Isegi mõtlen, kust ma igakord jälle jutu välja tõmban, kui olen ühe ja sama teema otsast lõpuni ära nutsutanud. Siiski hakkab iga päev mingi mõte peas tiirlema ja kisub endaga kaasa palju teisi mõtteid, mis peavad kirja saama. Sellest sügisest olen nagu kirjamasin, kui võtta et iga päeva kohta tuleb sisuliselt üks kanne, vabadel päevadel kipun juba kaks kannet lisama. Huvitav jah, kunagi kirjandeid kirjutades nägin rasket vaeva, et midagi üldse paberile saaks (enamasti võttis see mul 2-3 korda kauem aega kui teistel, aga ma pole ka tavapärasusega ju rahul ning kaugeltki enam see, kes siis :D). Eks ta nii ole, kui mingil teemal sunnitakse kirjutama, siis hästi ei oskagi, ikka meeldib kirjutada sellest, milleks parasjagu tuju ja tahtmist (meelelolul on siin suur osa täita) nii nagu iga tegemisega. Kui kedagi millekski sundida, näiteks iseennast, siis ei tule sealt suurt midagi välja, aga kui midagi teha positiivse tundega, saab ka asja.
7. novembril võib küll ilutulestikku aknast jälgida, sest aastavahetus pole kaugel ja 8. novembril võib ka asju kohvrisse pakkida, sest täpselt kuu pärast on need lennuki peal. Ja loomulikult meeldib mulle vähemalt tunnike tubli pataka jagu tähtsatelt paberitelt nime- ja aadressiribasid, kontonumbreid ära kakkuda. Viimane lõik on kirjutatud irooniaga muidugi. Kui inglaste halloween ja bonfire night on läbi, hakkavad raadiost ka jõulureklaamid. Vähemasti parem kui eilse õhtu jagu paukusid ja täna, pühapäeva, kella poole seitsmest lõunani välja kestnud häirekella tirin. Minu uneajal autouste paugutamiste, liikluse, väljas karjumiste, tänavakoristaja kolistamise, bussi, piimaauto, koristusauto varahommikuse vinge tuuritamisega peaksin juba ammu harjunud olema. Hetkel ei suuda kuulata (loe: ette kujutada) seda vaikust, mis kodumajas ja –tänavas valitseb 24/7. Hetkel on miskipärast tühi tunne, kuid veel hommikul polnud. Käisin rattaga üle pika-pika aja mitte tööle jõudmise eesmärgil sõitmas, et pilte klõpsida. Ilmal on vist tõesti suur mõju meeleolu üle, sest tänane on sama hall kui eesti keskmine sügis-talv.
7. novembril võib küll ilutulestikku aknast jälgida, sest aastavahetus pole kaugel ja 8. novembril võib ka asju kohvrisse pakkida, sest täpselt kuu pärast on need lennuki peal. Ja loomulikult meeldib mulle vähemalt tunnike tubli pataka jagu tähtsatelt paberitelt nime- ja aadressiribasid, kontonumbreid ära kakkuda. Viimane lõik on kirjutatud irooniaga muidugi. Kui inglaste halloween ja bonfire night on läbi, hakkavad raadiost ka jõulureklaamid. Vähemasti parem kui eilse õhtu jagu paukusid ja täna, pühapäeva, kella poole seitsmest lõunani välja kestnud häirekella tirin. Minu uneajal autouste paugutamiste, liikluse, väljas karjumiste, tänavakoristaja kolistamise, bussi, piimaauto, koristusauto varahommikuse vinge tuuritamisega peaksin juba ammu harjunud olema. Hetkel ei suuda kuulata (loe: ette kujutada) seda vaikust, mis kodumajas ja –tänavas valitseb 24/7. Hetkel on miskipärast tühi tunne, kuid veel hommikul polnud. Käisin rattaga üle pika-pika aja mitte tööle jõudmise eesmärgil sõitmas, et pilte klõpsida. Ilmal on vist tõesti suur mõju meeleolu üle, sest tänane on sama hall kui eesti keskmine sügis-talv.
Eks mõte ikka vahest hüppab sinna, et mida ma seal tegema hakkan. Passimine pole minu moodi, isegi, kui olen kavatsenud seal mõneks ajaks aja maha võtta ja oma vutlarisse minna. Siiski on talveunest asi kaugel, sest kavatsen tõsiselt kogutud ehituskirjandust (kuskil gigakond) läbi töötlema hakata. Kui huvipakkuvateks märksõnadeks on viimasel ajal vaid cob cottage, straw bale, thatched roof, timber-frame, post and beam, box frame, england village, cottage architecture, tudor/victorian cottage, restoration, renovation, permaculture jne-jne, siis peaksin vist eriala vahetama? Kuidas ma küll tahaksin ennast selle sisse mätsida, tutvuda sarnase huviga inimestega ning üha rohkem ja rohkem selle sisse “kukkuda”, et lõpuks kohal olla. Kui näpp “kuradile” anda, siis nii ta lähebki. Õnneks pole kunagi hilja, isegi kui olen viimased 10 aastat end hoopis teisele alale pühendanud, 10 aastat ehk annab õppida muud ja siis 10 vähemalt läheb asja ülesehitamiseks ja siis 10, oot mis vanus see juba oleks… :D Õnneks pole ma esimene ega ainuke, kes elus hoopis teise lehekülje pöörab või siis midagi muud proovib. Näen neid inimesi enda ümber üha rohkem ja olen kahe käega poolt. Parem juba täna kui 10-10-10 pärast…
Või peaksin (aja)kirjanikuks hakkama nagu paar korda soovitatud on.
Edit: enda huvides peaks minust saama maaküla postiljon (selles on lausa kaks head külge).
Tänase päeva parim avastus oli leida ehtsad seemned Radoxi jõhvika dušigeelist, mille puhtalt väga meeldiva lõhna järgi aasta tagasi välja valisin. Kui kalli kraami sisse päris jõhvikaid pannakse, siis mis mul selle vastu olla saabki.
No comments:
Post a Comment