mõtlisklusi

Sorasin jälle inglise piltides ja mõtlesin, et küll mu elu on kardinaalselt erinev siin- ja sealpool merd. Justkui oleksin ka ise hoopis teine inimene. Paar korda olen mõelnud, et mõnes mõttes on inglises isegi lihtsam. Ma ei tea, see anonüümsus ja rutiin… siin justkui üritan teha ühte või teist, mõelda sellest, mida edasi teha, aga see paneb jälle tohutu pinge alla, kui puhkuse lõpuni jääb üha vähem ja vähem päevi. Seal lähevad päevad omarada, vähemalt tunnen ennast paigas, sest raha ju tiksub, kuigi see töö ei anna midagi ja tundub mõttetuna. Siin tunnen enamasti rõõmu kõigest, mida teen, aga ometi hing kipub natuke virilema, sest päevad lähevad justkui tühja, kuna materiaalselt ei saa ma midagi (pigem vastupidi). No on dilemma!
Vaatasin pildikesi ja meenutasin nagu ikka, kui põnev ja ilus kõik hoolimata vaevaliselt algusest oli. See ahhetama-panev on nüüdseks suuremas jaos ammendunud. Lähen hiigelsuurde marketisse ja tean täpselt, mis riiulite vahele pidama jääda, toiduained on välja kujunenud nagu kõik muugi. Eestis olles on täpne päevagraafik suhteliselt uperkuuti, kujundan kõike täpselt nii nagu tahan, rangete režiimide kadumine teeb ümaramaks, kuigi inglises suudan ennast jälle käsile võtta. Olla tubli ja tublim. Ei mingit halastust nagu alati. Kas Eesti on tõesti tahtejõu röövel? Jube laisaks teeb küll, aga eriliselt ei põe. Kui oleksin laisk seal, siis põeksin jubedalt. Häirib see, et ma ei suuda end täpselt defineerida ega lõplikult otsustada. Justkui riigieksamil, kui olen heal juhul täitnud 20% lünkadest ja töö äraandmiseni on vaid veerand tundi. Suhteliselt sarnane tunne, tikk-takk-tikk-takk, keegi peab otsustama veel enne sügist ning sellest otsusest sõltub tulevik, sest aega mõelda on vaid siin ja praegu, aga miks ma pole suuteline? Ma valin liiga kaua, sest ei oska/taha pea ees tundmatusse tormata. Tahan kindla peale minekut, kui naeruväärne see ka poleks. Elu ja garantii :D

põllumiihi päiv

Käisin seal, kus põllumehed omavahel võistu põldu kündsid ja lambukesi pügasid. Ööbikuorus, kus sai kümmet sorti isevalmistatud leiba, sõirasid maitsta, tervist kontrollida (vererõhk, rasvaprotsent jms), loodusrajaga tutvuda, jaanalinnufarmis ringi kaeda, hobusevankris linnale tiir peale teha, suppi sõdurikatlast süüa. Vesioinast ei viitsinud enam kaemagi minna, olen korduvalt näinud, aga suht uude tuulegeneraatori torni ronisin, et pilte klõpsida ja samal ajal, kui mehed kõrval lambaid koorisid, ma hiirekese viltisin. Otse pügamisvõistluselt tekkinud lambavilla kraasimismasinaga väntasin.

Raamatutest siiani parim "Monk Who Sold His Ferrari". Pole parimat, kus võetakse kokku kõik need põhimõtted, mida olen siit ja sealt noppinud.

raamatuhoovustes

Olen jõudnud niikaugele, et mulle seletatakse messari kaudu, kuidas vikatit pinnida ja tõhusamalt luisata. Aga muidu loen raamatuid ja erinevatest leian ikka samu elutarkusi, mis tähendab vaid seda, et kui kõik ühest ja samast räägivad, siis peab tõde loogiliselt ka seal olema. Väga lihtsasti loetav, kokkuvõtlik eelnevatest ja liigsest lobast vaba raamat on P. Coelho “Alkeemik”.

Alfred North Whitehead:
“Suurte unistajate unistused ei teostu kunagi, need asenduvad veelgi suuremate unistustega.” Kuradi tuttav tunne.

võõramaised ahvatlused

Minus on püsivust ja kannatlikkust ikka omajagu, aga samas tõmblen rohkem kui keskmine eestlane, vist. Või noh, ma ei tea, kui palju, millest või kui suuresti üks tüüpiline eestlane unistab. Mulle piisab sellest, kui näen head raami ning avastan end öö läbi sehkendamas. Meestel pole üldsegi lihtne :D Mina räägin muidugi majaraamidest.

Eile hilisõhtul avastasin failide hulgast ammu salvestatud pildikese ühest prantsuse Normandia piirkonna majatükikesest. Ja ma olin hetkega võlutud – unistus vedas mind öö läbi Normandia looduse ja selle ehitiste fotode juurest kinnisvaralehtedeni ja hommikul viie paiku avastasin end uurimas laevagraafikut prantsuse ja lähima inglise saare vahel. Täpsemalt kõike lahti seletades siis… Mõned prantsuse cottage’d (half-timbered) on äravahetamiseni sarnased inglise omadega või vähemalt minu ebaprofessionaalne silm suuri erinevusi ei leia, vaid ütleb, et see on kena :P Nii et ma poleks pilti nähes iial Pranstusmaad pakkunud. Pildi all oli siis France, Normandy. Muidugi tahtsin leida pilti täissuuruses maja kohta, mis kahjuks ei õnnestunud, aga see eest nägin palju sarnast ja pealegi imekaunist loodust sealsamas piirkonnas, mis kohe tõmbas mind sinna reisima. Päris täpselt ei uurinud, aga paistab, et see prantsuse piirkond on inglise vallutustega kuidagi seotud, sellest siis ka sarnasus. Sisuliselt on Inglismaa kohe teispool lahte ju ka. Siis tekkis mul loomulikult huvi kinnisvarahindade vastu. Elamiseks parim ja soodsaim polnudki kõige kallim, eriti võrreldes inglise kinnisvarahindadega (peaaegu võimaldatav, kui poleks hoolega puhkuseid võtnud hahaa) ja hommikul viie paiku siis uurisin juba, kas oleks võimalik kuidagi sealt inglise poolele tööle käia, kuna UK, nagu ütlesin, pole kaugel ja veel parem, prantsuse sadam, kust saaks ühele inglise saarekesele (Jersey) on maksimum vaid 50km kaugusel sellest korterelamust.

Luban end hulluks tembeldada, aga nii ma tõesti mõtlesin. Piirkond tundus lihtsalt hurmav, mõte prantsuse keele õppest, prantsuse toiduhindadest ja prantsuse apteegile ümber orienteerumisest aga mitte, seega tõmbasin end natuke tagasi ning unistasin Normandiast kui puhkepiirkonnast, kus võiks ju endal isiklik elukoht olla, kuhu nädalavahetuseks inglisele vahelduseks seigelda võiks.

Jah, Eesti on küll armas ninnu-nännu, aga mingi hetk tundub siin olemine justkui ajaraiskamisena. Mulle ju meeldib heina niita ja kõike muud siin mässata, aga paraku ei vii see mind eesmärgile lähemale. Vabatahtlik puhkus jätab paraku ilma ka üpris kopsakast summast, mille olemasolul oleksin ilmselt enne talve veel ka sinna Normandiasse omale uue alguse rajanud. Võibolla on see märk millestki, miks see ei peagi nii minema nagu need 20 senti, mis tänaval näkku irvitasid tunnike hiljem, kui poes täpselt 100-st kroonist 20 senti puudus tuli (ok, pole ju hullu, kui 10-st kohupiimast ainult 9 osta sain). No vähemalt on siin olles natuke aega ka raamatuid lugeda ja terasid noppida, et elu on täis märke, mida tuleb osata otsida ja tõlgendada.

aitab küll

Enam ei viitsi, kui just olukord ei nõua. Ehk eksprompt toormoosi. Muid moose keetma ei hakka, sest keldris veel kõvasti vaarika-, (aastast 2005), mustsõstra-, õunamoosi. Võibolla ainult pohlamoosi verivorsti jagu.

duubel 2

Ring sai täis ja algas uuesti. Nagu valu, mis oli juba minemas, sest päeva sain täitsa valuvaigistiteta, aga oh ei… Ajasin end ägeda ilma ja veel ägedama põskkoopa-ja-krt-teab-veel-mille tuikamisega põllule, sest südametunnistus lihtsalt ei lubanud marju sinna päris mädanema jätta enne vihmasid ja kes-teab-millal-valu-kavatseb-ära-kaduda-kui-üldse. Pärast lõunat aimasin ette suurema valu jätku, varusin ibuprofeeni, panin 400mg hinge taha ning sellest ajast olen ennast täiesti imelisena tundnud. Mingi huvitav meeleolu on, mõned meenutused ajavad omaette naerma ja raadiolood kaasa ümisema :D Kusjuures selles halvas on huvitav enese (tervise) kohta tähelepanekuid teha. Vahel oleks kergem, kui meditsiinist midagi ei taipaks. Aga kuna see teema mulle eriti võõras pole ja korra uurisin ka netist midagi juurde, siis olen suhteliselt kindel, et hambajuurest levis põletik põskkoopasse (muide esimest korda), valuärritused kõrva ja silma (kogu see süsteem on omavahel seotud, närvid ja kanalid). Väsinud silmad ja suurema põhjuseta valusaks jäänud lihased panid kahtlustama grippi (viirust), kuid samas tati iseloom ja hambapõletik viitas bakterile. Pealegi palavikku polnud. Kuna rahvameditsiin ja ninakanali loputus eriti tulemusi ei andnud, ei julgenud ka rohkem katsetada (ehk oleks siiski pidanud kordama). Paremini mõjus lihtsalt põse soojendamine ja pea üleval või kuklas hoidmine, sest pikali olles kogunes lima just näo piirkonda ning tekitas veel suuremat survet ja valu, kui samas üles tõustes allapoole voolas ja olemine tunduvalt kergemaks läks. Aitab ka, kui magada poollamavas positsioonis (padjakuhjale seljatades). Sellised siis minu tähelepanekud, kuid ühest asjast ei saa siiamaani aru – miks ravi saanud hammas üpris tihti (paar korda aastas vähemalt) nii julmalt kohe reageerib? Oleks loogiline, et ok, saan lihtsalt külmetuse (nohu, köha, palavik), aga pigem käib asi selles järjekorras, et kõik saab alguse hambavalust. Jääb nagu mulje, et miski on korralikult teostamata, aga samas täitsa võimalik, et asi on rohkem katsetamises, hamba reaktsiooni ootamises sellele, mitte arsti kompetentsuses, sest ilmselt on asi keerulisem, kui ette kujutan (kui üldse kujutan, pole mingi spetsialist ju). Tookord ju öeldi, et täpselt ei saa öelda, kui kaua selle raviga läheb, hästi, kui nädalaga, pahasti, kui… jah. Kannatan valu suht hästi, muidu tõmbaks järgmise hoo ajal ise välja (kui teaks, millist) :D
Olukord ka mõnitab takka, siis kui antibiotse ja vaigisteid vajan, on mu Eestist soetatud tagavarad inglises (ravikindlustus samuti sealne). Kusjuures juba kaks aastat pole antibiotse osanud ära kasutada ning siis kui mõte küps ja suurim vajadus, neid lihtsalt pole käepärast. Panen suured lootused oma immuunsussüsteemile ja kui hästi läheb, siis ibuprofeen makku päris auku ei söövita.

Aga noh, nüüd on mul jälle maasikad ja tegevust jätkub taas ööpäevaks.

no mis ilm

No mis eesti ilmaga juhtus? Mitu korda olen juba öelnud, et inglises on tunduvalt parem ilm kui siin? Jõudsime siis juulist äkki oktoobrisse. Ptui. Loodan veel terveks saada.

tegusus

Viimane nädal on tervis üle pika-pika aja vingerpussi mänginud. Esmaspäeval sõitsin rattaga peaaegu terve päeva ja loomulikult kõrvetasin naha ära. Sain selle mõne päevaga korda ja siis tuli põrgulik hambavalu või ma ei teagi, kui hammas tuikab, siis kiirgab kogu see valu ka kõrva, põskkoopasse, silma. Valuvaigistid tõid õnneks aeg-ajalt leevendust, kuid tegid kergelt kõhu ja pea imelikuks. Miskipärast juureravi saanud hammas kipub just Eestis otsi andma ja palavate ilmadega. Tagantjärele ikka hea mõelda, et ei tohiks selliste kuumade ilmadega üle sõita, siis külma vette lipsata, külma veega juukseid pesta ja siis rattaga sõitma minna või 50-kraadise pööningu ja 20-kraadise tuulise katuse vahet kõõluda.

Maasikatega jändasin ka peaaegu ööpäeva kokkuvõttes (magada sain paari tunni kaupa). Aga vähemalt ilus silmale kaeda, kui otsast lõpuni enda tehtud :)

tigude pidulaud

Täitsa hea, kui stabiilset netti vahepeal pole – jääb aega oma eluks: rattasõiduks, lugemiseks ja… Olin täiesti kindel, et ei lõpeta nagu tädi, mitu pange maasikaid vastu vahtimas, sest nägin oma marjadel tuhandeid tigusid, ehk siis paar kausikest oleks välja andnud. Wrong!!! Paistab, et tigudel on maasikatest isu täis nagu minulgi ja ei päästnud ka vihmast hallitama läinud marjad, sest mis ma nüüd näen – julgelt 10 tundi tööd, sest minu küllastuspiir on ka ammu ületatud ja ülejääk peab purki mahtuma.