kui siga lendab, siis...

Rääkigem veel, et sead ei lenda. Pildid eelmise nädala Margate Kite festivalist, kuhu ma hoolimata suurepärasest ilmast ei viitsinud-tahtnud-jõudnud minna. Asi on tegelikult ajas, mida ma kõige peale raisata ei taha. Muidugi läks kogu ńädalavahetus siiski raisku uurimaks pangaülekandeid, inflatsiooni, valuutatehinguid jm ning palju targemaks mitte saades. Tüüpiline... Kui raha pole, on probleem, kui raha on, tekib hirm selle kaotuse ees ja algab peavalu selle paigutamiseks-hoidmiseks parima võimaluse leidmisega.

Unistan passivast töökohast inglise tõelises maakülas, kus rõhk on otseselt klientidega suhtlemisel ja aega jääks kõvasti üle oma asjadega tegelemiseks (loe:harimiseks). Kokkuvõttes eesti variant inglise palgaga.

Inglaste põhimõtte kohaselt peaksin vähemalt iga kuu ilma põhjuseta maiustusi tööle tooma, et mitte koonri tiitlit saada, eriti veel proviisori aastapalga juures. Ei saa aru sellisest raiskavast eluviisist, kui miinimumpalgast hoolimata tuuakse kaasa maiustusi, tehakse "annetusi", kui kellelgi sünnipäev tulekul või isegi kellegi lapsel on sünnipäev või kellelgi pulma-aastapäev. Ja meil on tööl vähemalt 10 töötajat. Tuletan meelde, et puhkusele minnes ja sealt naastes on kombeks kook tuua, puhkuselt (välismaareisilt) kaart saata, sünnipäevalaps toob koogi, talle kingitakse kaarte (harva tehakse kamba peale üks) ja viimasel ajal pannakse "potti" raha. See rahakorjandus igal eesmärgil on lihtsalt absurdne ja kui sellega kaasa ei lähe, siis vaadatakse viltu. Ja ma ei saa aru, miks peaksin kellelegi midagi poetama, kui ise midagi ei tarbi, vastu ei oota või ma ise sellelt teatult isikult sünnipäevakaartigi ei saa. Ma ei ütlegi, et selline tööl väikene raha väljakäimine keda palju vaesemaks teeks, aga see näitab nende üldist rahalist käitumist ka tavaelus.

Minu pärast elagu oma raiskavat eluviisi (kui see neid korrakski natuke õnnelikumaks teeb), aga ärgu oodaku seda minult, sest mina õigustan raha säästmist või selle kulutamist vaid oma elu suurima unistuse peale. Ausalt öeldes ei viitsi ma viimasel ajal niisama poodigi minna (hea kui toidupoodigi jõuab), et hädapärast vajalikku osta, sest ma ei taha raisata eelkõige oma kallist aega või ka raha. Ma ei taha kulutada, ma ei taha shopata ja poetiirult sama targalt mitme tunni pärast tagasi tulla. Vahel tundub ka blogi kirjutamine aja raiskamisena, mida ta mõnes mõttes ongi. Ma olen muutunud. Kui ma elaksin kogu ülejäänud maailma tasemel, ei jõuaks ma iial oma unistuse lähedalegi. Asjade ostmine ei tee õnnelikuks, mul on väikenegi lootus, et minu unistus teeb, vähemalt peaks ta kõigi eelduste kohaselt hingerahu tooma.

Minus kasvab ükskõiksus teiste inimeste arvamuse ees, sest mõttes on vaid üks unistus ja ma ei hooli muust teades, et ükskord seljatan mineviku, istun oma vaevaga (või kahesse) ülesehitatud kodus, mängin klaveril Beethovenit ja mul ei ole mitte kuhugi kiiret, sest ma ei pea enam kellegi heaks töötama. Siis pole enam vahet, mida see Carla-Dave-Hayley&Co kogu ülejäänud maailm minu säästupoliitikast arvas. Ma ei pea mitte kellelegi meeldima, eriti neile, kes ei võta mind sellisena nagu olen.

that's it, mulle aitab!

Ma ei teagi kohe kust otsast kurtma hakata. Jube vastik nädal on olnud, esiteks väga töine ja teiseks… Ali on kasutu. Kõik hoiatasid algul, et Ramsgate’is on väga palju tööd, aga miskipärast ise ei märganud seda. Inimesed tundusid toredad ja tegelikult nad on ka, mille pärast ma sinna tahtsin jääda ja mulle seda enamasti ka võimaldati. Ali oli ka kiiduväärt manager (loomulikult seda ainult enda arvates, sest kõik teised rääkisid teda taga). Nüüd nagu tunduks, et ta nimelt mängis sellist inimest, et mind sinna “meelitada” ja oma töökoormust vähendada ja see on tal 100% õnnestunud. Teisest otsast jällegi ei saa see nii ka olla, sest tööpäeva korraldust muutes ta justkui enam ei tahtnudki mind seal pidada, kui vihjas, et mulle võiks mõni teine apteek paremini sobida. Algul oli vastupidi, kui ta rääkis minust kui päeva päästjast (suurest abist), kui hommikuti ikka sinna ilmusin ja igakord andis märku, et võiksin alati sinna käia. Loomulikult! Võibolla olin loll, et ülitöökas olin, jõudsin kõik ilusti ära teha ja rabasin üha rohkem ka tema tööd endale. Nüüd ta siis istub enamasti toolil (ainukesel muideks, mis seal dispenseris on) ja teeb või teeskleb, et teeb oma “kirjatööd” või põgeneb tükiks ajaks “oma ruumi” (konsultatsiooni ruumi) või siis tualetti ja ülakorrusele. Lihtsalt naeruväärne olukord... Minul on vahetpidamata jooksva joana ravimite hunnikud kuhjades, mida kontrollida (nö. waitings ehk ootel patsientide ravimid) ja tema ajab teistega juttu ning naerab seal kõrvallauas, kus ees vaid lauajagu seisvaid kollektsioonhunnikud, mida pingevabalt kontrollida (perearstikeskusest retseptide ravimid, mis komplekteeritakse inimestele, kes tulevad hiljem nende järele). Arvata võite, kui kiiresti mulle “tegevust” leitaks, kui olukord oleks vastupidine – mina naeraks ja ajaks Dave’iga omakeskis juttu (järele proovitud).
Ja kujutage ette, et minu silme alt käivad päevas läbi vähemalt 300 inimese retseptid (korrutage see arv kahe või kolmega, saate teada, kui palju ravimeid ma päevas kontrollin) ning igaühe patsiendi nime hüüan (vahel ka mitu korda, sest nad ju ei kuule, eriti kui ootesaal on paksult rahvast täis), mööda saali pidi vahest jooksen (sest nad ei viitsi tihtipeale ka ise minu juurde tulla, vanad ja muidu lodevad) ja nende aadressi kontrollin (ka seda küsimust pean vahel nende kuulmatuse tõttu kordama). Ja kõik on pidevas korduses, jälle hunnikud silmade ees, jälle üks ja see sama – kiire liinitöö. Ainult ei tohi ära unustada, et tegemist on inimeludega, kelle saatuse üle ka mina teatud määral otsustan.
Tänane päev oli ikka tippude tipp – katkematu ravimite vool terve päeva lõikes, põhimõtteliselt vaid mõned viieminutilised pausid ning kõik hakkas otsast peale… Ma ei taha öelda, et siin riigis apteekril vaid selline roll ongi, lihtsalt olen õppinud sellest veast, et mitte kunagi ei tasu minna tööle apteeki, mis on perearstikeskuse kõrval. Ma lihtsalt ei teaks seda, kui poleks olnud võrdluseks Baxteris või isegi Woolls’is (mis on samuti perearstikeskuse kõrval, aga minu meelest kulgeb seal asi palju rahulikumalt).
Ma olen varemgi mõtteblokis olnud, aga täna toimus lausa vaimne terror, mille tõttu ma põhimõtteliselt murdusin. Mingi hetk kippusid pisarad vägisi silma ja teisel hetkel lihtsalt põgenesin tualetti, et mitte dispenseris pisaraid valama hakata. Kogusin ennast natuke ja jätkasin vapralt ikka samas rütmis. Mind ei ajanud endast välja niivõrd see, et pidin kolmandat päeva täiesti üksi kogu ootel ravimite kontrollimisega hakkama saama (sest kaks päeva Ali polnud ja olin üksi sinna jäetud ning täna lihtsalt jätkus Ali jalavalu teema, mille pärast teda kaks päeva polnudki), vaid fakt, et Ali jätab isegi kohal viibides kõige selle minu õlule. Jah, tal on jalgadega mingi häda ja ta tegi täna siiski vähemalt kollektsioonravimid ära, aga see oli ka kõik. Kaks päeva ei murdnud mind see, et pidin praktiliselt üksi tegema nii ootel kui kollektsioonravimid (90% kõigist ravimitest, sest ka Carlal on mõningane õigus ravimeid kontrollida, aga tavaliselt ta ei ole selleks seal, sest on ravimite komplekteerija), vaid see, et Ali sai jällegi suhteliselt pingevaba ravimite kontrolli eemal ja mina pidin katkematu joana kontrollima ootel inimeste ravimeid, kutsuma nimesid, küsima aadresse, seletama kümmekond korda, et me oleme nii mitu tabletti “võlgu” (sest päris tihti seda juhtub), sest meil on üleüldine töötajate puudus ja isegi vabamatel hetkedel väldivad teised patsientide "kutsuja" rolli. Hea on, kui kliendid enamasti mõistlikud on ja sellest kõigest probleemi ei tee, vastu ei karju ja lubavad tagasi tulla. Ma ütlesin "jällegi", kuna selline olukord on mulle juba nii tuttav, isegi enne Ali jalavalusid.
Õhtul läks olukord muidugi veel “paremaks” nagu reede õhtuti alati, kui inimesed ei saa aru, et ka apteegitöötajad tahaksid otsad kokku tõmmata ja koju minna ning nad hakkavad 10 minutit enne sulgemist siis apteeki kokku voolama. Ja mina ikka loodan, et Ali äkki viisakusest ja vastutulelikkusest laseb mind ülitubliduse eest 15 minutitki varem ära, kui on lõpuks veidi vaiksem hetk ja ma saan hingata. Lõpuks on meid apteegis vaid kolm-neli järel ning siis peame ka ise (proviisorina) ravimeid riiulitelt korjama ja retsepte sisestama hakkama ja momendil, kui tundub, et läheb jälle kiiremaks enne sulgemist, kaob Ali oma kabinetti või läheb tualetti. Haaraksin kahe käega oma peast kinni, aga ei, rabelen ennast ka siis ribadeks, sest kui ise kahe-kolme inimese eest ei teeks, veniks aeg kõvasti üle sulgemisaja (mis pole reede õhtuti sugugi ebaharilik). Ja säh sul torti kreemiga! Unistus saada natukenegi preemiat selle eest, et üksi suure tööga Ali “puhkuse” kõrval hakkama saan, kaob sama kiiresti, kui Ali dispenserist. Mina jätkan kohusetundest tööd, et kiiremini õhtule saada ja tema laseb mul nahaalselt rabeleda… või on tõesti nii loll, et ei näe minu vaeva, sest ma ju ei kurda ja saan hakkama… aga miskipärast ma ei usu seda. Inimene, kes on samas olukorras olnud, peab seda tundma isegi.

Milleks ma kõike seda räägin? Lihtsalt ei taha jätta muljet nagu saaksin kõva pappi ei millegi eest. See on tegelikult jube. Kõigel on oma hind. Ma siiski usun, et ametil pole viga, vaid koht on vale. Miks ma olukorda ei muuda? Muudan. Paar kuud pean seal vastu pidama, kui trenniga veel seotud olen. Siis on kaks varianti. Pean aprillini samas töökohas vastu ja palun ennast rohkem teistesse apteekidesse saata või otsin jaanuarist mõneks kuuks töökoha mujal või olen vabakutseline locum. Aga fakt on see, et igavesti ma ennast piinata ei lase, isegi mitte eesti mõistes korraliku summa eest. Uskumatu, et võisin alguses Ali taevani kiita ja suure rõõmuga töökava vastu võtta, kui seal peamiselt vaid Ramsgate kirjas seisis. Ülejäänud seltskond meeldib mulle siiamaani, kuigi fakt, et kõiki eranditult (oma parimaid sõbrannadest kolleege) seljataga räägitakse (parasjagu seda, kes kohal ei viibi) just kiiduväärt pole, on nad ikkagi omamoodi armsad ja naljakad.

Kuidas ühe hetkega võib kõik kardinaalselt muutuda. Koht, kust väga ära tahtsin minna, on iga päev mu mõtetes ja üha tugevamini. See on koht, millest nüüd vaid unistan.

kui ma poleks kannatlik...

Kui muud paremat ei ole, siis vähemalt ilm on hetkel siin parem kui teil. Hommikute ja õhtute jaheduse järgi annab sügis juba tunda küll, aga päeva keskel saab ka suve nautida. Vihma ei mäletagi, millal viimati korralikumalt sadas. Aga vat et saab juba villand sellest soojusest, pidevalt ikka samasse temperatuurikanti. Kas ma tõesti igatsen juba seda halli, sombust, pimedate õhtutega eesti sügisilma!? Võibolla. Tahan selgelt väljendunud aastaaegu, mitte päeva jooksul ühest äärmusest teise äärmusesse kõikuvat inglise ilma, mis on samas päevast päeva ikka ja jälle sama. Roosid on õitsenud juba vist märtsist saadik, mõned lilled varasemastki, kui üldse talvepuhkusele nad läinudki oleks nagu kestaks kõik siin igavesti. Ma ei taha IGAVEST siin… ei taha igavest Inglismaad. Tahan, et aeg läheks kiiresti, mitte ainult kiiresti jõuludeni nagu alati oodanud olen. Eelmisel aastal ma ei teadnud ju, kas saan need kodus veeta või mitte, sest otsad olid lahtised. Olen alati jõulude ajal kodus olnud ja sel aastal ma tean, et olen seal, kus alati jõulude ajal olla tahan. Aga mitte ainult jõulude ajal, ma ootan kevadet… Ma tean, et siin on see varsti juba käes, ilmselt jaanuaris-veebruaris, vaevalt seda siin tunda õieti saabki, sest kõik on ju peaaegu sama aastaringi. Kui midagi väga oluliselt ei muutu, olen kevadest taas kodus, kui kauaks, ma ei tea… kindlasti suve ja ilmselt ka sügise alguse kuni koledate ilmadeni… sest ma tahan oma aias toimetada, rattaga sõita, metsas käia, kaevul jalgu puhata, õunu süüa, ahjus pajaroogi küpsetada… Kui imeliselt lõhnavad ahjus tehtud pajaroad, küpsetatud liha ja mitmesugused koogid… Kui need sealt välja võtta, täitub kogu tuba tükiks ajaks aroomidega. Või siis tuttavlik piparkoogilõhn juba taigna valmistamisel. Esimene kõrbenud ahjupannitäis tuletas ikka meelde, et need on vaja paari minuti möödudes algul välja võtta, aga nüüd ma juba mäletan (ja mäletasin eelmine jõul)... Kas on mõtet jätkata teemat traditsiooniliste jõulutoitudega alates hõrgust pikkpoisist lõpetades ahjukartulitega… imeline ahi, imelised toidud, imelised ajad… Ja see, mis kunagi tundus nuhtlusena, tundub hetkel imelisena. Miks mitte teha seda, mida ma oskan ja mis lõpptulemusena rahuldust pakub? Imeline, mida loodus võib anda, kui nosin Eestist korjatud sarapuupähkleid… Ma mäletan, kuidas see kõik maitses, lõhnas, tundus…

Inglise teeäärsed kreegid polnud ka pahad, aga jah… kevadet ootan, ehk olen munapühade ajal seal, kus sel aastal polnud… kus peaks siis lumi sulama, räästad tilkuma, kevadpäike soojendama ja õhus kevadvärskus levima… kus laual keedukartulid auramas, ahjuliha krõbedalt oma järge ootamas ja küpsetatud koogid viimast sära lisamas… ja pere laua ümber asjatamas nagu alati aegade algusest saati.

minutikaupleja

Trennisammud tulevad juba paremini välja, vähemalt BodyJam teises korduses. Teises kordudes, kuid lähenedes väheke teisiti, küsisin Alilt, kas ma saaksin mingi süsteemiga kell kuus (pool tundi enne sulgemist) lahkuda (et tunnike varem trenni ja koju jõuda), kui lõunat pool tundi lühemalt teen või pool tundi varem tööle tulen. Eelmisel korral tahtsin tunnike hiljem tööletulemist (8-tunnist tööpäeva), mida ma ei saanud, kuna meil ikkagi nii palju tööd selles apteegis on ja Ali arvates see mõeldamatu oleks. Seekord hakkas ta sama asja seletama ja kordas, et võiksin siis valida mõne teise apteegi, mis mulle lahtikuolekuaegade järgi rohkem sobiks. Paistis nagu ta ei saaks aru, et mul on vaja just Ramsgate’s trennis käia, peaaegu igal õhtul, kindla etteteadmisega ja mõningase ajavaruga sõiduks ja riietevahetuseks ning et 9-tunnine tööpäev poleks mulle probleemiks. Lõpuks sain nii palju, et ta oli nõus mind 15 minutit enne tööpäeva lõppu ära laskma. Algul oli küll jutt mõnedest ja suvalistest päevadest, aga mul on ju vaja kindlalt ette teada, et broneerida, mitte otsustada klientide rohkuse järgi 6.15. 15-minutiga peaksin loodetavasti jõudma siis pooleseitsmesesse aeroobikasse. Raiskasin selle 15-minuti väljakauplemiseks tohutult energiat, aga vähemalt ei pea seda oma lõuna ega muu aja arvelt tegema ning koju peaksin ka siis enamasti peale 8 jõudma (mitte peale 9).
Tööl leierdavad ikka sünnipäeva- ja puhkuseteemadel, olgu see siis nädala või aasta pärast. Kui keegi paneb oma puhkuse paika nii järgmise aasta suveks või sügiseks, siis kuuleb sellest sellesamuse aja jooksul vähemalt sadakond korda ja meil on vähemalt kümme töötajat. Sekka kuuleb üha rohkem ka jõuluteemat juba, missest et nad ise ei taha sellest veel üldse rääkida :D

vähemalt kreegid maitsesid magusalt

Pole just parim päev, kui avastada, et elektripliit on pool tundi vale rauda kuumutanud, pool päeva lõunasse ja ei tea millele (vaaritamisele jm) raisatud ning kodust 10 miili eemal avastada, et ratta tagumine kumm on tühi mis tühi ja kaasas pole ühtegi makse- ega parandusvahendit. Olin juba ammu mõelnud, mis siis saab, kui rattakumm kodust kaugel olles tühjaks saab ja nagu kurjam see kartus ühel hetkel ka reaalsuseks sai. Võibolla oli see karma jällegi, kuna seal kaugel üliküpsed kreeke täis puud tee ääres lihtsalt aplaid suid ootasid. Natuke kõrgel nad olid ja allpool ühe teise puu teravad okkad nende kättesaamise veelgi võimatuks tegid ja autode liiklus antud külateel oli ka tihe nagu alati… Nii magusad ja küpsed olid, et paljud teele potsatasid, aga tohutult sinna puude latvadesse ka meist maha jäi, et isu on tagasi uuele karmaringile minna ja redeliga (loodetavasti mõni pulk küljest ei kuku) :D
Ei hoolinud inglise ratturi lahkest abist, kes kummiparanduskomplekti ja pumba ulatas 1/3 tagasiteel, vaid kõmpsisime 16 km jutti tagasi, sest ilm oli ilus ja mis seal ikka, jälle üks päev lihtsalt raisus, sest õigesse metsa me lõpuks ei jõudnudki.
Vähemalt ei saa hädaldada, et e-Bayst hiljuti ostetud £30 (600 eek) ratas jälle päevaks esikusse kopitama jäi. Missest et tulemusena enda rohkem kui pool aastat vana ratta kummi ära lõhkuda suutsin. Loodame homme ära parandada, saan äkki jälle laupäeval tööle sõita, kui ilus ilm välja veab.
Ja mis veel hea, sain taas ühe superluks inglise maja pildile :P Kusjuures maahõngulises piirkonnas, heinavallide, ponide, traktorite, sibulapõldude ja pisikeste inglise külateede vahel.

made my day

Oh kui hea on pärast väsitavat töönädala lõppu istuda tugitooli, kuulata klaverimängu ja kirjutada… Kas selleks ongi vaja töötada, et tunda mõnu sellisest kodusest hetkest… jah… jube hea on aeg maha võtta ja unustustesse vajuda…
Tegelikult ei tahakski enam töönädalast ega trennist mõelda, aga siiski, võin ju lühidalt teha. Kui halvasti ka patsiendid vahel meid ei kohtleks või ülbelt meilt midagi nõuaks, teevad üksikud erandid päeva või isegi nädala kokkuvõttes meeldivaks. Täna tööle jõudes ja külmikust enda nimesildiga (only Kadri) belgia šokolaadikarbi eest leides läks tuju kohe paremaks. Enda arvates ei suutnud ma kuidagi ühte naisterahvast aidata, aga tema otsustas minu tagasihoidliku “konsultatsiooni” eest hinnalise maiustustekarbi tänutäheks tuua. Tegin pattu ka, jagasin küll teistele, aga maiustasin ise ka hoolega, kuigi minu kehakaal on viimase tubli nädalaga oluliselt langenud tänu ikka absoluutse maiustustevabadieedile ning aeroobsele trennile, millele lubasin ju nüüdsest rohkem rõhku panna. Nimelt tegin esmaspäeva õhtul Ramsgate’is RPM (rattaväntamine muusikas, jube kurnav ja üksluine, enam ei lähe), teisipäeva õhtul BodyJam (parim trenn üleüldse, muusikaline tantsimine, hästi põnev ja sisutihe, aga keeruline, väga raske algajana sammudele pihta saada, kaasa teha, aga väga lahe) ning kolmapäeva õhtul Bodybalance (kolmas kord, tundus juba natuke liiga koormusevaba, aga samas hästi lõõgastav ülirahuliku muusika ja hämara ruumiga värviliste valguste kumas). Neljapäeval trenni ei teinud, esmaspäeval ja reedel käisin lisaks Hartsdown’i jõusaalis ja ka Ramsgate’is tegin väheke jõudu enne aeroobikaid, kuigi mulle miskipärast need masinad seal ei istu. Ei osanud kohe üldse, no ei sobi ja kõik, võibolla olen Hartsdown’i omadega nii ära harjunud, et uued tunduvad kuidagi kohmakad, kuigi alguses (Ramsgate’i avatud uste päevadel) just see jõusaal andis mõtte anaeroobse trenni tegemiseks. Aga täna tegin jõudu oma “koduses” jõusaalis ja kõik oli täpselt nii nagu olema pidi. Peale selle oli kommikarp ja endale tundus, et suutsin veel ühte klienti päris edukalt nõustada. Kui edukalt, aga vähemalt temale jäi ilmselt meeldiv mulje ja seega ka mulle :) Olen aru saanud, et kõige suuremat rahuldust pakub mulle töö, kus saan kedagi aidata ja seeläbi ka ise väga positiivse tagasiside. Eks asi polegi niivõrd selles, mil määral ma kedagi informatiivselt aidata oskan, vaid kui palju suudan kaasa tunda, ennast pühendada, muresid ära kuulata – kuidas ma konkreetselt kellessegi suhtun.
Reedese päeva puhul olid kõik töökaaslased ühel hetkel väga ülemeelikus tujus ja justkui naerugaasi pahvakus hullumeelsesse naeru lämbumas.

näitajatest

Võiks jätkata klaveriteemadega, olen leidnud vahepeal veel mõningaid pianistlikke meloodiaid ja korduvalt kuulanud ja kuulanud, aga… et lugejatel igav ei hakkaks, peaksin hoopis rääkima trennist… :D mis on tõenäoliselt veel igavam, vähemalt enamike jaoks. Polegi sellel pikemalt, lähemalt peatunud, sest imeväike protsent tahaks või oskaks minu tulemustest midagi välja lugeda… kui tulemusi üldse on… ega miniatuurne neiu ikka kangidega imet tee või… aga ometi, üks silmatorkav lihas mul nüüdseks on, nimelt musculus biceps brachii, mis ilmselt enamikele enam kaunidust võibolla ei meenutakski, eriti kui käe punni surun, pigem mehelikkuse element, aga minule isiklikult tähendab see tulemust, et olen suutnud-osanud lihast kasvatada, sest tükk aega oli tunne, et lükkan-surun-pressin, aga ei midagi… no alakaloraaž… millest siis järeldub, et lihaskasvu on taganud ülekaloraaž, mille tõttu olen ka suutnud pekikest, eriti silmnähtavalt kõhu piirkonda genereerida, aga vähemasti töö juurde toodud maiustused ja hõrgutised maitsesid hästi ka… eks ikka korralikult on valku ka tarbitud - kalapurgid, kodujuustukarbid saavad tühjaks päevaga… ja kõrgkvaliteetne kanaliha nämm-nämm. Pannil kahe kilo jagust portsjonit praadides vaatasin rinnafileetükke ja aruteluks tuli, et liha sööb liha, liha muundub lihaks :D
Kaootiline jutt või mis… Selles on süüdi tagataustaks kõlav Mozarti Concerto… vahetan aeglasema tempo vastu…
Trennitulemustest ja meeleoludest. Võibolla olen varemgi maininud, aga trenni juures meeldib jõusaali osa ja ei meeldi kardio osa ehk siis jooksmine-sõudmine-ratas, see on lihtsalt igav ja kuiv seal saalis. Meeldib kange pressida, sest huvitav on ennast ületada – teha igakord paremini, mis on muidugi üpris hõlpsasti teostatav esimesel kuul, aga pärast seda juba keerulisem, vähemalt ütleb seda minu kogemus.
Enne Eesti puhkusele minekut ei märkinud oma tulemusi üles (seda siis oleks olnud väheke alla kahe kuu jagu), aga pärast puhkust hakkasin asja tõsisemalt võtma. Arengut ei saa ju olla, kui ei tea ja ei mäleta oma varasemat tulemust ning alguses eriti ei jää oma jõunumbrid meelde. Panen siis oma numbrid ka üles neile, kes asjast rohkem jagavad (kuuajaline areng)… ärge ainult väga nurisege, arvestage minu kaalukategooriat ka :D

Augustilõpu tulemused (sulgudes juulilõpu tulemused pärast Eesti puhkust):
RIND
seated fly/pec deck – 1x10x35, 2x8x35 (1x10x28, 2x12x28)
chest press machine – 3x10x28 (3x12x21)
bench press – 3x8x15 (3x12x10)
TRIITSEPS
triceps cable pushdown – 3x12x15 (3x10x15)
overhead extension istudes – 3x10x10 (3x8x8)
triceps machine – 3x12x20 (3x12x15)
ÕLG
shoulder press machine – 3x8x20 (3x8x15)
dumbbell shoulder press – 3x10x12 (1x10x10, 2x8x10)
dumbbell side lateral raise – 3x8x20 (3x8x15)
KÕHT
abs crunch – nii kuis juhtub kuni viiskümmend kordust
abdominal machine – nii kuis juhtub kuskil 30-35 kiloga 50 kordust
TUHAR, REIS
leg press – 3x6x106 (3x10x79, alustasin 40 kiloga)
leg extension – 3x8x35 (3x8x28)
leg curl – 3x10x35 (3x12x25)
SÄÄR
calf press jalapressil – 2x25x79 (2x25x60)
SELG
seated machine rows – 3x10x28 (3x8x28)
cable rows – 3x8x35 (3x12x28)
pulldown – 3x8x40 (3x8x35)
pullover selili – 3x12x14 (3x8x12)
seated fly/peck deck – 3x8x35 (1x6x28, 2x8x28)
BIITSEPS
biceps machine – 3x8x20 (3x8x15)
seated dumbbell – 3x10x14 (3x8x14)
standing cable – 3x12x20 (3x8x20)

rinna- ja seljalihaste arenguga ei ole rahul, kaal jääb kõikuvalt 60-st ülespoole,
jõudu teen 4 korda nädalas, kokku ligi 200 minutit, sellele järgneb tavaliselt pooletunnine jooks, sõudmine või rattasõit, 1 (harva 2 ) päeva teen ainult aeroobset (vähemalt tund)

Edasi oleks plaanis saada teravust tuues lihaseid peki alt esile ehk siis teha rohkem aeroobset (seda “igavat” siis vähe uuemalt) võttes suuna ilmselt pakutavatesse bodyclassi tundidesse. Kaalu tõstmine on hästi välja tulnud, vaatame, kas oskan kaalu langetada ka ilma et lihast oluliselt kaotaks. Eks ma jätkan jõusaaliteemat ikka, aga rahulikumalt ja panen või üritan panna rõhku aeroobikale. Kuigi oma päevakava ja tööpäeva lõppu arvestades see üpris keerulisena tundub, aga vabandused ju kedagi ei aita. Kes tahab, see jõuab.

Eile õhtul katsetasin “naiste jõusaali” Ramsus, see oli nuppude sisselükkamise süsteemiga. 12-st sain enamikel 7-8 sisse lükata. Arenguruumi veel on :D