vesi ja leib on parem kui ei midagi

Eile õhtul oli kuidagi parem meeleolu, kas siis sellest autoga lõbusõidust või hommikusest käigust Folkestone’i. Vaatasin pilte ja mõtlesin, kuidas mul ikka vedanud on, et saan töölkäigu ühildada mõne linna vaatlusega. Missest et ärkasin juba kuskil viie ajal, polnud ma isegi pärast pikka reisi kõige väsinum hilisõhtul nagu tavaliselt. Mõnulesin veel voodis enne kui unne suikusin. Nojaa, enne seda üritasin turgutada kellegi meelt messaris – miskipärast tunnen ennast paremini, kui pean kedagi lohutama või oma elutarkusi jagama ning mitte selle tõttu, et mul oleks kellegi kurva ja lootusetuse tuju üle hea meel. Ei, see teeb ka mind natuke kurvaks, aga seda enam näen, kui palju õnne mulle ja tegelikult meile kõigile kaasa antud on. Arutasin asju ja jõudsin ringiga samadele iganenud põhimõtetele, mille tegeliku olemuse avastasin alles hiljuti. Ma saan aru, et pole mõnus Eestis viibida, kui seal on paari kuu jooksul taevas enamasti vaid hall olnud ega ammugi mitte, kui tööd pole. Aga samas ei taha ma aru saada inimestest, kes ei otsigi tööd või siis uut väljundit ja võimalust leppides olukorraga, millega üldsegi rahul ei olda. Ma ei räägi neist, kes on oma eluga (enam-vähem) rahul. Mind paneks rahulolematus kohe tegutsema, aga mõnda inimest kahjuks mitte. Inimene ei muutu, kui ta ise ei taha, sest kui ta tahaks, siis ta saaks peaaegu kõik – ma tean seda! Enda olukorras süüdistada teisi ja saatust, aga mitte iseend ja selle asemel, et rahulolematusest välja tulla, seal olla ja piinelda – milleks!? Kui eluga rahul ei olda, siis miks sellega leppida, miks ei pane see kedagi muutuma, otsima uusi võimalusi – see on minule müstika. Ma üritan selgeks teha, kui tähtis on olla tänulik kõige eest, mis meil on, mida me saame teha, vabaduses viibida, sest see paneb meid märkama pisiasju, millest ilma jäädes oleksime õnnetud ja rahulolematud. Jah, alles siis märkame… et oli ju ilus asjake, vat oli alles hetk, kui sain leiba süüa, loodusesse sõita või oi kui tore, kui saaksin lumiseid puid näha, piparkooke küpsetada ja kuuse lõhna tunda. Viimane lause räägib minust, kui raske on mul nautida sedasama hetke siin ja praegu – ma armastan klaverimängu ja blogida, selle ka leian end sellelt tegevuselt üpris tihti. Aga siiski olen ma ilmselt keskmisest tänulikum elule ja väärtustan pisiasju rohkem kui mõni teine. Isegi kui ma pean endale seda kõike korduvalt meenutama ja teadvustama jälle, sest kipub ununema, kui tänulik ma olen, kui kohvipurgilt jälle kaane keeran ja lusikatäie tassi põhja viskan. Rääkimata oma õnnest olla elus – kui tänulik olen iga kord, kui pikemalt autosõidult täiesti tervena mõlkimata autoga tagahoovi keeran, kui tänulik ma olen, kui jälle tervelt, ühestki autost puutumata ohtlikult rattasõidult Ramsgate’st tulen. Ma saan hommikuti jooksmas käia, sest ma olen selleks piisavalt terve! Mul on käed ja jalad, milleta oleksid paljud igapäevategevused keerulised või lausa võimatud. Ma olen piisavalt armastav iseenese vastu, et end hoida igasugu maailma kurjuse ja kräpi eest. Ma ei lase endale liiga teha. Ma olen tänulik, et saan siin peaaegu tasuta elada ja vajadusel autot kasutada (ka enda sõituteks, mis tihti veel töömiilide sees). Isegi kui ma räägin minevikust, kui vaatan võrratuid päikeselisi pilte Folkestone’st, mille võimaldas inglise hea sügisilm antud hommikul, olen natukenegi õnnelikum jälle. Isegi, kui mõtlen tulevikust, oma kodumajast, mis on oodanud mind alati ja paigana, kuhu kõige eest varjuda, olen äärmiselt õnnelik. Kuid ma ei suuda aru saada, kuidas keegi ei oska olla tänulik ja rõõmus võimaluse eest vähemalt kolm aastat elada täiesti töövaba elu (= kellegi teise ressurssidest) ning samas olla oma eluga rahulolematu, oma olukorras mitte midagi ette võttes. Räägin tänulikkusest, mis peaks meid panema märkama pisiasju ja hindama nende väärtust, mis peaks järelikult tooma meile ka rohkem rahulolu ja õnnehetki, aga selle asemel räägitakse, kui jube ja masendav on elu. Ma küsin, mida teeksid, kui ühel hetkel kõik su hülgaksid, vanemad ei hoolitseks, naine niigi jättis? Mulle vastatakse, et siis lõpetatakse oma elupiinad. Ma küsin, miks siiamaani elatakse? Oli lootus, et elu läheb paremaks… Kellele või millele loodetakse? Elus saab loota vaid iseendale ja kui ei muutu inimene, ei muutu miski ka tema ümber. Kui kerge on seda öelda, mõnel raske aru saada ja veel raskem teha. Minu meelest on kõik elutõed olemuselt väga lihtsad, arusaadavad ja paigas, muidugi on keerulisem nende järgi elada ja see ongi põhjus, miks me takerdume. Oskus nende reeglite järgi elada, mitte ainult teada, on ülim prioriteet. Minule meeldib sõnu seada, aga samas ka pingutada ja olla vähemalt parem kui eile, missest et pole ideaalne. Kui ma annan endast antud hetkel parima, olen teinud endast kõik, et oma elu paremaks muuta.
Selle asemel, et hädaldada, kui halb elu on ja miski ei muutu, on vaid üks võimalus seda muuta. Minu meelest on nende elu olnud liigagi hea ja lihtne, kui selliselt jätkatakse, sest pigem panevad muutuma ekstreemsed ja tundmatusse visatud olukorrad, kust on vaja välja rabeleda. Siis saab märgata ka seda õnne, kui võib ärgata oma koduvoodis või süüa ema vaaritatud toitu. Hea kui üldse on vanemad, hea kui nad on lähedal, hea kui ümber on meeldivad inimesed ja sõbrad – juba see on väga suur õnn. Tegelikult pole õnneks vaja paljut, õigupoolest väga vähe! Mida vähemast suudame rõõmu tunda, seda elutervemad oleme. Andke näljasele porgand ja ta saab selle väärtusest aru kui keegi, kes harjunud end kurguni magusaga täitma. Ma usun, et isegi keedetud aedvilja vihkajale istub hautatud juurikas võrratult pärast näljapäevi.
Usun, et passijat ravib ainult see, kui ta tundmatusse vette visata, kui välja rabeleb, on ta ka väärt elule, vastasel juhul lõpetab ise oma piinad, mis on muidugi kurb, aga paraku eluseadused on alati sellised olnud, et ellu jäävad tugevamad. Mul on siiralt kahju sellistest inimestest, aga haletsus neid ei päästa, vaid karm. Minu kuldsed sõnad jäävad tuulele, ainult üha rohkem veendun oma tõdede paikapidavuses, sest elu on näidanud ja näitab edaspidigi sama.