt teisele ja leiab paljut, mida võiks osta, aga milleks!? Isegi, kui seal ja mujal on lõputud allahindlused alati. Milleks!? Kuhjan kappi asju, mida selga hea kui korragi panen, sest ringi käin ikkagi mugavalt ühtedes ja samades. Teate, tahaks maja ehitada ja savis-põhus mässata: ükskõik mis mul seljas on, mind ei huvita… Kui palju ma ikka väljas esinduslikult käima pean – kellele ja milleks!? Tahan koju, metsa, loodusesse ära, tahan palju üksinda olla. Riided ei tee inimest ilusamaks, mind ei muuda miski, kui mul nüüd ka on, mille eest neid osta – vaatasin kaks aastat tagasi kaupu ja vaatan nüüd, aga ikkagi ei viitsi osta. Kuidas küll kunagi unistada ja ahhetada andis (maatüdruk sattus linna). Nüüd tahan maale tagasi, koju ära. Ei taha mõelda jõulukinkidele, see masendab veelgi, kuna lasin lennupileteid ostes natuke tähelepanul hajuda (jah, klõpsasin suhteliselt pealiskaudselt nagu tavaline protseduur, üle kümne pileti ikkagi) ning panin nendega natuke puusse, kui üritasin lisa registreeritava pagasiga oma tagasiviidavaid kilosid suurendada ja siis taipasin, et maksimum on ikkagi 20kg. Mis mõttega peaks keegi maksma iga lisatava registreeritava pagasi eest £8 ja nii kuni kaheksa kotini £64, kui maksimumkaaluks jääb ikkagi põhimõtteliselt 20kg? No neid kilosid saab veel lisatasu eest suurendada, aga iga ületava kilo eest ma ka £10 nõus maksma pole, nii palju pole mul enamik asju väärtki. Noh kokkuvõttes on mul nüüd tagasi lennates 2 registreeritavat pagasit, mille eest maksin £16 ja mis on täiesti mõttetu, kuna kaks kohvrit kaaluks juba vähemalt 6-8 kilo, aga mul on nii palju nodi, mida tagasi viia, et pean ikkagi osa maha jätma. Pole mul rohkem kottegi kui üks suur, mille tirimine on alati üks tüütus olnud, kuna sel pole väljatõmmatavat pidet ning veel viimati tõin Eestist 14kg üle (ma tõesti ei tea mida). Ma ju plaanisin siis vähemalt suveni jääda. Kui palju olen niigi mõttetult asju edasi-tagasi lennutanud, rääkimata nende raskusest. Ja nüüd lõpuks tagasi lennates pean ostma korraliku(d) kohvri(d), et asju kuhugi panna oleks. Vähemasti pole Easyjeti käsipagasil kaalupiirangut: mu mõistus suutis tehtud vea juures ainult nii palju välja mõelda, et osta maksimaalse lubatud mõõtmetega käsipagas, sinna panna raskemad esemed ning mahukad, aga kergemad riided (mida mul ikkagi on pool kappi täis) jätta suurde kohvrisse ning midagi tuleb seljakotti ehk teise registreeritud pagasisse, sest selle pean niikuinii üle viima ehk siis vast ei lähe väga üle 20kg, aga tõenäoliselt pean ikkagi midagi maha jätma. Krt, tahtsin veel ehitusraamatuid osta, aga need on juba umbes kilo tükk, 2 paremat ikkagi soetasin, aga vaja oleks vähemalt kümmekond tükki (Eestist neid ei saa). Ratas on õnneks äärmiselt roostes ja on ostetud juba mõttega aasta-paariga maha kanda, seega väga ilusti mind teeninud. Võtaks ainult paar juppi (tagumise ratta kuullaagritega kobaka), et oma kodurattal ühte viga parandada. No päris maha ma seda ikkagi ei kanna, jätan teise rattaga, mis R. kunagi £30 eest sai, apteegi tagahoovile lukku, kui äkki kunagi peaksin tagasi tulema, auto- või siis rattatripi raames, otsin ära. R. on ka oma rattast huvitatud, kuna tema oma näeb liigagi kobe välja, aga noh, kui pole ka pärast alles, pole ka väga suur kaotus mulle isiklikult. Mul on tõsiselt raske asju maha jätta, sest hoian kõigest vanast ja kalliks saanud asjadest väga kinni nagu see kinnas. No kuna mul selle kaalupiiranguga nii suur probleem juba on, siis masendas veelgi mõte, et jõulukingid jäävad ka siis ostmata, kuigi siit oleks palju asju, mida tahaks veel enne ikkagi soetada, sest kui palju ma siia ikka enam satun. Siiski, kui jätan osa asju siia, lendan kunagi tagasi. Üks suurem rattatrip mõlgub ka mõttes, sest UK on ikkagi avastamata, nii et natuke planeerin järgmist kevadet, sest siin on siis nagu paradiisis kui Eesti pori ei jõua ära kiruda. Nojah, see ka veel, et soetasin piletid arvestades jõuluhooaega varakult, aga mingi süsteemiga pole piletid üldsegi kuu jooksul kallimaks läinud ja hoopis vastupidi, mingid päevad on nüüd juurde tulnud, mis varem polnud saadaval ning päev varem saaks nüüd isegi kümmekond naela odavamalt ehk ainult £25 eest – mul läheb vähemalt nii palju, et siit pärapõrgust lennujaama saada. Lenda või veel enne jõule tagasi. Nii et väheke viltu mul seekord piletitega jooksis, aga loodetavasti viimane hullem asjade tirimine ja reisi üleelamine, sellest on oi-oi kui villand juba, aga samas on üks mõte põhiline – saan koju ja muu on selle kõrval vähetähtis.