kahtlaselt talutav

Mõtlete, kes see hull käib kaks korda päevas jooksmas – hommikul vara enne tööleminekut ja õhtul enne magamaminekut. Tavaliselt ma ikka nii trennisõbralik pole, täna lihtsalt mõtlesin, et hing ei saa rahu, kui väljas käib paugutamine, aga ma passin sees ja osa maailmailust jääb jälle nägemata. Midagi väga suurejoonelist polnud, aga ometigi siin ja seal aeg-ajalt ilutulestikku lasti. Nädalavahetuse tõttu tuleb homme ja laupäeva õhtul ilmselt suurem paugutamine, kuigi täna oli õige Bonfire Night. Aga homme hommikul magan rahulikult 7ni ja jooksma pole plaanis minna. Nädalavahetuseks olen plaaninud rattasõitu, eks paistab, sõltub suuresti ilmast, aga tahaksin veel mõnda kohta pildistada, mida autoroolist polnud võimalik. Eks see kitsasteel suht jama ole, kui autod “seljas” sõidavad, aga üritan varavalges liikuma hakata, kui liiklus hõredam. Mulle siinne liikluskultuur ikka meeldib. Ma olen paras mats, kes ei oska tulesid kasutada. Siin nimelt on tuledega vilgutamine väga levinud ja ma olen mitu korda häbisse jäänud, kui ei oska kuidagi “tänada”. Ikka vilgutatakse tuledega, kui lastakse esimesena kitsaskohast läbi tulla, pööret sooritada või vahel rida vahetada. Siinkohal, kui keegi oskab inglise liikluse koha pealt kaasa rääkida, kas ohutuledega antakse märku või tänatakse? Palju pole mul enam siin vaja sõita, aga ikkagi oleks hea veel teada, sest igakord tunnen ennast päris täbaralt, kui ei oska viisakatele autojuhtidele kombekalt vastata.
Mõni päev on tööl liigagi normaalne, et hinge poeb õige pisikene kahtlus, kas mul ikka on vaja koju minna ja siin siis kuidagi ei saa. Aga siis tuleb jällegi päev, mis näitab, kui raske, tänamatu ja mõttetu see töö on ja neid on kahjuks enamik. Septembrikuul valitses täielik koduigatsus (eriti suve foonil), kuigi töökohaks oli suht normaalne Woolls ja kõrvalisi probleeme ei tekkinud. Oktoober oli täielik põrgu – tundus, et üks jama teise otsa ei lõppegi ning mõte Ramsgate’st ajas südame pahaks. Mitte et mul praegu Ramsgate’st kõrini poleks või koduigatsus ei piinaks, aga hetkel talun vist natuke paremini kui möödunud kuul. Novembri algus oli vähemalt paljutõotav. Deal’i sõit oli juba väga meeldiv hommikune harrastus, töökoht üks paremaid, kuigi seal on mingi röhitsejate naiste grupp, kes kõik häbenemata endast välja kosta lasevad, on sealne seltskond väga sõbralik ja hooliv. Ainuke koht, kus on võimalik tavalisele kohvile ja teele ka decaf (=kofeiinivaba) teed ja kohvi ning hot chocolate (=kakao) juua. Valik nagu mõnes baaris juba. Kusjuures esmaspäeval tööle minnes tahtsin alustada uut ja viimast kuud nagu kirjutasin – vähemalt teeselda, et olen rõõmus ja õnnelik, no ja esmaspäev läks isegi korda. Tänane päev Ramsgate’s oli ka kuidagi kummaliselt normaalne, aga ilmselt oli vähem retsepte ning Ali oli ka paremas meeleolus ja läks vaid pooleks tunniks kabinetti “lukku”. Tema tuju kõigub hullemini kui mõnel naisel. Õhtul töölt koju jõudes tekkis tunne, et mis ma siin teen, jooksma lähen küll, aga internetis ei viitsigi eriti passida, enne oleksin juba tööl. Homme on muidugi reede, mis ei tõota head, aga kõik on üle elatud ja tuleb säilitada positiivne hoiak, mis on tänase kordaläinud päeva põhjal isegi võimalik. Ma vähemalt loodan, et viimane kuu on läbinisti sama normaalne ja talutav kui ta algaski. Pärast homset veel 15 tööpäeva.