kes ei proovi, see ei tea

Eile õhtul olin nii väsinud, et läksin pool kuus magama ja magasin 12 tundi jutti, ärkasin vaid 21 ja 23 paiku, kui tänavalt suuremat lärmi kostus. Natuke imelik oli minna, nagu haige oleksin, kuigi iseenesest oli ilm kräpp, väljas oli juba mõnda aega pime ja mis teha, uni oli täis kõhuga ja soojas nii peal, et poleks viitsinud hambaidki pesta, kui poleks end vetsu vedanud, et võimalikult kaua rahulikult magada. Olin küllaltki kindel, et istun pool ööd magamata üleval, aga üllatus oli suur, kui hommikul viie paiku veel äratuse pool tundi edasi nihutasin, et 12h välja tuleks :D Ilm oli vahepeal kardinaalselt muutunud – tuulevaikus ja ei sadanud. Siiski sain eilse välditud vihma kohe jooksma hakates kaela, aga suurt ei hoolinud, sest vinge maru oleks hullem variant olnud ning riided ja iseenda pidin niikuinii pessu vedama.
Eile õhtul meenus see jaanuarikuu kalendripilt, millest tahtsin siin mainida. Pildil oli üleni paksus jääs (ma mõtlen ikka väga paksus kiilasjää kihis, kuskil 10-20cm) ja purikates üks maastur ja sportauto, mis seisid sama paksul kiilasjää kihil. Meenutas väga Piritat, kui autod oleksid seisnud tsementpiirde ees ja taga oli meri – kõik oli ekstreemselt kiilasjääs. Pilti vaadates muidugi pidin endale tunnistama, et mäletan küll, kuigi nüüd märkasin rohkem detaile. Lappasin veel teisedki kalendripildid läbi ja kenade vaadetega olid kõik.
Ramsgate’is tööl on enamik hakanud uut töökohta kiikama, kuigi lahkumisjutud on neil enamasti liialdatud ja tingitud suuresti sellest, kui keegi neist on lahkumas (Jo läheb pensionile ja Mo oli niigi veerandkohaga nagu Jo’gi). Lahkumisjuttude tagant kooruvad välja tõelised eluunistused ja soovid, mis neile tõenäoliselt jäävadki vaid kättesaamatuteks unelmateks, sest neil pole kunagi piisavalt tahet ja viitsimist nende suunas rabeleda, mispärast nad enamasti ka jätkavad oma endist elu ja tööd. Ma ei kujutaks ette, et Ramsgate’is oleksid tööl hoopis teised inimesed. Punt võib laguneda koost vaid siis, kui neist kellelgi tõsiselt kannatus katkeb ja töö analoogse vastu vahetab, aga neil on koos väga hea, mistõttu ma kahtlen selles. Ma üldsegi ei süüdista neid, eks olen isegi Ramsgate’is piisavalt kaua vastu pidanud meeldiva seltskonna pärast (ühe erandiga), aga samas tahan liikuda selles suunas, et reaalselt ka teha seda, mida soovin, mitte jääda elu lõpuni jälestama oma tööd. Vabandusi armastatakse ikka tuua nagu lapsed, pere või parem raha, seega ma hindan julgust elada sellist elu nagu tahetakse ja juba täna, mitte millalgi tulevikus. Usun, et “õigel” teel pole ükski takistus piisavalt raske ja elu kulgeb kergemalt tundmata, et miski töötab (pidevalt) vastu.