mõlemad jalad uste vahel?

Nonii, nüüd olen väheke puhanud :)
Eile taaskord kogesin seda efekti, et kui on vaja, siis vaikib telefon täielikult ning nädal oodates tekib jälle uus lootus ja siis on kohe ka teised platsis. Teatavasti oli mul eile Lloyds’iga tööintervjuu ning võite arvata, kes jälle minu vastu huvi tundis – Nottingham’i tööandja, kes oli teadupärast £14 lõpuks nõus, aga pärast seda jälle nädal aega vaikust oli ja nad otsisid…otsisid, aga ei leidnud vist, nagu arvanud olin… Tegelikult helistas eile tööagentuur, kes oli valesti aru saanud, et mulle part-time kohta lubatakse, sest täna rääkisin otsese tööandjaga ning kogu selle asja ümber oli üks suur segadus olnud nagu siin UK-s ikka. Mis ma Nottingham’i omale ikka öelda oskasin , kui et I have to think about it… ja lubasin teavitada oma otsusest, kuna ma neile ikkagi top of the list’is pidin olema. Mis mul siin ikka nii väga mõelda on, kui saaksin, töötaksin mõlemas kohas, aga kuidas ma saan Lloyds’ile ära öelda…? Või küsida ajapikendust? Lloyds pole veel tegelikult rohelist tuld näidanud, aga ma olen küllaltki kindel, et sealt tuleb positiivne vastus.
Mõlemad kohad on nii erinevad ja ma tean, et mõned blogid tagasi ütlesin, et jookseksin kohe Lloyds’i suunas, kui pakkumine tuleks. Aga ikkagi ma kaalun mõttes võimalusi. Kaks täiesti erinevat töökohta… Ühel kaalukausil on arenemisjärgus ettevõte, kes peab ennast veel tõestama, kuid annab võimalusi karjääritegemiseks ja olla tiimis võtmeisikuks ühes kindlas väikeses kollektiivis. Lõpuni väljatöötamata tegevuskava, süsteemi toimivus (sh palkate kättesaamine) , täitmata riiulid, kinnine ruum ühes kahtlase võitu majas ja linnaosas tekitavad kõhklusi. Teise kaalukausi täidab mainekas, ennast tõestanud, kindlalt toimiva süsteemiga apteegikett, kes on kõvaks pähkliks ka teistele sarnastele kettidele, kuid kus minul läheb enese ülestöötamiseks kõvasti aega ja kannatust. Pikaajaline tee tippu nõuab tohutult enesetõestamist ja –kehtestamist, sest võõramaalasena on raske konkureerida inglasega. Lloyds’iga pean alustama treeningperioodist, mis kestab ligikaudu kaks kuud ja on võrdväärne apteegipraktikaga. Selle aja jooksul on mu kõrval inimene, kes mind õpetab ja kõiges aitab. Pärast edukat training period’i antakse mulle relief pharmacist töökoht, mis sisuliselt tähendab töötamist parasjagu seal apteegis, kus lisatööjõudu kõige rohkem vaja läheb (kahesõnaga second pharmacist – ei pea veel 100% üksi hakkama saama). Ja alles pärast seda (kuskil poole aasta sees) pakutakse mulle töökoht ühes kindlas apteegis ning siis ma peaksin üksinda toimetamiseks küps olema. Ma saan absoluutselt aru kõige eelneva vajalikkusest, sest apteegiala on vastutusrikas ja vigade tegemine on elulise kaaluga. Ja ma olen üleüldiselt ka väga kannatlik inimene ning mind ei tohiks morjendada mõte, et paar kuud saan ligikaudu £7 tunnis, sest hiljem (sõltuvalt apteegi suurusest, läbitehtud retseptide arvust päevas) hakkab palganumber alates £31000 aastas, mis kahjuks tähendab ka 45-tunniseid töönädalaid. Ma võin hiljem olla ka väiksem tööloom, tehes näiteks 40 tundi nädalas, aga siis pean arvestama mõnevõrra madalama töötasuga. Minu arvutuste kohaselt on mõlema töökoha tunnitasud samad, ainult selle erinevusega, et paar kuud olen Lloyds’is nagu UK viimase aasta farmaatsiatudeng praktikal, kes saab £16000 aastas (kuigi see summa on juba vähemalt kolm korda rohkem sellest, mis minu eestimaine töökoht pakkuda suutis).
Mulle meeldib Lloyds’i suhtumine apteegi mudelisse kui tervishoiuasutusse, mitte kosmeetika ja muu pudi-padi suunitlusega apteegiketti, mis on UK-s üpris tavaline nähtus. Eks hoiavad Lloyds’i väärikust ka hoolikalt valitud töötajad, kes on otsesed apteegiteenuse edasikandjad nagu Coventry manager mulle mõista andis.
Küsimus polnud Lloyds’i puhul mitte niivõrd selles, et nad ei pakuks mulle võimalust nende heaks töötada, vaid pigem transpordiküsimuses, kuna nemad ei kujuta ette, kuidas ma Derby’st Coventry’sse iga päev käin ja veel 9-tunniste tööpäevadega, sest siis olen väsinud ja väsinud inimene teeb vigu – nagu ma ei teaks! Ma ka ei kujuta ette, et peaksin bussi või rongiga iga päev tunnike loksuma, aga auto ei muudaks ju sisuliselt asja. Miskipärast minu Coventry’sse kolimise jutu peale just midagi erilist ei kostetud, nagu oleks see loomulik, et ma pendeldan kahe linna vahet autoga (ega inglastele ongi vist). Aga mina arvasin algul, et autot läheb vaja pigem ühest linnaapteegist teiseni jõudmiseks. Igatahes tegelen vaikselt elamise otsingutega, kuigi mõneks kuuks on raske midagi normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega leida, sest tavalepingud algavad 6 kuust ja ma ikkagi pole täpselt aru saanud, mitu kuud ma pean Coventry’s olema – võibolla igavesti :D
Lloyds’i manager lubas teha paar kõnet, mis annab imepisikese lootuse saada võimalus ka Derby’sse jääda, kuigi sisuliselt mul ei ole vahet, mis linnas ma paiknen, lihtsalt ma pean teadma, kui kaua võin mingi linnaga arvestada.