heade pisiasjade kaskaad

Niisiis, tublisti üle poole aasta töötasin jälle Broadstairs’is, ühes kergemas apteegis kui siin üldse kergeid on. Ma ei tea milles asi on, kas jõulud lähenemas (siinmaal kindlasti), töökaaslased mõnusamad, pingevabam apteek või on kuskil alateadvuses head mälestused (kuigi meeleolu polnud pooltki nii ülev mis siis) või oli asi selles, et ma märkasin… Väheke läks ka võrdlemiseks ja meenutamiseks, rattasõit (samamoodi pimedas tagasi, jaanuaris küll oleks nagu ka hommik suhteliselt hämar olnud, praegu on valge, õhtu oli suht sajune nagu tookord üks hommik, koolilaste mass takistamas mu sõitu), tualett (eraldumiskoht oma mõtete jaoks), püksid, mis vajusid samamoodi alla kui siis (vahepeal püsisid täitsa hästi jalas) ja siis see kalender seal, millel oli küll juba november ees, mitte jaanuar. Tõmbasin ta endale nina ette, sest seal oli väga kodumaine pilt (päriselt küll mitte) ja tahtsin veel tagasi jaanuarisse lapata, et näha seda pilti, mis siis tõenäoliselt mul ees oli ja meenutada, aga vot unustasin (reedel on viimane võimalus). Kui palju vett on sellest ajast merre voolanud ja kui palju erakordseid sündmusi minu jaoks toimunud nii töö- kui eraelus – seda vähem kui aasta jooksul.
Tegelikult ma ei tahtnudki sellest kirjutada, sest tõenäoliselt on see ainult mulle mõistetav, täielikult kindlasti. Pidin hoopis blogima heast, sellest, mida ma märkasin… Olen enamasti siia rutanud kirjutama päeva probleemidest, jamadest, inimestest, kelle käitumist ma eriti ei mõista. Täna jäi silma miskipärast just hea. Läksin oma lühikesel lõunapausil kõrvalruumi kohvi tegema ja avastasin, et külmikus polnud muud midagi peale insuliinide, silmatilkade ja mõnede tablettide. Olgugi et peamine puhkeruum on seal ülakorrusel, hoiti all vähemalt natuke kohvi, teed, suhkrut ja piima. Ma ei oskagi enam pakiteed ja ammugi kohvi piimata juua. Teele oleksin veel erandi teinud, aga mul oli tassis juba kuum kohv, millele jätsin piisavalt piimaruumi. Põhimõtteliselt lisan piima teele just sellepärast, et ei kõrvetaks, sest ma ei jõua kunagi oodata jahtumist. Ühesõnaga vaatasin seal nõutult ringi ja olin juba valmis leppima saatusega, et lõunasöök on rikutud (pisikestel nüanssidel on palju kaasa rääkida, vale margariin või jook nullib naudingu). Kiirustamisest ja keskkonnast ei hakka siinkohal rääkima, apteegis on suhteliselt võimatu normaalselt süüa (see on toidu kiire allaajamine ja pole ka eriti isuäratav näha laual samal ajal pilte mädanenud haavast või näpuvereaparaati).
Asja juurde tagasi tulles päästis mu lõuna vähemalt osaliselt üks võõramaine kõrvalruumi postitöötaja (kuna apteegid on enamasti postkontoriga samas ruumis, üks osa ühele, teine teisele eraldatud), kes tuli parasjagu tagasi ilmselt oma kodulõunalt. Kujutage ette, ma ei öelnud midagi, mul polnud tol hetkel isegi otsivat pilku ilmselt, sest olin sealt lahkumas, aga ta märkas ja küsis, et kas mul oleks piima vaja! Esiteks oli ta mulle täiesti võõras, teiseks oli see läbikäiguruum ja kolmandaks, tal polnud ju piima käepärast võtta. See, et minu vajadused läksid kellelegi korda, tegi mulle väga suurt rõõmu, see tundus isegi uskumatu. Ma oleks võinud uskuda seda mõnest enda kolleegist, kes parasjagu oleks sinna sattunud ja taibanud küsida, kuigi vaevalt, tõenäoliselt oleksin pidanud ise esimesena vihjama, sest teised käivad ülakorrusel teepausidel. Ma muidugi ütlesin et jah, piima võiks olla küll ning mõne minuti pärast oli ta sellega poest tagasi :) Ok, isegi kui tal endal läks seda õhtupoole vaja, kuna ta all siis jooki segas, oli see tema poolt väga kena. Sellega asi ei piirdunud, pärast seda muutusin veel tundlikumaks heale :) Kui olin oma kohvi ja võileiva lõpetanud ja töölainele tagasi naasnud, küsis üks, kas tahaksin veel midagi juua. Ta polnud nii pime, et poleks märganud mu söögi- ja joogipausi, aga ikkagi küsis viisakusest. Hiljem õhtupoole küsis üks, kas ma üldse lõunat sain, kuna ma just tema lõuna ajal tegin oma kiirkorras. Ja siis korjas üks mult rippuva juuksekarva ära (kusjuures see häiris mind, aga mul endal olid käed parasjagu kinni ja ma kavatsesin seda nõks hiljem ise teha). See on minu meelest väga armastusväärne :) Kõige selle peale tundus, et üks hea asi järgneb teisele, mis on ju väga tore, kui nii märgata ja jäädagi märkama. Mõtlesin, et peaksin edaspidi just sellest kirjutama või mõtlema – jätma iga päev meelde vähemalt ühe ilusaima hetke töö juurest ja kui teinekord peaks kuskil, eriti Ramsgate’s jälle meel mõruks minema, siis meenutan seda head :) See on see heale keskendumine. Huvitav, kui ma teoorias seda nii hästi tean, siis praktikas esimest korda selleni jõudmisel hakkan alles sisu mõistma, see tuleb natuke teise nurga alt kui ma teoorias eeldanud olen (ma ei oska hästi seletada). Igatahes hea kui teooriad töötavad.