igaühel on oma õnnevalem

Viimasel ajal on minult palju küsitud ühte küsimust. Ma arvan, et sellele on vara vastata, sest ma pole isegi päris kindel, mida kodumaal täpselt tegema hakkan. Kindel on see, et mõnda aega lasen elul lihtsalt kulgeda ja tööle pole plaanis minna. Aga mine sa hullu tea, võibolla vajan seltskonda, võibolla tahan end jälgida kõrvalt uue inimesena vanas töökeskkonnas, võibolla võtan ette mõne projekti, võibolla lähen õpin midagi uut, võibolla hakkan renoveerima, võibolla ehitama, võibolla-kindlasti loen palju (ehitus)raamatuid :D Aga kindlasti tahan ma olla kodus, lükata lund, kütta ahju, koristada elamist, teha süüa ja käsitööd – ühesõnaga seda, mida pole juba ammu teinud, mida kunagi tegin ja nautisin. Ma pole kaugeltki finantsiliselt vaba, kuigi sõltuvalt elukutsest võib paari-kolme aastaga saada inglismaa tööinimesest eesti miljonär ning kui inflatsiooni poleks ja uue elamise peale mõtlema ei peaks, võiks kokkuhoidlikult elades (nagu ma Eestis elada sain ja oskasin) teenitud säästudest ka 20 aastat Eestis ära elada (kuskil Aafrikas ehk terve elu, aga seal ma ju elada ei taha). Muidugi peaksin juba pensioni peale mõtlema, mida ma veel koguma pole hakanud, aga ma ei muretse veel. Mul on mingi kindlustunne, et võin alati tööinimesena Inglismaale tagasi tulla ja siis elada mõnda aega oma säästudest Eestis ja ikkagi muretsemata, et mul pole pensionit :D
Siiski ma arvan, et välismaa kogemus on nüüd ammendunud, pöörduksin vaid vajadusel, kui muud targemat oma eluga peale võtta ei oskaks. Aeg oleks panna end proovile hoopis erineval suunal ja liikuda edasi kõrgemate sihtide poole – saavutada vaimne tasakaal ja rahulolu eluga, mitte kinni olla materiaalsuses ja rahas nagu varem. Tahan väärtustada minimaalsust ja säästlikkust nüüd veidi teise nurga alt. Kui ma seda suudan, olen liikunud järgmisele tasemele. Ärge muretsege, kui mu jutt segaseks jääb. Ilmselt olen läbinud oma elus etapi, mida pigem vähesed on kogenud ja seega ei saagi mind mõista. Lihtsalt hea, et mu silmad on paari aastaga rohkem avanenud kui sellest eelneva elu jooksul ning ma olen kogenud tsiteeritud elutõdede paikapidavust. Ja pealegi, see olen mina, mitte kellegi teise arvamus asjadest. Mis sobib mulle, ei sobi enamikele teistele, kuigi tihtipeale arvatakse, et teise asemel olles ollaks õnnelik. Kättesaamatu on ikka ahvatlev – ma ikka mõtlesin ka natuke enne kui blogijale üldpealkirja panin :D