rattaga tuules keerlemas

Eile Broadstairs’is rattaga käies lõõpisin veel, et kui just orkaani ei tule, siis ükski sõit ilma pärast ära ei jää. Täna sellest palju ei puudunud, kuid pole veel kunagi sellise tuulega Ramsgate’i sõitnud. Viimase aasta, pooleteise jooksul olen vaid korra-paar käinud Ramsgate’s laupäeval tööl autoga ja ju siis pidi ikka kohutav ilm olema. Täna oli kahtlemata kõige hullem ilm, kui ma olen rattaga läinud. Öösel ja varahommikul oli vihma sadanud, seega õige pisut kahtlesin tänases rattasõidus. Tuul ei tundunud siis veel nii vägev, kuigi ventilatsiooniluugid kõlisesid nagu alati köögis ja vannitoas kui on suurem tuul. Pigem oli tunne, et jälle üks neist laupäeva hommikutest, kui peab tööle vedama. Päev on muidugi tunduvalt paremini talutav ja kiiremini läbitav kui tavaline, sest poole lühem. Igatahes ilmal on väga suur mõju üldisele enesetundele ja viitsimisele. Esialgu rattaga välja saades ei tundunud üldse hull – teed olid küll märjad, aga vihma ei sadanud ja pilvede tagant võis vaevu ka päikest märgata. Tuul oli muidugi ka siis juba üpris tugev ja mõtlesin, et taaskord pean tööle minnes vastutuules sõitma ning lootsin, et päeva peale tuul vaibub. Eksisin täielikult! Töölt välja saades ei saanud hetkeks eriti edasi kõndidagi. Väljas oli maru – kõik vähegi kergem lendas, stendid olid pikali või kaldus, puudelt oli suurem lehestik kadunud (punane lehes sein, millest pildi päevade eest tegin, oli rootsudes). Raadio andis tormihoiatuse, mingid suuremad jamad (teeujutused) olid kuskil eilse vihma ja tänase tuule tõttu olnud, üks raadiohelistaja rääkis ümberkukkunud telliskiviseinast ja nägin isegi aedu ja piirdeid kreenis või peaaegu et küljest lendamas. Ise soovisin südamest ellu jääda, et mitte millegagi pihta saada ega tuulest teele kalduda, kuna tuul käis suurte iilidena, tõukas mind aeg-ajalt tugevalt sõidutee poole ja pani teel küljelt-küljele loperdama. Aga siin ma olen – vägev trenn seljataga, kõht täis ja tuba soe. Niigi nirune kuusepuuke siinsamas nurgataga oli küll kergelt kreenis, aga püsti, postkastist olid kirjad ning ajaleht välja lennanud ja pallina vahekäigus kortsus (juba teist korda pidin otse prügikasti toimetama). Tunne on nagu oleksin 2h puid lõhkunud, aga hei, ma olen elusalt tagasi! Ei saanud kordagi vihma, kuigi öösel sadas ja peale minu rattasõitu hakkas taas, ei saanud ühegi autoga pihta, kuigi liiklus oli täiega umbes ja tuul ei tekitanud ka otsest kahju mulle, kuigi kuuldavus oli nullilähedane. Ma siiski kuulatan pidevalt autode lähedust (kui on mõni kõrvalisem, kuid üpris tiheda liiklusega tänav), isegi kui mul on enamik ajast klapid kõrvas ja raadio käib. Täna lihtsalt polnud midagi muud kuulda kui vinge tuule kohinat.
Ahjaa, päris juhuslikult nägin Ramsgate’i tänaval liikumas hobustega jõulusaani mitmete tegelastega, sealhulgas jõuluvanaga. Kuidagi poolnaljakas pilt seal tänavapildis, kus kõik praht ja muu kergem tuules keerles, päike oli pooleldi süngete kiirustavate pilvede alt väljas ja üldiselt oli veel tublisti üle 10 kraadi ehk siis lumest ja jõuluvaikusest oli asi kaugel. Pooleldi nagu ulmelises unenäos.
Eelviimane rattasõit tööle tegi mind natuke nukrameelseks, sest seda rõõmu jätkub vaid veel üheks laupäevaks - viimaseks tööpäevaks.