peale minu enda

Ma ei tea mis seal Deal’is nii erilist on, aga kohake lausa tõmbab tagasi, korduvalt. Pisike koht, aga igakord leian uue omapärase nurgataguse. Olen juba kolm või neli korda ühte põhitänavat pidi astuma hakanud ja tollest kirikust pole ikkagi suurt kaugemale jõudnud, kuigi ometi olen kavatsenud. Jään ikka pilte klõpsima ja siis tulebki ajast puudu, sest pean tööle ka jõudma. Pärast tööd on muidugi pime, väga tahaksin ka siis jäädvustada, eriti seda kirikut, aga ilmselt selle fotokaga head nahka ei saa, kui jalale ei pane. Juba teist korda on mulle pildistamise ajal midagi üle tänava hüütud, mida pole kuskil mujal juhtunud. Toredad inimesed sealkandis – nii tänaval kui tööl.
Täna hommikul kuulasin autos raadiot ja 4-st kahe jaama peal käis pikem arutelu jõuluteemal. Jõululaule pole samas veel lastud (mis on vist Eestile tüüpilisem), aga enamik on jõulualatooniga reklaamid ja nüüd siis ka käsitletakse seda teemat üha rohkem. Eile nägin veoauto koormatäit pisemaid jõulukuuski mööda vuhisemas ja nüüd hakkavad tasapisi ka tänavapilti ilmuma. Panen mõne pildi ka, et usutavam oleks. Homme hommikul saan valges lähemale tööle minnes ehk ka nurgataguse kuuse peale.
Lumi ja külmakraadid puuduvad, muidu olekski nagu päris jõulud. Tegelikult EI, siin ei saa mul kunagi jõulusid olema. Puudub igasugune hubane või mõnus tunne, mille loob ainult vana kodukoht.
Vaatan kõrvalt inimesi, kes antidepressante võtavad ja mõtlen, mis häda neil veel on, pole kuskilt kodust võõrasse keskkonda kistud, töö juures ebaõiglast kohtlemist ja jamasid sellises varieeruvuses, korduvuses ja kestvuses näinud nagu mina, lähedaste kaotusvalu mitmekordselt üle elanud, aga mida ma ka tean… Kindlasti on neil omad põhjused, mida pole mina… Lihtsalt mõtlen kas nad vajavad ravimeid, sest ega sellest nende elu paremaks lähe. Pole kunagi mõelnud, et keegi teine või miski muu võiks mind aidata peale minu enda. Kusjuures nüüd hakkan alles mõtlema, et äkki olen kaks viimast aastat masenduses olnud, et võiks ka mulle vabalt diagnoosi ja ravimid peale panna. Enamik mu ümber suudavad naerda, hommikust õhtuni pidevalt vaterdada ja ülevoolava entusiasmiga ka teisi nakatada, aga mina olen vait, endasse sulgunud ja naeratus tuleb näole sundida läbi mõruda meele. Pole kunagi ektsravert olnud, aga viimased kaks aastat on siiamaani raskemad olnud ja kontrast muu maailmaga on liigagi silmatorkav. Ma tunnen ennast siin liialt lõhestatud isiksusena ja võõrastumine teistest tekitab veelgi rohkem vastikust enese suhtes, mida ma ei taha enam kannatada. Ma ei taha olla see, kes ma olen, on mind elus pidevalt saatnud, kuid kodumaal on midagi teisiti, just nüüd viimasel ajal. Ma ei tea mis on peamine põhjus, miks ma ei taha või ei suuda siinsetega, aga teatud seltskondades oskan ma piisavalt särada ja teatud inimestele end ka täielikult avada ning siis olen sõiduvees... Nii ühest äärmusest teise põigeldes ei tunne ma end aga ühel hetkel ära – kontrast on nii tugev, et see ei tundu loogiline või õige. Aga seda tunnet on kodumaal üha vähem, sest seal õnnestub mul olla see, kes olen ja olla tahan.

Vaatasin varahommikul jälle taeva ja nägin midagi vilkumas. Ajasin end kuupäevadega segadusse. Kuidagi ei jõua kohale, et 10 päeva pärast lõpetan töö ja 20 päeva pärast lendan koju. See aeg tundub üle mõistuse kaugel veel olevat. Nüüd suutsin pika arutluse peale lihtsa valemi meelde jätta, et nädala pärast veel töötan (viimast nädalat), sellest nädala pärast puhkan (veel inglise pinnal) ja sellest nädala pärast olen kodumaal :)))))))))))))))))))

Sorisin veel oma muusikafailides ja leidsin ühe senini kahe silma vahele jäänud ülimõnusa loo Rolf & Nele-Liis - Täheöö