good and bad news

Täna sain teada kaks uudist: halva ja hea… Halb olekski võinud Eestisse jääda ning juba ammu purki pandud saada, aga nagu ikka - pole head ilma halvata. Ebameeldivast ei tahaks siinkohal rääkida, küll aga heast… Sain õhtul 7 paiku (!) kõne Martinilt - tegelaselt töövahendusfirmast, kes mind juba paar-kolm nädalat vahete-vahel “tüüdanud” on. Ükskord pidin talle tagasi helistama, sest ta oli kümmekond kõnepostiteadet jätnud. Muideks, siin Inglismaal, kui paned kõnekaardi telefoni, siis on voice mail vaikimisi kohe peal ja mina ullikene ei osanud paar esimest nädalat ei siit ega sealt kõnepostiteadet ei ette võtta ega kustutada. Üks hetk pidin leidma aja, et oma telefoni uurida, sest no ei saanud enam jätkuda selline lugu, et telefon laseb kutsuda maksimum 5 sek ja asi läheb kõneposti. Ma ei jõudnud kõnet kolme meetri pealtki vastu võtta :D
Ja oligi minu seadete alt vaikimisi kõnepost peal nagu need kahtlased märgid mul ka display’l näitasid. Ma pole nii blondiin, lihtsalt ei ole jõudnud oma pool aastat vana telefoni põhjalikult uurida, eriti neid funktsioone, mida ei kasuta. Uue inglise kõnekaardi sisse pannes ei küsi telefon ka parooli (telefoni sisse lülitades). Kõned polegi niivõrd kallid (15 p min igasse võrku, sms saatmine ning voice mail kuulamine vaid 10 p), aga üllatusena tuli see, et £5 kaart oli pärast 10-minutilist kõnet NI numbri asjus tühi. Selleks kulus täpsemini £3.6, tuli välja, et tegu on siin mingi eritariifi numbriga, millest mul muidugi aimu polnudki. Ja me helistasime juba teist korda NI numbri saamiseks :D Teisel korral (nagu esimeselgi) küsiti algusest peale samu asju – nime hääldamist (spellimist), miks tulime, millal, mis rahvus, kas oleme varem töötanud, kus töötame, töökoha täpsed andmed jne. Ja seda kõike, et saada kirja aeg intervjuuks! Mis meil toimub 5.novembril ja mitte Derby’s, vaid Nottinghamis ning sinna sõit ka maksab kuskil £5. Ah summadest rääkides – töötajaks registreerimine maksab £90… ma ei lisa siia veel enda erialaga seotud summasid, muidu kukuksite pikali (aga küll ma kunagi ütlen ka). Lahe muidugi, töötajaks registreerimiseks peab saatma mõningad täidetud ankeedid, kaks passifotot, ID-kaardi/passi ja pangatšeki kirja teel Durhami. Lugesite õigesti – isikudokumendi ja pangatšeki kirja teel ümbrikus… soovitavalt recorded delivery muidugi (tähitud kirjana). Mida kõike veel kirja teel tegema ei pea ja neid kirju saadetakse ohtralt ka mulle. Pangast tuli viis-kuus kirja - paroolid, ID, muidu infot, tšekiraamat, pangakaart. Ja neid ei saanud kohe isiklikult pangast välja võtta :D
Pangaülekandeid üldiselt siin ei aktsepteerita, enamasti on vaid tšekk või postal order. Miskipärast (turvakaalutlustel) pangakontosid eriti ei avalikustata.

Jutt jäi vist hoopis selle Martini koha pealt pooleli. Pärast juba ei tea mitmendat teadet otsustasin tagasi helistada, sest võibolla oligi midagi olulist öelda. Ise olin vaadanud eelnevalt oma meilibox’i kirju ja seal oli mitu vastust minu CV-le. Mõtlesin siis, et ilmselt see on Zoe, kes mulle helistab, kuigi telefonis ma ka päris täpselt ei kuulanud, kui ta oma nime tutvustas. Tahtsin juba helistada ja küsida Can I speak to Zoe? aga õnneks tuli vahetult enne seda sõnum… Kadri can you call Martin on…thanks… :D Ometi suutsin väheke rappa ka panna, mõeldes eelnevalt hoolikalt läbi, mida küsin… helistasin, tema tutvustas pikalt kohe kõne alguses, et ta on see sellest firmast ja mina küsisin, kas ma saan rääkida Martiniga :DDD

Aga tulles nüüd tänase päeva hea uudise juurde tagasi… Martin ütles, et you passed the language test… Võite arvata, milline kergendustunne seda kuuldes oli… ma ei osanud rõõmust ei aad ega ood lisada, õnneks ta rääkis palju ise…nagu alati… Müügiinimesed ja töövahendusfirma tegelased peavad väga kliendisõbralikud olema ja iga sõna järel lisama fabulous, terrific või no problem at all… Nii et mul on lootust… ka suurtele kaladele :D Aga ei taha ära sõnuda, sest ilus õun, aga uss sees või nagu ma algul ütlesin, pole head, ilma halvata. Mitte kunagi ei saa asjad päris korras olla, sest alati peab miski midagi ära rikkuma.

Pisidetailid siin Inglismaal: sõiduautodel on päeva ajal tuled sees nii kuis juhtub ja suunatuld näitavad ka siis, kui tahavad, nii et ei tohi loota sellele, et teed ületades suunatuld mitte näitav auto tegelikult sinu suunas ei keera… siin on väga kerge auto alla jääda igati… punast foorituld ei jälgi ma enam ammu, ikka vaatad pigem autode liikumist ja sead siis enda liikumise selle järgi :D Varsti juba kahe käe peal saan kokku lugeda viisakad autojuhid, kes mind kui jalakäijat on kuskil suvalisel teenurgal üle tee lasknud.

Ilmast ka veel: pühapäeval oli akna taga tõeline inglise ilm – peksis vihma koos vägeva tuulega. Siin on üldse palju tugevat tuult (ja tihtipeale külm), mis ilusa ilma ära rikub. Kokkuvõttes olen 3-4 nädala jooksul vaid 3-4 korda vihmapäevi näinud. Õnneks ei pidanud pühapäeval välja minema, sest ega vihmavarjust poleks vast kasu olnudki – oleks minema lennanud. Muidu on siin ilmad väga päikeselised ja soojapoolsed olnud nagu tänagi näiteks. Inglise sügis pidigi selline ilus olema, eks ta hakkab talve poole oma tõelist palet ilmutama. Inimesed olid täna jälle T-särkides ja lühikestes pükstes, eriti hommikused ratturid. Siin on üldse jalgrattaga liikumine moes, põhiliselt kulgeb nende teekond tööle ja sealt tagasi. Ratastel on tihtipeale vilkuv tuluke eesosas, mis pimedas torkab vat et pareminigi silma kui autotuled.

Poolakas küsis täna, miks ma kõrvatroppe kasutan :D Ma ei tahaks paari kuuga kõrvainvaliid olla… Võibolla temale on trüki-, traadistamis-, jt masinate müra muusika kõrvadele…kes teab… Aga ma pole ainuke kõrvatropitar, neid on veel seal. Paar nädalat juba kasutan kindaid ka, sest näpuotsad muutusid väga rabedaks ja lõhutuks.