tagantjärele

Kui mõelda tagasi minevikule, siis tundub seal palju meeldivat olevat nagu ikka, aga kui ma peaksin konkreetselt mingi eluetapi oma elust valima peale varajase lapsepõlve, mil mu elu oli paigas ja võisin tunda rahulolu, siis nimetaksin kaks viimast aastat kodus (pärast 5-aastast äraolekut kõrgkoolis ning enne UK-sse tulekut). Siis muidugi ei tundunud see päris nii – isiklik ja kodune elu oli küll kenasti paigas (eriti tagantjärele mõeldes) ning kodused asjatoimetused sobisid nagu valatult, oli samas minus see pool mis karjus, et vaja on paremat ja huvitavamat, saada lähemale oma eluunistusele ning ma ei saanud lõpuks rahu, kui pidin tõmblema enda arvates etema elukoha ja mitmeid kordi parema raha suunas. Kindlasti polnud see viga, kuna kogu äraoldud aeg näitas, kui hästi mulle eestimaine elu sobis. Isegi kui töökoht ei võimaldanud kaugeltki eesti keskmist palka, oli töö tegelikult meeldiv, eriti tagantjärele. Noore algajana leidsin end siiski päris palju keerulistest ja endast väljaviivatest olukordadest ning kohtasin ka kriitilisi ja pahuraid inimesi, aga see tuli peamiselt minu kogenematusest (vähestest teadmistest ja oskamatusest inimestega ümber käia). Tagantjärele mõeldes oli töö lihtne ja jättis piisavalt vaba aega ka niisama passimiseks (millest inglises ainult unistada võib). Polnud erilist vastutust ja isegi kui tol ajal mulle ei meeldinud niivõrd inimestega suhelda, oli see mõnedega väga talutav ja südantsoojendav. Tagantjärele võin öelda, et see oli tegelikult väga meeldiv, kui sain kellegagi lähema kontakti (mis väikeses apteegis võimalik oli, kuna sai arutada ka muudel teemadel kui ravimid või tervis). Tegemist oli lihtsate inimestega, päris palju puutusin kokku maainimestega, eriti laupäeviti, kui nad olid tulnud turule ning nende avatus ja siirus oli ehtne. Jõulude paiku valitses hästi mõnus meeleolu – kaunistasime apteegi, pidasime oma “pere” keskis jõulupeo, kuhu igaüks midagi enda poolt tõi, kus mul alati pitsi täideti ja ma ei jõudnud eest ära juua, sest ma polnud harjunud :D Ja ma vabanduseks tõin, et pean kliente teenindama või vähemasti ma üritasin just sel ajal töövahetuses olla, aga ikkagi midagi ma pidin jooma ning jube lõbus oli pehmete jalgadega ette letti minna ja siis kliente teenindada, eriti raha lugeda :D Kliendid olid ka sel ajal ülitoredad, tõid igasugu magusat (ja mitte ainult siis, ikka aastaringi) ja soovisid südamest ilusaid sõnu. Tagantjärele tekitab see minus väga meeldiva tunde, isegi kui kõik polnud sugugi ideaalne, tundub tagantjärele kõik väga ilus… nagu ikka. Ma ei tea, kas teeksin seda veel ja kui, siis kaua peaksin vastu enne kui tunneksin, et asi muutub jälle jubedaks rutiiniks või õieti ammendunuks, kui see peaks mulle juba praegu olema, mille suhtes ma hetkel pisut skeptiline olengi. Kas mulle võiks sealne veel pinget pakkuda pärast kõike seda, mis siin üle elanud olen – palju keerulistemas olukordades olnud, palju hullemate inimestega kokku puutunud, tunduvalt rohkem vastutanud, ühest tööinimesest kümne andnud? Sellest lahingust välja tulles olen teine inimene, kas see muudaks asjaolu, kui peaksin veel koduses apteegis töötama ja isegi kui oleks just see apteek...? Keegi ei tea vastust. Kui ma varem isegi ei kaalunud seda mõtet, siis praegu hakkan tiba mõtlema, kui põnev oleks end kõrvalt jälgida uue inimesena samas keskkonnas ning teha järeldusi, kas midagi või mis muutub, kui olla keegi teine. Ühtegi tööd pole mõtet teha ainult raha pärast, eriti Eestis, seega pole erilist vahet, mis tööd teha, ainult kui iseendale. Kui ma varem valisin töökohti tasu järgi, siis nüüd ma mõistan, kui elutark oli see õmblejanna, kes apteegis tooteuuringuid tegemas käis ning sellest paremini tasustavast tööst loobus. Ma ei mõistnud teda siis! Kaks aastat hiljem ei saa enam öelda, et Eestis poleks mulle väljakutseid. Niikaua kui on (uued) ideed ja huvi, on väljakutse alati. Kui ma nüüd mõtlen, siis tundsin juba siis, et ei tea, mis suunas minema peaksin nagu oleks olnud palju võimalusi. Tegelikult oligi ja kõik on läbiproovimiseks :) Kõik need huvid, mida alati uurinud olen, on olnud mingid võimalused, millest kinni haarata, edasi minna, arendada, vaadata ja näha kaugemale, laiemalt :)) Kui ma veel kaks aastat tagasi ei tahtnud ja/või ei suutnud kuidagi inimestega suhelda, siis nüüdseks on see võõrastumine eestlaste suhtes kadumas ja olen äärmiselt õnnelik oma arengu üle. Mulle oli seda vaja. Vahel tundub uskumatuna, et suudan üldse nii avameelselt avalikult rääkida, aga ega ma eriti ei taju kellegi võõraid silmi, kuna vähesed üldse kommentaare jätavad. Pigem olen häbenenud oma jutte “omade” ees, kellega pean silmitsi seisma. Kaugemalt on seda muidugi lihtsam teha, sest ei tunneta otseselt kellegi lähedalolekut.
Olen õnnelik, sest minu silmad on avanenud ja avanemas…Võtke inimeselt midagi, turvatunne, kodu, leib, kasvõi mõni pisiasi ja kui ta seda enne ei märganud, siis ta hakkab ja leiab ka õnne. Õnneks on vaja näha lihtsuse ja elementaarsuse võlu :)


Edit: poleks arvanud, et vanast töökohast kirjutades nii meeldiv hakkab, kui ka see läinud on, siis…