olen seal kus jõulude ajal olla tahan :)))

Viimased päevad on extraordinary olnud. Kangesti oli soov jõuluaeg kodus veeta, aga lennu- ja bussihinnad olid lakke hüpanud või siis piletid välja müüdud või polnud üldse liiklust pühade ajal. Mõnekümne uuritud tunniga leidsin sobivaima, s.t soodsaima, kuid keerulisema võimaluse koju saamiseks. Leidsin ühe soodsa lennu Rootsi, kust edasi oli odavaim võimalus minna laevaga Lätti. Lühidalt öeldes oli soodsaim alternatiivne lennuvõimalus üle £200 üks ots, aga viimast teed pidi hoidsime kokku ligi £100.
“Esimene level” algas Derby’st 23. detsembri õhtul. Inglise East Midland lennujaama jõudes tervitas meid pikk-pikk järjekord ühes check-in’is, aga õnneks polnud see meile. Kuna meil olid kaasas vaid käsipagasid ja teise lennufirma (Sterling) lend, läbisime järjekorrata check-in’i, käsipagasi ja passi kontrolli. Läbi meid ei otsitud, kuigi üks tüdruk ja mees just meie ees läbi kombati. “Teine level” läks sujuvalt, kuigi kärarikkad lapsed ning inimesed pidevalt ringi sebisid. See-eest enne maandumist oli justkui püha vaikus – kustutati tuled, jäid vaid väikesed tulukesed ning püsis kummastav vaikus nagu millegi ootuses.
Lend kestis kuskil 2,5 tundi ja kella 22-ks olime Rootsi Arlanda lennujaamas, kust edasi hakkas üks pikaldane hommiku ootamine küll istudes küll pikutades lennujaama pingil. Me jäime alguses passima saabuvate lendude poolele, kus peaks teoreetiliselt olema kõrgem turvatsoon eelkõige sealsete tohutute kohvriridade tõttu. Ei tea, miks meid sealt ära ei saadetud, vahepeal oli haudvaikus, kui välja arvata mõned töötajad, siis tulid jälle lennud ja inimesed kohvreid lintidelt võtma ning jälle haudvaikus kuni kella kaheni, mil hakkas totaalne öörahu, kus ka viimane töötaja paistis koju ära minevat. Meil hakkas sellepärast veidi imelik ning kolisime kolme paiku öösel üle väljuvate reiside poolele, kus oli üllatavalt palju rahvast selle kellaaja kohta, s.h mõned magasid ka pinkidel. Valitses üleüldine jõulumeeleolu nagu ka teisel pool – jõululaternad, pärjad, elektriküünlad. Minu meelest üks andekamaid ideesid oli teha lennujaama 24 tundi avatud turistiinformatsioon koos brošüürmaterjalidega ning linnakaartidega, mida võis vabalt võtta, kuigi töötajaid seal sel kellaajal enam polnud. Muideks linnas asuv turistiinfo punkt oleks 24.dets. niikuinii kinni olnud. Lahti oli ka 24-tunnine restoran-kohvik, kust mõnus kohvilõhn ning jõulumeeleolu meelteni pääsesid sel ajal, kui pingil oma käekoti jõulumaiustuste ja täisteraleiva peal pead puhkasin. Rahvas ikka sagis edasi-tagasi, viie paiku hakkas juba kõva sagimine, tulid suuremad lennugrupid ning kokkuvõttes ei suutnud ma rohkem kui pooleks (seda ka häiritud) tunniks unele soikuda. Öö möödus minuteid lugedes, isegi sudokusid polnud kerge lahendada, kui uni vägisi peale tükkis. Ühe jõulufilmi vaatasime ka lennujaamas laptopist ära.
Hommikul poole kaheksa paiku võtsime broneeritud sõidu Stockholmi, mis paistis varajastel tundidel väljasurnud linnana. Ka hiljem märkasin linna peal rohkem turiste, omad inimesed sagisid suuremates kaubanduskeskustes, mille hindadest siinkohal vaikin. Nii palju võin öelda, et need ületasid tunduvalt inglise omasid. Ka toidupoodi sattudes tänasin juhust, et saan oma toidukraami just Inglismaalt osta. Kusjuures ühte korralikku toidupoodi oli sellisest linnast keeruline leida. Rootslased tegid ka jõululaupäeva hommikul tervisesporti - vähemalt nelja jooksjat nägin selles karmis tuules. Ilm oli jahe ja väga tuuline ning kaua ei suutnud väljas ringi vaadata. Rohkem siiski, kui mõned aastad tagasi kruiisil Stockholmi.
Pärastlõunal jõudsime laevaterminali, küll liigse ringikäimise tulemusena, sest teatud kaardid eksitasid (oleksin pidanud sisetunnet usaldama). Ja mis oli kummaline – vähe võõrastav oli kuulda eestlasi rääkimas, sest neid oli seal teatud hulk Tallinna laevale minemas. Meil oli plaanis sõit Regina Baltical Riiga, kuna seal oli võimalus tekipiletiks ning see oli kaks korda odavam. Me jõudsime rohkem kui kolm tundi enne laeva väljumist terminali, kuid järjekorranumbri võtsime natuke hilja, sest tegelikult oli juba mõned minutid üle, kui me umbes pool tundi enne laeva väljumist oma järjekorranumbriga check-in’i jõudsime. Aga me polnud ainukesed ja pealegi oli neil vahepeal mingi tõrge arvutiga.
17-tunnine laevasõit tundus pika ajana, kuid see polnud tegelikult ka kõige hullem veel. Lennujaamas olin öelnud, et enam hullemaks minna ei saa, aga ometi sai. Õhtul kümne paiku hakkas laev raputama. Mitte ainult meil ei iiveldanud, vaid paljudel. Iga hetk oli tunne, et kohe-kohe tuleb oksekoti järele haarata, aga ei… Mõned magasid lausa teki põrandal, sest lamamistoolil tundus kõikumine hullemana. Jõulushow vaatamisest ei tulnud ka suurt midagi välja, seejuures ei paistnud show läbiviijatel midagi häda olevat, eks nad olid ka harjunud. Aga mina mitte, see tundus ikka päris jubedana, kui koridoris käidi vaarudes seinast-seina ja tuli vaadata, et laudadele otsa ei lenda. Ei osanudki arvata, kas paha oli kõige rohkem näljast, paaripäevasest joogipuudusest (sest lennukile vedelikke ei saanud kaasa võtta ning Rootsis ei tihanud osta), väsimusest või laevasõidust. Mõtlesin veel, et pean sellist olukorda terve öö, s.t vähemalt 6 tundi kannatama, kuid õnneks kuskil tunni-paari pärast kadus suurem iiveldustunne ära, sest leidsin küllaltki hea puhkamisasendi. Magamisasendiks see muidugi ei kõlvanud, seda ma teadsin, et mul on üpris võimatu magada teki lamamistoolil ka siis, kui olen üliväsinud ja juba teist ööd üleval. Võibolla oleksin saanud ka magada, aga pärast iiveldamist hakkas veel hullem – paanika või hirm laeva huku ees, sest laev sai tormilt päris haledaid lööke. Mina muidugi ei teadnud, kui tavaline see torm oli või ei olnud, aga ma teadsin tegelikult ette, et selleks päevaks/ööks lubas taolist ilma, sest ma olin hoolikalt ilmateateid uurinud. Tuul vihises, laev rappus, pokaalid klirisesid, igasugused vidinad kolksusid tuule saatel, midagi peksis ka 6. teki akende vastu – 10 korda hullem kui mingis õudusunenäos ning iga hetk mõtlesin, et kas laev järgmisele suuremale lainemurrangule vastu peab – lugesin vähemalt paarkümmend suuremat kolakat. See oli jubedaim öö pärast ööd Elvas, kus igast suunast tulev ahvimuusika telgis magada ei lasknud. See selleks. Igatahes ei saanud ma ka sel öösel üldse magada. Kui arvasin, et kell võiks öösel kolm olla, oli see alles 00. Põhimõtteliselt märatses meri 22-3-ni, pärast seda oli natuke rahulikum, kuigi suuremat und ei saanud siis ka.
Hommiku poole läks aeg tunduvalt kiiremini. Olin juba Rootsis kella ühe tunni võrra ette keeranud ja laevale tulles taas ühe tunni. “Neljas level” sai siis ka lõpuks hommikul kella 11 paiku läbi. Passikontrolliputkad olid nagu Rootsiski töötajateta tühjad, teadagi miks. Rannikul tervitas meid Riia linn ning sadamast saime koju venna autoga.
Selline siis oli meie “viie-leveline” teekond – murelik, kuid äpardusteta.

Väga hea on vahelduseks kodus olla :))) Teie arvates pole siin lund, aga olge ka paar kuud Inglismaal ja siis leiate, et siin on see täitsa olemas. Kodus oli +4 kraadi, kui jõudsime, aga uni tuli kahe minutiga :D Kõht oli ju ka head ja paremat täis :)

Out of Office AutoReply

Tegelikult ei ole asi ilmselt üldse nii lootusetu nagu mulle näib, sest siit ja sealt on juba vaikselt tagasisidet hakanud tulema, missest et need pole suure keti apteegid ja mitte veel seal piirkonnas, mis mulle ideaalne oleks, aga... Ma juba tõsiselt tahaksin hakata apteekrina tööle ja vaadata mismoodi siin siis asjad käivad ja kuidas kliendid võrreldes kodumaaga ka on… Ma isegi usun nüüd, et uuel aastal saan uut, erialast tööd proovida :)
Kahjuks on pühade periood vahel ja sellepärast jäävad praegu otsad lahtiseks. Kui Lloyds’i saatsin meeldetuletus-emaili, tuli vastuseks AutoReply ehk siis kiri sisuga out of office – ehk siis tavaliselt automaatne email kellegi emaili peale, mis teavitab, et see isik on teatud ajaks ära (antud juhul 16.12-01.01). Miskipärast on siin kogu aeg keegi ära.

I have to do more to help myself

Mul pole tükk aega olnud tuju kirjutada ega pole ka praegu, kuid kirjutan nende pärast, kes hoolivad minu blogidest.
Sheffield’i Lloyds’ist ei saanud asja nagu kartnud olin, sest keegi oli minust kogenum sellele kohale. Õnneks ei jätnud Sheffield linnana ka just kõige paremat muljet. Muidugi pole mul piisavalt manager’i kogemusi ega kogemusi üldse siin Inglismaal, kuidas ma saaksingi inglasega konkureerida, sest tegemist oli ikkagi rohkem manager position’iga. Ma tundsin juba intervjuu ajal kõikidele nendele keerulistele küsimustele vastates ebamugavalt ja teadsin sisimas, et nad ei vali mind. Intervjuu oli a’la stiilis, miks just mina peaksin selle koha saama. Pole kerge vastata, kui ise ei usu ka sellesse ja teades, et kogemusi ju pole ning keegi ei anna sulle niisama võimalustki selleks. Esimene Lloyds’i manager oli hoopis inimlikum, sõbralikum ning jättis väga hea mulje, ta ei täitnud ka seda totakat ankeeti. Pärast helistas muidugi tööagentuur ning soovitas (lubas kohta otsida) omalt poolt kuhugi väiksemasse linna või maakohta kandideerida ning hiljem, kui töökogemust on, vaadata sinna, kuhu tahan. Ma olin vägagi selle poolt, kui nad vähemalt leiaks midagigi, millesse mul enam küll eriti lootust või usku pole. Miks nad ei võinud juba alguses sellega lagedale tulla? Lloyds on Lloyds ja ega nad sellepärast vähem ei maksa, kui ma kuskil rural'is töötaksin. Pealegi mulle meeldiks alguses kuskil vähe rahulikumas kohas töötada ning kaks esimest kuud on niikuinii treening. Maakohtades on sõbralikumad inimesed, vähem välismaalaseid (kui üldse). Kui selle juurde käiks odavam elamise rent ning mingi odav soodusketi pood, siis pole midagi häda. Kuna mulle inglise foorumis soovitati mitte agentuuri peale loota ning hakata ise asjaga tegelema, siis mis mul muud üle jäigi. Kirjutasin suuremate ja sõltumatute apteegikettide telefoninumbrid üles ning läksin kohalikku Jobcentre’sse helistama – kolmveerand tunni jagu telefonikõnesid oleks ilmselt minu mobiilikaardi tühjaks imenud, aga tööhõivebüroos saab lauatelefonidele tasuta helistada. Ma ei teagi, kui palju sellest kasu oli, kuna kõikidest kohtadest lubati asja enne natuke uurida ja siis tagasi helistada – kaasa arvatud Lloyds’ist. Justnimelt, helistasin otse Lloyds’i omadele, et tööagentuuri enam asjasse mitte segada. Sattusin kogemata ühe teise tööagentuuri otsa, loodetavasti ei tule sealt mingit kokkupõrget. Õhtul otsustasin oma lootusetuses veel ühe rohkem silma jäänud tööagentuuri kaudu konkureerida, kuna nad otsivad just ülemeremaadest farmatseute ning hetkel oli neil pakkumisi piirkonda, millest oleksin väga huvitatud (Manchester). Seesamune tööagentuur ei pidanud paljuks ka mulle Eestisse nii mõnigi kord helistada. Asi jäi tookord pooleli sellepärast, et ma ei saanud nii kiiresti eelmisest töökohast tulema. Igatahes on mul juba ükskõik südametunnistuse koha pealt, et ma erinevaid meetodeid rakendan, sest ma pean enese jaoks rohkemat tegema, kui vaid ühele võimalusele lootma. Ükspäev mõtlesin, et käin linna kõik apteegid läbi ja jätan oma numbri. Sattusin ringlema lõuna ajal, kui siin on apteegid kinni ning ühes kohas polnud üldse kolmapäeviti tööpäev ning siis tegin veel teise ringi, kus ma sain ühest kohast (Lloyds’i ühe apteegi manager’ilt, kes ise ka inglise keelt aktsendiga purssis) kohaliku Area manager’i telefoninumbri ning teisele suurketiapteegi (kõige suurema ketiapteegi Boots’i) manager’ile andsin üle oma CV ning see pidi selle edasi Area manager’i kätte toimetama. Selle peale tundus mulle mõttetuna kohalikke apteeke edasi läbi käia (kuigi foorumist soovitatud oli), sest tööle võtmise ei otsusta kohaliku apteegi manager (igal apteegil on manager), vaid Area manager ning mulle tundus mõttekamana hoopis helistada, mida ma ka tegin. Pealegi sooviksin ma hoopis mõnda teise linna elama asuda. Muidugi emailisin ka mõned CV-d, et asi uhkem oleks ja ma ei arva enam , et ma sellise tegutsemisega vinti üle keeraksin. Minu tegutsemisele pole eriti suurt vastukaja veel tulnud, kuigi mingi pisitilluke lootus on ühelt suuremalt sõltumatult apteegiketilt, kes rääkis avameelselt, et neil on jaanuaris algava 3-kuulise training period’i 6 kohta ülemeremaade farmatseutidega (nt. Itaaliast, Hispaaniast) juba täidetud, aga ta lubas kolmapäeval uuesti helistada, kuna võibolla on mõni teine võimalus (sest ma olen juba RPSGB registris) ning võibolla mõni koht vabaneb kellegi loobumise tõttu. Muidugi ei looda ma eriti sellele, sest ma ei julge enam millelegi või kellelegi loota ning isegi treeningkoha leidmine tundub üpris võimatuna, kuigi paljude apteegikettide kodulehekülgedel (Lloyds, Boots, Rowland, Day Lewis jt.) räägitakse võimalustest ülemeremaade apteekritele. Aga ühte ma ütlen – alla ma ei anna. Ma tean veel sedagi, et Nottingham’is on koht veel vaba, kuigi ma jätan selle oma viimaseks võimaluseks.

mistakes are useful

Uute olukordudega harjumine ja nendega toimetulek on olnud minu kahe viimase kuu põhiteemaks. Tagantjärele on hea targutada, et oleksin võinud seda või teist juba siis teha – aga selleks ma ju üheltpoolt Inglismaale tulingi, et õppida ning kes ei tee vigu, see ei õpi kunagi. Mitte et ma väga suuri apsakaid oleksin teinud, aga asjade kulu kiirendamiseks oleksin võinud teistmoodi toimida. Ja mitte et ma oleksin olnud rumal ja naiivselt midagi uskunud – ei, ma polnud seda, aga lihtsalt jäin liiga kauaks ühele võimalusele lootma. Tööagentuuride asemel oleksin võinud hoopis otseste tööandjatega kontakti otsida – see sai mulle juba varakult selgeks, aga püüa sa seda teha, kui igal pool on tööagentuurid nagu kaanid küljes, s.t püüa neid kuidagi vältida ja teiselt poolt leida üles või olla üldse teadlik otsestest tööandjatest silmas pidades võõrast riiki, võõrast olukorda jne. Ilmselt oli mul ka vähe usku iseenesesse ja lootsin tööagentuuridest suuremat abi olevat, kuna nemad on siinse olukorraga kursis. Eks nad olegi, aga ma oleksin saanud enese heaks rohkemat ära teha. Tegelikult ma teadsin kõike seda ise, aga teadmisele kinnituse leidmine võttis aega. Ühelt poolt oli viga kohe esimene miinimumpalgaga tööots vastu võtta, sest sellele tööle kulutatud 5 nädalat oli rohkem enese aja raiskamine. Suurim tõenäolisus oleks olnud leida erialane töö kohe esimesel nädalal CV näpus linna apteegid järjest läbi käies.
Mäletate ehk kui umbes kuu aega tagasi kalendritöökohast lahkudes otsustasin rohkem otsestele tööandjatele rõhku panna – ma teadsin juba siis, et agentuurid on pigem ajaraiskamine. Sain selle peale nii mõnegi vastuse tööandjatelt, aga siis ilmus jälle agentuur välja oma Lloyds’i pakkumisega ning ma jätsin teised võimalused unarusse. Siis möödus jälle paar nädalat enne kui sain kindla aja tööintervjuuks ning selle aja jooksul ma ei tahtnud teiste võimalustega tegeleda, kuna mulle organiseeriti juba midagi. Ma ei tahtnud liiga palju tõmmelda ning see oligi mu suurimaks apsuks – kannatlikkus pole alati voorus. Karmis maailmas peab ka ise karm olema, kuigi minu südametunnistus ei luba seda. Ma olen juba pikemat aega teadnud, et helge südamega siin ilmas kaugele ei jõua. Vahel peab üle laipade minema või muidu kasutatakse sind lihtsalt ära.
Esmaspäeval on mul järjekordne võimalus näidata oma positiivseid ja ka negatiivseid külgi Lloyds’ile. Selle võimaluse korraldas mulle tööagentuur, kuigi ma vahepeal otsisin ise kontakti mõne teise independent pharmacy’ga (=sõltumatu apteek). Mulle valmistab "ei" ütlemine süümepiinu ja ebameeldivusi, see on ka üks põhjus, miks ei tahtnud korraga igast võimalusest kinni haarata. Lloyds Pharmacy on pealegi liiga atraktiivne selleks, et teisi apteeke selle kõrval märgata.

ootame siis veel

Ma tean, et pole juba tükk aega kirjutanud, aga polnud millestki kirjutada, sest kõik päevad nägid ühesugused välja. Kuna Lloyds Pharmacy Coventry Manager oli nädal aega kuskil ära, siis ei jäänud muud üle kui oodata nagu siin Inglismaal juba kombeks on. Jõulude ajal saaks kaks kuud sellest, kui keeletesti edukalt tegin, aga Lloyds’i poolt on ainult nädalate kaupa ootamist olnud. Minu kannatus ei pidanud selle teise töökoha poole pealt vastu ja ma saatsin neile äraütleva kirja, sest minu meelest pole ka eriti ilus lasta enda tagant oodata teadmisega, et eelistatakse ju tegelikult teist firmat. Nüüd on mul vaid üks võimalus ja kui see peaks luhta minema, olen jäänud kõigest ilma. Ning siis võin “tänada” Lloyds’i, kes mind nii pikalt ootama jättis ning Savisaare põhipalgaga töökohast loobuma pani. Kõige tipuks pole ma ju täielikult kindel, kas Lloyds firmana see õige valik ongi, võibolla oleksin teises kohas jõudnud kaugemale, aga seda ma enam teada ei saagi.
Igatahes sain ma siis täna feedback’i Lloyds’ilt tööagentuuri kaudu, mis sisuliselt tähendab tõenäoliselt veelgi ooteaja pikenemist. Kirja põhisisu oli siis järgmine: We have received feedback from the area manager for Warwickshire, he felt that you have good potential but would be better suited to working in a large city with good transport links as he felt that you were not 100% comfortable with driving at this point in time. Due to this Lloyds would like to arrange for you to have an interview for a Relief Manager role in have in Sheffield – which has excellent transport links and is a great city, would you be happy to attend and when you would be available for interview?
Lühidalt eesti keelde tõlkides on minus potentsiaali, aga kuna ma pole valmis praegusel hetkel autot juhtima, siis on mulle sobivamaks kohaks suurem, hea transpordiühendusega linn Sheffield. Minu pärast olgu ükskõik mis linn, aga muretsema paneb mind see Relief Manager roll. Ma tean, te tahate, et selle eesti keelde tõlgiksin – kui vaid oskaksin, sest ma pole isegi täielikult nendele apteegialastele rollidele pihta saanud, kuna neid on siin palju nagu näiteks locum, superintendent, independent, subscribing, second jne. millest osad võivad sisuliselt kattuda. Relief tähendab siis seda, et töötakse seal, kus parajasti läheb rohkem abi vaja, aga sõna Manager tähendab juhatajat, mis mulle veidi muret teebki, kuna ma ei tea, kas ma sellisesse rolli sobin (ma ei tea, mida minult oodatakse) ja eriti veel siin, missest et algul kindlasti väljaõpet pakutakse. Eestis on ka teatavasti vahe farmatseudil ja proviisoril. Siin on altpoolt tähtsuse järjekorras technician, pharmacist, manager, area manager. Tegelikult ei pruugi manager otseselt tähendada juhataja täit rolli, vaid pigem suuremat vastutust apteegis, mis jäetakse reeglina proviisori kanda. Kui proovite nüüd Relief ja Manager kokku sobitada, siis saategi vastuse. Ega mul ei ole ju valikut enam!

Tegelikult tahtsin hoopis mainida seda, kui ilus ilm täna hommikul oli. Inglismaa ilmad on väga muutlikud, s.t on tavaline, kui hommikul paistab päike, lõuna ajal on sünge, kallab vihma ning õhtul on vinge tuul. Eile oli selline jube tuuline ja vihmane ilm, mis enamasti pühapäeva peale satub, aga täna hommikul lausa kevadine – soe ja väga ere päike ning linnulaul taustaks nagu oleks lumi äsja ära sulanud :) Loodetavasti on teil veel lumehanged maas, sest kellele see pori ja lörts ikka meeldib.
Muideks, 1. detsembril pügati siin veel muru.