"roosa päev"

Dave tegi tööl lühikese videoklipi. Kuna tegemist oli mingi annetusnädalaga, mille raames annetati (ühe)paundiseid (millal neid ei kogutaks!), oli päeva riietusvärvuseks roosa. Tavaliselt kannavad kõik peale proviisorite valgeid kitleid. Roosad embleemid olid isegi tähtsatel UK poliitikutel rinnas (ülikondadel), kui neid trennisaali telekast nägin. (Hiljem selgus, et rinnalilled olid esimese ilmasõja mälestuspäeva puhul).
Täna ka teine tähtpäev - Halloween, mille tähistamist võib mõnes koduaias märgata tulnukaid meenutavate luukerede ülespanekuga, tänavatel liikuvate maskeeritud noortejõukudega, kel käes kõrvitsapangid. "Trick or treat" - lapsed käivad uksest-uksele ja küsivad maiustusi jms. Kui maiustusi, raha vms ei anta, siis teevad "triki". Ma ei osanud varem veel kokku panna halloweeni ja hingedepäeva. Tegelikult on need ju seotud. Ühelt poolt luukere-temaatika (vastavad kostüümid, aiaaksessuaarid jne). teiselt poolt pidid hinged kodule "needuse" peale panema (nö. trikk), kui nad midagi saamata tagasi peavad minema.

manager või asi

Polegi uudiseid või noh, pole uudis, et tööl ikka palju rabelemist on. Teisipäeval pidin üksi hakkama saama üle 700 retsepti kontrollimisega, tegelema teiste üldiste küsimustega ja lahendama probleeme nagu managerid ikka, ainult et mina pole manager. Miskipärast hakkavad inimesed pikalt ja laialt seletama ma ei tea kust otsast oma probleemi ning telefonis kuulates on niigi suhteliselt raske aru saada ja kui juba mõtlen, et olen vist küsimuse hetke või probleemi sisu maha maganud, siis viie minuti pärast selgub ka asja point, kuigi ma ei saa aru, milleks on vaja nii palju keerutada ja liiga palju ebaolulist taustainfot jagada, kui asja saaks ka kahe lausega öeldud.
Inimesed võivad vahepeal ikka väga kurjad olla ja halvasti öelda. Ei tohiks muidugi hinge võtta, kui keegi väidab, et ma temast kohe üldse aru ei saa (kuigi saan).
Seesamune päev, kui manageri rollis olin, katkestati lõpuks kõne hetkega ära ja ma unustasin selle loo isegi väga kiiresti. Kokkuvõttes helistas üks tütar oma vana ema eest ja nõudis ravimeid, mida ta saanud polnud. Tüüpprobleem iseenesest. Kuhu jäid ravimid või retseptid – keegi ei tea (ei arstikeskus ega apteek ehk siis mina). Mina nägin arvutist vaid nii palju (kuna apteek hoiab iga patsiendi kohta eraldi ajalugu), et me polnud talle ravimeid viimaste seisudega väljastanud. Järgmine päev helistati uuesti ja süüdistati juba Dave’i (ravimite kohaletoimetajat) ravimite varguses. Ali oli sel päeval tööl ja palus siis naisel ikka üle kontrollida ega retseptid kuskil tolle ema kodus pole. Ja no lõpuks siis selgus, et vanamemm oli retseptid teki alla jalutsisse peitnud. Ja võta siis kinni, mida meie antud olukorras oleksime teha saanud. Mina olin selle loo juba sisuliselt unustanud (või no suhteliselt ükskõikselt sellesse suhtunud) ja ei hoolinud kellegi vabandustest, kuigi naine lõpuks helistas ja vabandas. Ma mainisin vaid möödaminnes Carlale, et naine oli päris vihane olnud, kui minuga rääkis, aga Carla tegi sellest natuke suurema numbri, mainis Alile ja lõpuks Ali tegi veel suurema numbri ning nõudis, et naine peaks vabandama just minu ees. Piinlikkusega võtsin vabandused muidugi vastu, kuna Ali seda peale surus. Ali arvates olen ülemäära diplomaatiline ja peaksin teinekord sellised “julmurid” pikema jututa ära saatma. Peaksin muidugi Aliga nõustuma, kuna mitte keegi ei tohiks meile halvasti öelda, aga kas halvastiütlejale peaks samamoodi ka vastama??? Kas see oleks enesekehtestamiseks õige viis? Ali on ikka mõned korrad maininud, et loobuks tööst just selle tõttu, kuna meie elukutset ei väärtustata, tänulikkust on vähe ja halvastiütlemisi liiga palju. Aga ma arvan, et see on igal pool ja alal nii. Kui ma siit muud ei õpi, siis vähemasti paksemat nahka kasvatan.
Tegelikult häirib mind rohkem ikkagi see, et üksi ravimikontrollimisega rabelema pean ja Ali seejuures suhteliselt ükskõikne on. See, kuidas ta töötajaid kurjade tegelaste eest kaitseb, polegi niivõrd oluline minu jaoks, sest igaüks peaks antud juhul ikkagi ise hakkama saama (eneseväärikuse küsimus).
Auto sai eelmisel nädalal korda tehtud, mingi jupptükk ära vahetatud ja £260 tasutud (selle summa nõuan loomulikult firmalt hiljem sisse). Pärast parandust hakkas autol midagi kapoti all kolisema, õnneks ei pidanud uuesti parandusse vedama, vaid üks kapotiluuki kinni hoidev jubin oli natuke ära kulunud ja R. lükkas veinikorgi selle asemele. Vähemalt hetkel on vana hea auto tagasi :)
Jõutrenni ei viitsi eriti teha, aeroobikasse (bodyclassi) jõuan hetkel natuke teistsuguse töögraafikuga vaid korra nädalas, aga sellele lisaks olen teinud lihtsalt rattasõitu trennis (vaadanud samal ajal telekat, uudiseid enne ja pärast vändapööret majanduskrahhist ja MTV) ning käinud ka lihtsalt oma rattaga sõitmas. Üldiselt ei tasu siin nädalavahetusel (eriti laupäeval) liiklusesse tõmblema minna (ei auto ega rattaga), sest ringteed on umbes ja üleüldiselt tihe sõit on (üks laupäev võttis Sainsbury parklast väljasõit 15 minutit). Täna oli kole isu Sainsbury multiseeded leiva vastu ja selle pidin ka saama, missest, et jube kõva tuul oli siis lisaks rattasõidule autode vahel.
Üks imelik fakt ka, tundub, et olen ainuke pesija spordikeskuses pärast trenni - enamik tuleb ja läheb samades riietes ning paistab, et üks inimene kümnest jõuab pärast higistavat trenni ka spordikeskuse vee alla. Kodune kümblus vist ruulib.
Eile pugisin tööl elu magusaimat puuviljakooki, mida kattis ümbert ühesentimeetripaksune suhkruvõõp (Jo ja ta abikaasal täitus 50 abieluaasta). 12.detsembril saab apteek 2-aastaseks (selles uues majas) ja keegi tegi ettepaneku seda natuke tähistada. Ali pakkus ühissöömaaega lõunatunni ajal. Ma tean, mida mina omalt poolt viiks – ikka isetehtud tordi (kui sellest lahkumistort ei saa, siis kindlasti puhkusetort).

...talunaiseks loodud

Mida kõike hing ei ihalda nagu oleksin elanud juba mõnda aega üksikul saarel ja järanud bambust...
Tahaksin pannkooke jäätise-maasikamoosiga, ahjukartuleid, pikkpoissi, hapukapsast ja karaskit… tahaksin rohkelt lund, käredat külma, koduseid jõule… tahaksin toimetada omas kodus – aias, köögis ja tubades… tahaksin kududa, heegeldada ja õmmelda… tahaksin keeta ja küpsetada… improviseerida ja kujundada… tahaksin vaikust, eraldatust ja vaba aega… tahaksin kõige selle kestvust… nüüd ma siis tean, et olen…

otsi lolli, kes otsib võtit

Arvestades eelmise aasta oktoobrikuus läbikäidud retseptide arvu, poleks ma tahtnud Ramsgate’s sel kuul töötada. Eelmine kuu oli üpris jube ja eelmise aasta tulemuste põhjal eeldasin oktoobrikuuks veel suuremat tunglemist, aga paistab vastupidi – paar nädalat on väga rahulik olnud (siinkohal loodame, et ära ei sõnu, sest pool kuud on veel alles). Jah, kiiremas tempos jõuludeni, millest ei saa vähemalt siinmaal enam üle ega ümber. Iga päev räägitakse jõuludest, vastavasisulised poetooted on juba vähemalt kuu üleval olnud ja keegi mainis eile midagi kaheksast nädalast. Ilm on üks päev jahedam, siis jälle soojem ning mõni päev on tunne, et suvi on peaaegu et tagasi. Mis jõuludest siin juttu olla saab!?
Täna töötasin nagu nädal tagasi viiendas apteegis Birchingtonis. Täna polnud enam vigagi, aga nädal tagasi tundus päris kreisi. Uues kohas peab jälle rohkem pärima, kuna kõiksugu pisemad etapid on igas apteegis ikkagi individuaalsed. Natuke erineb ka arstide kirjutamisstiil annuste puhul (ja veidi teine ravimite ampluaa). Aga mis õudsalt häiris, oli töötajate suht-koht jahe vastuvõtt. Ükskõikselt visati kimp võtmeid kätte ja umbes viidati kuhugi ukse poole, et seal taga on kontrollravimite kapp. Vahepeal oli mingi võtmega uks ja mulle anti üks üksik võti ja võtmekimp. Milline võti tosinast õige oli, seda nad ka ise ei teadnud. Mul võttis juba kapi ülesleidmine tükk aega, sattusin otsapidi ülakorrusele personaliruumidesse, siis saadeti tagasi alla ja selgus, et märkamatuks jäänud kapp seina peal oligi see õige. Proovisin siis võtmed kõik läbi ja veel teinegi kord, hiljem avastasin, et selle kapi peal olev teine kapp oli ka kontrollravimite kapp (ja oleks ma seda varem teadnud enne kui võlgnevuslipaka ühele väljastanud olin). Selleks proovisin muidugi veel kümmekond võtit järele. Nojah… siis oli keegi (teadmata kes) suure laadungi kontrollravimeid sisse tellinud ja mul oli tol hetkel enne sulgemist üpris kiire, et selle tagasisaatmise lugu uurida. Kõige hullem oli muidugi see, et kontrollravimite arv ei klappinud ja ma jooksutasin oma ajusid sellega veel rängemini kokku. Tol päeval polnud mul lihtsalt enam aega selle kõigega tegeleda ja jätsin järgnevaks päevaks, kuigi õige manager oli puhkusel. Üks locum oli vahepeal asjaga tegelenud ja täna (nädal hiljem) avastasin laualt formaalsed paberid kontrollravimite tagasisaatmiseks ning paistab, et ka inspektsioon oli omapoolsed ettekirjutused ja soovitused teinud pärast puudujääki kohapeal uurides. Võta kinni, mis värk seal toimus. Täna toodi mingi kastitäis kontrollravimeid, mille peale ma juba vaatasin, et no ei või olla, aga siis selgus (ka sissekannet tehes), et see on täitsa õige ja vajalik kogus. Hullem oli see, et seda kogust ei saanud ma seinaseifi panna ning ei jäänud muud üle, kui see lihtsalt lukuta kõrvalruumi jätta. Loota võib, et see veel alles on, kui ravimile järele tullakse. Aga töötajatel oli ükskõik, kuhu ma selle paigutada võisin-sain-oskasin. Kontrollravimid ja lukustamata – Ali annaks selle peale vastu pead ja räägiks võimalikust kohtukeisist (asi on tegelikult väga tõsine, kuigi halenaljakas, et selline kogus luku taha ei mahu). Sissekannet tehes avastasin, et selline kogus pole esmakordne juhtum, nii et nad oleksid võinud vähemalt natukenegi abivalmivamad olla ja soovitada, kuhu see panna, kui ma nõutud olekuga oma pead vaevasin, kui sellele parimat kohta otsisin. Aga ei, teeselgu siis, et nemad ei tea ja ei huvita. Niigi käib närvidele see pidev jooksmine kuskile 10 m eemale kõledasse koridorruumi, vahelt võtmega uks avades ja siis veel võtmekimbust õige üles leides, et raudkolakas avada, sest kapi järele on vajadus ikka mitmel korral ja kui patsient on vahepeal otsustanud ära minna, tuleb see tagasi luku taha toimetada.
Hoolimata ükskõiksest suhtumisest ja ebanormaalsest apteegiruumide asetusest, oli täna juba päris normaalne seal olla, kuulasin CD-plaate ning nosisin moosipirukat ja muud paremat, mida nad siiski lahkesti pakkusid. Kõige hullemad söödikud nende apteekide peale, kus üleüldse käinud olen.
Aga auto läheb laupäeval remonti, sest kuskilt lekib roolivõimuvedelikku. Loodame, et vähemalt vihma ei kalla, sest rattaga ma tööle minema pean. Ei viitsi hakata peamajast selleks päevaks uut autot sebima.

aastapäev

Ja ongi aastaring lõpuks täis - täpselt aasta tagasi tulin Inglismaale. Ilm oli palju soojem nagu Eestimaa augustikuus ja mäletan hästi, kuidas kõik alguses tundus – uus ja huvitav. Praegu ei ole põnevusest suurt midagi järele jäänud ning isegi inglise stiilis majad on harjumuspäraseks saanud, mis muidugi ei tähenda seda, et need mulle vähem meeldiksid. Aga lihtsalt ei pane enam kõike seda tähele, sest kõik see on nii loomulik, inglaslik, harjumuspärane.
Koduigatsus on viimastel kuudel üha rohkem süvenenud. Pärast eestimaist suvepuhkust ma mitte ainult ei meenuta ja mäleta sihilikult oma minevikku, vaid peas käivad mõttesähvatused nagu kogeksin sekundimurru vältel midagi ilusat oma minevikust, mida ma pole hilisemalt enam kogenud või juba ammu mäletanud. Ma ei seosta seda dejavu ega elupiltide voona, vaid pigem millegi meeldivaga minevikust, mis ilmub ühel momendil seostatuna praeguse eluga siinsamas (nähes mingit objekti, inimest, olukorda jne siinsamas võõras keskkonnas tekib mälestuspilt ühest parimast kodusest hetkest minevikus) ja ma tunnetan, kui meeldiv see hetk oli. Tegemist on peamiselt eelkooliea lapsepõlvemälestustega.
Kodust eemalolek aitab näha ja tunda seda, mida seal olles võimalik polnud.

lastele ei soovitata!

Natuke teistmoodi nädal on olnud kui tavaliselt, mis muidugi ei tähenda, et ma midagi kasulikku oleksin jõudnud teha ja aega oluliselt rohkem säästa. Kuigi kolmel päeval jõudsin isegi poole seitsmeks tormates töölt otse trenni (sain 15 min varem ära), tegin kahel õhtul kaks aeroobset trenni järjest (kuna esimene ei võtnud piisavalt võhma välja) ja käisin ka teistel õhtutel, nii et nädala lõikes kaks Bodystep’i, kaks Bodyjam’i ja kaks Bodypump’i. Esimest korda tundsin sellist trauma moodi, mitte lihasvalu, kui rinnalihast surusin ja randme piirkonda valu sisse lõi, aga eks see oli külmalt alustuse viga. Reede õhtul tegin küll ainult pool tunnikest rattasõitu, sest võtsin vaevaks minna Hayley peole tema vanematekodus, mis sisuliselt oli muidugi ajaraiskamine. Naisteõhtu läbivaks teemaks oli Ann Summers’i (see on UK sekspesu jms pood) värske jõulukataloogi toodete promomine, kus Ann Summers’i esindaja (rõivastunud jõuluvanaabiliseks) viis läbi mõned sisutud mängud ja tutvustas kaasa toodud kataloogikaupe. Kümmekond inglise iks-iks-iks-ell suuruses neidu siis ahmisid silmadega nummer kaheksa suurusi pesukesi, nuusutasid lõhnu, maitsesid geelaineid, proovisid vibraatorpükse ja lasid käest-kätte põrisevaid asjapulke. Kolme tunni pärast olid enamik vähemalt £20 naela võrra vaesemad ning pidu lõppes suhetetraagika aruteluga ja pisaratega. Noorelt võetakse ikka kõike rohkem hinge. Kui see oli mõne arvates pidu, siis… eeeeeh… Kahju lihtsalt oma ajast.
Ööseks jäingi autosse magama, et hommikul kohe sealtsamast tööle minna. Peaks ütlema, et ka siin on nüüd ilmad päris jahedaks läinud. Vihma just ei kupata, aga ööd on külmad ja tuul teeb asja kümme korda hullemaks. Tuba peab ka juba kütma.

Üleüldine majanduspaanika tekitab ka minus väheke ärevust, kuigi asjatu paanitsemine on mõttetu ja ajakirjanduses iga teine uudis majanduskrahhist võiks olemata olla. Mis mulle konkreetselt olulist meelehärmi tekitab, on inglise naela nõrk väärtus, mis vähendab minu teenitud tulu märkimisväärselt. Eesti ehituspood vaevalt minu poundide vastu huvi tunneb ja UK-sse kinnisvara soetamisest ma huvitatud (enam) pole, olgugi, et mõne aja pärast võib ka siin pärast kinnisvarahindade langust tõhus ostumoment tekkida. Valuuta ümbervahetamisel tekivad suured kaod, mispärast olen huvituma hakanud Iirimaa vastu, kuna teatavasti kehtib seal euro. Aga teisest küljest vaevalt mul enam nii palju pealehakkamist on, et ennast jälle teise (proviisorite) registrisse kanda, kuna tuleb läbi teha sarnane jama, mis RPSGB-sse registreerumisel (sest Iirimaa ja UK proviisorite registrid on kaks erinevat asja), uus töö- ja elukoht leida ning kõigele tipuks siiani soetatud rattad ja träni üle mere ajutiselt Iiri viia.
Kantisin siiani kokkuteenitud summa eesti hoiusele riski hajutamiseks ja eelkõige suurema hoiuseintressi teenimiseks. UK-s võetakse ka hoiuste intressilt tulumaks maha, mis tähendab sisuliselt seda, et Eestis saan puhtalt sama suure või suuremagi intressi hoiuselt, millelt siin alles hakatakse tulumaksu maha arvestama. Pangatädi vist oli natuke üllatunud minu summa suuruses, kuna kuulis algul valesti, korrates vähemalt kuus korda väiksemat summat minu sõnade peale üle ja pärast päris samuti, et kas plaanin nüüd kodumaale tagasi naasta nagu oleksin juba piisavalt suure summa kokku ajanud. Ei-ei, vara veel, see oli kõigest söögiraha, mul läheb isiklikuks tarbeks ikka vähemalt neli seda summat. Üllatunud oli ka minu teadlikkusest igasugu IBANe, aadresse ja muid olulisi andmeid pakkuda ja arvas, et see ei ole mul esimene kord ülekannet teha, aga oli ikka küll. Pole mul aega kümme korda panga vahet joosta, et üks rahvusvaheline ülekanne ära teha, sest interneti kaudu lihtsalt ei saa. Peaksin kiitma eesti (interneti)pangandust, mis teeb inglise omale ikka kõvasti silmad ette. Kohati on tõesti tunne, kuidas saab nii arenenud riik nii arengus maas olla (ei räägi ainult pangandusest). Kulutasin muidugi päeva-paar uurimaks odavaimaid võimalusi rahaülekanneteks, kuna pankade kaudu läheb kokkuvõttes ümaralt 800 krooni ja on ka odavaimaid (praktiliselt tasuta) võimalusi, aga lõpuks tundus see variant ikkagi teatud lisaasjaolusid arvestades minule kohasem. Kuigi selles ei saa kunagi kindel olla, sest tulevikutegureid ette ennustada ei suuda (hoiustada naelad või vahetada kroonideks). Viimasel ajal on rahaasjade uurimine minu aega kõvasti röövinud ja mida rohkem seda käes on, seda suurem mure (raha kaotuse või õigete investeeringute tegemise ees) tekib.
Mis veel… auto teeb vist imelikku häält või tundub see ainult raadiota nii, sest pole teab mis ajast vaikuses sõitnud. HMRC (UK Maksuametist) saadeti minu ankeet tagasi (kaks kuud pärast ankeedi sisseandmist), kuna mõned lüngad olin tühjaks jätnud, sest mul polnud sinna midagi kirjutada. Mis mõtet on kirjutada planku, kus küsitakse, mitu päeva olen enne siiatulemist viie aasta jooksul siin olnud, kui ma polegi olnud. Kirjutasin siis nüüd planku, et null päeva ja ma ei ole siin kunagi enne siiatulemist olnud. Või planku, kuhu oodati eelneva töökoha andmeid ja millises ajavahemikus. Enda arvates panin kõik täpselt kirja, aga nende arvates jäi asi nagu lahtiseks, lisasin siis töötatud ajavahemikule selgituseks juurde, et enne seda ja pärast seda ta-ta-ta ajavahemikus ma ei töötanud. Kui nad sellest ka aru ei saa, siis...