Sõidan tööle ja mõtlen, lihtsalt fantast kui ilus: hommikune päike, taevas, maastik, majad… Vaatan õhtul pilte ja mõtlen, oli taas üks päikeseline päev uudislinnas. Ma ei väsi iial nendest võrratutest, paljunähtud vaadetest, mis samas on alati ainulaadsed ja põnevad. Majad võivad ridamisi üksteisele sarnaneda või olla üksteise koopiad, kuid samas on linnapildid täiesti erinevad. Omanäolisus ja detailide rohkus on võtmesõnad. Ka pimedas on kõik nii hurmav: särav valgusemäng, maanteed, tunne nagu sõidaksin unes, lausa lendaksin autoga. Sellises maagilises inglises tekib tahtmine lõputult olla: istuda, kõndida, joosta, rattaga või autoga liikuda – veel jälgida, sest Eestis ootab ühenäolisus, hall ja porine ilm, millega pole suuremat midagi ette võtta, kui tuppa jääda ning raamatusse süveneda. Loomulikult pole ka see paha mõte, aga ikkagi, Inglismaa on mind mõnes mõttes ära rikkunud. Ma ei taha oma jalga sopa sisse tõsta, peaksin kummikuid kandma, et kuiva jalaga kodust paarkümmend meetridki liikuda. Nii kahju on ära tulla värvigammast, aga iga elustiil nõuab oma ohvreid. Eks ma siis panen kummikud jalga ja lähen jooksma või tulen läbi halli ja pimeda raamatukogust koju lugema. Vaatan aknast seda sünget ilma ja mõtlen, olid ajad… Uskumatu… Palju rõõmsama stsenaariumi järgi ootab mind koju jõudes valge maa ning seda jätkub kuni märtsini, mil tulen inglisesse taas kevadet nautima :)
No comments:
Post a Comment