maatriks

Eriti mõttetu tunne on miskipärast, et samahästi võiks ka kell kaheksa magama minna ja ilmselt lähengi. Isegi blogida pole nagu suurt midagi hetkel, kuigi tavaliselt on alati mingi tungiv vajadus ja tõmblemine, et saaks kiiresti selleni ja juba kirjutama. Hommikul pean enamasti leppima teadmisega, et enne õhtut ei saa, kuna pean tööl olema ja siis terve päev on selline nõme tunne ja üritan meeles pidada kõike, millest blogida tahtsin. Isegi söömine käib sellepärast tihtipeale kiiremini. Praegu aga on nõme tunne nagu poleks miskit teha. Mina ja mul pole midagi teha! Tegelikult oleks vaja küll teha, aga ma ei viitsi ega taha. Tahaks ainult, et need kaks nädalat, õieti küll kolm (jaa, ka see vaba nädal enne äralendu) oleks juba ühelpool, sest ma ei kannata enam isegi puhkehetki, see ei tundu õige, peaksin töötama, et saaks juba ühele poole selle jamaga. Ma oskan isegi mõttetust mõtet leida kirjutamiseks. Eks mind natuke ärritas tunni eest saadud sõnum, mis mu paar Deal’i tööpäeva Margate’i ja Baxter’i vastu vahetas. Mulle ei meeldi viimase hetke muudatused, sest kui ma olen mõttes juba arvestanud kuhugi minemisega, siis ka olen. Oleks nad siis Ramsgate’i asendanud, kus pean kaks järgmise nädala päeva ja terve ülejärgmise nädala töötama. Ma ei tahaks nüüd sõna “õudne” kasutada, sest pole vaja seda endale kaela tõmmata, aga terve nädala jagu Ramsgate’i pole juba ammu kavas olnud nagu oleks vana karma tagasi kui terveid kuid nii tegin. Huhh… vähemalt on viimane siis.
Ahhh… lähen parem voodi häid mõtteid mõlgutama nagu lumest, piparkookidest, kuusest, küünlavalgusest… Kusjuures olen siin tundnud nii piparkoogi kui kuuse hõngu – olen oma meeled suutnud ära petta hoopis teises kontekstis nagu radikale jäetud särgi poolkärsanud lõhnast või tööl välisuksest levinud väga kuuseokkale sarnasest aroomist.